29 nov. puhkepäev emiraatides

Hommikul ärkame enne kukke ja koitu, et õigeks ajaks olla saatkonnas ja laevafirmas. Sõita on ikkagist üle saja kilomeetri ja tipptunni ummikud on ka siinkandis kindlasti olemas.  Hommikusöögiks kiired munad. IMG_9013

Liikuma saame peale seitset aga alles poole kümneks oleme saatkonnas. See aga on kinni. Kaks naisterahvast saabuvad veel kohale, ja helistavad kuhugi ning värav avatakse. Avaja vastab,et saatkond on täna ikkagist kinni ja et tulge homme hommikul pool üheksa. Selge. Edasi laevafirmasse, mis õnneks ei asu kaugel. Sisenen majja, ja et turvameest ei paista, hüppan kohe lifti ning sõidan kolmandale korrusele. Koht on küll õige, aga ühtegi hingelist pole näha, saan jalutada tühjas kontoris. Tundub, et vaba päev on ikka üldine. Saan sellele ka kinnitust olles jälle all,kuhu nüüd ka turvamees on siginenud, must mees mustalt mandrilt. Nii et jääb jällegist homne päev. Siin algab töö kell kaheksa.

Uurime veel teeäärseid ööbimisvõimalusi hotellides, aga need on täiesti vastuvõetamatud. Käime Carrefouris varusid täiendamas ja Mihkel saab uued moodsad rannajalatsid)). Edasi on suund põhjapoole.IMG_9062

Tee viib läbi Sharjahi ja Umm Al Quvaini emiraatide.IMG_9056

Lõpuks leiame kena koha mererannas, kus saab ujumas käia. IMG_9065

Et aga tuul on vali, siis see koht söögitegemiseks ja ööbimiseks hästi ei sobi. Selleks tarbeks liigume kilomeetri jagu sisemaa poole ja pargime ennast luidete vahele. IMG_9082

Õhtuks teeme praekartuleid tuunikalaga. IMG_9067

See selline eksperimentaalne projekt, pole ennem saanud. Aga üllatavalt maitsev tuli. Kõrvale saab maitsestamata jogurtiga tomati-kurgi-sibulasalati. Ja tee.

28 nov Emiraadid

Täna on reede ja siinses maailmas puhkepäev. Meil kulub see peaasjalikult kolme eesmärgi täitmise tähe all. Esimene on teha kindlaks, kus asub laevafirma  CMA kontor. Teiseks tuvastame Etioopia saatkonna. Ja kolmas on juba meelelehutuse valdkonnast. Üritame ligi pääseda maailma kõrgeimale majale – Burj Kalifah’le, millel kõrgust 828 meetrit.IMG_8979

 

See ei  olegi nii kerge ülesanne. Aga teele jääb ka hulgaliselt muidki põneva välimusega maju. IMG_8990

Õnnestub ka tankida. Kütus polegi siin nii odav, kui arvata võiks,Diisel maksab 3,05 dirhami liitrist. Bensiin on, tõsi, odavam, jäädes sinna 1,5 dirhami kanti. Abu Dhabis pidi ka diisel väheke odavam olema  Üks euro võrdub ca 4,5 dirhamiga..

Oma päevaplaani saame kenasti täidetud ja ööbimiseks otsustame sõita Eiraatide India ookeni poolsele küljele, lootusega leida sealt veidike privaatsemat mereranda aga see osutub naiivseks sooviks. Pigem vihma käest räästa alla. Satume hoopis kohalike pidustuste keskele. Käime ka kohalikus supermarketis, jääme siingi Carrefourile truuks. Ostame õhtuks mõned õlled. 0,0 % loomulikult. Muud ju ei müüda… Ja hommikuks karbi mune. Et väljas juba pime siis pole enam ka kuhugi mujale aega sõita ja niisiis siiasamasse ka jääme.IMG_9006

Kohalike meelistegevus tundubki olevat oma suurte dziipidega kõrbesse või mereranda piknikule sõitmine. Või siis niisamuti mööda luiteid ringi kihutamine,kas siis atv-ga või autode või bagidega.

Tuul on vali ja tahab telgi vägisi ookeani kanda, aga Mihkel päästab olukorra, seda küll ühe oma pläta kaotamise hinnaga. Otsustame siis eelarvelistest vahendites homme uued hankida.

27 nov. Emiraatidesse jõudmine

Screenshot_2014-12-06-09-11-12

Ärkan, kui hakkab valgeks minema. Kuigi ka pimedas tegin silmi korduvalt lahti. Näha on maad. See vasakult pardast paistev mägine kallas peaks olema veel Omaani enklaav. GPS annab selle vana praamiroju kiiruseks ca 10 sõlme ehk siis kuskil 16-20 km tunnis. Tundub, et sadamani jõudmisega läheb veel aega.IMG_8898

Rahvas ärkab ja varsti antakse järelejäänud sõidupileti vastu hommikusööki, mis koosneb papptopsist leigest teest ja poolkuivanud saiast, millele määrimiseks antakse väike juustutükk ja pakike porgandimoosi. Kuigi ilm on vines, hakkavad läbi selle siiski paistma pilvelõhkujad ja lõpuks ka maailma kõrgeim maja.IMG_8900

Kellaaeg on Emiraatides Iraani ajaga võrreldes pool tundi ees ja Eesti ajaga võrreldes siis 2 tundi ees. Sadamasse saabume orienteeruvalt 11 paiku.IMG_8912

Vastutulevad tegelased ja laeva personal ei suuda kuidagi otsustada, kas võiksime kaipeale sõita või peaksime ikkagist laeval ootama. Lõpuks saame loa siiski maale sõita ja vastutulnud ametnik ütleb, et tuleb politseid oodata. Ise aga võtab meilt Carnetid ja kontrollib kerenumbreid.IMG_8917

Mõningase ootamise järel saabub ka politsei, reisijad praamilt saavad loa tulla maale ja minna vastutulnud bussi. Kogu see mees sõidab siis politseieskordi saatel eemalasuvasse passikontrolli. Selleks tarbeks suunatakse meid kõiki ühte ootesaali ja kästakse istuda. Rahvas jaotatakse neljaks –  naised eraldi, siis kaks gruppi mehi, kes minu jaoks küll välimuselt ei erine, ja siis meie, viis inimest Euroopast. Nimelt oli laeval veel üks jalgrattaga tüüp saksamaalt Hamburgist,kes kavatses Emiraatidest edasi Sri Lankale sõita.. Meid kästi millegipärast kõige viimasesse ritta istuda. Ootamine venis pikale, nagu ootamised ikka, aga lõpuks saabusid vastavad ametnikud ja passikontroll võis alata. Esimeses järjekorras käideldi naisi. Täidesaatvaid ametnikke oli kaks, aga sellegipoolest oli protsess aeglane. Peale naiste lõppemist õnnestus meil kõigil vastava luugi ette ennast sappa nikerdada. Ja kogu see järelejäänud meestekari parves sealsamas. Aga kohalikud korravalvurid lõid korra majja ja ülejäänud rahvas aeti istuma, jäime ainult meie. See sobib küll. Kui järg minu käes, siis tekitas mu pass natuke kõhklusi. On ju viisasaamine piirilt eestlastele alles alates kevadest ja siitkaudu ei usu, et eriti keegi saabunud ongi. Tundus, et veendumaks, et mulle ikka võib viisa väljastada, kasutas ametnik oma telefonis interneti. Oli, kuidas oli, aga 30 päeva löödi passi.

Järgmine protseduur on sularaha hankimine, sest formaalsuste eest tuleb maksta kohalikus valuutas ja sularahas. Selleks otstarbeks võimaldatakse meil minna välja sadama kinniselt territooriumilt ja käia tollimajas asuvas ATM-s. Kuna täpselt pole teada, kui palju seda rahakest siin nõutakse, siis võtan 1000 dirhami.

