Projekt Visitequator – Hamburgi manööver

19.X.2020. väljasõit

Peale kuid kestnud pingelisi teoreetilist laadi arutelusid jõudis nüüd kätte esimene praktiline samm selleks talveks plaanitud Ekvatoriaal-Aafrika jõugukülastuse organiseerimisel. Nimelt laekus hommikul Saksamaalt info, et võiksime oma proovireisijaks soetatud kastiauto homseks Hamburgi toimetada ja see seal oma viimsele teekonnale musta mandri suunas lähetada. Esimene võimalik väljumine Hamburgist Doualasse on juba 22 oktoobril ja sellele laevale jõudmiseks peabki auto hiljemalt 20-ks kohal olema.

Kuna eelpoolmainitud sadamalinna on erinevaid marsruute pidi keskmiselt paartuhat kilomeetrit, siis , eriti kui arvestada, et kastiauto optimaalne kiiruse maksimum jääb sinna 90 km/h kanti, pole aega just ülearu palju venitada.

Nii juhtubki, et lõuna paiku saab see teekond ette võetud.

Peale nelja oleme viimases tanklas enne Lätit

Et Euroopas möllab viirus, iga riik toimetab omasoodu ja selget ülevaadet pole, millised meetmed keegi ja kus on üleöö kehtestanud, siis saab see sõit ka omamoodi eksperiment olema. Igatahes piiril pole kummalgi pool ühtegi ametnikku. Vasakut kätt torkab silma lagunev (endine?) Alko 1000 poehoone. Ei tea kas ka koroona ohver.

Läti kohta on teada niipalju, et transiit on lubatud, aga 48 h enne riiki sisenemist tuleb internetis ennast registreerida. Vastavasisuline sõnum tuleb ka riigipiiri ületamisel Indrekule mobiilile. Minule millegipärast mitte. Seda kohustust ei ole meil aga enam kuidagi võimalik täita, sest oleme juba pooles Lätis. Ja ei näe ka ausalt öeldes mitte kõige vähematki mõtet – sõidame Lätist ilma peatumata läbi ning epidemioloogilisest aspektist on meie võimalik mõju null.

Väike ülevaade sõidukist. Soetatud sai see 2001 aastal ilmavalgust näinud 57 kw diiselmootoriga Mazda B2500 Tartust.

Eesti on väike ja nii ka nüüd. Nimelt osales müüja lähiring ka B-B 2020 üritusel.

Muidu töökorras pillil olid vanusele vastavalt ka väiksed vead küljes, millistest praktilist tähtsust omavad said ka enne väljasõitu korda tehtud. Üks väike kivike müüja kapsaaeda muidugi on: automüügikuulutusel oleval pildil esistange kohal ilutsenud led-valgusti oli selleks hetkeks, kui Tartusse auto järgi jõudsin, kenasti maha kruvitud ja seda, et seal kunagi üldse midagi olnud on, tõendavad kaks kurvalt tühja augukest põrkerauas. Kuna õigel hetkel ei märganud küsida, siis natuke oma viga kah..

Veel läks vahetusse kuulsa tootja Blaupunkt automagnetoola, millel oli ebaseadusliku võõrandamise vältimiseks aktiveeritud turvakood, mida aga kahjuks keegi enam ei suutnud meenutada. Nii rändaski väärt raadiotehnika lihtsalt utiili ja muusikalisi vahepalu ning hetkel lätikeelseid uudiseid edastab meile hoopis mitte vähemmaineka tootja vastuvõtja. See kõik võib olulist rolli mängima hakata, kui mingil põhjusel peaksime autole Aafrikas uut peremeest otsima hakkama. Töökorras autoraadio on vähemalt samatähtis kui nagu töökorras signaalseade!

Poole seitsmeks saame Riiaga ühele (lõuna)poole, olles Via Baltica selle piirkonna ainukesel neljarealisel paarikilomeetrisel lõigul Salaspilsi juures eesvenivast rekkakolonnist möödumisel saanud 70 piirkiiruse alas teada ka võimaliku tippkiiruse.

Leetu jõuame poole kaheksaks. Piir on tühi mõlemal suunal. Kui Lätis maksis kütus mõned sendid siia sinna euro ümber, siis siin on hind keskmiselt 10 senti odavam.

Leedu koroonaolukorraga viib mind kurssi kohapealne sõber, kes küll, kuulnud, kuhu minek, esimese asjana mainib ettevaatusele Poolas, kus olla eriti hull olukord. Rahustan siis, et pole plaanis seal kedagi pikemalt kallistama hakata. Aga Leedus olla viimane ööpäev üle paarisaja nakatunu lisandunud. Kuna aga nädalalõpus on siin valimised, siis keegi ei julge ebasoosingu hirmus mingeid otsuseid vastu võtta ja nii pole ka mingeid erilisi piiranguid kehtestatud.

Liikumiskiirus jääb meil keskeltläbi 80 kanti ja möödasõit on eksootiline manööver. Sellele vaatamata jõuame tunniga Panevežisesse. Lõikame läbi linna, integreerides seda poeskäiguga.

Üks reegel siin ikka on – maskid. Hea, et viimasel hetkel taipasime need vajalikud aksessuaarid Pärnust kaasa hankida

Et aega pole raisata, siis varume vahendeid, mis kindlustavad meile muretu kulgemise hommikuni.

Õhtul üheteistkümneks saabume Poola. Eelnevalt tangime Nestes, 98 senti liiter, olles eelnevalt möödunud mitmest tanklast, kus hind 84-85 senti..

Leedu poolel pole kedagi aga Poola poolel seisab piirivalveauto. Kedagi kinni ei peeta. Muutuv kellaaeg kingib meile ühe lisatunni.

Kuna meie pill pole teab mis kiirteesõiduk, siis suundume marsruudile läbi Põhja-Poola. Teed on kitsad ja kurvilised, hoiavad kenasti ärkvel.

Poole neljaks (k.a.) jõuame Toruni. Liiklus on olematu ja siiamaani on ainult mõnda üksikut inimest näha olnud. On muidugi ka öö, aga ikka on tunne, nagu sõidaks hüljatud maal.

Miskit on hakanud kapoti all “tärisema”

Aga kiire diagnoos liigitab sümptomid vähemurettekitavateks.

Vastu hommikut on taas aeg tanklapeatuseks

Saab ka ühe tanklatoidu lubada

Üheksa paiku jõuame Saksamaale. Poola poolel on näha mõningaid politseiautosid, ühest jälgivad kaks silmapaari pingsalt binoklitega vastutulevaid autosid.

Saksa poolel aga on suisa kümneid autosid koos arvuka personaliga. Kiirtee on kinni ja autod suunatakse reas läbi tasku. Enamik peetakse ka kinni, me aga lipsame läbi. Ka väljuval suunal on mõned vilkurautod.

Eesti aja järgi kaheks oleme lõpuks suuremate viperusteta Hamburgi jõudmas.

Üsna kiirelt saab selgeks ühe probleemi, millele siiamaani sai kerge üleolekuga suhtutud, tõsidus. Nimelt ei ole selge, kuidas siit koju tagasi saab.. Lendamine tuleb paraku välistada, otselende kuhugi pole ( vähemalt mitte vajalikku suunda, New Yorki saab aga vabalt 280 euroga) ja ümberistumistega variandid on väga pikad ja suisa arusaamatult kallid.

Otsustame osta mingi auto. Internetisaitidel on sadade kaupa mõnesajast eurost tuhandeni maksvaid sõiduautosi, mis polegi väga vanad ja piltidel päris viisakad välja näevad. Lähemegi neid kaema.

Esimeses poes pakub sorava inglise keelega afgaanist kaupmees meile 1000 euroga mersut. Soovime sellist autot, mille kodus omahinnaga oleks võimalik maha müüa. Selle puhul jääb see ?märgi alla. Ja veel see numbriprobleem. Selgib, et transiitnumbri viieks päevaks saaks alles homseks ja seegi maksaks oma 200-250 lisaraha. Suundume üle tee teise poodi.

Siin on peremees kohaliku moega. Vaatame Peugeot 607 diislit. Hinna saame 900 euro peaĺe. Auto täisnahk ja luks, aga seisnud oma aastakese, sammal juba peal. Saame kontakti, kes telefonis puhtas vene keeles lubab 90% tõenäosusega homse päeva jooksul transiitnumbrid hankida, kui me ainult juba hommikul seitsmest tema juures oleksime. Ja maksab sada raha. Kui küsin, kas kiiremini, näiteks täna juba, ei saaks, vastatakse, et homseks ongi juba väga kiire, võiks kuni nädalani venida. Ei tundu ka see variant ahvatlev olevat. Võtame kontaktid, aga tunne on, et neid ei kasuta..

Google abil leiame bussi, mis poole kümnest õhtul Varssavisse väljub. See ka variant, ikkagi poolel teel koju. Seega otsustame sadamasse minna ja vähemalt auto üle anda, ei tea ju, mida sellekski veel vaja läheb või kaua aega võtab.

Sadam pole kaugel ja meie pole ainukesed sinna suundujad

Sadamaväravate ees on juba hulganisti autotreilereid autodega, mis oma pensionipõlve soojemas kliimas soovivad veeta. Kuna kohalikud protseduurid on meile tundmata ja üks tõkkepuu lahti ka, siis üritame kohe sisse pressida. See muidugi ei õnnestu. Varsti tuleb keegi ja instrueerib, et kuhu ja kuidas.

Sõidame tagurpidi tagasi ja läheme kõrvalasuvasse kontorisse, kus juba ohtralt helkurvestidega tegelasi ees ootamas. Vest muidugi sadamas kohustuslik ja meil jällegi pole seda.

Ühest luugist saan juhised järjekorranumbri võtmiseks, mille tulemuslikult ka ellu rakendan.

Meie ees on kümmekond tegelast, aga järjekord kahaneb üllatavalt kiiresti.

Vajalik aknake, kuhu tuleb järjekorra saabumisel minna, asub teisel korrusel. Kogu protseduur kestab vast mõne minuti ja selle tulemuseks on kollakat karva paber, millel oleva ribakoodi abil saab lahti sissesõiduvärava. Veel saab kaasa instruktsioonid, kuhu täpsemalt sadama territooriumil sõitma peab ja kuhu lõpuks auto parkida. Ja lisaks öeldakse, kustkohast saan endale vesti laenata. Saab seda teha turvamehe juures pääslas passi pandiks andes.

Sadamaterritooriumile sisse pääseb ainult üksinda, nii jääbki Indrek väravasse ootele. Sõidan juhendis näidatud platsile. Siin käib päris aktiivne tegevus. Laetakse treileritelt autosid, paljudel Soome või Rootsi numbrimärk küljes. Ja käib see laadimine üsna võikal moel – kahveltõstukiga

Ilmselgelt pole keegi siin sellest huvitatud, et ma nende tegevusest pilti teen või hoopis filmin. Ei hakka tüli üles tõmbama, jätan auto platsile, võtmed ette ja teen minekut.

Palun siiski enne minekut luba pildistada autode lükkamiseks/transpordiks mõeldud sõidukit ja selle loa ka saan. Juht muidugi enda isikut üritab iga hinna eest varju jätta.

Nimelt ei lähe ju siin enamus autodest käima (vähemalt lihtsasti kindlasti mitte) ja keegi ka ei viitsi ilmselt sellega jännata. Nii liigutataksegi autosid ühest kohast teise kas puksides või tõstukiga. Et selline tegevus on siin pigem standard, annab tunnistust nende autode rohkus. On nad kõik kenasti ära nummerdatud ja vaevalt, et see siin pildil just kõige viimane juhtub olema

Väravasse tagasi naasmiseks saab tellida transfeeri, vajutades selleks ettenähtud suurele punasele nupule konteineri kõrval.

Ja ei möödugi kaua aega, kui kutsutav saabub.

Vahepeal on taustajõud kodus Kalevi näol leidnud veel ühe autobussi väljumise Varssavi suunale, mis väljub juba 18.00. ja piletidki ära ostnud. Sellele suundumegi.

Kuigi Hamburg võiks kaardi järgi olla hinnanguliselt oma 100 km. avamerest, on tõusu-mõõna mõju selgesti märgata. Vaade sadamast väljajalutamisel

Et bussi väljumiseni on aega ikkagi üle kahe tunni, siis võtame ette kohaliku transpordi linnaliinirongi näol. Paari peatuse jagu sõitmist maksab 2.30

Rongid ise käivad tiheda graafiku alusel ja kohe saabubki järjekordne

Meil on vaja sõita kolm peatusevahet ja nii jääb natuke aega silmitseda kontingenti enda ümber. Näib, et rongis on esindatud peaaegu kogu Paabeli torni ehitusbrigaad, kui ainult ehk sakslased välja arvata.

Väljume Keskjaamas.

Siin paistab olukord veel hullem olevat. Kõikvõimalikku värvi ja rahvusest inimesi töllab ringi. Sakslastest pole endiselt kippu ega kõppu. Ühte anekdoodi parafraseerides võiks arvata, et kui siin üldse sakslasi elab, siis on nad ilmselt tööl… Ainult, et kus, nähtaval olev teenindav personal on küll kõike muud kui sakslased? Otsime üles siinsamas lähedal oleva bussijaama,

kus samuti igat värvi karvaseid ja sulelisi vedeleb, pikutab, kerjab, tuiab või tuigerdab niisama ringi.

Bussijaamas on ka piletilassa, kus müüakse pileteid isegi Tallinnasse. Aga buss väljub korra nädalas ja see päev ei ole mitte täna.

Meil on väljumiseni veel aega ja liigume poodi otsima, et üht-teist teele kaasa osta. Samuti peaks kõhu kenasti täis sööma. Esialgne plaan leida Hamburgis mõni linna nime vääriline hamburger kukkus läbi – neid, nagu ka sakslasi, siin linnas ei paista olevat. Kui, siis ainult McDonalds..

Poe leidsime.

Põhiline, mida siit ostmas käiakse, paistab olevat alko.

Meie ostame ikka midagi muud ka.

Söögikohad on vähemalt selles sektoris üsna üheülbalised. Valdavalt pakutakse kebabi. Mis vahelduseks ju täitsa isuäratav, kuid ei jäta saladuseks, kelle käes just siin piirkonnas on toitlustamises jäme ots

Enne, kui saab asuda tellimust esitama, tuleb aga ankeet täita

ja alles siis lubatakse menüüga tutvuma

Kuna praegu veedame palju aega istudes, siis soovin proovida lambalihasuppi. Tavapärane hirm kasukamaitse ees ei realiseeru ja toode on maitsev ning väga küllusliku lihasisaldusega.

Buss on kohal õigeaegselt. Täituvus tuleb sinna veerandi kanti.

Kõigil maskid ees ja istutakse ratsukäikudega. Meie kohad on kõige viimases reas.

Sekeldused siin linnas kulgesid järgmist marsruuti pidi

Buss pole teab mis kaasaegne, aga kurta pole ka põhjust. Sõidu algfaasis tehakse iga pooleteise tunni tagant 5-minutilisi suitsupause. Berliinis väljub osa rahvast ja edasi saab juba ennast magama sättida.

Vahepeal on ka (pissi)peatus Poola kiirteel. Aeg-ajalt on ikka juttu tehtud erinevate maade kemmergukultuuri(tuse)st. Ausalt öelda paremat teenust, kui nendes asutustes siin, pole kuskil saada. Võiks nentida, et käib suisa online-hooldus: Sina väljud kabiinist, koristaja siseneb sinna.

Varssavisse jõutakse 6.25.

Kuna meile teadaolevalt ainuke hommikune buss Tallinna on juba 6.15 väljunud ja järgmine, samuti ainuke, mille suutsime interneti abil leida, läheb alles hilisõhtul, jääbki meie ainukeseks alternatiivseks transpordivahendiks lennuk.Kui ikka tahame kiiresti koju saada. Reis Tallinna väljub 10.25.

Lennujaama saab bussijaamast rongiga. 5 peatust. Rongijaam on kohe bussijaama vahetus läheduses, aga tee sinna läheks suure kaarega. Kappame kaitsva hämaruse varjus otse võsa vahelt üle relsside. Pileteid saab osta piletiautomaatidest ja info on esmakordse reisija jaoks oma erinevate võimalustega natuke eksitav. Otsustame 20-minutilist sõitu lubava pileti kasuks.

Ronge liigub päris sagedasti ja varsti saamegi peale.

Nähtavasti tegime piletiostul ikka õige valiku, seda kinnitab ka kontrollifunktsiooni eesmärgil rongi paigutatud tehnikavidin, moodsama nimega validaator

Erinevalt eelmisest rongisõidust hakkab siinmaal silma, et reisijad näevad kõik kohalike moodi välja. Lennujaama peatus on ühtlasi ka lõpp-peatus.

Siin sujub kõik suuremate viperusteta, registreerimisel saan teada, et reisijaid pole palju, 23. Kuna pagas on lisatasu eest ja see on kaugelt üle saja zloti, meie ainuke pagas, mida ei saa pardale võtta on aga Indreku taskunuga, siis otsime üles postkontori ja paneme selle heas usus teele . Maksab see toiming kõigest 13 zl + 0,90 ümbriku eest.

Hiljem selgub, et kulus ainult nädalake, mille vältel Ints pidi ilma oma väärt tööriistata olema. Loodetavasti said ikka kõik autod vaatamata sellele vahepeal kenasti remonditud.