Edasi läheme tagasi. St. sinna, kuhu jäid carnetid. Siklite eest tuleb maksta 400, aga auto eest 425. Hindust ametnik jääb  75 võlgu ja lubab pühalikult hiljem raha ära tuua. Sest see pole veel kaugeltki kõik. Annab meile viiest punktist koosneva juhise, mida nüüd siis edasi peab tegema. Koigepealt tuleb temalt saadud paberiga minna juba tuttavasse tollimajja, uksest sisse ja vasakule. Siin lüüakse sellele paberile üks tempel. Seejärel tuleb suunduda sadama peaväravas asuvate inspektorite juurde, kes sõidukid peaksid üle vaatama. Selgub, et selle protsessi alustamiseks on vaja maksta 20 raha. Kassa on sealsamas kõrval, aga kassapidaja, tõsise ja kurja näoga ning halli habemega vanamees, teeb miskeid oma toimetusi ja siis, kuigi näeb, et me kannatlikult tema luugi juures ootame, ootamatult hoopis minema läheb ja paistab,et niipea tagasi ei tulegi. Lõpuks see, kes meil seda 20 raha käskis maksta, halastab meie peale ja võtab selle raha ise vastu. Pool tundi tagasi oleks võinud seda teha!

Lõpuks liigub asi reaalse autode ülevaatamiseni. Kontrollitakse VIN-koode. Sellega ühelpool, tagasi inspektorite majakesse, kus taas mingeid pabereid vormistatakse. Vähemasti oskavad siin kõik vähemal või suuremal määral inglise keelt! Seejärel üle tee ülemuste majakesse. Ülemus on nooremapoolne tegelane,kes pikalt kummi ei venita ja oma õnnistuse dokumentidele oma allkirja näol annab.Edasi tuleb suunduda jällegist tollimajja, uksest sisse ja vasakule. Vaja läheb ka auto inglise passi, seda pole ammu keegi näha tahtnud. Tuleb maksta 80 raha. Kassa on paar luuki edasi. Jälle tagasi eelmise luugi juurde. Paberivirn kasvab. Edasi siis selle luugi juurde, mis asub uksest tulles paremat kätt. Ei tea taas, mida siin tehakse, aga selle eest tuleb välja käia 270 dirhami. Aga see peaks ka jandi siin lõpetama. Paberid käes, tuleb sõita veelkord tagasi kõige esimese kontaksti juurde, see  siis näitab meile, kuhu putkasse minna, et saada luba territooriumilt väljasõiduks. Selles siis vaadatakse kõik paberid uuesti kenasti üle ja olles andnud veel viis allkirja, olemegi vabad lahkuma. Seda me ka teeme.

Felixil on paak tühi ja teine sihtpunkt on Sharjahi hostel,mis kuskil siinsamas peaks olema. Kuna viimane jääb enne teepeale, siis vaatame selle üle. 70 raha nägu kõik ühes toas ei ole mingi ahvatlev väljavaade ja meie loobume. Vahetame veel Felixi ja Ricardoga kontakte ja jääme hüvasti.

Võtame suuna linnast välja. Juba hakkab hämarduma, maale saamiseks kuluski terve päev! Ja linnast välja saamiseks kulub ka omajagu. Et meilgi pole küttega kiita, siis proovime ka tankida, aga siingi linnatanklates diidlit pole, keegi siin ju diiselsõidukatega ei sõida. Lõpuks,kui päike on juba loojunud, leiame  endale kena paiga luidete vahel.IMG_8918

Et ammu pole nuudleid söönud, siis see viga saab ka kenasti parandatud.

 

 

 

26 nov. praamile minek

26 november 2014 ehk kohaliku aja jargi 05.09.1393
Kell oli pandud poole seitsmeks, aga uni on läinud juba kuuest. Väljas ka juba valgeneb. Laheme siis laevafirmat otsima. Alt fuajeest saab ligikaudse suuna kätte. Sellest lähtudes sõidame teisele poole linna, kuid juhatatud ristmikul midagi meid huvitavat ei asu. Lähedal on saiade küpsetamise äri, sealt hakkan uurima. Kohalikud ei tea, aga kohe saabub klient, kes lubab meile teed näidata, sõitku ainult neile järgi. Et oleme ennast teises suunas parkinud, tuleb üks u-pööre sooritada. Aga varsti istub teenäitaja juba meil autos. Kaugele pole vaja sõita, varsti ongi Iraani riikliku laevafirma kontor vasakut kätt. Nuian meie teenäitajalt veel kaks saia välja, ise ei jõudnudki osta. Et kell on alles pool kaheksa, siis on paras aeg tagaluuk alla lasta ja kohvi tulele panna. See tegevus näib kohalikele palju nalja valmistavat.IMG_8847
Kümme enne lähen asja uurima, aga sees öeldakse, et tulgu ma ikka kahesa, saangi kenasti kohvi lõpuni juua.
Pärast väikesii eksirännakuid maandun kolmandal korrusel ühes kabinetis, kus tundub olevat härrasmees, kes teab mida teeb (või teha tuleks). Asi suures piires selgeks tehtud ja vajalikud dokumendid edasi antud, läheb hinna arvutamiseks. Peale mitmeid üritusi suudab kodanik lõpuks paberile kirjutada 1105 usd, mille peale ma valjult protesteerima hakkan. Arvutab siis tegelane veel mõnda aega, ega nende miljonitega arvutamine polegi ei tea mis lihtne tegevus, lihtsalt võib ühes tehtes mingi null ära jääda või juurde tekkida. Segadus tekitab veel asjaolu, et kasutusel on ka rahaühik toman, mida kasutatakse riali summast kahe nulli ärajätmisel. Veel on vaja kuhugi helistada, et hind paika saada. Esialgu tundub kummaline, et kuidas saab praamipileti hinna arvutamine nii keeruline protsess olla, aga päeva lõpuks imestan, kuidas ta selle siiski nii kerge vaevaga kokku pani!!. Igatahes saab järgmine arv juba hulka söödavam olema. Selle protseduuri käigus vajuvad sisse veel kaks tüüpi – tuntavas ülekaalus sakslane Felix ja itaallane Ricardo. Mõlemad ligi 20 päeva mööda Iraani cruisanud, kuid tutvunud vist alles neli päeva tagasi ja sellest ajast saati koos sõitnud. Aga sõidavad nad mootorratastega. Ja soovivad samuti Emiraatidesse. Uurin, kas nad veel turiste on kohanud? Felix oli kohanud ühte saksa naisterahvast samuti tsiklil ja see on ka kõik.
Siinsed protseduurid meiega tehtud, saadetakse meid sadamasse, kuna protseduurid pidavat aega võtma. See oli vägagi prohvetlik ennustus!!
Et meil oli hotellis check-out veel tegemata, siis pidime eriti kiirustama. Uued sõbrad olid sadama asukohaga kursis ja enne hotelliminekut sõitsime neil sabas, et näha, kuhu pärast tulla. Käime kiiruga asjade järel ära ja kohe tagasi.
Esimese asjana sadamaväravas peame auto sinnasamasse parkima. Leiame inspektori, kes auto numbrite vastavust dokumentidele kontrollib. Seejärel lähen konteinerkontorisse, kus carnet saab esimesed sissekanded. Seejärel on vaja minna teisele poole konteinerit asuva ülemuse juurde, kes eelnevatele tegevustele oma allkirjaga õnnistuse annab. Edasi on käik krooniku juurde, kes suurde raamatusse kõik hoolikalt kirja paneb. See kohalik keelevärk on ikka huvitav. Vähe sellest, et kirjutatakse paremalt vasakule, siis vihiku täitmist hakatakse pihta samuti meie mõistes viimaselt lehelt, aga ika lehekülje ülevalt, mitte alt. Ja veel, arve kirjutatakse ikkagi vasakult paremale.
Peale neid sissejuhatavaid tegevusi saame loa liikuda edasi tolli peamaja ette. Juba tuttavad tsiklid on ka siisn ja leiangi sõbrakesed ühe luugi eest. Saan kiirõlevaate, mida nad on juba korda saatnud ja millega mul tuleb kohe algust teha. Selleks on esimese asjana minna koopiaid tegema: passi esileht, viisalehekülg, carneti esileht, carneti Iraani leht. Ja seejärel see komplekt koos originaalidega siiasamasse aknasse anda. Akna taga aga istub siinmail haruldane inimtüüp – tõsise näoga meesterahvas. Mõne aja töö tulemuseks on araabiakelses kirjas paberileht, millele pean alla kirjutama. Ei tea küll, millele ma alla kirjutan,kas auto kinkelepingule või millelegi muule, aga teha seda tuleb.IMG_8854