Ka lennujaamas käib agar Covidiga võitlemine. Selleks on kasutusel erinevad meetmed vennastumise vältimiseks

Lende on vähe ja sellest tulenevalt on ilmselt lihtsam kellaaegadest kinnipidamine. Lennuk ootab juba varakult ja startki on minutipealt.

Pardal kostitatakse piruka, tee/kohvi/vee ja 15 grammi soolaste maapähklitega.

Tallinnas võtab lennukilt tulijaid vastu terve armee relvastatud politseinikke. Nagu oleks mingi Al Capone või Escobar kohe-kohe maandumas.Reisijatel tuleb täita tervisedeklaratsioon ja anda allkiri karantiini mineku kohta. Aga tegelikult on see suisa arusaamatu jõudemonstratsioon. Sest kõigil tuleb nagunii läbida passikontroll ja mööda sellest hiilida pole võimalik.

Pärast neid formaalsusi saab minna ja anda koroonatesti, mille andmine on siin päris populaarne ja tasuta.

Järgmisel päeval selgub, et miskit positiivset ei leitud..

Edasi saab juba minna koju ootama, millal autoke praamile lükatakse/upitatakse, et peale selle info laekumist teha juba plaanid autole vastu sõitmiseks.

Kogu eelpool kajastatud ettevõtmine näeb kaardil välja järgmine:

5. november 2020.

Saksa täpsusest pole juttugi. Aga mis täpsust sa ootadki, palju neid sakslasi ikka seal sadamas enam töötab. Igatahes tänaseni pole auto veel ühegi praami peale saanud. Lootused on 6. või 9. kuupäeva peal. Kalev hoiab nendel arengutel kätt pulsil.

9.november 2020

Kalev helistas Saksamaale. täna peaks lõpuks toimuma kauaoodatud laevalaadimine. Prognoos saabumisaja kohta ütleb, et see võiks juhtuda kuskil 6. detsembri paiku.

13 ja reede

Kuna lubatud meile pole siiani Saksamaalt saabunud, siis tegi Kalev täna järjekordse kõne ja sai vastuseks, et meie autot ikkagi mingil põhjusel ei laaditud nädalavahetuse laeva ja et järgmine üritus on järgmisel nädalavahetusel. ETA on 12 detsember… Peale lõunat sain Saksamaalt kõne. Esialgu pidasin seda viimasel ajal nii sagedasti toimuvaks spämmikõneks ja saatsin helistaja pikalt. Kui ta ikka visalt helistamist jätkas, nagu tavaliselt ka konksutajad teevad, siis lõpuks sõnapaari Hamburg ja shipping kuuldes otsustasin tegelase ära kuulata. Inglise keel oli tugeva aktsendiga aga mitte saksa omaga. Vaja olla kiiresti teada, kes on kauba vastuvõtja Doualas. Ütlesin, et eks see mina ole, see ju ka paberites kirjas + Kalev on seda juba mitu korda telefonis ennegi teada andnud. Selge. Uurin veel, et millal siis auto laeva läheb. Järgmine nädalavahetus. Millal kohal? 6 detsembril(!). Ühe päeva jooksul kaks täiesti erinevat kuupäeva. Ootame siis nädalavahetuse ära ja vaatame, kuhu asi esmaspäevaks tüürinud on. Kui juba Saksamaal valitseb selline korralagedus, siis võib ainult oletada, mis Doualas ees ootab…

23.nov.2020

Järjekordne esmaspäev ja olukord on endine. Tegelikult suisa tragikoomiline. Möödunud on juba üle kuu ja väljunud on meie teadmise järgi vähemalt neli laeva. Nendest viimase, Grande Argentina, peale pidi meie autoke kindlasti mahtuma, aga tundub, et võta näpust. Homme katsub telefoni teel väheke selgust maija tuua. Aeg hakkab samuti pitsitama. Vaatamata sellele, et viisad said tehtud aastased ja mitmekordse sisenemisega, siis oli seal ka lisaklausel. Nimelt peab esmakordne sisenemine olema tehtud kolme kuu jooksul alates väljastamiskuupäevast ja jõuab see päev kätte 21 detsembril. Kui nüüd auto selleks ajaks sinna ei jõua, ja ilmselt nii läheb, siis seisame valiku ees, kas teha lihtsalt üks (väga kulukas) nn. visarun, et sellega viisade kehtivust pikendada või jääda lootma võimalusele uute viisade saamiseks. Üks võimalus on veel hiljem riskida ja proovida samade viisadega siseneda, aga ebaedu korral on muidugi jama suur.

Freetowni avantüür.

Ees on puhtalt praktilistest vajadustest inspireeritud sõit Sierra Leonesse. Et tegemist pole meelelahutusega ja aega pole seetõttu raisata, siis on prioriteediks maksimaalselt kiire vahemaade läbimine. Transpordivahendiks on elunäinud Skoda, mille oleme valmis ka edasi (või tagasi) liikumisel vajadusel hülgama. Seda asjaolu on arvesse võetud ka kaasavõetavate asjade valikul. Kilomeetreid peaks ees ootama ümmarguselt 20000. Otsetee läbi Senegali oleks üle tuhande kilomeetri lühem, aga kuna Mauretaania / Senegali piiril toimuv skämm on mitte ammu läbi elatud ja elavalt meeles, siis tuleb sõita ringi, läbi Mali.

21. november 2019, neljapäev.

Väljasõit venis, nagu sellistel puhkudel tavaline, plaanitust jupp aega hiljemaks. Liikuma sai alles nii veerand kahe paiku pärastlõunal. Tempot pidurdas veel jutuajamine Pärnus ja hiljem Lätis. Aga siis sai täie auruga sõitma hakata. Reede hommikutundidel olime Saksamaal ja laupäeva, 23 novembri esimesteks tundideks juba Hispaanias. Kolme paiku öösel maandusime Mareki juures Barcelona serval ja varisesime unne.

Uni maitses hea ja oleksime ilmselt veelgi maganud, aga on vaja liikuma hakata, sest plaanime õhtuks ikkagi Marokosse viivale praamile jõuda. Hommik on kena ja eileõhtusest paduvihmast pole jälgegi.

Sõita on Gibraltanini ligikaudu 1150 km. Seega kiire dušš, hommikusöök ja siis tuld. Esimene peatus lähedalasuv odavat kūtust (diisel 1.149) pakkuv tankla. Tasuda saab ainult pangakaardiga.

Esialgu üritame tasulist teed vältida, aga üsna kiiresti saame selle mõttetusest aru ja liigume tagasi rahalisele magistraalile. Õnneks on Valenciast edasi läbi sisemaa kulgev tee kuni uuesti rannikuni jõudmiseni Malaga juures tasuta ja ei koorma meie eelarvet.

Vaatamata kõigile pingutustele jõuame sadamasse hilja, natuke enne 23.00-i. Saada on piletid 00.30 väljuvale suurele laevale, liin Algaciras – Tanger Med. Hoiatatakse kohe, et väljumine hilineb. See-eest on pilet soodne: 107 eurot auto ja kahe inimese eest. Marsruut on otse Tangerisse, mis on juba Marokos, vastupidiselt kahele ülejäänud liinile, mis oma reisijad Aafrika mandril asuvatesse Hispaania enklaavidesse viivad. Selle variandi eeliseks saab lugeda ka enne praamile minemist teostatava EU-st väljumise passikontrolli. Siis jääb praamilt maha sõites veel ainult Marokosse sisenemine.

Et väljumine hilineb, siis sõidame kõrvalasuvasse Algeciras’e linnakesse eesmärgiga toiduaineid osta. Saame seda toitumise asja lõpuks KFC-nimelises kiirtoidurestoranis sooritada.

Ülejäänud seltskond praamil koosneb enamuses kojusõitvatest marokolastest, kes ilmselt Euroopas tööl käinud ja nüüd siis koju lähevad, kasutades selleks otstarbeks soetatud soodsa välimusega sõidukit, mis on viimase võimaluseni koormatud kõikvõimaliku eurooplastele enam mittevajaliku inventariga, et mitte öelda kila-kolaga. Osa kaupa on väljanägemise põhjal otsustades prügimäelt korjatud.

Passikontroll käib kähku, “gracias” ja head teed. Auto dokumentide vastu huvi ei tunta.

Laev on tõesti suhteliselt suur ja ka keskmiselt korras. Süüagi oleks võimalik. Kahju, et kõht on täis, sest pakutav tundub isuäratav..

Väljumine saab lõpuks teoks loetud minutid enne kolme öösel ja lubatud sõiduajaks on 1,5h. Sätime endid mugavatesse tugitoolidesse ja naudime reisi…

Eks väsimus teeb oma töö ja poolunes möödub sõit kaunis kiiresti. Teeme laevast väljudes teadmatusest strateegilise eksimuse. Nimelt oleksime laeval pidanud politseile oma passi näitama ja sellega juba Maroko sisenemise templi saama.

Seda me aga ei teadnud ja maale sõitnult suunatakse meid laeva tagasi. Oleme sunnitud ootama, kunas vahepeal lahkunud ametnikud naasevad. Seda nad aga tegema peavad, kuna laev peatselt uuesti Hispaania poole tagasi liigub.

Saame oodata nii pool tunnikest, siis aga õiendame enne tegemata formaalsused mille tõestusena jääb passi järgmise väljanägemisega jälg

Seejärel saab seaduslikult taas maale liikuda. Selline on esmane vaade laevalt mahatulijale

Sadamaterritooriumilt väljasõidul tuleb veel tolliga õiendada. Erinevalt kaubareisijatest on meil ainult auto ja sellega seotud formaalsused käivad üllatavalt kiiresti. Saabume küll viimastena aga lahkume esimeste seas.

Erinevalt viimasest autoga Maroko külastusest, käis seekord auto tollimine tõesti kiiresti ja selle protsessi edukuse garandiks saab autoomanik väikese visiitkaardi mõõdus paberitükikese asjassepuutuvate andmetega.

Esimesel mäkketõusul teeb auto väga hirmutavaid vibreeringuid. Aga jätkab siiski liikumist. Ka Marokos on olemas tasulised kiirteed, tasuma peab nende eest aga õnneks vähem kui nende Euroopa analoogid maksavad. Tanger – Rabati ots tuleb 100 dirhamit ehk ca. 10 eurikut.

Lootus, et äkki araabia maailmas pühapäeviti ei puhata, osutub sinisilmseks. Kõik meile vajalikud saatkonnad on suletud. Mauretaania:

Mali:

Guinea oma ei hakka üles otsimagi. Teeme väikese netiuuringu ja selle tulemusel otsustame ööpäeva mitte raisku lasta vaid jääme lootma võimalusele Mauretaania viisa piiril hankida ning Mali oma Nouakchotis..

Edeneme jõudsasti kuni jõuame 100 km kaugusele Marrakeshist. Siis ütleb auto üles. Jääb seisma ja enam ei käivitu ka. Läbi kaasnevate suurte kommunikatsiooniprobleemide õnnestub siiski puksiirauto tellida. Kohe nii tulemuslikult, et saabuvad suisa kaks tükki, kes siis lõunamaalaslikult temperamentselt verbaalsesse kismasse laskuvad, sest üks kahest jääb paratamatult tööst ilma.

Aga mitte ilmtingimata tasust, sest 50 eurot meie makstud 150-st. vahetavad omanikku ja edasi läheb juba libedalt.

Ise saame autosse jääda ja sõit Marrakeshi poole võib alata. Soovime saada pukseeritud otse kuhugi remonditöökotta. See ka juhtub

Kuna on pühapäeva õhtu, siis jääb üle ainult öömaja otsida. Selleks leiame ca 4 km kauguselt imetoreda perehotelli. Töökoja omanik viib meid kohale ja lubab hommikul kohe meie autoga tegelema hakata. Hotellis võtab perenaine meid tee ja küpsistega vastu.

Keeleprobleem on tädil osavasti telefoni tõlkeäpi abil lahendatud ja saame vähemasti mõne sõnakese vahetada. Numbrituba on kena,


oma sansõlmega ja puha.

Maja ise asub natuke suurest teest eemal eramajade rajoonis. Rõdult saab sellele piirkonnale pilgu peale visata.

Kuigi unevõlg on suur, on magama siiski vara minna ja lähme jalutame natuke ümbruskonnas. Lisaplaan on juuksurisse minna. Aga kõik juuksurid on hõivatud. Tiirutame siis natuke niisama.

satume huvitavatesse kitsastesse tänavalabürintidesse.

Aga kiirelt pimeneb, nagu lõunamaades ikka, ja läheme hotelli. Magama.

Magame 13 (!) tundi jutti. Läbitud teekond kuni siiamaani kujunes selliseks:

5160 km

Hommikusöök on eraldi tasu eest. 5 euri nägu.

Peale sööki asutame töökotta minema. Teeme seda jala. Tee viib läbi kauni eramajade rajooni.

Töökojas ollakse juba auto kallal.

Ka siin saab rakendada tõlketeenust, mida pakub tänapäevane telefon. Ainult, et meie kasutatav programm oskab lihtsamategi lausete mõtte pea peale keerata ja kasutegur on enam kui küsitav…

Paigaldatud saab uus starter

ja vahetatud kütusefilter.

Selliste manipulatsioonide tulemusel saab auto jälle liikumisvõimeliseks. Mõistlikus koguses paberraha vahetab omanikku ja sõit võib jätkuda. Kiirtee kuni Agadirini maksab 80 kohalikku raha ja sellega on ka tasulistel teedel selleks korraks lõpp. Edasi kulgeb juba tavaline kaherealine lõuna suunas. Tangime ja tuld!

Marrakeshist saime liikuma pärastlõunal ja suures piires 24h möödudes ja 1800 km pärast jõuame Mauretaania piirile. Tee on olnud üsna üksluine ja meelt lahutasid ainult paar vahejuhtumit. Üks selline oli seotud visade liikluspolitseinikega, kes mitte mingil tingimusel ei tahtnud loobuda endale väljateenitud preemiatest.

Kauplemiseks kulunud aja jooksul jõuab meile järele juba tükk aega tagasi mööda sõidetud jalgrattur, kes viib läbi ilmselt elukestvat jalgrattaretke ümber maakera. Tundub, et selle tegelase näol on juba tegemist pikaajalise vangi sündroomiga, kes oma elus enam midagi muud teha ei oska ega soovi… Ja ise on ülimalt rahul

Üldine pilt on selline, et turiste peaaegu ei ole. Need vähesed, kes matkaautodega siin teele ette jäävad, on samuti suure tõenäosusega tulnud ainult Marokosse talve veetma ja kaugemale lõunasse ilmselt ei suundu. Seda selgelt halvenenud turvaolukorra pärast sub-Sahara riikides.

Et sõit lühem tunduks ja tukk peale ei tuleks, siis aeg-ajalt, peamiselt enne ja pärast asulaid, peatavad ikka ka kohalikud meelelahutajad autosid ja pakuvad võimaluse prantsuse keelt harjutada. Suuremat tüli nad ei tekita.

Viimased sajad kilomeetrid aga kulgeb maantee üksluises kõrbemaastikus ja on praktiliselt liikluseta.

Jõudnud piirile, laseme esimeses tanklas paremat kätt paagi triiki, 8,52 dirhamit/liiter.

Tankimine on siin tanklates alati täisteenindusena ja ise käsi diisliseks tegema ei pea.

Selgub, et mõnisada meetrit edasi on palju suurem tanklakompleks. Tõsi, kütusehind on sama, ainult lisateenuseid on rohkem.

Kui oleks aega, saaksin siin oma soenguprobleemi lahendada.

Käime poes,

varustame endid mõne ühiku toidupoolisega ja külastame ka kohvikut.

Pakkumises on salat.

Peale pausi suundume juba piirile. Rekkaid on järjekord aga sõiduautosid eriti pole.

Piiripunkti sisenemisel saame kohe ühe “abimehe ” kraesse, kes üritab ilma tematagi kaunis lihtsalt läbitavalt protsessilt oma kasu lõigata.

Vennike plaanib meiega koos juba Mauretaania poolele kaasa sõita ja kui ta näeb et see ei õnnestu kuidagi, siis hakkab oma “teenuste” eest raha sisse kasseerima. Alustab 20 eurost. Lõpuks mõne mündi ikka saab.

Maroko poolsed piiriprotseduurid käivad kaunis kähku ja suuremate probleemideta. Aga piirilt väljasõit venib pikaks, seda põhjusel, et kuna sisse/väljasõit on kitsas, siis vastutulevad autod on selle pudelikaela umbe sõitnud ja läbipääsu pole.

Edasi tuleb mõned kilomeetrit eikellegimaad, kus puudub ka tee. Tohututes kogustes on prügi ja autovrakke. Neid viimaseid on tõesti palju ja kõikvõimalikele automarkidele kuuluvaid. Ka kallitele, G-Mersudele näiteks.

Eks see üks omamoodi Euroopast varastatud autode surnuaed ole.

Tegelikult on tegemist Sahrawi Araabia Demokraatliku Vabariigi territooriumiga, mida on selle moodustamisest alates 1976 aastal tunnustanud 85 riiki. Riik tekkis Hispaaniale kuulunud koloniaalterritooriumi asemele aga peaaegu kogu tema territooriumi hõivas koheselt Maroko. Tänapäeval ongi reaalselt selle riigi kontrolli alla ainult pisike osa oma territooriumist ja valitsusgi asub eksiilis, Camp Rabounis, Tindoufi provintsis Alzeerias.

Igaüks valib kahe piiripunkti vahel liikumiseks omale arvatava parima trajektoori.

Meie selles nii kogenud ei ole ja suudame liiva sisse kinni jääda. Pärast mõningast kaevamist/lükkamist/pusimist saame siiski liikuma. Auto madal põhi saab mitmeid matse aga õlikannu punane märgutuli armatuurlaual seekord veel ei sütti ja jõuame tervena Mauretaania piiripunktini.

Mauretaania piiril on “fixereid” hoopis rohkem ja tuleb pingutada, et neid endast maha raputada. Pakutakse ka kohalikku SIM-kaarti, mida meil tegelikult ka vaja läheks, aga hetkel ei saa selle asjaga süvenenult tegeleda, vaja on piiriformaalsustele pühenduda.

Esimene koht, kuhu tuleb sisse astuda, asub kohe vasakul peale tõkkepuust sissesõitu. Seal pannakse andmed kenasti suurde vihikusse kirja.

Edasi liigume viisaostu majakesse. Tõepoolest, viisa siit saab ja aega kulub sellele tunduvalt vähem kui oleks Rabatis läinud. Maksab 55 eurot, mis samuti kergelt vähem kui saatkonnas. Ainuke häda on, et saadaval on ainult ühekordsed viisad. Protseduur käib nii: kõigepealt nelja sõrme jäljed mõlemalt käelt, seejärel pildistamine, raha maksmine ja valmis ongi.

Sellega on siinses sisehoovis protseduurid lõppenud ja saab sõita järgmise tõkkepuu taha. Siin tuleb minna paremat kätt asuvasse sisehooviga majja, kus vormistatakse auto sissevedu. 10 päeva seda rõõmu maksab 10 eurot. Maksta saabki eurodes.

Seejärel tuleb sisse astuda vasakule jäävasse politseisse, kes siis templi lisamisega passi piiriületuse ametlikuks vormistab. See annab õiguse liikuda järgmise tõkkepuu taha, kus viimase kohustusliku asjana saab autokindlustuse osta. Kaks nädalat tuleb ca 17 euri. Taas oleks võimalik oleks vôimalik osta kohalik SIM-kaart, aga meie seda hetkel ei tee. Mauretaanias on 3G võrk.

Teel Nouakchotti annab alla tagumine vasak rehv. Südaöö paiku jõuame siiski pärale ja esimese asjana otsime üles Mali saatkonna, et teada saada mis kell hommikul saab viisaprotsessi käivitada.

Teadetetahvlilt saab ka infot viisade maksumuse kohta, mis tõstab tuju. Viisad on siin märkimisväärselt odavamad kui Rabati saatkonnas. Kahekuulise kahekordse sisenemisega Mali viisa peaks saama 10000 ouguiya ehk ümberseletatult 25 euro eest.

Seejärel väisame hotelle, et magama saada. Väljavalituks osutub RAHA nimeline asutus.

Siin saab ka netti ja hädapärast pesta. Hommikusööki lubatakse ka.

27 november.

Lubatud hommikusöök on täiesti olemas.

Õiendame ka öömaja, mille maksumuseks kujuneb 40 eurot.

Mali saatkonda saabume just õigel ajal. Viisat hakatakse kohe vormistama. Selleks on vajalik kaks passipilti, raha ja passi koopiaid. Neid viimaseid meil pole ja kerge naeratuse kutsub see asjaolu esile ka konsulaartöötajal, sest tema selja taga on suur kontorikombain…

Ühekuune ühekordne viisa maksab 6500, kahekuune ja kahekordne 10000 ja kolmekuune mitmekordne 16000. Meie valik on keskmine. Et meil kohalikku raha parasjagu ei ole, siis läheme seda hankima. Umbes järjekorras kümnes ATM meile raha ka annab. Tagasi saatkonnas, selgub, et viisadiil vajab veel “big chiefi” allkirja ja selle ootamise aega kasutame rehvivahetuses käimiseks. Esimeses ettejäävas meie mõõtu ei ole.

Meie mõõt on 195/65, siin paistab aga standardiks olevat 185/65. Õnneks on kummipunkte nagu putru ja miskit ikka leiame.

Saadaval on praktiliselt ainult kulumispiirini kulunud rehve. Üks selline pannakse meile tagavararattale puruksläinu asemele 6500 raha eest ja ühest teisest saame vähe parema pika kauplemise peale 5000 kaasa osta. Töö käib eeblitega ja mingist tasakaalustamisest pole juttugi..

Saatkonnas tagasi, saame oma viisadega passid kätte ja paneme Mali poole ajama. Linnast väljasõidul saab veel moona hangitud. Selleks on puuviljalett just paras paik, 30-kraadises kuumuses rippuvaid lihatooteid seekord ei soovi…

Piirini on ca 1000 kilomeetrit. Enamik autosid kuulub rahvusauto, Toyota Hiluxi erinevatesse väljalasetesse. Tee on valdavalt hea

või siis üllatavalt hea.

Vahest viskab ikka löökaukudega lõike ka sisse.

Teele jääb regulaarselt kontrollpunkte ja meie kaasavõetud fiche’d, mida on 40 tükki, hakkavad otsa lõppema.

Need on sellised paberid, millel on reisija ja sõiduvahendi andmed kirjas, et siis kontrollpunktis mitte aega raisata, sest ilmselt on vajalik kontrollpunkti läbijate andmed kirja panna. Annad aga paberi üle ja saad edasi sõita, ametnik aga ilmselt hakkab pärast sinu andmeid kuhugi zurnaali kandma. Kuna tagasi peame ka veel sõitma, siis üritame vähemalt ühe säilitada, et oleks millest saaks koopiaid teha. Väikeste veiderdamiste tulemusena see ka õnnestub ja läbime Mauretaania 39 fichega.

Kui enamus kontrollpunkte koos kontrollijatega on sõbralikud ja meeldivad, siis satub ka üks naljamees, kes tõsise näoga juhib tähelepanu lahtistele turvavöödele ja püüab selgeks teha, et nüüd tuleb hakata kukrut kergendama. Samal ajal peatatakse vastasuunast tulev kastiauto, kast inimesi täis. Kommentaarid on siin ilmselt liigsed…

Märgata on, et ka siinkandis liigub elu edasi ja selle tõestuseks on uhiuued elektriliinid, mis tänapäevaseks eluks vältimatu elektri teele jäävatesse asulatesse transpordib.

Ka asulate vahel on täiesti uued elektrilahendused.

Öösel kahe ajal oleme piiri lähedal politsei kontrollpostis. Edasi meid ei lubata, piir peaks avatama 8.00. Üritame magada.

28 november.

Vaatamata väsimusele ja lühikesele uneajale, võtame jalad alla seitsmest. Ka korravalvurid, kes samuti siinsamas ööbisid, on juba toimetamas.

Kohe meie parkimiskoha kõrval on kena väike prügimägi, kuhu üks kitsetall on oma hommikusi kilekotte nosima tulnud. Miskit muud ju eriti süüa pole…

Piirile meid aga ei lasta, enne tuleb täita üks fisce sarnane dokument.

Seejärel aga bon vojage! Kaugele sõita pole vaja, kohe ongi piir. Esimene asutus on vasakule jääv toll.

Ka siin on vastutav ametnik just voodist tõusnud.

Selgub, et suurt bossi pole kohal ja tuleb ta alles kella kümneks. Põhjus – Mauretaanias suur pidu, iseseisvuspäev. See muidugi tore sündmus, kahjuks aga mitte meie olukorras. Ei jäägi muud üle kui oodata, seltsiks mõned koduloomad.

Ka kitsi laseb siin vabalt ringi

Ümbrus on kaunis segamini, vedeleb igasugu kola, selle seas ka iseenesest päris kallis aparaat, mida keegi ilmselt tulutult on remontima hakanud.

Ootamise käigus kleebib ligi igasugu tegelasi. Üks mõistab väheke inglise keelt ja hangime tema abiga Mali SIM kaardi. Kuna hind öeldakse eurodes, maksame dirhamites ja tehing käib arvestades läbi CFA-de, siis saame igalt konversioonilt ka natuke pügada. Pluss see, et pärast selgub, et kaarti tuleb veel interneti jaoks ka laadida. 1 GB maksab 2000 CFAd. Kuna süüa pole ka saanud, siis 1000 CFA eest toob tegelane meile kummalegi tassi mingit kakao sarnast magusat löga ja ühe saiakese.

Ka lapsed ei jäta vahele võimalust oma kerjamistaktikaid lihvida

Lõpuks on oodatav ülemus kohal ja saame auto välja vormistatud. Edasi liigume politseisse, kus toimub viisa saamisega sarnane protseduur. Selline see asutus välja näeb.

Ei saaks öelda, et piiripunktile poleks tehnikat eraldatud..

Ankeet, näpujäljed ja pildistamine. Hetkeks tundub suisa, et nad on midagi segamini ajanud ja arvavad, et tuleme Malist ja tahame viisat vormistada. Aga ei. Kuigi, seda saab siin samuti teha, hindki on sama, 55 euri. Lõpuks saame minema.

Mali poolel algab jant vasakut kätt asuvas politseis, kus saab templi passi.  Edasi toll. Nooruke segavereline poiss paneb püüdlikult kõik andmed suurde kaustikusse kirja ja siis selgitab, et kõrval katusealuses tuleb vormistada kindlustus ja siis ca 1 km pärast tuleb osta passavant ehk auto ajutise tolli paber.

Kindlustus, enamikku Lääne-Aafrika riike kattev pruun kaart, mida saab miinimum kuuks ajaks, maksab meie autole 51000 CFA mida meil pole. Kutid on sõbralikud ja vormistavad meile siiski autosõiduks hädavajaliku dokumendi, mille eest maksmise lepime kokku esimeses teele jäävas linnas kus on lootus seinast raha saada, Nioro du Sahelis. Kummaline usaldus. Dokumendi väärtust tõstab veelgi selle valmistamisel kasutatav metoodika – puhas käsitöö… Aga võib-olla on sellise trükimasina kasutamise tehnika taga hoopis ärikavalus – niimoodi ollakse kaitstud elektrikatksetuste eest.

Tollidokumendi ostmist ilmselt vältida ei õnnestu, kuna vastavate protseduuridega tegeleva vasakut kätt jääva asutuse ees on teel samuti tõkkepuu. Suundun maad kuulama. Esimesest majakesest saadetakse kohe kõige tagumisse, big bossi jutule. Nimetatud isik kiidab takka, et on tõesti vaja passavant soetada. Hinnaks nimetab 8000 kohalikku ja saadab esimesse onni tagasi. Siin on aga rekkameestest järjekord. Järjekord on muidugi vale sõna iseloomustamaks seda summa kes kõik vajaliku ametniku laua ümber kügelevad. Ca tunniga saan siiski vajaliku paberi kätte ja maksab see vaatamata eelinfole siiski ainult 5000 raha.

Plaanile kiirelt edasi liikuda tõmbab piduri järgmine tõkkepuu, seekord teetolli oma.

Maks on 500 CFA d aga meil seda pole. Ei sobi ei Maroko dirham ega euro. Tuleb ots ringi keerata ja minna kohalikku raha hankima. Ja kuigi jõuludeni on veel ligi kuu, siis väike jõuluime saab teoks. Juhuslikult on siia tollimaja juurde tulnud kindlustaja, kes meile poliisi võlgu väljastas ja annab mulle laenuks 10000 CFAd! Lubame selle raha talle koos kindlustusrahaga esimesel võimalusel tagasi maksta ja suundume maanteele.

55 km kaugusel asuvas Nioro linnas on küll kolm pangaautomaati aga kaks on rivist väljas ja kolmas lihtsalt ei reageeri rahasoovile.

Kohale ilmub ka tegelane kes sooviks meilt kindlustusraha saada ja jääb päris kurvaks, kui näeb, et seda ei saa juhtuma. Suhtleme siis meie laenuandjaga telefoni teel ja lubame Bamakosse jõudes talle raha arvele maksta.

Keset asulat asub mälestusmärk kolonialismi ohvritele. Kui üritan sellest pilti teha, siis saan väljuhäälselt riielda seda valvavalt politseinikult, kes keelab rangelt igasuguse sellelaadse tegevuse. Esimene katse siiski mingil määral õnnestus ja siin see on:

Selline antud asukohas suhteliselt haruldane nähtus nagu meie tekitab ka kohalikes huvi ja ei häbeneta tulla uudistama.

Sõidame edasi, kuni peale päikeseloojangut, 160 km enne Bamakot, muutub tee järsku kobarpommiaukudeks. Sõitmine isegi ülima ettevaatusega ei ole piisav ja ühe kõvema paugu tulemusena on karter puru. Sellest saame teada kui järelsõitev liinibuss tulesid vilgutab ja hirmsasti tagant pressib.

Ei jää muud üle kui äsjaläbitud külla tagasi pöörduda ja remont leida. Kohe jääb ka üks koormaga rekka seisma ja lohistab meid ära.

Ja oh imet, kord külavahel, siis leidub ka kohe spetsialist kes siinsamas pimedas ja tolmus töö ette võtab. Küsib 5000 raha ja sõidab motikaga materjali järele. Selleks on nn “keemiline metall”.

Ja töö võib alata. Tekkivat ajaauku saab kasutada üle tee jäävas “kohvikus” ühe omleti tellimiseks.

Kui lõpuks auk kinni ja uus õli sees, tekib küsimus töö hinnas. Sest alguses polnud suure ähmiga mahti sellist pisiasja kokku leppida. Ja seda osatakse siin kenasti ära kasutada. Koos õliga kujuneb lõplikuks summaks 22K. Sellega pole muidugi rahul suurearvuline kaasaelajate seltskond, kes arvavat olevat ka endal õigus mingisugusele oma osale. Lõpeb kõik ikkagi sellega, et sõidame lihtsalt minema.

Nüüd tuleb ilmutada ülimat ettevaatlikust, sest kuigi leket ei ole, piisab ilmselt ühest kõksust, et oleksime taas liikumisvõimetud. Ja tee ei parane ega parane. Alles peale 60 kilomeetrit hakkavad esimesed parandatud lõigud, seni tuleb laveerida teepeenra ja tohutute asfaldiaukude vahel. Öösel kolme paiku oleme lõpuks Bamako lähistel ja heidame puhkama.

29 november 2019

Selgub, et ka Mali ajavahe on Eestiga kaks tundi arvatud ühe asemel ja seetõttu saame varakult liikuma.

Esimese hooga satume maps.me poolt juhatatud Guinea saatkonda, kus aga viisasid ei väljastata. Õige koht on Nigeri jõe vastaskaldal. Läbi hommikuse tipptunni jõuame lõpuks õigesse kohta.

Kell alles kaheksa ja kohal on ainult mingit sorti majavalvur, kes aga annab meile blanketid kätte.

Õnneks trikiga küsimusi pole, ainuke küsimusi tekitav asi on hotelli broneering, millest blankette üle andes juttu tehti. Jõuame sobivasti paberid ära täita, kui vajalik inimene saabubki tööle. Viisa üheks kuuks ühekordse sisenemisega maksab 50000 CFA d ja saab valmis esmaspäevaks. See aga ei sobi kuidagi. Mitmekordne kolmekuune maksab 80000. Ekspressteenus samaks päevaks +15000. Mis meil ikka valida, toome autost veel nõutud pildi ja läheme linnapeale raha hankima. Õnneks Ecobanki nimelise asutuse ATM halastab meile ja annabki raha. Rahaga saatkonnast tagasi, saame ka kohe passid viisadega kätte. Kviitungi kah.

Teeme veel peatuse varasemast tuttavas  supermarches…

…ja siis juba Guinea poole minekut. Linna piiril veel tangime Shellis, ostame kanistri õli ja siis juba maanteele.

Kuni piirini on tee võiks öelda et ideaalne. Kui välja arvata liiga kõrged lamavad politseinikud, mis sagedasti auto põhja kraabivad. Tasuda tuleb ka 500 CFA d teemaksu.

Mali poolel algab trall passikontrolliga. Korpulentne piirivalvuriproua lööb templid passi ja saab edasi liikuda. Seejärel saab korra politseile oma passavanti näidata, kes muud ei suuda arusaadavalt väljendada, kui et big problem, big problem. See on seotud sellega, et meie dokumendil puudub tempel. Ja tõepoolest see puudub, tempel on ainult maksmise kviitungil. Tundub, et seda küsimust lihtsasti rahaks pöörata ei õnnestu, nii kommunikatsiooniprobleemide kui ka asjaolu tõttu, et me riigist välja sõidame. Et Guineas kehtib oma raha Guinea Frank, siis hangime seda ka väikese koguse.

Väikese koguse muidugi nominaalväärtuses, füüsiliselt saame suure rahapataka omanikeks, sest ühe euro eest saab tervelt 10000 kohalikku ja sada euri teeb paugu pealt miljonäriks!