Seejärel pen selle paberiga minema kuhugi eraldi kabinetti, kus ilmselgelt istub mingi kohalik füürer. Ja suuremeelselt lisab oma allkirja eelkirjeldatud paberile. Aga et sellest on siiski vähe, tuleb minna õle koridori asuvasse “sekretariaati”. Siin saab paber ka kena tepli alla. Varustatud sellise kaaluka dokumendiga, liigun tagasi tõsise mehe aknakese manu. Järgmiseks saan väikese paberilipaka, nii 1/4 a4-st, millel peal ainult mõned kritseldused. Sellega pean minema kõrvalaknakese juurde. Kuna siin kedagi parasjagu pole, asun ootama. Paar lauda eemal istuval tegelasel hakkab vist minust hale ja ta tuleb, käivitab kolleegi arvuti ja teeb, mis vaja. Loodetavasti. Järgmine käik jällegist ülemuse kabinetti. Õnneks on ülemusel mingit sorti tentsiku moodi abiline, selline keskmisest tumedama nahavärviga tegelane,kes minu paberilipaka kohe talle nina alla pistab. Sest ülemus on nõutud mees ja siin on ka peale minu tema jutulessovijaid piisavalt. Igatahes miskit toimub, sest järgmisena jällegist üle koridori juba tuttavasse osakonda, kus mulle mingi paber välja trükitakse.Kahes eksemlaris. Saavad ka kenad reljeefsed pitserid pressi all. Pakun, et sellel paberilipakal oli mingi minu toimiku number näiteks? Ühe eksemplari pen viima siinsamas kõrval asuvasse boxi Mohhamedi juurde, teisega lähen tagasi juba tuttava aknakese juurde, kust kiirelt lähettakse mind jällegist tagasi sellestsamast paberist koopiat tegema. Koopiaid teeb muuseas seesama tädi, kes ennist selle paberi välja trükkis…. Koopiaga tagasi, ulatan selle üle ja selgub, et sellega ongi kõik. Finish. Aga ainult asjaajamine selles hoones.
Sõbrad on vahepeal motikad juba sadama territooriumile viinud ja juhendavad mind, mida selleks tegema peab. Ja see on spetsiaalses majas, mis paistab olema lubadeosakond, passi panti jätmine, mille alusel väljastatakse kirjalik luba sadama territooriumile sisenemisek. Lähme siis autot ära viima, aga Mihklit sisse ei lastagi, kuna teda loal kirjas ei ole. Üldse tundub Mihkel kergelt pabinas olvat, sest mul pole teda eriti aega informeerida, mis toimub))))!Kardab vist maha jääda)).
Sõidan kogu sadamaterritooriumi läbi, aga tsikleid ei märka kuskil ja pargin siis sissesõidu lähedale auto ära. Nii sisse- kui ka väljasõidul pannakse loale kõik detailid ja kellaajad kenasti kirja. Tagasi ootepaviljonis,kuulen, et sõbrakesed olla oma rattad kohe praami kõrvale parkinud. Ei osanud seda praami ennist märgatagi, aga lähen nüüd tagasi ja pargin ka auto ringi.
Lähen viin loa tagasi ja saan passi kätte. Edasi asume ootama.Mees laevafirma kontorist lubas lõunapaiku tulla ja piletid tuua.
14.15 tuleb mingi tegelane ja vaatab meie asjaajamise seisu üle.IMG_8856

Mul üks paber puudu. Tean kindlalt, et pole küll kuhugile miskit ära kaotanud. Tuleb välja, et tegelased lubade osakonnast olid unustanud mulle selle vajaliku paberi tagasi anda, ainult juhuslikult märkan seda nende laual, kui olen seda siia otsima tulnud. Õnneks.
Edasi eskorditakse meid ühe uue hoone juurde. Mis hoone see on ja mida siin sees tehakse, jääbki meile lõpuni arusaamatuks. Aga protsess ise näeb välja järgine: esimeses aknas, kuhu meid juhatatakse,antakse ülesanne teha koopiad carnetist ja tollist saadud paberist. Igat koopiat neli (4)! eksemplari. Võtan siis selle töö enda peale ja korjan ka sõprade dokumendid kokku ning lähen koopiaid tegema. Sinnasamasse tollimajja, kus juba hommikupoolikul sai koopiaid tehtud. Teele jääb ka õks koopiate tegemise kontor, tundub, et see tegevus on ikkagi tasuline siin enamasti. Aga mina marsin hooga “sekretariaati” ja nõuan koopiaid. Kokku saab neid seekord 24 tk.
Tagasi seal,kust ülesande sain, jagan paberid laiali ja vastav ametnik saadab mind järgmise aknakese juurde. Teine komplekt koopiaid jääb maha ja edasi suunatakse kolmanda akna juurde. Siin kulub veits aega, nii et palutakse istuda. Peale seda aknakest on veel üks komplekt koopiaid järel, mis saab ainult ühte tähendada.
Ametnik,kes meid viimatikirjeldatud operatsioone tegema tõi,üritab selgeks teha, et nüüd on vaja käia kolmes kohas sadama territooriumil ja üritab käega juhatada. Üldiselt jääb asi kaunis segaseks. Aga alustama peab taas sellest, et hankida sadamasse sisenemise luba. Võtan siis loa enda passi peale ja liigume väravasse. Siin selgub, et selle loaga saaksin sisse siiski ainult ina,kuigi on vaja ikkagi meil kõigil sisse saada. Õnneks on meid instrueerinud ametnikul vist meist kahju hakanud ja ta saabub sobivasti oma autoga väravasse ja võtab meid omal vastutusel sadamasse sisse. Sõidame mingi laohoone juurde, mille kontoris toimub taas mingi vormistamine. Kogu protseduur on nii ajuvaba, et ei suuda enam suurt sammu pidadagi mida kõike siin meilt oodatakse. Siis teise kontorisse. Ja siis mingisse putkasse õuepeal. Seejärel tundub nagu kõik olema ja puksitakse meid ooteruumi tagasi.
Kerge segadus on laeva väljumiskellaajaga, kas see on kuus või üheksa õhtul. Igatahes kell on juba viis ja meil pole pileteid ega miskit.IMG_8861
Käime teise korruse restoranis kõik koos neljakesi söömas . – kanashaslõkk riisiga, täitsa maitsev. IMG_8862

Lisaks saab ka nelja peale kaks taldrikut salatit.IMG_8864

Siis helistab Felix hommikusele piletimüüjale, kellel on kohalik SIM ja vajalik number, et millal oleks lootust pileteid saada. Jutt läheb päris ägedaks, kuna üks pool ei mõista õieti inglise keelt rääkida ja teine pool ei taha midagi kuulda ilmselt mingist sealtpoolt pakutavast homsest. Lõpuks saame lubaduse, et tegelane kohe siia tuleb. Pole meil ju aega rohkemateks päevadeks siia jääda.
Mõne aja pärast piletimees ka saabub. Taas on probleeme arvutamisega. Tulemuseks on, et tsiklimehed maksavad tunduvalt rohkem kui neil ennem kokku lepitud, meie aga tervelt miljoni vähem. Olime küll vajaliku summa kohalikku rahasse vahetanud, aga otsast oli juba ära kulunud, nii et osa raha aksime dllarites, mis viis asjad veel segasemaks. Aga lõpuks saime siiski piletid kätte. IMG_8865

Koos invoicega,millel küll poole väikse summa kirjas, kui olime maksnud. See puudutas reisijaileteid. Sõidukite kohta polnud endiselt mingit paberit, ega ka kviitungit maksmise kohta. Tegelane toppis selle rahahunniku lihtsalt endale tagataskusse. Lubas, et Bill of Lading on juba laevas ja kordas kogu aeg no proble, no problem… Aga vahepeal kerkinud ärevus taandus. Mõne aja pärast algas turvakontroll. Kõik asjad mis meil kaasas olid, läbi röntgeni. Ega eriti midagi küll polnudgi, asjad ju autos. Aga ikkagi. Seejärel kobas turvamees kõik ükshaaval läbi ja minu taskust leidis viktorinoxi. Ja tahtis selle ära võtta! Vägisi tuli talle tahtmine öelda, et mul on autos matzeeta. Sest autode sisu ei vaadanud kordagi keegi. No on ikka tainapead. Tõstsin kõva kisa, et ei kavatse omanoast ilma jääda. Lubati teha paber ja pärast Sharjahis tagasi anda. lollakad. Õnneks tuli mõne aja pärast väheke tervam pliiats,ks korra noa lahti võttis, siis kokku tagasi pani ja mulle tagasi andis.
Edasi passikontroll. Anname oma passid ära ja saadetakse meid istuma. Mõne aja pärast saame mina ja Felix oma passid tagasi,templid kenasti sees, Ricardo ja Mihkel aga mitte. Esialgu pole sellest midagi, aga kui inimesed on juba praamile läinud ja mina ka auto praamile ajanud ning kellaaeg juba üle üheksa, siis hakkab juba mure tekkima. Kohalikud tegelased muudkui rahustavad, et no problem, no problem,police check jne. Õnneks need kaks puuduolevat passi siiski saabuvad ja saame praamile.
Kogu praami laadungiks ongi ca 40 inimest, kaks tsiklit ja üks auto. Praami nimi on Hormuz-14.IMG_8893
Mõne aja pärast hakkame ka liikuma. IMG_8867

Hinna sees on ka õhtusöök: kanakoib riisiga.IMG_8871

See söödud, toon autost magamiskoti ja padja ja sean ennast tekil kenasti sisse.IMG_8868

Õhk on soe ja praam loksutab mõnusalt ning päev on olnud kaunis väsitav.

25 nov. Iraan

Screenshot_2014-12-06-09-04-15

Pool ööd sadas vihma ja müristas otse pea kohal, nii et auto vappus.
Hommikuks on sadu üle, aga ilm on pilves ikka. Mis on ilmselt hea, sest päikese käes hakkaks juba palav. Täheldada on ka seda, et rasketes oludes kipub mootor vaatamata vahetatud radiaatorile siiski kuumaks minema.Selline on ümbrus, mis valgeks minnes meie ümber avanes:

Picture 173
Soojendame õhtust sööki ja hakkame liikuma Bandar Abbasi poole. Mihkel üritab juba kolmandat päeva seda nime meelde jätta, täna paistavad juba esimesed edusammud.
Sõita on jäänud ca 600 kilomeetrit, mis tähendab, et peaksime valges kohale jõudma. Maastik on muutunud lauslagedast tasandikust väheke huvitavamaks, tuule erosioon on loonud mägedest huvitavaid skulptuure ja ilmunud on ka puud-põõsad. Ilm püsib endiselt pilves ja tibutab aeg-ajalt.
Tangime taaskord 50 l, makstes seekord selle eest 360000 raha.

Picture 213
Möödume Iraani naftatöötlemiskeskusest, tundub moodne olevat ja näha on palju uusi ja pooleliolevaid ehitisi. Ka ei ole puudust gaasi põletavatest korstendest.

Picture 206
Enne Bandar Abbasi üritame veelkord tankida, aga seekord jääb meie saagiks ainult 9,5 l. Õnnestuks ehk ka veel kellegi kaardiga juurdegi tankida, aga jätame asja sinnapaika, sest asjaolude ideaalsel kokkulangemisel saaksime selle kütusega, mis paagis, kenasti Dubais konteinerisse sõita. Selle allkirja, et autos on konteinerisse panemisel alla veerandi kütust ja aku klemmid on lahti ühendatud, andsin ma aga juba Tallinnas.
Bandar Abbasis (bandar=sadam) leian suurema vaevata hotelli, kus peaaegu täpselt aasta tagasi sai ööbitud. Nii ka seekord. Ainult, et kui eelmine kord oli suur kahe magamistoa ja köögiga sviit, siis nüüd pisike tikutops kahele. Aga tähtis on hoopis, et on kuum vesi ja internet. Selle viimasega on muidugist see häda, et kiirust küll jagub, asun usinasti kaarte alla laadima, aga eesti lehekülgi ei ava. Ei postimeest, ei delfit. Mihklil õnnestub avada ainult Kesknädal)). Samuti ei avane wordpressi lehekülg, seega jääb seesama postituski paremaid ühendusi ootama..
Esmased vajadused rahuldatud, läheme linnapeale infot koguma. Leiame tourist agency, kelle abiga saab selgeks, mida peab tegema. Saame juhised araabia keeles ja inglise tähtedega samuti, kuhu homme hommikul kella kaheksaks peab ilmuma.
Teeme veel tiiru turul, aga kuna osta pole miskit vaja, siis pole erilist mõtet ka siin eriti aega veeta. Tahaksin minna juuksurisse, aga ainsas teele sattuvas on järjekord. Seega, ei jäägi muud üle kui õhtust süüa. Promenaadi ääres on selleks sobilik koht, kus pakutakse kebabi. Parasjagu on pakkumisel kanalihast, meie juuresolekul pannakse küpsema ka mingi tummisem liha, ilmselt lammas. Väikese kommunikatsiooniprobleemi tõttu saame algul ainult topsis friikartuleid kohalikus stiilis, aga väikse selgitustöö tulemusel saame ikka liha ka. Lihalõikaja ei ole kade ja pakub kohe söögi kõrvale väikest tobi kah. Siis seda isetehtut ikka. Aga piirdume siiski ainult söögi ja veega. Ei saa ka tellimistega eriti hoogu minna kui sul taskus ainult 400 000.- ))! Aga meie õhtusöögiks piisabki ainult 230000.-st.
Üritame, tagasi hotellitoas, tuvastada seda aadressi, mis meile anti, et kuidagi ikka hommikul oma jõududega kohale saada, aga päris veenvat tulemust me ei saa. Aga kuna hommikud pidavat vanade eestlaste arvates targemad olema, siis lähme varakult magama, et rutem targemaks saada.

24 nov. Iraan

Hommik algab suitsuvorstiga, kartulipudruga ja kohviga. Päike tõuseb ja tõotab kena ilma.
Tänane päev möödubki sõites ja suuremate vahejuhtumiteta. Tangime kaks korda. Esimene kord tuleb maksta 50 liitri eest 270 000 raha aga teine kord õnnestub osta 50 liitrit 125000 eest, mis teeb 4 usd ehk natuke pealt 3 euri!!!
Et õlituli annab märku taseme alanemisest, siis kallame liitrikese peale. Selle liitrikese poolsünt õli eest tuleb 150000 välja käia.

Kui kuskil kirjutatakse, et Iraanis ei saa vabalt oma arvamust avaldada, siis päris nii see kindlasti ei ole. Ma ei tea küll, millist sõnumit need tegelased allpool olevatel fotodel levitavad, äkki kiidavad niisama valitsust, aga meeleavaldus seegi ju?