Järgmise tõkkepuu taga jääme juba ka sellest templita paberist ilma. Siit edasi algab Guinea koos kõikide oma skämmidega. Sissejuhatuse teeb esimeses putkas paremat kätt vastuvõttev politseinik. Korjab kõik dokumendid kokku ja siis kutsub mind oma lääpavajunud seinaga “officisse”, lükkab jalaga lauanurka pandud prügikasti mis varjas tühimikku laua taga kust tulevad nähtavale paar vana tulekustutit. Küsib, kas meil autos on selline asi ja et ta tahaks seda näha. Selge, küsin mis ma pean tegema. Saadab mind Mali poolele tahasi kuhugi butiiki, kust pidavat osta saama. No selge et ei saa ja millega see lõppeb. Käin ikkagi korraks Malis ära ja tulekustutit leidmata, lähen politseisse tagasi. Aga parasjagu on käsil ühe hiinlase töötlemine, kelle kollases passis on meningiidi vaktsineerimine aegunud. Mis iseenesest pole üldsegi kohustuslik. Aga kohe leiab ta aega ka mulle numeroloogiat õpetada. Kirjutab paberile, et auto eest tuleb maksta 5000 ja sama palju kustuti puudumise koha pealt silma kinni pigistamise eest. Vaatamata kogemustele kaldun siiski varakult rõõmustama. Maksan nõutud obroka ära, mingi tegelane teeb moepärast visiidi autoni, viskab pilgu sisse ja siis saadab meid minema. Ei mingit vormistamist. Selge. Saame tõkkepuuni ja seal siis selgub, et õppetükk 1 on läbi saanud. Juhatatakse vasakule jäävasse tolli, mis tähendab, et eelmises kohas makstud rahad läksid kõik puhtalt õppemaksuks.

Siin selgub, et õiget ametnikku pole kohal ja tuleb oodata. Vahepeal hakkab suure kisaga kõrvalasuvas mošees palvus ja kes rohkem, kes vähem tõsimeeli hakkavad mingite rituaalidega tegelema. Peale Allahiga suhtlemist saabub ka vajalik ametnik. Üsna kohe saan aru, et kiireid ja lihtsaid teid siin pole. Ilma CDP- ta ( Carnet de Passage) siit riiki lasta ei taheta. Jääb üle ainult selgitada, kas see on rahaline küsimus ja kui siis millistest numbritest on jutt. Kuna inglise keel on ametnikul 0, mul aga prantsuse keelega sama lugu, siis ei jäägi muid üle kui kribada google translatorisse küsimusi. Teades, et tõlkes võib hoopis naljakaid küsimusi tekkida… Vaikselt koorub välja, et seekord ei olegi küsimus rahas vaid pigem jääb mulje et need vähesed turistid, kes siia söandavad oma autoga nina pista, omavadki kõik karnetit ( tavaliselt ei ole Guinea ju sihtpunkt omaette vaid ikka koos teiste riikidega. Aga Ghanasse näiteks on üldteada, et ilma sisse ei saa). See aga tähendab, et ilmselt pole vastav ametnik enne passavandi vormistamisega tegelenudki ja lihtsalt ei oska.. Kiire otsing internetis annab ainult wikipedia lehe, kus Ginea kuulub riikide hulka kus CDP pole vaja. Ja jaanuaris saab ju siia tagasi tuldud Budapest-Bamako ralli raames ja siis samuti pole kellegil karnetit. On siis kuidas on nende asjadega, aga kui asi on juba nii, et jutt rahale ei lähe, siis ilmselt autoga me sisse ei saa ka. Puksime end siis Malisse tagasi. Piiril seisev infotahvel annab teada, et kaudselt oleme ka ise mingi osa andnud selle taristuobjekti tekkeks..

Siin kinnitatakse nagu ühest suust, et Guinea pool ongi kõik segased. Mitte nagu siin. Meenub üks vanasõna pajast ja katlast…. Igatahes tuleb uus auto sissevedu vormistada. Kuuajane paber, seekord templitega ja puha, maksab taas 5000 CFA-d. Otsustame siis auto ajutiselt hüljata ja ilma reisi jätkata. Eesmärk pühitseb abinõu jne… Saame juhtnöörid parkida kahe piiri vahelisele eikellegimaale ja liigume siis tagasi videomängu nimega Guinea.

Nüüd on meil alustuseks vaja saada passi sisenemistempel. Seda peaks saama 4 km kaugusel asuvast politseist. Et see jalakäimiseks liiga aeganõudev, siis hangime mototakso.

Esimene politsei, teel paremal, on juba alla kilomeetri, kuid see pole see õige. Sõidame edasi ja tõesti, nii umbes lubatud vahemaa pärast jääb vasakule järgmine politseimaja. Tasume sõidu eest á 10000 guinea franki ja lähme uurima, mida siin korda saab saata. Peale mõningast ootamist õnnestub meie siinviibimine legaliseerida ja juba tekkis petlik tunne, et nii lihtne see ongi. Maja ees on tee kinni pandud ja käib mingit sorti maksustamine. Samuti väljuvad siit liiniautod – koos juhiga kaheksakohalised sõiduautod, mis lisaks reisijatele veel tohutuid kaubakoguseid oma katusel liigutavad.

Ühe sellise pildistamisest saab alguse järgnev pikaleveniv intsident. Mõne aja pärast tuleb minu juurde politseinik, selline tigeda herilase moodi, ja soovib mu telefonist pilte näha. Puksib mind majja sisse kuhugi kabinetti, kus laua taga mingi ametivend, ilmselt suurem boss, parasjagu juba mingeid kohalikke tegelasi ahistab. Käib läbiotsimine, mille käigus leitud sularaha kenasti avatud lauasahtlisse suunatakse. Siis on kord minu käes. Saan kõvasti võtta ja ähvardatakse telefon konfiskeerida. Siis rändab see laua taga poosetava ülbe olemisega tegelase kätte, kes mõnda aega mu telefoni sisuga tutvub. Kuna tegemist on iseenesest täieliku jamaga, siis ei plaani ma ka eriti lipitsema hakata, mida nad muidugi eriti ootaksid. Järgmise käiguna viiakse ellu ähvardus veel suurema bossi juurde minekust. Selleks tuleb jälle Mali poole tagasi minna, sinna esimesse politseimajja. Üks inglise keelt mõistev kohalik tõlgib mu lihtsa küsimuse: kui palju? Vastus on 30000 CFA-d, mille kohta tõlk kohe ütleb, et seda on palju ja mina olen kohe samuti kahel käel päri. Skämmime siis edasi. Ronime kolmekesi politseiniku motika selga, aga kuna nii on kitsas, siis käsutab politseinik ühte mööduvat mootorratturit ühte meist transportima. Selge on, et ametnike võim kohalike üle on siin absoluutne ja vastuvaidlematu. Juba tuttavas majas, rändab mu telefon käest kätte ja kuigi sõnadest aru ei saa, siis tonaalsuse põhjal ei taha siinsed tegelased eriti vedu võtta. Lõpuks suunatakse minu küsimus ilmselt auastmelt kõrgeima saadaoleva ametniku otsustada, kes vajab natuke abi minu telefoni käsitsemisel, mille käigus ma murealused ülesvõtted kenasti prügikasti saadan. Vaatamata sellele, et kompromiteerivat materjali telefonis pole, püütakse ranget tooni näidata ja kõne all on meie saatmine järgmisse linna, kus siis meie “asi” otsustamiseks üle antaks. Pärimise peale, kas me oleme siis nüüd arreteeritud, saame jaatava vastuse. Vastan siis, et tahaksin saatkonda helistada ( ei tea küll isegi,millisesse) ja advokaati. Veel käib jutt kolmest ööpaevast arestist. Ausalt öelda ei kuku neil hirmutamine tulemuslikult välja, näen suisa, kuidas üks tegelastest ei suuda isegi väga tõsiseks jääda ja annab mulle telefoni tagasi. Suur boss ei taha küll taganeda, aga miskit pole teha, annab passid tagasi. Niiviisi pääsemegi minema, pennigi maksmata.

Laseme end siis ühel motikal taas viimase politseijaama juurde tagasi sõidutada ja alustame transpordi otsinguid. Tekib ka üks inglise keelt rääkiv tegelane, kellelt saab infot pumbata. Lõpeb see kõik privaattaksoga, kes on nõus selle enam kui tuhandekilomeetrise otsa ette võtma.

Väike kauplemine, sularaha vahetab valdajat ja sõit võib alata. Et maksame CFA-des, siis esimene käik on rahavahetajate juurde piiril. Peale mõningast sõitu läheme tankima. Kütus maksab siin ca 1 eur/liiter.

Maksmiseks aga kulub pakkidega raha.

Pildil parempoolne on meie taksojuht

Esimesed sajad kilomeetrid, kuni Kankani linnani, on väga hea tee. Paar korda tuleb peatuda kontrollpunktides. Ootamatuks probleemiks kujuneb minu seljakott, mis on laiguline ja kohalike jaoks meenutab sõjaväelase seljakotti. See sunnib ühte kontrollijat suisa oma kaptenile helistama, et konsulteerida. Aga suuremat tüli sellest õnneks siiski ei teki. Ka siinmail on liikluses tavaks, et eesmärk pühitseb abinõu..

Kankanist pöördub tee läände ja muutub kehvemaks. Tekivad tohutud löökaugud ja liikumiskiirus langeb drastiliselt. Mingil hetkel ei jaksa juht enam ohje hoida ja teeme peatuse, et väheke tukkuda. Kuna tee on pikk, siis jääb sellele veel üks tankimispaus.

Tee on endiselt vahelduva kvaliteediga, siledad lõigud vahelduvad suurte aukudega ja looduslikud alad..

erinevate asulatega

Erinevate transpordivahendite katustel sõitmine ei paista siin eriline probleem olevat. Jääb üle ainult oodata, millal mõni politseinik taas turvavöö kasutamata jätmise eest raha üritab välja pressida..

Enne Mamou linna hakkab pihta suurem teeehitusprojekt, mida veavad hiinlased. Muu seas on nad kohalikele küladele ka televisooni koju toonud. Eks see ole osav PR-trikk, vaevalt et pilukad siin altruismist toimetavad..

Laiendatakse, sirgestatakse ja ehitatakse teetammi.

Asi paistab päris tõsiselt ette võetud olevat.

Pikalt on teeservades ka metsa raadatud, ilmselt siis tuleb uus trass ka natukene laiem.

Varsti juhtub see, et liikumiskiirus langeb, kuna ees on jalgratturite kolonn, millest mööda sõita ei lubata. Velotuur.

Selle tulemusena kasvab autode rivi tohutu pikaks, mille sees käib üksteisest möödakihutamine igal võimalikul juhul. Ei takista isegi kadunuke katusel.

Ainult et tolku sellest ei ole, jalgratturitest ikkagi mööda sõita ei lubata..

Peale vähemalt tunnikest jalgratturite järel venimist saab Kindia nimelises linnas lõpuks velotuur otsa ja algab hirmus segadus, sest ka vastassuuna liiklust on kinni hoitud ja kõigil on kohe hirmus kiire sõitma hakata. Kiiremad mõlemas suunas alustavad möödasõite ja kuna tee on sellisteks manöövriteks ebapiisavalt lai, siis paratamatult tekivad ummikud. Linnades on niigi vähe liikumisruumi, sest tänavad on samas ka laadaplatsid.

Kuna oleme suhteliselt järjekorra alguses, siis õnnestub liikuma saada. Eelised on muidugi mootorratturitel.

Kindia raudteejaama hoone.

Kindiast edasi on teel kaunis tihe liiklus. Loodus on lopsakas ja mägine.

Silma torkavad huvitavad linnupesad palmilehtede küljes

Coyahi-nimelises asulas keerame edasi pealinna, Conakrysse, viivalt teelt vasakule, Sierra Leone poole viivale teele. Läheneb õhtu ja vaatamata meie juhi poolt siitsamast peale võetud kohaliku sõbra väidetele, et kella kuueni avatud piiripunkti jõuame vabalt, siis ülihalvad teeolud ja kellaaeg räägib teist keelt.

I-le panevad täpi teesulud, kus peale dokumentide kontrolli tuleb raha maksta. Muidu edasi ei saa. Ja tegemist pole mingi turistiteemaga, maksavad kõik, kes läbi soovivad saada ja nõudmine on üsna vastuvaidlematul moel. Täna me enam piiri ei ületa..

Piiripunkt asub Pamelap-i nimelises asulas. Jõuame siia hämaras. Rahvast on kohutavalt palju ja osa neist piirab kohe ka meie sõiduvahendi sisse. Mõne eesmärk on meiega raha vahetada saada, mõni tahab midagi müüa, aga enamus teeb niisama asja. Paistavad ju kahvanäod kiiresti hääbuvas õhtuvalguses kaugelt silma… Kuna perspektiiv siit edasi liikuda avaneb alles hommikul, siis peame ööbimiskoha leidma. Ainukese variandina tuleb kõne alla võõrastemaja moodi asutus siinsamas tee ääres. Meilt küsitakse esialgu öömaja eest 100 000.-, aga hinna poole väiksemaks redutseerimine erilisi pingutusi ei nõua. Hind on küll madal, aga ega selle eest eriti miskit luksust ei saa kah. Üks lai voodi,

sanitaarruum, kus võimalik ennast ka kopsiku abil pesta

ja terrass nahast tugitooliga

Lööme diili lukku, ööbida ju kuskil vaja ja tegelikult oleme hoopiski sundseisus.. Asja teeb veel üks taksojuht, kes meid homme potentsiaalselt piirilt Freetowni soovib transportida

Selle 150 km otsa eest küsib ta edasi-tagasi reisi korral hullumeelsed 300 dollarit. Ei hakka teda kohe sinnasamusesse saatma, vaid palume tal hommikuni järele mõelda ja isekeskis otsustame, et üle 100 ei maksa. Jagatud taksoteenusena pidi ühe otsa hind inimesele olema 50 000 kohalikku ehk umbes 5 euri…

Kuna malaariarohtu me ei võta, siis muretsen natuke sääskede pärast. Ümbruskonnas ju väga niisked ja soised alad. OFF-i siin ei müüda, aga saan mingi teise putukamürgi ostetud. Suur aerosoolpudel maksab ca 1,5 euri. Õnneks on mure asjata, selgub, et praegusel aastaajal siin sääsed puuduvad ja palavust leevendav ventilaator lubab öö kenasti üle elada ja isegi natukene magada.

Hommikul avaneb sisehooviga võõrastemajas selline üldsegi mitte näotu vaade

Siin aga meie numbritoa terrass. Esiplaanil tünn tarbeveega.

Kuna numbritoa hinnas hommikusööki ei sisaldunud, siis toitlustame endid peale majutusasutusest lahkumist teeserval kaasavõetud pasteedi ja kohapealt hangitud saiaga ise.

Taksojuht on ka kohe platsis ja nagu arvata oligi, siis on nõus ka selle meie poolt võta või jäta pakutud miljonilise (100 eur = 1000000.- Guinea franki, aga ka Sierra Leone leoonet) tehinguga. Liigume siinsamas mitte kaugele asuvale piirile. Mustale mandrile üsna erandlikult on mõlema riigi piiriasutused koos ühes pikas majas. Selleks, et väljamineku templit saada, oleme taas sunnitud kukrut kergitama. Ametnik paneb oma kabineti ukse meie selja taga kinni ja lihtsalt küsib raha. Kuna kohe ei taha raha anda, siis jõuab üks kohalik piiriületaja veel ukse vahelt sisse hüpata, pistab raharulli ametnikule pihku ja läinud ongi. Ametnik avab sahtli, viskab raha sinna ja jätkab meilt raha väljapressimist. Kuna õnneks summad pole suured, paar euri näo pealt, siis ei viitsi suuremat “kippist” üles tõmmata ja anname lõpuks ka oma osa ära. Seepeale saame teplid passi ja edasi huvi meie vastu kaob. Saame liikuda Sierra Leone poolele. Siin juhatatakse meid ülemuse kabinetti, kes ka ise varsti kohale saabub. On selline sõbraliku olemisega mees ja selgitab, et viisade eest tuleb kokku tasuda 1 600 000 leoonet. Kuna meil on kaasas Guinea raha, siis laseb ta kiiresti kutsuda rahavahetaja. Ilmselt on siin tegemist kohalike ametnikega sümbioosis töötava tegelasega, kes on mõnevõrra monopoolses seisundis ja arvatavalt selle positsiooni eest ka miskit ühiskassasse peab andma. Aga on, kuidas on, saan oma kahe Guinea milli eest 1.9 miljonit kohalikku ja viisatempli passi. Tegelane kirjutab veel valgele A4-le kviitungi, et on raha kätte saanud, selgitusega, et raamatupidajat ei pidavat veel tööl olema

, ja saamegi liikuda edasi. Vahepeal on ka meie takso üle piiri jõudnud- autod koos juhiga liiguvad teist trajektoori pidi.

Selgub, et tee Freetowni on kõike muud kui halb. Lai, sirge ja sileda, auguvaba asfaldiga.

Tuju tõuseb. Esimene käik on tanklasse, sest paak kuiv nagu tavaliselt siinsetel taksodel enne kliendi leidmist. Meie Renault’il on tankimisauk liiga väike või on tankla püstol liiga jäme, aga tankima peab kanistrist. Õnneks on juht selles juba vilunud ja probleeme ei teki

Juht küsib luba, et kas võib kiirelt autopesulast läbi käia. Ikkagi pealinna minek. Ja ilmselt on see ka ühe politsei poolt rahaküsimisvõimaluse elimineerimine, kuigi auto minu silmis niigi päris puhas. Tundub, et nagu eelmiseski riigis, nii ka siin käib agar altkäemaksukogumine ja põhjuseks sobib mida iganes..