Picture 130

Picture 132

Iraani puhul on isegi väheke ootamatu asjaolu, et linnades ja ringteede keskel ja muidu teeääres praktiliselt puuduvad militaarse olemusega skulptuurid või mälestusmärgid. Nägin ainult mõnda üksikut sõdurikuju Iraani-Iraagi sõja mälestuseks. Enamik skulptuure kannavad ikkagi endas positiivset sõnumit.

Picture 140

Picture 128

Picture 138

Picture 125

Vahest harva ei saa siiski läbi ka kõvade tegijate reklaamita…

Picture 147
Korra peatab meid ka liikluspolitsei, põhjus on möödasõit üle pideva joone, aga mingeid sanktsioone ei järgne, soovitakse rõõmsalt head teed.

Tee äärde on siginenud arbuusimüüjad.Picture 111

Teeme siis ka asja ja ostame ühe arbuusi ning meloni. Viimane on küll maitsev ja paneme selle ka kohe kohapeal nahka. Arbuus, nagu hiljem selgub, oleks võinud parem olla…Picture 114
Paaril korral peatume ka check-pointides, aga neis on enamasti rutiinsed küsimused-vastused.
Jõuame Pärsia lahe äärde, ilm on soe, kuid kisub pilve ja aeg-ajalt ka sajab väheke.

Picture 119

Maastik on üksluiselt kõrbeline. Näha on mitmeid gaasileeke, mis annavad tunnistust naftapumpamisest. Liigume piki rannikut kulgevat teed mööda, mis meie kaartidel on kui vaike külatee, aga tegelikkuses kena, kohati kuue, kohati neljarealine, ainult vahest kaherealiseks taanduv trass. Aga liiklust on õnneks hõredalt.

Picture 117

Mingil hetkel jääb meist paremale, mere poole tuumaelektrijaam. Vist siis ilmselt see, mida venelased siin ehitavad, või on neil juba ka mõni töötamas, ei teagi täpselt. Juba hämardudes ligineb tee merele niivõrd, et keerame luidete vahele ja käime ujumas.

Picture 169

Eemal on näha ka kohalikke vees.

Picture 159

Vesi on soe ja mõnus. Kuigi soolane, aga siiski karastav ja loodetavasti ka puhastav.
Jätkame veel tunnikese või nii, olles paar korda asulavahel ka õige tee kaotanud, aga õnneks siiski kiirelt ka üles leidnud. Väikest elevust tekitas vahejuhtum mudas, millest väljumiseks oli vaja nelivedu. Nimelt kasutasime otseteed trassile naasmiseks. Tee ise aga kulgeb rannikul piki Pärsia lahte.

Picture 141
Lõpuks keerame teelt maha ööbima. Õhtusöögiks saab tatrapudru suitsuvorstiga, millele lisatud eilne hartsoosupi lõpp eriti hea kõrvalmaigu annab. Õues müristab ja lööb intensiivselt välku ning varsti on ka suurem sadu kohal. Säh sulle kõrbe!Picture 172

23 nov. Iraani piir

Screenshot_2014-12-05-21-58-08

Öösel sadas hooti vägagi tugevat vihma ja tuli ka rahet, aga hommikuks oli ilm selge ja karge. Nüüd on ka ümbrust näha ja mitte kaugel siit on lumised mäed. Natuke imelik on see, et olles nii kaugele lõunasse sõitnud, on ilm ikkagi nii sügistalvine. Adzaarias oli hetkeks juba suvine, aga siin ikka veel sellina nagu ta on. Ja on ju alles novembri lõpp. Kahjuks pole siin kelleltki uurida, kui tõsiseks asi jaanuaris-veebruaris läheb.
Hommikusöögiks tuleb hartsoo, kuhu saab hoolega sibulat-küüslauku lisatud. Ikkagi oht külmetuda!
Kui piirihoone seinal olevat kella uskuda, siis ajavahe Eestiga on 1,5 tundi ja kui eile öeldi, et tulla poole üheksaks, siis just nüüd on õige aeg. Lähen uurin, ega me ometi veel ühte päeva piiril veetma ei pea.
Tolliboxis istub – üllatus, üllatus – naisterahvas. Keelt ei oska, aga et palub mul  käeviipega istuda, siis ilmselt tuleb oodata. Lähen ootesaali seinal olevat televiisorit vaatama. Uudistest suurt sotti ei saa, aga all jooksevad inglisekeelsed pealkirjad. Peauudis on siitsamast, tulvaveed. Edasi valimised Bahreinis, kus opositsioon mässab valimispettuste tottu. Genfis toimuvad Iraani tuumaläbiraakimiste 10 voor, kohal on G5pluss 1. Keenias kaaperdasid terroristid liinibussi ja tapsid 25 inimest. Iraanil saab valmis uus allvelaev Destroyer. Iraan on valmis saatma relvi Isise vastu võitlejatele. Ja kogu lugu.
Eilne tollimees tulen umbes üheksaks. Liigume lähedalasuvasse suurde büroohoonesse. Siin kohtun eilse häälega telefonis. Selgub, et siin tavaliselt CDP-ga ei tegeleta ja nüüd tuleb oodata manageri, big bossi, kes siis otsustab, kas edasi liigume easy way voi hard way. Esimene tähendab vormistamist siinsamas piiril, aga viimane sisaldab endas eskortimist lähemasse suurde linna. Aga riiki sisse paaseme kindlasti. Et meil on täna pühapäev, avaldan arvamust, et äkki boss täna ei tulegi, aga saan maha rahustatud, et siin on puhkepäev hoopis reede. Üldse pidavat täna olema eriline päev, kuna on oodata tähtsate ninade visiit. Tuleb oodata. Selleks organiseeritakse mulle bürootool ja sean ennast siis kümnete ja kümnete kohalike vahel sisse. Minu “hooldaja” püüab viisakas olla ja uurib, ega ma hommikusööki ei soovi, keeldun, teeb natuke tööd ja siis pakub oma telefoni, et äkki tahan internetist miskit, taas keeldun viisakalt. Kõik, kes vähegi mõne sõna inglise keelt oskavad käivad seda oskust minu peal kasutamas. Mõned on juba eilsest minuga tuttavad – mina neid küll meelde ei suuda jätta – ja pöörduvad minu poole juba salam, Toomas!
Vahepeal käime seinale kleebitud tohutu suure Iraani kaardi juures marsruuti arutamas. Siinse navigaatori pakutud tee Bandar Abasi on 1723 km pikk ja kulgeb riigi keskelt. Selle panevad nad mulle ka kirja. Aga järgida seda pole plaanis, tahaks hoopis liikuda piki Iraagi piiri ja hiljem juba mööda mererannikut.
Lõpuks saabub oodatud manager koos tähtsate saatjatega. Tuleb kõigiga kätt suruda ja vastata trafaretsetele küsimustele. Nagu ikka, saab Estoniast Espanja ja et mul on seljas vana saksa lipuga kamuflaazist pluus, siis kuulen ka juttu Allemainest. Seda juttu olen ka enne kuulnud ja ilmselt kuulen ka edaspidi. Ega hakka selle ümberlükkamisega ka vaeva nägema. Tollimees käib bossi jutul ja siis tuleb minu poole, poial püsti. Tähendab siis ikkagi easy way. Hakkame siis vormistamisega tegelema. Selleks saadan vormistajat varjuna, käime mitmete erinevate inimeste jutul. Kõigil tuleb ikka kätt suruda ja juttu teha ning et see on kaunis väsitav, siis loobun umbes peale viiendat seltskonda ja jään ootele.
Et ilm on võrreldes eilsega kardinaalselt muutunud, siis lähen õue. Kohe leian ka omale sõbra, kelleks osutub nooremapoolne kurdi kaupmees, kes raagib väga head inglise keelt ja tegeleb kaupade müügiga Iraanist Iraaki. Et aega on nii mul, kui paistab, et ka tal, siis juttu jatkub kauemaks. Käime vahepeal ka meile SIM kaarti otsimas, et internetti kasutada, aga ei õnnestu. Ainult valuutaga hangeldajaid jagub.
Vahepeal käin sees uurimas, et kuidas asjad edenevad. Saanud vastuseks , et veel kümme minutit, on selge, et aega on vähemalt tunnike.
Lõpuks, kui kokku on kulunud umbes neli tundi, on protsess lõpule viidud ja võime liikuma hakata! Selleks tarbeks antakse veel üks paberilipakas, mis tuleb territooriumilt väljasoidul esitada. Minu uus sõber tahab ka meiega oma 25 km kaugusele kodulinna sõita, algselt keeldun, väites, et pole ruumi. Mis pole ka suuresti vale. Kuid siis otsustame omakasupüüdlikel eesmarkidel talle siiski ruumi teha. Tee linna poole kulgeb mägede vahel.Picture 005Picture 004Picture 001

Picture 009
Linnas on esimeseks asjaks valuutavahetus, mis toimub kohe esimese ringtee aares. 100 usd eest saab 3 200 000 kohalikku. Rahalugemise protsessi käigus sõidab kõrvale politsei, kes soovib dokumente näha. Tegemist on harvakohatavalt kurja näoga tegelasega. Meie tõlk läheb asja selgitama ja sõnavahetus läheb väga ägedaks ja päädib sellega, et politseiauto hakkab sõitma ja viipab käega aknast, et me järgneks, tõlk poolenisti ukse küljes rippumas. Ega palju muud ka teha ei saa. Keerame varsti kõrvaltänavasse, kus taas peatume ja saame trahvikviitungi. Väidetavalt siis selle eest, et meil ei ole araabia numbritega numbrimärki. Absurd. Kuigi kuuldavasti Egiptuses see täpselt nii ongi, et saad piiril uue ajutise numbrimärgi. Aga mitte siin. Igatahes peaksime homme hommikul minema politseisse asja selgitama. Ja sõidavad minema, meie dokumendid kaasas. Kuna ühte päeva viivitust me enam üle ei ela, siis sõidame kohe jaoskonda kus siis öeldakse, et makske trahv ära ja tuuakse dokumendid tagasi. Jääbki siis ainult kiirustada, sest tööajad hakkavad juba lõppema. Õnneks jõuame banka, trahv on 500 000 ehk siis ca 15 usd. Ja kiiruga tagasi jaoskonda, mis asub linnast väljasõidul. Seal selgub, et on vaja siiski kesklinnajaoskonda minna. Siva tagasi. Õnneks jõuame ja “tõlk” toob dokumendid ära. Selline negatiivne kogemus on siiski Iraanis seni erandlik ja tagantjärgi arvan, et osalt tingitud sellest, et meie uus sõber lihtsalt oma kiire ärritumise ja liigse emotsionaalsusega natuke provotseeris ja tarbetult pingestas olukorda.
Proovime veel SIM-i osta, aga müügikoht on suletud. Pärast kutsest tänaseks siia jääda ja meie sõbrakese poole minna, keeldumist, hakkame liikuma.
Teeservast ostame kotitäie mandariine, mis siin on väga maitsvad ja värsked.Picture 021
Et tankida on ka vaja, liigume esimesse tanklasse, aga siis meenub mulle, et linnas asuvates tanklates diislit ei müüda ja liigume edasi linnaservas asuvasse. Selles on väike järjekord veokeid, aga sõidame kohe kõige ette ja saame suurema vaevata paagi täis lastud. Turistihinnaga 5000 raha liiter. Meile mahub 64 liitrit 320 000 raha ehk täpselt 10 usd eest.
Jõudnud Sanandaj linna, lähen hankima SIM-i.Picture 023Picture 025

Vastavas poekeses on müüjaks naine, kes küll annab mõista, et kohe-kohe on tööaeg läbi aga siiski vist ikkagi saan oma tahtmist. Õnneks ilmub taas nagu võluvael välja sõber, kelleks seekord osutub 19-aastane jalgpallur, kes lubab ennast Diegoks kutsuda, kohalik nimi oli ka sarnane. Ja aitab minu eest siis lepingut täita. Passist tehakse ka koopia. Ja kõige lõpuks on vaja sõrmejälgi. Neid Diego minu eest ei anna ja nii saangi näpuotsa mustaks ja panen oma pitseri suisa kolme kohta. Aga raha küll maksta ei tule, Diego teeb välja, nimetades seda Iraani külalislahkuseks. Kaardil pidi olema 200 mb netti ja tööle pidi hakkama paari tunni parast. Picture 026

Etteruttavalt tuleb öelda, et homme õhtuks on õnnestunud vaid üks hetkeline internetiühendus, mille käigus sai alla laaditud väike kuid vajalik fragment kaarti.
Tee mis ennem oli mägedes, laskub aina enam tasandikule ja muutub sedamööda ka sirgemaks ning ilm soojemaks. Lõpuks kui juba on pime, keerame teelt maha ööbima

22 november Iraak – Iraani piir

Öösel sadas nagu oavarrest ja et auto sai puu alla pargitud, siis sellelt langevad piisad olid veelgi suurema potentsiaaliga auto plekk katusel kolinat tekitama. Ka oli vihm muutunud punakast savist koosneva maapinna kleepuvaks plögaks mis kohe esimesest sammust tihke tatina jalatsite külge kleepus. Seega tuli vältida pikemaid jalutuskäike auto ümber ja kohvi ja pudru sai tagaistmel valmis vaaritatud,
Tee Sylemani poole kulges mööda mäejalamit ja mingil hetkel oli mäest tulvav vesi osa teest ära uhunud. Oli ka alustatud remonttöödega ja tehtud ümbersõit, aga meie kummid koostöös savi libedate omadustega vedasid auto kenasti risti ja ähvardasid kaldast alla libistada. Nelivedu ja Mihkli ennastsalgav käitumine mudas auto lükkamisel päästsid siiski olukorra. Kuna mitte kaua aega tagasi oli olnud teede lahknemine ja teine haru viinuks meid sama kenasti edasi, siis otsustame tagasi pöörduda ja mitte tarbetut riski votta uuesti proovimise näol. Enne teeleasumist tuli Mihklil küll poriloigus sulistades suurem muda maha pesta.Picture 339
Teedel on ikka regulaarselt check-pointid, aga meie neile erilist huvi ei paku, enamasti viibatakse lihtsalt käega, et sõitke edasi. Peale salamaleikumitamist tahetakse vahest ikka passi ka näha, aga enamasti sellega asi ka piirdub, keeleoskused ei luba pikemaid vestlusi.
Et kütust hakkab nappima, siis soritame veel ühe tankimise, seekord saame 20 usd eest 28 liitrit. Osuti aga tõuseb ainult veidi, tegemist on ilmselt mitte tankijapoolse pettusega vaid meie lisapaagi eripäraga, mida pole veel olnud mahti uurida.
Sylemani paistab suuremat sorti linn olevat.Picture 359

Ja kaasaegset arhitektuuri torkab ka silma, aga linna sisse me ei sõida, sest ringtee sobib meie sõidusuunaga kenasti.Picture 372

Picture 369
Endiselt on ilm vihmane ja nagu sellest veel küll poleks, siis puhub ka maru tuul. Siiski õnnestub mägede vahel selline koht leida, kus lõunasöök valmis teha ja Mihkel saab ennast mägiojas peale offroadiseiklust väheke kasida.

Picture 375

Pannile lähevad koos võis praetud sibula, küüslaugu, tomatite ja makaronidega ka eilse riisipudru jäägid. Saab päris söödav rökk, millisele viimane talv sai nimeks risotronid.