Pesula asub kena jõekese kaldal.

Pestakse siin peale autode ka riideid.

Kus on vett, seal on ka loodus kohe väga lopsakas. Ülesvoolu on ka vesi ilmselt puhtam kui peale pesulat, allavoolu..

Puhtusest ja pesust peetakse siin ilmselgelt lugu, sest pesulasse tulevad nii väikesed autod kui ka suured veokad.

Samal ajal kui autot pestakse, saab klient tutvuda kaubandusliku väljapanekuga. Avatud on kohalike ettevõtjate poolt kaks letti erinevate laiatarbekaupadega.

Ei puudu ka joovastavad joogid..

Poisikesed üritavad jõekesest kala püüda ja kasutavad selleks tamiilijupi otsa kinnitatud pisikest konksukest. Üritan seletada, et kala haljast konksu süüa ei taha, oleks vaja ikka sööta ka. Keeran ühe suurema kivi ümber ja selle all on mitu vihmaussi. Ühe sellise konksu külge panemisest on ka kasu – pisike, vaevu 8 cm kalake saab kohe kaldale vinnatud ja elevust kui palju. Loodetavasti sai see vahejuhtum tõukeks ühe musta kaluri eluteel tõsiseks kalapüüdjaks arenemisel…))

Tee on jätkuvalt hea ja edeneme jõudsasti. Vahepeal jääb ette ülesõit alles hiljaaegu seisma pandud kitsarööpmelisest raudteest. Rööpadki veel haljad

Selle kohta plaanin kindlasti rohkem infot hankida

Näha on, et vaatamata suhteliselt heale tee olukorrale, ollakse siiski teel veelgi paremasse tulevikku) Käib sillaehitus.

Samuti on plaanides tee neljarealisena väljaehitamine. Kui seda siin suudetakse, siis ei tea miks see Tartu maantee arendamine nii visalt edeneb..?

Mitmed teega ristuvad jõed on siin veerikkad ja juhi sõnul ka kalarikkad.

Esimest väidet on oma silmaga näha, teises võib soovi korral ka kahelda.

Kogu selle sileda tee nautimise eest tuleb natuke ka lõivu maksta. Ette jääb kokku kolm teemaksu kogumise punkti.

Makstavad summad on meie mõistes siiski köömes, 0,20 eurot.

Ei tea, kaua selliste summade haaval kulub aega, et kasvõi see maksukogumise jaam üles ehitada. Ega see liiklustiheduski siin ju teab mis kõrge ei ole.

Arvestades raha kurssi, siis on siinmail miljonäriks tegevaid loteriisid suhteliselt lihtne korraldada.

Freetown asub ninakujulisel poolsaarel, mille keskel on mägi.

Rannikuosa on tihedasti asustust täis ja mööda mäenõlvu ronivad majad ka peaaegu harjani. Kuigi tegemist on miljonilinnaga, siis päris sellist muljet eriti ei teki, pigem nagu suur-suur küla. Praegusel aastaajal on suhteliselt kuiv ja kuna esineb ka kõva katteta teelõike, siis õhk on tolmust kaunis paks. Näha on aga ka voolava vee poolt tekitatud erosiooni. Augustis sajab siin nagu oavarrest ja paari aasta eest hukkus sademetest tingitud maalihete tõttu üle tuhande inimese.

Aga töö sarnaste vahejuhtumite vastu käib.

Poolsaare tipp peidab endas cityt ja on palistatud kenade liivarandadega. Siin on ka linna vähesed rahvusvahelised hotellid ja võib märgata mõningaid valgeid inimesi

Enamik rannaäärsest kinnisvarast ongi pandud turismimajanduse teenistusse.

Kõige eksklusiivsemad majutusasutused asuvad täiesti poolsaare tipus. Sea View Hotel:

Aga kohalikke üllatusi tuleb ka siin ette. Peopesasuurune ämblik numbritoas

Radisson. Siin asub pangaautomaat, mis aitab hetkel sularahakriisist välja.

Kogu ettevõtmine, mille pärast siia sai sõidetud, ei võta rohkem kui pool tundi ja seejärel saab asuda juba tagasiteele. Marrakeshist siia näeb läbitud teekond selline välja:

4903 km

Kogu distants Tallinnast siia tuleb 10060 km.

Linnast välja liigume rannikut pidi. Autojuht seletab, et mootor ei tööta korralikult ja on vaja üks süüteküünal ära vahetada. Selleks keerabki ta teeäärsesse remonditöökotta.

Kuna ka aku on autol läbi mis läbi, siis käimalükkamise seisukohast on samuti parem, kui küünlad ikka funkkavad. Kogu protsess ei võta rohkem kui mõne minuti. Lükkajateks sobilikku lapstööjõudu on siinmail aga priiskavalt.

Õnneks on kõik üsna sujuvalt laabunud ja kui suuremaid ekstsesse ette ei tule, siis oleme siit riigist õhtuks läinud.

Tegemist on multireligioosse paigaga, ka kristlus pole siinmail päris võõras

Jõuamegi enne sulgemist piirile ja et aega mitte viita, panen vajalikud altkäemaksurahad kenasti valmis. Kõik on häppid ja protsess sujub kui lepase reega!. Sierra Leone taksojuht ja Ginea taksojuht lepivad omavahel kokku, et esimene transpordib meid Coyahi asulani. Probleeme tekitab asjaolu, et nad ei suuda kuidagi tasus kokku leppida, sest meil on hind kokku lepitud siit piirilt kuni Mali piirini sõit ja lisaks me midagi maksta ei soovi. Vahemaa on küll alla saja kilomeetri aga tee on erakordselt halb. Lõpuks läheb ikkagi sõiduks ja peale hullumeelset aukudes hüppamist, milles taksojuht on kaunis osav, ning kiirust nii 30-40 kilomeetrini tunnis aeglustades autoaknast politseinikele raharulle edastades et mitte aega kaotada, saame juba pimedas lõpuks oma Guinea taksosse istuda ja alustame reisi Mali poole.

Kui siiapoole tulles oli pidurdavaks asjaoluks velotuur, siis tagasi liikudes saab takistuseks ummik. Püüan mõistatada, milles asi ja ei suuda muud välja mõelda, kui et see ongi siin sellesama velotuuri tagajärg. Nimelt on tee täiesti umbe sõidetud. Veoautodel pole lootustki kuhugi liikuda ja niiviisi nad seisavadki oma teepoolel, mõned juhid on suisa auto alla teki laotanud ja magavad. Väiksemad autod aga üritavad edasi pressida, kust ainult saavad. Et sedasama proovivad teha ka vastutulevad autod, siis ongi kõikvõimalikud pilud tihkelt täis ja eriti mingit liikumist ei toimu. Proovitakse edasi liikuda nii teepeenralt kui ka suisa põlde/metsaradu pidi. Aeg-ajalt jääb liikumine seisma ja siis proovime sõba silmale saada. Juht paneb samuti jalad armatuurile ja proovib magada. Sellised peatused on mõneminutilised kuni paarikümneminutilised. Seejärel aga on kuskil eespool jällegi mõni pudelikael hetkeks avanenud ja saab natukene edasi pressida. Olukord on tegelikult kaunis jabur ja minu jaoks täiesti enneolematu ka. Niiviisi ratsukäike tehes, kord siit, kord sealtpoolt teed ja mööda teepeenraid õnnestub meil kogu see krempel lõpuks hommikupoole ööd selja taha jätta ja saame vabamalt liikuma. Nüüd on eesmärk Mali piiri jõuda, enne kui see kinni pannakse. Teoreetiliselt peaks see võimalik olema, eeldab ainult sõitmist ja juhi unepausile selles matemaatikas kohta ei jää..

Suurt muu söögi kui teeäärse saia, mis muide kaunis maitsev, jaoks meil aega raisata ei ole. Sekka mõni puuvili.

Ka see riik on multireligioossne, aga islam tundub ennast agressiivsemalt kehtestavat.

Nüüd liigume valges seda marsruuti mis tulles oli pimeduse hõlmas. Kohati kaunis mägine maastik vaheldub lagedamate aladega. Ka tee kvaliteet on kõikuv, vahest on võimalik päris pikalt kiiresti liikuda.

Seejärel aga tuleb tunde aukude vahel laveerida või siis neist läbi sõita.

On märke, mis viitavad sellele, et tulevikus saab ka siin paremini liigelda.

Tee viib läbi eripalgeliste maastike ja külade,

liiklust on vähe ja need üksikud, kes teel, tunduvad kogu oma maise varaga liikuvat.

Mõnel autol on kuhi katusel suurem kui auto ise ja jääb ainult imestada, kuidas selline kupatus kurvis ümber ei käi..

Vahel saab ülekoormus siiski ka tehnikast võitu.

Kuigi loodus on roheline ja metsa paistab ka mingil määral silma, siis selliseid puid, millest palki saaks, ei jää sellel reisil küll ühtegi silma. Teabeallikate kohaselt on Guinea ikkagi metsarikas maa ja tean ka seda, et metsa siin raiutakse, aga päris kindlasti on siin tegemist meie kodu-Eestiski silma karjuva statistilise vingerpussiga. Räägitakse küll metsast ja metsamaast, aga teadlikult jäetakse mainimata, et mets kui kooslus ja mets kui palgipuu on sellelt alalt maha saetud ja järel on ainult väheväärtuslik puu ja põõsastik ehk võsa. Metsarinde eemaldamisega paljastunud maapind kuivab kiiresti lõõskavas päikeses ja metsa taastumine on raske. Rohttaimed, mis vihmaperioodil jõudsasti kasvavad, kuivavad põuaga krõbekuivaks ja põlevad mõnuga. Laialdased maastikupõlengud on täiesti tavaline nähtus ja keegi nende ohjamisega ei tegele.

Selle tulemusena paljandub savikas maapinnas ja uutel puudel pole lootustki kasvama hakata. Aga riiklik statistika, nagu Eestiski, saab väita, et kõik on korras, tohutu protsent riigist on kaetud metsaga ja juurdekasv ületab kaugelt raiemahtusid. Eriti kui oksi ja juuri ka veel tihumeetriteks teisendada….)

Marsruut ületab kaks korda ka piirkonna suurimat jõge – Nigerit

Vaatamata kuivale perioodile ja seetõttu jõest paljanduvatele leetseljakutele on vett siiski märkimisväärne hulk.

Tanklapeatus

Teeäärne kaubandus.

Teistkordne Nigeri jõe ületus, seekord Djelibakoro asula juures

Paljud hoovid ja territooriumid on piiratud kaktusemüüridega. See takistab loomi ja ka tuleleeke levimast

Sansando ja Siguiri vahel kulgeb tee paralleelselt jõega. Jõe org on valdavalt haritav maa

Siguiri kristlik kirik

Huvitav oleks teada, mitu kilogrammi kaupa selle auto pagasnikus on…

Piirile jõuame nibin-nabin kuueks. Templi riigist lahkumise kohta saame esimesest, nüüd paremat kätt jäävast politseijaoskonnast. Laua taga istuvad samad tegelased, kes mõni aeg tagasi minu pildistamishuvi oma kasuks üritasid pöörata, aga praegu ilmutasid äärmist huvipuudust meie vastu. Tempel lüüakse passi, aga kuhugi endale mingeid märkmeid ei tehta. Kes riiki siseneb või sealt väljub, ei paku tegelikult kellelegi huvi.. Laseme ennast piirile ära visata ja suuremate sekeldusteta olemegi Malis tagasi.

Mali passikontrollis on sama proua, aga seekord tuleb ka neile natukene kaduud anda. Sest nad küsivad ja kui ilusti palutakse, tuleb ju ikka anda..)

Edasi Bamako poole liikudes pimeneb ilm kiiresti ja toob välja maastikupõlengute laia ulatuse.

Linna sisse sõidame ainult selleks, et juba tuttavast pangaautomaadist sularahavarusid täiendada ja siis juba Mauretaania poole välja sõita. Supermarket on juba kinni, aga ühest väiksemast poekesest saame siiski üht-teist teemoona kaasa osta. Üritame küll eelnevalt kasutatud ööbimiskohta leida aga sõidame sellest pimedas mööda ja jääme ööbima vahetult enne suurte aukudega tee-etappi, et valges üritata seda takistusriba ilma autot lõhkumata läbida.

3. detsember.

Varavalges hakkame liikuma, olles eelnevalt hoiatatud

Selline see tee siis valges on, mis tulles meie karterile saatuslikuks sai

Ja proovi mis sa proovid, liigu nii vaikselt ja ettevaatlikult nagu tigu, siis saatus saab su ikka kätte kui tal selline plaan on.

Juhtub see praktiliselt täpselt sama koha peal kui tulles, Didieni nimelise asula lähedal, ja, valanud lonksu õli peale, õnnestub samasse remondikohta veereda. Mis tegelikult on lihtsalt üks teeserv. Sama tegelane ka kohe platsis.

Õnneks on praegu valge ja remontida mõnevõrra äkki lihtsam. Käivitub juba läbitud stsenaarium. Deja-vu. Ja mina omlette tellima

Kuna remont võtab ikkagi mõningase aja, jääb aega ka hügieeniprotseduurideks.

Erinevalt eelmisest korrast puudub praegu suur rahvamass, ilmselt on tegemist keskpäevase ajaga ja palavuse tõttu ei viitsita õues tolgendada. Seetõttu saab meister ka rahulikult toimetada

Kõrvalasuvalt müügiletilt saab uue õli ostetud ja ka tagavaraks paar kankut. Üks selline maksis 4500 CFA-d

Esimese hooga ei saada leket päris pidama, kuna paksu pealekantud kihi tõttu ei sulge kork auku päris tihedalt ja tuleb veel üle mäkerdada

Aga lõpuks jääb maapind peale õli mootorisse valamist alt kuivaks ja saame liikuma. Raha küsitakse samas mahus, nagu eelminegi kord.

Tore on vaadata, et inimesed reisile minnes ikka oma lemmikloomad ka kaasa võtavad..

Edasi liikudes tuleb vastu mitmeks osaks jagunenud karavan eeslivankritega, ajajateks naised ja vankritel kaup+lapsed. Kõik traditsioonilistes riietes ja väga uhke väljanägemisega

Mauretaania piirile jõuame poole nelja paiku. Selgub, et oleme kihutanud tühja, kuna piir avatakse kell 17.00. Mis kell ta kinni pandi lõunaajaks, jääbki selgusetuks. Piiri suletus tähendab praktikas ainult seda, et meie dokumente ei saa vormistada, ise võime siin igale poole töllerdada. Kohe ilmub ka välja eelmisest korrast tuttav asjapulk, kellega saame raha vahetada ja muid teenuseid tellida. Järelejäänud CFA d vahetamegi ära. Kuna viisa maksab á 55 eurot, siis on ütlemata hea, et tal ka eurosid müüa on. Ülejäänud raha saame ouaguyas. Kuna enne teda oli meile juba üks rahavahetaja külge kleepinud, kes võis aru saada, et me temaga raha vahetada soovisime, siis tuli talle “valurahaks” ka 1000 CFAd loovutada. Kuna on tund+ aega, siis laseme endid toitlustusasutusse eskortida. Pakutakse riisi ja mingit lihaollust.

Kõrval aga valmib mingisugune oaroog

Peale sööki suundume piirile tagasi. Juba saabki protsessidega algust teha. Kuna meil on vaja viisad vormistada, siis suundume mingisse teise hoonesse, kus vajalik aparatuur on üles seatud, et pilte teha ja näpujälgi võtta. Probleem on aga selles, et internetti ei ole ja et tegemist on sisevõrguga, siis pole ka meie siiaulatuvast Mali 4G levist kasu. Vahepeal juba vägagi murelikuks tegev olukord lõpuks ikkagi laheneb ja saame kõik vajalikud protseduurid tehtud. Palume vastaval ametnikul ka meie fichedest kümmekond koopiat teha. Hakkab juba hämarduma, kui meid viimases kontrollpunktis kinni peetakse ja kästakse lahkesti auto ära parkida, et hommikut oodata ja siis turvaliselt teele asuda. See aga meie plaanidega ei ühti ja peale suurte ülemuste jutul käimist õnnestub siiski välja manguda luba öösel teele asuda. On see siin siiski suure turvariskiga ala, mis piirkonna julgeolekut kajastavatel kaartidel üleni punaseks on värvitud – absolutely no go zone

Nüüd tuleb ainult sõita. Vaatlus näitab, et leke ei ole siiski täielikult suletud ja seistes tilgub päris kiiresti loigu mootori alla. Kummalisel kombel sõites tundub, et õli ei leki, sest peale palju tunde sõitmist õli taset kontrollides pole see praktiliselt üldsegi alanenud.

4 detsember

Hommikuks oleme Nouakchotis, ostame mõningaid toiduaineid ja seejärel juba autonina põhjasuunda.

Maroko piirile jõuame poole kaheks. Fixerid õnnestub enamuses elimineerida, üks visam lontsib järele. Kuna on juba teada kus ja mida, siis käib kõik libedalt. Mida ei saa öelda selle kolme kilomeetri eikellegimaa läbimise kohta. Kohati sentimeeter haaval ukerdades, et mitte niigi lekkivat karterit rohkem vigastada, roomame Maroko poole.

Lõpuks on see viimane katsumus seljataga ja jõuame jupikesele asfaldile, mis päädib Maroko piirirajatistega.

Teeservas seisavad naljakad MB bussidest kere poolekslõikamise ja tüki vahelekeevitamise teel toodetud pikendatud keredega kaubabussid. Ilmselt pole need isegi kohalikke olusid arvestades maanteekõlbulikuks tunnistatud, sest liikluses pole sellised silma torganud.

Kuna jalakäiad ja autod, erinevalt riigist väljasõitmisest, sisenevad riiki eraladi, siis saan oma osa kiirelt sooritatud. Tempel passi ja oled vaba. Autod aga läbivad kõik eranditult röntgeni ja seetõttu kulub mõningast aega. Kasutan seda mitmeti. Esiteks üritan järelejäänud Mauretaania raha Maroko oma vastu vahetada, aga üllatuslikult see nii lihtne ei olegi. Lõpuks õnnestub see paremat kätt jäävas Western Unioni kontoris. Seejärel võtan süüa, ise silmanurgast pidevalt jälgides, ega Skodat ei paista.

Viimaks lähen juuksurisse.

Esialgu küsitud 50 dirhamit kauplen kahekümnele, lõpuks aga maksan 30… Juuksuripoiss tunneb huvi, mida ma kohalikust poliitikast arvan. Tema olla siin, Lääne-Saharas sündinud, ja võib aru saada, et see Maroko okupatsiooni-küsimus ikkagi tuha all edasi lõõmab. Kahjuks ei oska selles küsimuses mingit muud seisukohta võtta kui ainult üldist printsiipi silmas pidada, et igasugune võõra võimu jõuga pealesurumine on kurjast.

Parasjagu siis, kui juuksuriuksest välja tulen, saabub ka Skoda ja saame hakata läbima umbes 2400 kilomeetrist Maroko etappi koduteel.

Hilisõhtul teeme söögipeatuse Boujidouri linnakeses

eelroaks salat

millele järgneb suhteliselt kiirtoidulik põhiroog

5 dets.

Varahommikul, ca Lääne-Sahara piiril, algab meeletu vihmasadu, mis teeb sõitmise poolvõimatuks ja ka ebaotstarbekaks. Heidame puhkama. Valgenedes jätkame sõitu ja varsti peatume teeäärses kohvikus hommikusöögiks

Pakkumises on tagasihoidlik omlett koos pisikese tassikese kohviga

Taevas on selginenud, aga kõikjal on märke möödunud suurest vihmasajust.

Ka selles riigis paistavad koormakujundusinsenerid kõrgelt hinnatud olevat.

Edasi sõites peatab meid politsei. Pole rahul meie kiirusega, aga seda määrasid nad ilmselt visuaalselt. Lasevad minema ja juhivad tähelepanu, et parem tagumine rehv on tühi. Oli ka aeg, isegi kaua pidas see täiesti sile ratas vastu. Vahetame ära ja nüüd on kohe ka kummipunkti vaja, et saaksime uue tagavararatta koostada. Õnneks vastavaid töökodasid siinsetes maades jagub.

Rehvivahetuse saame esimeses ettetulevas, Ikhsasi, linnas.

Asula peatänav

ning puuvilja…

…ja lihaäri selle ääres. Viimane koos küpsetusteenusega..

Rehvitööd lõpetatud, jätkame sõitu põhja poole. Sularaha hankimisel oli väike valearvestus sisse lipsanud ja tasulistele teedele kulunud summad hakkasid nappi varu liigselt kulutama. Raha on natuke juurde vaja, sest kaardimaksed pole väga levinud ja teemaks käib eranditult sulas. Lähima sularahaautomaadi leiame Casablanca rahvusvaheliselt lennuväljalt.

Muret teeb ka auto olukord, täpsemalt tagasillal toimuv. Vahest kipub auto kõvasti “saba liputama”. Esimese hooga tundub, et äkki ei keeratud rehvivahetusel ratast piisava tugevusega kinni. Aga nii lihtne see viga pole. Järgmine variant on rattalaager, aga et ratas ei loksu ka, siis ilmselt on süü puksides, mis on omadega nii õhtul, et lasevad tagasillal töllerdada. Mure edasijõudmise pärast süveneb..

Uurin internetist praamide väljumisaegu ja hindu. Soodsaimad variandid väljuvad mitte Tangerist, kustkaudu saabusime, vaid hoopis Ceutast, Hispaania enklaavikesest Aafrika mandril. Väljumisaeg on küll kuus hommikul, mis tähendab, et meile jääb mõni tunnike passimisaega, aga hind on tõesti soodne, 96 eurot kogu komplekt. Võtamegi selle väljumise eesmärgiks.

Marokost väljumisel pakub meie auto piiril erilist huvi ja viiel mehel kulub päris pikka aega selle auto tühimikes sobramisele, enne kui neil tekib veendumus, et midagi leida ei õnnestu. Kogu selle aja jooksul meie taha tekkinud järjekord lastakse seejärel lihtsalt läbi, isegi dokumente ei kontrollita. Euroliidu kontroll käib palju kiiremini. Navigeerime endid sadamasse ja pargime ennast praamilesõidu järjekorda teisele kohale ning laseme mõneks ajaks silma looja. Praam on kaunis moodne ja istepingidki peaaegu voodiks transformeeruvad

Kord Hispaanias, ei olegi muud, kui mööda kenasid kiirteid kodu poole kihutada..

8 detsembri õhtupoolikul poole kuue paiku saabume Tallinnasse. Laagris on tohutu ummik, see jätkub siin juba ju vähemalt aasta. Ja nagu tavaliselt, keegi midagi ei tee. Selline mitte midagi tegemine sellel objektil, riigi ühel tähtsamal maanteel, on selgelt kriminaalne ja jääb ainult imestada, millise apaatiaga avalikkus sellesse jamasse suhtub. Minu isiklik arvamus on, et keegi on teinud/teeb oma tööd äärmiselt halvasti ja oleks karistuse ära teeninud. Seda leebema versiooni järgi. Põhja-Koreas oleks vastutav isik ilmselt juba kuhugi kahuri ette seotud..

Selja taha on jäänud üle 20000 km ja on väike jõuluime, et see auto meid siia tagasi tõi.. Kogu vahemaa läbisime paar tundi rohkem kui 17 ööpäevaga. Kogu marsruut nägi välja selline:

Mõned asjad peaks eraldi välja tooma, kui veelkord sellisele reisile peaks minema.

Laigulised sõjaväge meenutavad asja oleks parem koju jätta. Seda asjaolu olen ka varem, Ida-Aafrikas reisides tõdenud. Endal lihtsam ja vähem seletamist.

Mauretaania kahes suunas läbimiseks oleks võimalikult kiireks ja stressivabaks asjaajamiseks vajalik ligi 100 fichet.

Vajalik on omada kaasas mõningast sularaha varu nii eurodes ( Mauretaania viisa ostmiseks näiteks olid eurod hädavajalikud. Eks ilmselt saab alati ka osta eurosid, aga lisaprobleem ikkagi), kui ka dollarites. Tavaline praktika on, et 1 USD = 1 EUR. Seega, dollarites saab tihtipeale odavamalt, kuna ametlik kurss on siiski euro kasuks. Kusjuure osa raha peaks olema võimalikult väikestes kupüürides. Münte ei soovi keegi näha.

Kaasas peaks olema ka mingi kogus dokumendifotosid, samuti mõned koopiad kõikidest oma dokumentidest. Skanneeringud oleks kasulik ka internetis hoida, kust siis vajadusel saab neid välja trükkida.

Ridder

Külastasin seda paika 2019 aasta sügisel

Aastatel 1941-2002 kandis nime Leninogorsk. Linn Ida-Kasahstani oblastis. Asutatud 1786, aga linn aastast 1934. Elanikke käesoleval ajal ligi 50 000, peaasjalikult (85%) venelased. Rahvaarvu tippaeg jääb möödunud sajandi seitsmekümnendatesse, kus see küündis üle 72 000.

Linn asub merepinnast 700-800 meetri kõrgusel teravalt kontinentaalses kliimas ümbritsetuna üle kahekilomeetristest mägedest. Siin on Kasahstani kõige idapoolsem raudteejaam (станция «Лениногорск») ja lõppeb Euroopast, Calaisist algav autotee E40. Oma 8000 kilomeetriga on see sellisena maailma pikim automagistraal.

Linnal on põnev tekkelugu. 1786 aastal saatis tsarinna Katariina II siiakanti 9 gruppi otsima maavarasid. Mäeinsener Philipp Ridder oli selles edukas ja avastas Ulbõ jõe ülemjooksult ülirikka kulda ja hõbedat sisaldava polümaagi leiukoha, nimetades selle maardla enda nime järgi. 70 aasta pärast, 1859 aastal (sellest ajast on vanimad kirjalikud andmed), elas asulas juba umbes 3,5tuhat inimest, kellest enamus töötas maardlates. XIX sajandi lõpul aga rahvaarv kahanes järsult kõikudes 600-1200 vahel. Selle põhjuseks oli tsaari otsus sulgeda Altai maardlad ja vabrikud või viimased ümberprofileerida metsatöötlemiseks või muudeks eesmärkideks.

1903 aastal anti Ridderi maardlad rendile Austria ettevõttele Thurn und Taxis. Töömahu vähenemise tõttu lahkus veelgi töötajaid.

Peale WWII asus linnas vangilaager 30 000 saksa sõjavangiga.

Tänapäevalgi on linna ainuke tööstusharu mäetööstus – tsingi, plii ja väärismetallide tootmine. Pildil ettevõtte “Каз-Цинк” juhatuse hoone.

Linnake ise jätab äärmiselt sümpaatse mulje. Eelmise sajandi keskpaiga arhitektuur on veel suhteliselt heas korras. Pildil koolimaja

Ka kortermajad on omapärase lahendusega.

Enamik linna tähtsamatest objektidest jääb peatänava , kirdest edelasse kulgeva prospekt Nezavisimosti, lähedusse. Prospekt ise on palistatud suurte puudega.

Siia jääb ka hotell “Altai”, esimene valik nii raudtee – kui ka bussijaama poolt tulijale, kel plaan linnas öömaja otsida. Turvamehe sõnul 1956 aastal ehitatud hoone näeb imposantne välja.

Kuna ilmselt külastajaid pole piisavalt, siis on osa ruumidest allüürile antud. Rentnike nimekiri on kenasti peaukse juurde üles riputatud

Ka fuajee on muljetavaldav.

Lühtrid laes ja puha.

Nii hotellikülalisi kui ka muidu kliente teenindab maitsekas kohvik-restoran.

Hommikusöök kahjuks toa hinnas ei sisaldu.. Aga sellegipoolest on maitsev.

Odavama otsa toa saab majutusasutuses kätte 5500 tengega. Välja näeb see sellisena.

Pisike ta ju on, aga sansõlm on ikkagi ka olemas.

Kui soov siiski kuskil mujal ööbida, siis mõned võimalused on linnal veel pakkuda. Näiteks keskväljaku taganurgas kultuuripaleest vasakul kohviku “Labürint” kõrval on samuti hotell.

Vähemalt väljast mitte nii furoorne

Kunagi kindlasti üks tähtsamaid objekte, sm. Kirovi skulptuur, mis asub peatänava vaksalipoolses otsas, on tänapäeval üsna räsitud moega. Arusaamatu, miks ta üldse veel siin seisab. Ilmselt laiskusest…

Aga raudteejaama nimele pole ajahammas veel hakanud..

Nagu ka Eestiski kunagi moes olnud vineerist istepinkidele ootesaalis.

Neile, kel plaanis siit kuhugi rongiga sõita, on vajalik sõiduplaan. See on üsna lakooniline.

Mõnevõrra rohkem võimalusi pakub busside liikumise graafik.

Bussijaam ise asub linna kirdeosas, kus on valdavalt vanad eramajad.

Öskemeni viib siit buss, millega kunagi ammu Teiegi näiteks Tallinnast Riiga võisite sõita. Siin aga maaliliste mägede vahel oma pensionipõlve peab. Pole muidugi võimatu, et ta siit ükskord veel kuhugi Tadžikistani või Afganistani ei rända..

Odomeetri näitki veel alles ca 21 000 km….) . Sõit marsruudil Ridder – Öskemen maksab 1200 tenget ja buss peatub ka raudtejaama juures olevas peatuses. Aga sealt peale tulles võib buss juba ülerahvastatud olla.

Sõit Öskemeni võtab x tundi aega. Vahepeal tehakse ka ca 10 minutiline peatus asulas nimega Tšeremtšanka. Siis on võimalik pissil käia või siis suitsu käristada. Kellel parasjagu mis huvi on. Aga ka näiteks poes käia

või tutvuda pisikesel turul kohalike loodustoodetega.

See viimane on minu lemmik. Vaadake kui ahvatlevad pakkumised, kas pole?

Veel tehakse üks 5- minutiline peatus ca 35 km enne Öskemeni, Sekisovkas.

Siin saab samuti poes käia ja suitsu teha, aga tualetti silma ei paista..

Et Ridder polegi nii väike annab tunnistust mitmekülgne linnaliinibusside võrk.

veel sõiduinfot

Peatänav läbib ka keskväljakut. Selle äärde jääb kultuuripalee.

Selle ees aga mälestusmärk linnale nime andnud tegelasele.

Nii nagu lokomotiivid vaksalites on ka igavesed tuled linnakeskustes nagu aksioomid. Viimaseid kindlasti rohkemgi, sest igasse linna rong ei sõida.. Nii ka siin.

Sõda on kole ja surm paha, aga kuidas see sõda sai kasahhidele isamaasõda olla ja kõik need punaviisnurgad ja sirbid ja vasarad nagu ei sobiks enam siinmaal.. Arusaadav on muidugi ka päevapoliitiline konjukturism ja pragmaatiline lähenemine. Eks põhjanaabriga on ilmselt vajalik hästi läbi saada.

Aga keskväljaku äärde jäävad veel mõned muudki skulptuurid. Näiteks sellised.

Või sellised,

Taamal paistavad maalilised linna ümbritsevad mäed, mis septembris juba lumega kattuvad.

Igas endast lugupidavas linnas on ka koduloomuuseum. Asub see hotellist “Altai” paar maja edasi keskväljaku poole

Sissepääs maksab 300 tenget ja luba pildistada 150. Muuseum on kenasti korras ja eksponaate jagub.

Linna edelanurkka, Aidarhanovi ja Gagarini tänavate ristumiskoha kõrvale ehitatakse kirikut.

Tehakse seda taaskasutatavast ehitusmaterjalist, mis iseenesest on väga positiivne. Mittevajalikke ja lammutamist ootavaid ehitisi on siinkandis ju rohkem kui küll. Ainult asfalt on uus..

Neljapäev.

Hommikul ärkan kuuest. Mitte ammu on tõusnud päike ning öösel sadanud vihm ja äike möödunud. Auto käivitub kenasti, aga laadimist ei ole. Võtan kõik võimalikud tarbijad tagant ära, nii peaks päris kaugele sõita saama.

Rait liigub ka juba. Samuti Hilux, kes, leidmata ööbimiskohta, on kogu öö kulgemises olnud. Seega mitte kaugel minust.Tee on hea, liiklust vähe. Seda kuni Pihkva trassini. Seal algab teeremont ja jant valgusfooridega.

Siiamaani pole ka ühtegi autoremonti teele jäãnud. Pustoškas on küll selline koht, aga ilma elektrikuta. Selline ametimees pidi leiduma kindlasti Ostrovis aga ilmselt ka Opotškas. Käin kiiruga Pjatjorotškas (kauplustekett venes), et oleks, mida eelseisvate valgusfooride taga passimise ajal närida. Opotškas uurin maad, käin ühes ja teises kohas, lõpuks juhatatakse ühte garaaži, kus uksed pärani aga ei ühtegi hingelist. Ootan ja ootan ja siis helistan seinal olevale numbrile, keegi ei vasta…

Sõidan Ostrovisse. Esimeses kohas elektrikut pole, on pood, kus õlifiltrid. Et kohe õlivahetus ka käes, siis ostan ühe. 500 rubla. Teises kohas öeldakse, et nemad ei remondi, aga linnas olla kūll üks mees. Mõõdame pinget, mis täpselt 12V. Helistavad kellegile Dimale ja siis ütlevad, et vaja maha võtta ja remonti viia. Aga nii veniks protsess pikale ja võtan kontakti ning sõidan ise kohale.

See hetk, kui hakkan genekaremonti liikuma jõuavad Tiit ja Erlend kohale. Lähevad Pihkvasse Lentasse ja siis Koidula kaudu Eesti.

Pika pusimise peale leian selle Dima teisest linna otsast jõe kaldalt ka üles. Genekas tuleb nüüd küll ise maha võtta aga loodatavasti saab vähemalt probleem lahendatud..

Genekas maas

Ja kohe ka selge, et vaja uut. Mähis läbi põlenud ja dioodsild samuti. Juhuks, kui siit uut võtta pole, paneme akud laadima, et saaksin vähemalt koju ära sõita.

Genekaremondimees Dima võtab oma motorolleri ja kimab kuhugi generaatoripoodi, mina aga vaatan niikaua, kuidas Velikaja jõgi elab

Poole neljaks on ka Rait Ostrovist 40 kilomeetri kaugusele jõudnud.