Picture 376

Analoogne roog, kus riisi asemel on tatar, aga tataronid.
Piiripunkti ülesleidmine tekitab natuke segadust. Kaardi järgi Iraani poole viiv tee muutub kuidagi pisikeseks ja ilmselgelt selliseks, midamööda veokid küll ei liigu. Kerame siis ringi ja otsime muid alternatiivseid marsruute. Teeme veel ühe vale väljasõidu enne kui õige soone peale saame.Tundub, et oleksime ikkagi algsel marsruudil ka sihile saanud.. Kuskil ju viitasid pole, et sinna ja sinna on vaja keerata kui tahate Iraani sõita. Vähmalt arusaadavas formaadis küll mitte…
Teel liigub palju kütuseveokeid, enamus neist kannavad Iraani numbrimärki. Pole küll päris kindel ag a tundub, et vedu käib suunal Iraan-Iraak. Piirile viiva tee ääres oli küll igal endast lugupidaval kodanikul oma tankla, mis koosnes tavaliselt paarist suuremast plastikkonteinerist (sellised metallraamis, ca tonnised), siis hulgast 200 l vaatidest ja veel palju palju rohkemast arvust 20-30 l plastkanistrites. Ja siis kütusepumpadest ja lehtritest. Jätsime sellises tanklas käimata. Loodetavasti saab Iraani poolel peatselt tankida, kuna seal kütus ikka palju soodsam.
Õige tegutsemisjärjekorra tuvastamine piiril on veits problemaatiline. Põrutan esimese hooga kohe nii kaugele kui saab, Iraani lipud juba lehvivad käeulatuses, aga siis küsitakse passi ja kuna seal miskit värsket ei ole, siis tuleb ots ringi keerata ja minna passikontrolli otsima. See asub majas, millele on kirjutatud Exit. Et parasjagu pole elektrit, siis vormistamist ei toimu ja jääme koos ülejäänud piiriületamist soovivatega ootele. Korraks elekter taastub ja juba jõutakse mind ka nimepidi kohale kutsuda, kui tuled taas kustuvad ja tuleb edasi oodata. Lõpuks olukord siiski laheneb. Siinsamas saab ilma liigse sekelduseta ka auto välja regada. Saan isegi sissesõidul peale eelpoolkirjeldatud pika protsessi tulemusena välja antud auto sissevedu lubava dokumendi endale mälestuseks kaasa.
Vahepeal vaibunud vihmasadu on taas tugevaks muutunud, kui me Iraani poole siseneme. Esimesena tuleb vastu pahura olemisega sõjaväelane, kellele me ilmselgelt ei meeldi. Õnneks ta keeleoskus ei luba meile palju küsimusi esitada ja nii ta siis hoopiski uriseb pahuralt ja uurib paduvihma käes me passe ja seejärel auto sisemust, mina särgiväel kõrval. Lõpuks saame loa natuke edasi liikuda. Mingi muu ülevaataja näitab, kuhu auto parkida, viskab ka korra pilgu peale ja siis läheme sisse uksest, millele on kirjutatud TO IRAN. Sees on kolm lõbusa olemisega selli, kes meie passid järgemööda läbi lappavad. Eesti ei ütle neile küll midagi aga nalja tegi sellegipoolest. Millegipärast on ühel veel vajalik minu kaasasolev dokumentide mapp põhjalikult läbi uurida. Siin käimise mõte jäi igatahes arusaamatuks. Aga edasi juhatab juba tuttav tegelane meid suurema maja juurde, kus siis ilmselt juba asjalikemaid protseduure tehakse. Tuleb minna mingisse kabinetti, seal pakutakse istet, võetakse passid ja kus istuv nooremapoolne ametnik üritab oma tagasihoidliku keeleoskusega vestlust arendada. Televiisori paneb ka käima. Mitte üleliia pika ootamise järel passid saabuvad ja edasi suunatakse meid mehe juurde, kelle boxi kohale on kirjutatud midagi stiilis presidental institution. Küsib mis ametit me peame, jääb mulje, et lihtsalt selleks, et midagi küsida. Kohmitseb midagi oma arvutis ja siis uurib viisasid meie passides ja teeb oma kalendermärkmikku mingeid märkmeid. See märkmik oli enne juba igasugu suvalisi kritseldusi täis ja ei näinud kuidagi mingi ametliku dokumendi moodi välja. Aga ju nii oligi vaja. Avastasime ka, et minul oli viisa 20 päeva, aga Misa oma ainult 10. Loodetavasti sellest ikka piisab
Suure saali servas on laud, kus istub tolliametnik. Räägin talle siis oma autost. Küsib carnetit. Selle ta ka saab. Veel võtab mu passi, auto tehniline pass teda ei huvita, ja läheb hoonest välja. Oodata tuleb kaua, ja selle käigus saavad igavlevad ametnikud meid pinnimas käia ja mina jõuan juba igasugu mõtteid mõelda. Näiteks tuli selline mõte, et korra võiks ju ka kõik lihtsalt laabuda, et ootan pool tunnikest, ametnik tuleb tagasi, dokumendid vormistatud, ulatab need mulle ja soovib head reisi! Poole tunni pärast tuleb ta küll tagasi, aga ütleb hoopis, et täna vormisada ei saa, tuleb homseni oodata! Inglise keelt ei räägi ei tema ega ta kolleegid ja seetõttu helistab ta kellegile, kes siis mulle telefonis tõlgib ja inglise keeles üle kordab, et peame ootama homme hommikuni. Lähim hotell olla 25 km ja sinna saavat taksoga. Kuna hinnaga hakkas ta puterdama, alguses 100, pärast vist ikka 40 usd ja et kohe-kohe hämardub ka, siis kasutame lubatud võimalust ja jääme autosse.
Autos veedame aega kaarte mängides ja sobilik on see ootamatu vaba aeg ka kirjatööks. Keedame teed ja sööme kartuliputru. Vahepeal raugenud vihm hakkab taas sadama. Üldiselt on normaalne selliste keeruliste piiride peale arvestada üks terve päev, aga nagu näha, siis peaks alati olema ka varupäev võimalik plaanidesse mahutada

.Picture 386

21 nov. Türgi-Iraak

Hommikul on veel niiskem kui õhtul, sest temperatuuri alanedes on rohkem vett pilvest kasteks muutunud. Aga kohvi ja supi tegemist see ei sega.
Avastan, et auto esiklaasi ülaserva on tekkinud mõra. Kuskilt on kivike lennanud ja täke on ka sees. Loodetavasti see ei arene pikemaks praoks üle kogu klaasi..
Edasi liigume pisikest ja käänulist mägiteed, mis pakub kenasid vaateid. Asume pilvedest kõrgemal ja kena on vaadata orgu, mida katavad pilved.