Selgub, et osta pole siit midagi, isegi mitte homseks. Seega vana kokku ja peale tagasi ja punuma.

Rait on ka vahepeal siia jõudnud ja aitab mul siva geneka peale panna. Pimeda peale ei tahaks ju jääda.

Igatahes 18. 20 oleme tangitud ja suundume piiri. Autosid paar tükki, kes juba protseduuridega poole peal. Auto vaadatakse igast küljest aga pealiskaudselt üle ja head teed. Alati imestan, mis pärast küsitakse, kuhu ma sõidan. Suht mõttetu küsimine…

18.40 jõuan juba Eesti järjekorda. Sest siin on järjekord. Kolmes rivis oma 15+ autot. Aga seekord läheb kõik kiiresti ja ladusalt 19.08 olen juba väljas. Keegi ei nori ja ollakse viisakad. Soovitakse VIN-koodi näha. Ja see ka kõik. Vahelduseks päris hea.

Hūppame veel terminalist läbi ja saame teada, et Raidi auto täiskaal koos Kaiga on 3000 kg, minu omal aga 2880 kg.

Võtame ka õhtusöögi, mis minu puhul osutub suureks veaks. Sest Tallinnani on ikkagi pikk maa. Päike loojub kell üheksa ja selleks ajaks olen ma alles Tartus. Mäosse jõudes on pime ja ei jää muud üle, kui vaheldumisi ohutulede ja lähituledega sõita. Vahel on ka valgustatud teelõike, siis saab tuled välja lülitada ja akudele puhkust anda. Tallinna juures on esituled juba täitsa tuhmid ja ei valgusta enam üldse suurt midagi.

Aga 23.00 olen kodus.

Vaatan ka kilometraaži üle. Selleks kujuneb ei rohkem ega vähem kui 8414 kilomeetrit!

Marsruudikaart tuli kojusõidul järgmine:

Kolmapäev. Kojusõit – Venemaa.

Idapoolse asukoha tõttu tõuseb päike vara ja nii ka mina. Ajavöönd, milles on Venemaa Euroopa- osa, nn. “moskva aeg”, kuhu kuulub hetkel ka Eesti, on geograafiliselt ulatuselt väga lai, kindlasti laiem, kui päikesetund.Hakkan liikuma poole kuuest. Tee on hea, aga pidurdavaks saab tihe liikluskoormus ja sagedased teeremondid.Sellegipoolest edenen esialgu jõudsalt. Aga mida lähemale Moskvale, seda aeglasemaks läheb.Lõuna. Otsin söögikohta ja varsti tulebki üks. Taaskord saab kinnitust vana tuntud tõsiasi, et kui rekkaid ( või ūldse autosid) ikka kohviku ees ei seisa, siis sinna sööma minna ei tasu ka. Muidu puhas ja korras, aga toidud ei tea kui kaua seisnud. Kui juba tulin, siis võtan seljankagi. 100 ruublit.Maitse pole suurem asi..Rjazani juures tõotab ummikut.

Selle esimese plaanin elimineerida linnast läbisõiduga. Mis ei pruugi, eriti arvestades kellaaega, samuti eriti tark tegu olla. Nii ongi, et ka linnas on palju liiklust. Aga usun, et kokkuvõtes ei kaotanud ajas. Enne järgmist ummikut teen õhtusöögiks ühe hartšoo.

Ummik aga kuhugi ei kadunud. Pean plaani enne Moskvat.

Moskvasse jõudes aga olen ilmselt juba piisavalt väsinud ja tähelepanematu, et sisse lasta väike näpukas ja keerata 10 m varem ära kui vaja. See läheb maksma oma pool tundi ringisõitu.

Uudiseid teistelt: Navara oli südaöö paiku õnnelikult koos reisijatega Eestisse jõudnud. Hilux veetis hommikul KZ/RUS piiril tunnikese ja on nüüd paarsada km. minust taga. Rait liigub tuldud trajektooril.

Tehnikauudised on sellised, et minu autosse tahab üks elektrikotermann sisse pugeda. Nimelt hakkab põlema laadimistuli. Ja sama hetk ka pidurivedeliku hoiatustuli. Kui tarbijaid vähendada, kustuvad mõlemad tuled. Voltmeeter aga ei näita siiski nii palju kui enne. Insener Krimmist saadab ka juba õpetussõnu..). Katsun neid hommikul järgima hakata. Raidi autol aga on tosoolikadu. Sellel võivad samuti halvad tagajärjed olla.

Kella üheks öösel jõuan Mokroe nimelisse asulasse Moskvast Minski suunduva tee ääres. Ajan siin tunnikese tuttavatega juttu ja siis liigun veel edasi, kuni poole kolmest vaatan magamiskoha. Sellega kaasneb teadasaamine, et olen terve päeva sõitnud ilma laadimiseta ja vähemalt nüüd, öösel, auto enam ei käivitu. Puhkan natuke ja hommikul vaatab edasi…

Teisipäev. Kojusõit – Kasahstan

Ärkan Mitsupoiste ärasõidul, aga nii vara ei viitsi veel tõusta. Ilmselt ei saa ka veel süüa. Kella kaheksaks kobin alla, hommikust sööma. Raidid just lõpetavad sööki ja kuna Raidi püsimatus on teada, siis saadan nad teele, kodu poole. Seejärel saan uhkes üksinduses oma toitu nautida.

Selle koha kiituseks tuleb öelda, et toidud on siin küll lihtsad, aga samas väga maitsvad. Kohvi on küll lahustuv ja ilmselt oleks pidanud tee kasuks otsustama. Mitte kõik aga ei kiirusta kodu poole. Raulil näiteks on taskus värske Mongoolia viisa ja tema plaan on oma laeva tüür sinnapoole seada. Sellega vast saab ürituse lõppenuks lugeda ja otsad kokku tõmmata. Päris kindlasti said paljud siin oma silmaringi avardada ja kuhjaga kogemusi-elamusi. Mõni ei jäänud rahule kah. Sest kuigi oli eelnevalt räägitud, mis ees ootab, siis jutt on üks asi, ise reaalselt midagi kogeda aga hoopis teine tera… Juba on mõttes valmis ka uus plaan, mille käigus mõningaid asju teisiti teha. Aga sellest edaspidi. Head koduteed kõigile!

Ise teen veel hommikuse jalutuskäigu linnakese südameks olevale Vabaduse platsile. Ega selles 40 000 elanikuga suure küla moodi linnas ka eriti kuhugi mujale jalutada polegi..

Asula sümbol seinal

Ja samas ka käega katsuda

Teen ka autotiiru. Selle käigus saan teada, kui kenasti on asula gasifitseeritud. Torud kõik uhkelt värvitud, loodis ja sirgetes ridades. Harjumuspärasemalt on neid torusid rohkem igat pidi kõveralt nähtud.

Tanklas panen paagid täis ja kontrollin õli. Selgub, et viimast on vaja natuke lisada. Kohtan ka järjekordset autot Mongol rallil.

Tagasi hotelli juures näen veel Tartukaid, Aaresid, Rauli ja Tiitu koos Erlendiga. Et enam miski siin kinni ei pea, asutan minekule.

Südaöö paiku ületan juba Orali juures Venemaa piiri. Kulub selleks toiminguks 35 minutit. Esimesel pilgul ehmatab ikka hirmsasti ära see autode hulk siin piiril. Kiiruga loendan rekkaid järjekorras ja saan 185+ autot !. Ja seda olukorras, kus pole tegemist tollipiiriga. Enne tõkkepuud seisab veel oma paarkümmend sõiduautot. Enamati UZ numbrimärkidega. Eelnevast tean, et neist ei maksa välja teha. Need siin muudkui seisavad ja ootavad ja vaatavad, kuidas muud autod mööda sõidavad. Vahest sekka lastakse mõni nende oma ka läbi. Viisaka inimesena lähen ikkagi esialgu jala ja küsin piirika käest luba. Selle ka saan ja sõidan otse piiri. Natuke nagu imelik on ka see inimeste sortidesse lahterdamine siin..

Teenindus on meeldiv. Keegi ei pinni palju sul seda või teist kaasas on. Ametnik, kes peaks autot üle vaatama, hoopis pärib, kuidas ma kasahhide külalislahkusega rahule jäin. Jäin ikka. Küsib uuesti, natuke muudetud sõnastusega. Vastan siis, et kui just mõni politseinik välja arvata, siis kõik on väga külalislahked. Muigab..

Hilux on samuti Orali jõudnud, aga nemad jäävad hotelli ööbima.

Raidid valisid teise piiripunkti Saraatovi suunal. Seda järelsõitjatel teha ei soovitaks, kuna Vene poolel on esimesed paarsada kilomeetrit väga-väga halba teed, Samara kaudu sõites aga on tee hea.

Sõidan veel natuke edasi ja siis keeran põllule puhkama.

Esmaspäev. Tagasi Beyneusse. Reisi lõpp

Kuuest algab sebimine

Mitsubishi otsustab otse Beyneusse sõita. Kõik teised plaanivad ikkagi legendi järgida.

Täna pole vist minu auto päev. Tegelikult kuulsin kolinat tagant juba eile, aga kiiresti sõites ja kinnise aknaga polnud väga häiriv….)). Täna aga polnud enam võimalik kilinat-kolinat välja kannatada ja tuli ratas maha võtta. Suured tänud siinkohal Aarele, kes oma varustusest tungrauaaluseid laenas.

Ja kohe saab kurja juure kätte.

Käsipiduri klotsid koos kõikide lisavidinatega lasid rahulikult ringiratast.

Õnneks saab kõik korda ja saame jätkata. Võtame suuna kanjonite poole. Teel õnnestub mul ennast kenasti põhja peale kinni sõita, nii, et vaja on Rauli ja tema 25 meetris köie abi. Juhtub see stepiteel kergel tõusul, kus voolav vesi on rööpad sügavamaks uuristanud kui minu auto kliirens…

Hobused juba platsis

Ja jõuamegi varsti ka kohalikule Marlboro – maale!

Vaated on majesteetlikud

Oleme vahepunktis kaljude juures orus, Tiit aga üleval kõrgel panga serval, otsib, kus alla saab. Meie aga, kus üles. Suure ringiga ka saame. Tõusul kohtame veel laskuvat Aaret

Huvitavaid maastikuvaateid jagub paremale ja vasakule veel pikalt

Kogu territooriumi peale on ka üks infoviit, mille tagakülge nüüd üks eesti kleeps ehtima jääb. Hiljem selgub, et Tiit siia ka 4×4 reiside kleepsu lisab.

Edasi suundume juba Beket-Ata poole

Viimased vaated alla orgu

Beket-Ata, üks populaarsemaid paiku siinkandis, kuhu kohalikud külastavad palverändudel. Asub siin maa-alune mosee, kuhu on maetud ka selle rajaja ise

Sisenemiseks pidavat dress-code vajalik olema, pikad varrukad ja püksid. Aga ka see täna ei aita.. Väravad on kinni. Hiljem selgub, et külastused on võimalikud hommikuti ja pealelõunal.

Viskan siis pilgu niisama üle aia

Mõnetunnine matkatee alla orgu, mis lõppeb millegi helikopteri maandumisplatsi sarnasega

Ülevaatus tehtud, liigume edasi. Sõita on ca 100 km steppi. Suund on Сай Өтес’i asulale Beyneu – Aktau maanteel. Rajad on sirged ja kiiresti sõidetavad.

Ainult tolmavad meeletult

Suurel teel väljas, läheme lõunapausile. Kohvik on kohe stepitee otsas

Koht lihtne ja soodne

350 tenge eest saab paraja portsu lagmani suppi

Kõht täis, paneme Beyneu poole ajama.

Marsruut minu auto jaoks kujunes siin, Mangistau oblastis, selline:

Nüüd on meil üks ümberpööratud probleem, nimelt on hotellitube ülearu. Asja lahkamist alustan Aknuri hotellist. Siin aga ei taheta äraütlemisest midagi kuulda, spetsiaalselt meie jaoks toad vabaks tehtud ja puha. Ega siin polegi midagi vaielda, broneering tehtud läbi bookingu ja maksmisest ei õnnestu nagunii pääseda. Aga oh üllatust, selgub, et meil on küll kümme tuba aga ainult kümnele inimesele. Näidatakse isegi bookingust tulnud paberit kus tõepoolest 10 tuba / 10 inimest. Mul endal näpu vahel paber 10 tuba / 22 inimest. Saan siis hotelli perenaisega, kes ise Aktaus, pikalt telefoni teel seletada. Lõpuks ikkagi asi laheneb, sest ega need toad meil ju ühekohalised ei ole. Saame ikka oma 22 voodit kätte. Võtan endale ühetoalise, kus tegelikkuses saaks neli inimest magada ja vahetan selle Raitidega nende kahekohalise vastu.

Jääb ainult küsimus, mida teha Arna hotelliga

Lepime kokku ka õhtusöögi ühise pika laua taga

Kokatädi toob menüü, kus kenasti kirjas, mitu portsu mingit sööki üldse saada on. 3 portsu borši, 15 üht ja 12 teist. Tellime siis kõigile omal valikul. Enne meid oli kohal juba Mitsu, poisid kenasti juba saunas konte pehmendamas. Teistest aga veel ei kippu ega kõppu. Laseme lähedalasuvas pesulas suurema tolmu maha uhada. Tasumisega, nagu ikka ette tuleb, arusaamatused. Eelnevalt kokku lepitud summa tunduvalt erinev sellest, mis pärast küsitakse. Ja ikka rohkem, mitte vähem.

Õhtusöögi plaanisime kella kaheksaks, aga kolmveerand kaheksaks jõuavad ainult Aared. Midagi pole teha, alustame ilma teisteta.

Kohe tuuakse ka 3×10 portsu õhtusööki

selleks on mantõd ehk kohalikus stiilis suured pelmeenilaadsed tooted

plov

ja loomaliha kartuliga.

Toome ka auhinnafondi seina äärde ootama

Aare andmetel oli Tiit ja Nurgad koos tartukatega läinud viimast punkti võtma. Mis tähendab, et neid saab ikka veel oodata.

Kojuminejate uudiseid: Navara õnnelikult Venemaal. Defekas, küll juba paar päeva tagasi, sai mitmesajakilomeetrise ringtee, usaldades liialt navigaatorit, mis juhatas nad ainult kohalikele mõeldud piiripunkti.

Saabub Hilux. Nende mõnevõrra hilist saabumist selatab asjaolu, et nemad, erinevalt minust, viitsisid vaeva näha ja käisid Beket-Ata tee koobasteni allamäge ära ja kulutasid sellele 2,5 h. Respekt. Muidugi oli selle eelduseks ikkagi ka see, et tabalukk väravate ees lahti tehti.

Erlend teeb söögisaali konditsioneerile uuendust.

Peale üheksat tuleb 90-nd. Kella kümneks on kõik õnnelikult kohal ja ring täis. Nagu juba tavaks, on hotellitubadega jama. Kuigi kohti peaks kõigile jaguma, siis reaalsuses ei jagu ja osa rahvast tuleb Arna hotelli suunata. Kui kõik on koikud leidnud ja söögi saanud, siis toimetame tagasihoidliku autasustamise tseremoonia. Kogu ürituse tegid kaasa neljateistkümnest autost seitse. Esikolmik kujunes järgmiselt.

Pretensioonitult ja teenitult esikoht Hilixile.

Sama teenitult teine koht Nurkadele ja kolmas koht 4runnerile! plaksutame võitjatele!

Ka kõik ülejäänud on olnud väga tublid

Ja kõik saavad ka väikese diplomi.

Näiteks sellise

Kahju on, et üheksakümmend lahkub juba õhtul, aga selline see elu kord on.

Muljetamine jätkub veel mõnda aega, homme hommikul aga liigub juba iga roju oma koju.

Vastupidavamad lähevad enne magamaminekut veel kaema, kuidas kohalikud kõrvalasuval Vabaduse platsil Noorsoo päeva veedavad. Jäävad sellega aga hiljaks, pidu juba läbi..

Pühapäev. Seiklused Aktau ümbruses.

Eilsest tuulevaiksest õhtust on päikesetõusuks saanud marutuulega hommik.

Laevu merel see loomulikult ei häiri

IMG_5275

Looduse stiihia annab aimu luidete tekkeprotsessist, näha on kuidas lahtine liiv üle luiteharjade tuiskab.

IMG_5209

Teleobjektiiviga saab sellest loodusnähtusest kauneid pilte.

IMG_5212

IMG_5270

Kunagi paistab siin neemel mitmeid ehitisi olnud olevat. Ilmselt punaarmeega seotud… Majaka juurest tulevad liinipostidki veel püsti, andes tunnistust sellest, et kunagi oli siin elektrit tarbiv taristu.

IMG_5213

Et tuul puhub merelt, on ka veetase väheke tõusnud.

IMG_5233

Aga karastavat ujumist see ei sega. Poisid aitavad ka Rauli vette.

IMG_5186

Eileõhtune istumine on Mitsu akudele laastavalt mõjunud.Poole kaheksaks on Navara ja Jeep juba lahkunud. Nemad viivad reisist ülemäära erutatud kolleegi lennukile. Peaaegu kõik teisedki on stardivalmis.  Käivad viimased ettevalmistused päevaks. Paljudel juhtudel tähendab see suuvärskendust..

IMG_5223

IMG_5239

 

IMG_5260

IMG_5261

IMG_5264

Ainult Raidil paistab täna uni magusam kui tavaliselt… Kuna ilmastikutingimused on õues hommikusöögi valmistamisele omad piirid seadnud, siis saab autos kerge linnupete võetud.

Üleüldine liikumine algab kell kaheksa. Siht on itta, piki rannikut.

Osa tiime aga vannuvad Kasahstanile alla ja keeravad otsa ringi. Käed tõstavad punane Patrol, Frontera ja eile õhtul remonditud kardaani alla saanud ja taas töökorda viidud Disco. Seega jätkab tiba üle 50% koosseisust. 9 masinat.

pildilt puudu 90, kes natuke eemal rehve pumpab. Varsti satume uude sadamasse viivale uuele asfaltteele. Järsku STOP-märk, keset ei miskit…  Tähelepanu tuleks pöörata raudteele…!

Vahest ikka viskab sellist totrust maailmas ette. Mõtlen, et mismoodi selline asi küll juhtuda saab. Keegi teeb ju projekti, plaanib liiklusmärgid, keegi vaatab üle, kiidab heaks, siis veel keegi ehitab, ülemus annab käsu, et näed, pane sinna, keset silmapiirini lagedat steppi kulgevale teele kaks stopp-märki. Ja mitte kellelgi ei teki ühtki küsimust…

Esimeses asulas, Kurõkis, vene kaartidel ka kui Eraliev, üritame hommikusöögikohta leida. Sellist siin aga ei ole, leiame kõigest tagasihoidliku poekese.

Liiva-ja tolmutuisk on totaalne.Kohati pole üldse nähtavust

Liigume edasi kagu suunas ja varsti jõuame selle reisi kõige lõunapoolsemasse punkti kõrgel pankrannikul neemel.

Tuul on nii vali, et raskusi on püsti püsimisega.

Aga vaade on siiasõidu vääriline.

Ainult kalapüügihuvilistel tuleb natuke pettuda

Edasi kulgeme ca35 kilomeetrit mööda stepiradu itta, kuni Fetisovo asulani. Millegi märkimisväärsega selle asula näol tegemist ei ole:

Siin aga saame juba Aktau poolt Turkmenistani suunduvale trassile, mis kujutab endast küll kergelt lainetavat aga täiesti sõidetavat asfaltteed.

Meiega koos sõidavad ka Raul ja Mitsu. Esimene neist on seltskonna ainukese bensiiniautoga. Ja pealegi kaunis janusega, paar päeva tagasi saadi selle Ameerika päritolu maastikulaeva kütusekuluks 70 l /100 km. (!). Ja nüüdki on väärt masin kõik mis paagis saada oli, ära joonud. Õnneks on ka lisapaak olemas… Teeme peatuse ümberpumpamiseks.

Vaatamata tuulele ja vines ilmale on temperatuur ikkagi 31-32 kraadi.Palav on.

Selgub, et kuskil on valearvestus ja lisapaak, mis peaks kütust servani täis olema, on hoopistükkis tilgatu. Õnneks pole Raul üksi ja tanklani Жаңаөзен’s on 40 km sõitu. Selline apsakas aga võib üksi ja stepiteel päris palju meelehärmi sünnitada. Ja mitte ainult… Enne Жаңаөзен’i, kui suuremat asulat, jääb veel ette ilmeka nimega asula – Tenge. Esimesel katsel ebaõnnestume ja satume gaasitanklasse. Neid on siin palju, rohkemgi kui vedelkütuse jaamu. Teine kord läheb paremini. Saame ka sagara vihma.

Asjade kiiremaks ajamiseks Жаңаөзен’is panen siia ka paar vajalikku koordinaati:

Kuna kahe autoga kütust viima pole mõtet sõita, siis jään Жаңаөзенi lõunatamiskohta otsima. Peeneid restorane on siin tosinatega, aga kiiremat ja lihtsamat söögikohta peab otsima. Loomaskulptuurid on siin riigis au sees. Nii ka selles asulas. Kui parasjagu kõikide loomade kujusid võtta pole, siis käib asenduseks elav variant kah.Uus, uhke, valgetest tellistest mošee.

Linna keskel, kahe ringtee vahel, on aga suur moodne kaubanduskeskus.

Soovijad saavad siin suveniire osta

ATM-e samuti iga nuka peal. Toidukauplus on suure valikuga, eriti isuäratav on kulinaarialett, aga seal on järjekord. Ja see on asi, milles mina seista ei viitsi…

Telefonile tuleb sõnum, et Ford on rajal tagasi. Peaksid koos Tiiduga siinsamas lähedal müttama, Hiluxil pidid probleemid pooltelgede ja kütusega olema. Hetkel veel täpsemalt pole teada. Poole kolmeks jôuavad koos Raidiga ka Raul ja Mitsu. Tangime kõik kenasti paagid täis. Raulil tekib väike viivitus maksmisel, kuna tal kohalikku raha pole, ainult rublad. Aga kuidagi saab see pisiasi lahenduse. Söögikohtadega ei õnnestu kuidagi ja juhatan kõik turule. Siin ikka mingi urka leiab. Nii ongi.kompott

ja piim

Minu tellimus näeb selline välja. Nämm-nämm.

Kõht täis, hüppan veel kiirelt turult läbi.

Info tuleb selline, et Navara ja Jeep eskordivad reisirahutusega vanderselli otsejoones koju. Sellest on muidugi kahju, et neil niimoodi enne lõppu reis katki jäi. Eksisteeris ka lennukiplaan, aga siit ilmselt eriti peale Astana või Almatõ kuhugi ei lenda ja selline mitme ümberistumisega reis võib hoopis ettearvamatuid pöördeid võtta. Rangeri naasmise üle saime vara rõõmustada. Vaatamata sellele, et piduriklotsidele juba eile õhtul uued katted neediti, sellest ei piisanud võitlusvaimu taastamiseks ja saabub sõnum loobumisteatega… Meie aga rühime õhtuse laagriplatsi poole, mis jääb mitte kaugele Seneki-nimelisest asulast kanjoni serval. Teele jääb mitmeid kauneid maastikuvaateid

Tiit juba ootas meid ees. Autoga on tal õnneks kõik korras. Oli endale tagavaraks poolassid ostnud, milledel siin märkimisväärselt kliendisõbralikum hind… Kuna teisi tulijaid pole veel märgata, pressime järsust kaldarinnatisest üles ja teeme väikese ringsõidu. Eemalt paistab üks arusaamatu torn, mida plaanime lähemalt kaeda.

Teele jääb üks lõpnud kaamel.

Torn osutub tavaliseks antennimastiks

Väikese ringiga naaseme laagriplatsi.  Meie kohal kaljunukil jälgivad meid kohalikud asukad.

IMG_5278

Varsti on ka kõik, keda oodata on, kohale jõudnud. 4runnerit kimbutab aeg-ajalt probleem käivitamisega. Kas süüdi on süüteluķk, pendiks või mõni kolmas tegur, pole täpselt teada. Saan kõne Indrekult Navarast. Nad on Beyneusse jõudnud, aga probleemid süvenevat… Päike loojub poole üheksa paiku ja seeaeg teeme Erlendiga väikese roninismatka laagri kõrval asuvale mäele.

Astume sisse ka teele jäävasse koopasse.

lõpnud loomade konte vedeleb siin mitmel pool.

kanjoni servalt on hea vaade laagrile.

tagasi aga laskume sälkoru teist nõlva pidi.laagris aga tegeletakse juba õhtuste ettevalmistustegaVaatamata suhteliselt väikesele distantsile on päev olnud väsitav ja öörahu laskub laagrile varakult, et hommikul viimaseks etapiks valmis olla.

Laupäev. Lühike pikk päev rannas

Hommik toob pilvise ilma. Sooja on endiselt 32-33 kraadi, aga päike ei lõõma. Hoopis tuleb paar tiba vihma.

Kella üheksaks on osa rahvast juba söönud. Hommikusöök aga pole suurem asi. Kohv on lahustuv ja teevesi leige…

Hotelli ees kastetakse puid, vesi pidi joogikõlbulik olema. Lasen kanistri täis. Käime veel kõrvalasuvas toidupoes ja siis minekut.

Varsti tuleb teade esimestest katkestajatest. Defenderi meeskond annab alla. Head teed varalahkunutele!

Esimeses punktis, kuumaveeallikate juures, saame kokku Tiidu, Ranno ja Nurkadega.

Siin on ka väike poeke.

Käime samuti sulistamas. Maa seest tulev vesi on 60-kraadine.

Peale veeprotseduure saab ka pikniku pidada. Meil selleks hetkel aega ei ole

Fordiga on ees ootamas potentsiaalne probleem, piduriklotsid hakkavad otsa saama. Aktaus aga selliseid võtta pole. Laual on variant klotsid ringi tõsta. Ka Aare jääb linna Patroli pumpa remontima.

Laagriplats asub Pestšanõi neemel, viimasest hotellist kõigest ca 75 kilomeetrit. Pääseda sinna polegi nii lihtne. Rand ise on sile ja suhteliselt kõva liivaga, millel saab kenasti sõita.

Aga sellele pääsemiseks tuleb läbida pehme liivaga ala, mis nõudis minu autolt aeglustit. Rehvid ka liiga täis. Selle puudujäägi Ford ja Hilux ka likvideerivad, alandades rehvirõhu ca 1 atm peale. Peaksin sama tegema, aga ei viitsi.

Laagriplatsil võtame Fordi ette

Uudised pole head

Ühte piduriklotsi enam pole ja seega pole ka midagi ringi tõsta

Seega ikkagi Aktau kurss. Siinkohal tuleb edasi anda ka palavad tervitused info-autole, kes enne starti viis läbi Fordi ettevalmistuse Kasahstani reisiks.

Võtan ette käigu kõige suurema luite otsa. Sellelt avaneb kena vaade.

Peale minu on siin hiljuti veel keegi olnud

Matk seljataga, on paras aeg kosutavaks keefirilaksuks

Arusaamatu on vee madal temperatuur, ilmad ju siin pikalt päikeselised ja palavad. Meri on siin tunduvalt külmem kui eelmises laagris. Aga ujuda kannatab, kord juba vees, pole asi enam nii hull… Justnagu NKOTB..)

IMG_5131

Ford sõidab Aktausse, asemele aga saabuvad 90, Kawasaki ja riburada pidi teised. Punane Patrol on liivakatsel hädas mootori ülekuumenemisega. Rait sikutab Silverado ja Jeepi läbi liiva. Viimane jääbki nööri otsa.

Kõige suurem tegu on Disco randa saamisega. Selleks kulub tunde pusimist. Põhjus lihtne, esikardaan pagasnikus ja üksvedu..

Lõpp kujuneb eriti raskeks, Raidi ette rakendame veel Hiluxi ja lükkame viiekesi tagant.

Pole ka harv juhus, kui tõmbajad ise enam liikuda ei suuda

Siis aitab jälle käteramm

Vahetult enne kõvemat rannaliiva on eriti püdel ja pehme merekarpide piirkond

90 käib kohaliku põllumehe juures tomati/arbuusitehinguid tegemas.

Kellel soovi, saab autoga (või siis ilma) mööda luiteid hullamas käia.

IMG_5095

Tiit kasutab seda võimalust igatahes kogu raha eest

IMG_5122

Aga ka kohalikud pole selliste võlude vastu immuunsed

IMG_5124

Kel parasjagu selliste mängude vastu huvi puudub, vaatab pealt.

IMG_5137

Kes aga pealt vaadata ei soovi, saab selja keerata…

IMG_5121

Päike loojub kella üheksa paiku.

IMG_5138.JPG

Oskan ennast kenasti liivaluite otsa kinni sõita ja ilma kõrvalise abita enam välja ei saa… Õnneks olen trooni jälgimise all ja saan abi kutsuda.

IMG_5168

Varsti see ka teel.

IMG_5173

Laager ise pole samuti kaugel

IMG_5141

Esmased abistajad suudavad muidugi ka ise ennast kinni sõita nii, et nalja nabani.

IMG_5191

Selle vahejuhtumi tulemusel lasen ikka rehvid tühjaks.

Veerand kümneks jõuab ka Aare kohale.

Põnevamatest seikadest tuleks mainida suhtlust hotelliga Arna Beyneus. Broneerisin sinna meile toad oma poolteist kuud tagasi. Telefoniga olen rääkinud nendega korda viis. Paar päeva tagasi käisin isiklikult hotellist läbi ja uurisin administraatorilt, kas meie broneeringuga on kõik korras. Jah, kõik pidi korras olema. Täna kirjutavad mulle taas: Вы случайно не путаете гостиницу(!)
Ei oska kohe seisukohta võttagi. Ilmselt peab ülehomme aegsasti platsis olema, et kõik ikka kenasti majutatud saaksid.

Reisiseltskonna ühele liikmele on kultuurišokk eriti rängalt mõjunud ja võib juhtuda, et kui toibumist ei tule, siis ta hoopis lennukiga koju suundub.

IMG_5179

Positiivse uudisena peab mainima, et Jeep on taas lahingukorda viidud. Õnnestus see võtmerõnga abil, mis suurepäraselt sobis kardaani remondiks..

Reede. Aktau.

Laager ärkab seitsme paiku. Päike on äsja tõusnud ja puhub kerge tuuleke. Käin ujumas ja siis võtan ette juba Venemaalt ostetud arbuusi ja katan “rootsi laua”

Arbuus osutub enneolematult mahlaseks ja maitsvaks. Kolmveerand üheksa hakkame liikuma. Jõudnud kõrgele kaldarinnatisele, avaneb suurepärane vaade. Selgub, et olime ööbinud kunagi päris suure, nüüdseks aga hüljatud asula lähedal.

Sihi võtame otsejoones Aktau peale. Peatuskohaks ongi meil hotell “Aktau”. Kohal ootab paras üllatus, mitte ammu enne meid startinud Defekajõuk juba kohal. Näha on ka Kawasaki tiimi, kes liialt maps.me-d usaldades said kuuetunnise stepiseikluse osaliseks.

Võiks öelda, et siin on pool tripist läbi. Selleks tuli läbida selline marsruut:

Hotell on väljast nagu nõukaaegne kortermaja, seest aga kenasti renoveeritud.

Lagunev bassein hotelli ees annab aimu kunagistest hiilgeaegadest

Lobby näeb välja selline

Minu ühene tuba aga selline.

Et tuba on viiendal korrusel, saab rõdult kena vaate.

Kahjuks mitte mere vaid sisemaa poole

Hotelliga ühenduses on ka pubi moodi asutus. Kuna täna on reede ja rahvast ähvardab palju tulla, siis reserveerime meie seltskonnale 40-se laua ja tellime ka õhtusöögi. Viimane tõotab vägev olevat, ainuke, mida menüüst ei leia, on sealiha…. Kella 22-st ka elav muusika. Kodumaa kadunud pojad tilguvad ka vaikselt eri suundadest hotelli kokku, kõik on ikka elus ja terved, ei ole suutnud see linn neid murda!!

Viin teoks plaani oma soeng korda saada.) Esimesel katsel satun naiste salongi, aga järgmisel läheb õnneks.

Juuksuriproua on kaunis jutukas venelanna, kes kiidab kohalike külalislahkust. Ütleb, et kui Venemaal sugulaste juures käib, siis seal ei olda üldse nii külalislahked. Jändab mu juustega tükk aega ja raha küsib ainult 1000 tenget. Et õhtusöögini on veel üksjagu aega, siis võtan jalutuskäigu ette. Suundun hotellist otse mere poole.

trenniväljak

kohalik variant kuumast koerast

vaade promenaadile

disain-jäätiseputka

Kõrge kaldapealne on maju täis ehitatud ja seal kõndida pole võimalik. Pankranniku alla aga on ehitatud suurepärane jalutustee pargipinkidega.

Mängib vaikne muusika

merelt puhub jahedamat õhku ja seetõttu pole ka ülemäära palav

Jalutada saab päris pikalt, siis tuleb ette koobas, milles kohalikud kunstnukud portreemaalimise teenust osutavad. Minu arust päris tubli tulemusega. Koopasuud valvab näkineiu

Helistab Rait, et hotelli administraatoril juba paanika, igatseb hirmsasti mind ja eriti mu krediitkaarti. Eks hakkas juba väss ka peale tulema selle kuumusega siin matkata. Jääb üle veel leida võimalus kuidagi üles kaldapealsele tagasi saada. Enne aga jäävad teele lahedad arheoloogilised valvurmehed

ja kohe kohe valmis saav ilmselt hotelli tüüpi ehitis

Enamik maju linnas on ehitatud liidu ajal ja näevad ühtviisi trööstitud välja. Ja nagu numeratsioonist näha, siis selliseid siin jagub.

Lõpuks saan teele ja varsti tuututabki takso seljataga. Sõit hotelli maksab 300 tenget. Taksojuhilt saan teada, et uhked villad kaldapealsel ei olegi kõik nö. uusrikaste eramud vaid et riik kingib neid maju väljapaistvatele kodanikele – sportlastele, kirjanikele jms. teenete eest. Väga uhke! Õhtusöömaaeg läheneb ja rahvast koguneb

Tiit, kes esimesel võistluspäeval esiamordist mahlad väljutas, saab siin uued alla. 90 Cruiser on ka veel remondis, aga lootust on.

Õhtusöögiks kogunevad kõik söögisaalitellitud vaagnad on oma hinda väärt