Picture 280
Enne Iraagi piirile jõudmist sõidame mõnda aega piki Süüria piiri. Palju on näha sõjaväe kohalolu ja ka rasketehnikat. Ööselgi oli teel paar kontrollpunkti, kus kõik autod kinni peatati, aga meid kui turiste lasti kiiresti edasi sõita.
Enne piiri kulutan viimased 65 liiri kütusele. Kütus on Türgis kallis, diisel ca 4,20/liiter, seega eriti palju paaki juurde ei saa. Paneme panuse sellele, et Iraagis on odavam küte.
Oma viis kilomeetrit enne piiri hakkab pihta veokite järjekord.Picture 296

Õieti on järjekordi kaks, sest rekkad seisavad kõrvuti. Põhilised artiklid, mis katmata koormates silma hakkavad on autod, armatuurraud ja tsement. Aga ka mitmesugused seadmed. Ausalt öeldes on autode hulk ja segadus mis sellega kaasneb suuremate killast mida mina eales enne näinud.
Meie ja teised sõiduautod laveerime selles segaduses kuidagi edasi, kasutades selleks nii päri- kui vastassuunavööndeid ja teepeenraid. Lõpuks piiripunkti jõudes on segadus järsku seljataha jäänud ja olukord suhteliselt rahulik. Mis laseb rahulikult meile taas tünga teha. Enne piirikontrolli ujub ligi mingi tegelane, surub mingi paberi pihku ja laseb meie andmetega ära taita. Kahtlustan kohe taaskord mingit scammi, alust selleks annab mingi minibussi pilt paberi ülaservas. Väheke lootust, et taas petta ei saa, annab aga lehe allservas olevad lahtrid politsei ja tolli templite jaoks.Picture 298

“Ametnik” küsib viis dollarit ja kui ma kuidagi üle kahe maksta ei taha ja ta kõik oma solvumise ja muud näitemängud on lõpetanud ja raha ilusti vastu võtnud, siis liigume edasi. Mõne meetri pärast on mingi luuk, kuskohast siis paberi sisse ulatan ja sellele ka mingi templi saan. Täitsa huvitav oleks lasta kellelgi kunagi ära tõlkida, mis laadi paberiga oli tegu, sest edasisel piiriületamisel selle vastu küll keegi huvi ei tundnud!!. Edasine protseduur aga väga lihtne. Ühes aknas tempel passi, teises auto välja ja asi korras. Kohalikud ostsid veel mingeid kleepekaid 15 ja 25 liiri eest, aga mulle öeldi, et pole vaja.
Piiriks on, nagu sageli ikka, jõgi. Picture 302

Teiselpool jõge on kontroll, kes rõõmsalt tervitab: welcome to my country! Kohe sealsamas on ka passiontrolli hoone. Selles on aken nr 1, kus passide näitamise eest saab mingi araabiakeelse paberilipaka. Sellega tuleb minna aknasse 2, kuhu aga on järjekord. Tegelikult on aknaid nr 2 isegi kaks ja varsti avatakse kolmaski. Järjekord aga liigub õnneks kiiresti. Panen tähele, et kõik on mehed, vilksab ainult üks, ilmselgelt mitte kohalik, naisterahvas. Kui järjekord kätte jõuab, siis suundub ametnik seinal olevat nimekirja uurima. Kahtlustan, et see on nimekiri riikidest, kelle kodanikke riiki lubatakse ja silmade pingutades ma sealt Eestit küll ei leia. Aga õnneks on hoopis vastupidi ja seal on hoopis riigid, keda ei lubata! Euroopast paistab seal Albaania ja Belorus ja veel ca 10 riiki. Aafrika nimekiri on hoopis pikk ja millegipärast vaatab tegelane seda põhjalikult, aga kui ta kuskilt Eesti nimelist riiki ei leia, siis saamegi templid passi koos loaga viibida Iraagi Kurdistani territooriumil 15 päeva.
Edasi liigume tolli autot vormistama ja siin saab taaskord selgeks , et tegu on ikkagi seiklusega. Esimene minust aru saav ametnik otsib minuga koos inimest, kes minuga tegeleks. Selleks osutub lõpuks mingi auto ülevaataja, kes koos abimehest kirjutajaga autot kontrollima asub. Kirja saavad andmed kapoti alt ja muu selline. Saadud paberiga varustatult juhatatakse mind eemal paistvasse oranzhide servadega hoonesse. Selles istub ametimees, kes on ennegi vist euroopa autodega kokku puutunud, teadis kohe küsida, et kus on tehnilise passi teine pool! Ja pole ime, siin liigub autosid saksast, belgiast, hollandist ja kust iganes. Sees küll mitte turistid, vaid kohalikud kes ilmselt Euroopast autosid ostmas käivad. Kui aga küsimise peale, et kuhu läheme, vastan, et tahame Iraani minna, siis jookseb ametniku muidu nii asjalik olek kohe umbe. Algul tundub, et selline transiit on üldse võimatu. Asja arenedes saan paberil mingid araabiakeelsed juhised, millega pean minema kõrvalmajas asuvasse kohvikusse. Natuke kummaline tundub, aga okei, lähen. Selgub, et kohvikus on miskit lett, kuhu ulatan oma paberitüki. Seal siis kirjutatakse mulle a4-le midagi, mis minu arusaamist mööda on avaldus. Sisu võin ainult oletada ja oletangi, et avaldan soovi sõita autoga Iraani. Lähen siis saadud paberiga tagasi. Selgub, et sellele on vaja peamajast saada kellegi mänedzeri allkiri. Et siis kas lubatakse või ei. Aga katsu sa seda õiget tegelast leida. Esimesel korrusel suure kirjutuslaua taga loetakse mu paber abi ja saadetakse teisele korrusele. Pikk koridor, uksi täis, ei teagi, kuhu minna. Hea õnne peale lähen koridori lõppu, kuna sinna veel mingid inimesed paberid näpuvahel, suunduvad. Siinses kabinetis on tunduvalt suurem kirjutuslaud ja ilmselt ka tunduvalt väärikam tegelane seal taga. Vanem harrasmees mõistab kenasti inglise keelt, kirjutab mulle siis sellele paberile midagi j a saan jälle üle platsi tagasi kapata. Selgub, et miski ei anna tollimehele ikkagi rahu ja ta kirjutab uuesti sellele paberile midagi. Püüan mõistatada, et jutt käib minu Iraani viisast ja kust ma selle sain ja kuhu minna tahan jne. Lippan siis jälle tuldud teed tagasi teisele korrusele. Seekord pole vist enne allkirja andnud mees enam pädev otsustama ja pean suunduma mingit müstilist manageri otsima. Esimese korra peal leian kellegi, kes keelt mõistab ja mind jälle teisele korrusele juhatab, seekord kabinetti nr 4. See aga on lukus. Lõpuks olen jälle juba tuttava suure kirjutuslaua ees ja saan vastuseks, et tuleksin tunni aja parast, siis on vajalik inimene olemas.
Ootan siis autos ja tegelen kirjutamisega. Enam-vähem täpselt tunni parast tullakse mind kutsuma ja juba tuttavas kabinetis on seltskond tähtsaid härrasid. Minu kontakt ütleb mulle, et your job is done ja kirjutab paberile veel mingi resolutsiooni.Picture 303
Tagasi tollimehe juures, annan võidukalt talle oma paberid taas üle. Jälgin, kuidas talle see asi ei meeldi, kord põrnitseb tühjusesse, kord trummeldab sõrmedega ja on ütlemata õnnelik kui tuleb uus klient kes talle annab võimaluse hetkeks minu olemasolu ja sellega kaasnev probleem unustada. Lõpuks, nagu vastu tahtmist teeb ta mu paberid siiski korda. Seejärel rändavad need veel läbi mitme ametniku, aga nüüd juba kiiresti, lisaks veelkordne auto ülevaatus ja seejarel saamegi loa liikuma hakata.
Et meil on vaja tankida, siis suund on tanklasse. Esimeses ei õnnestu, ei tea kas arusaamise puudulikkuse tõttu või mitte, aga teises näkkab. 20 usd vahetab omanikku ja saame teadmata koguse kütet. Et Mihkli arvates oli kalonkal 22 liitrit, aga eelnevalt olime selgitanud, et 40 liitrit peaks 26 usdi maksma, siis tundus see nagu kohatult vähe. Et sõnadest ei piisa, siis sai auto tolmust külge arvutustehete tegemiseks kasutatud. Arusaamatus ei tahtnud kuidagi laheneda, aga siis vaatasime,et paak peaaegu täis ja seega siis olime vast ikka oodatud koguse kütust saanud. Jääb üle ainult Rate-fotod teha!!!

Picture 308Picture 309
Edasi liigume Mosuli poole. Paris Mosulini ei taha aga sõita, sest mitte ammu olid mäletamist mööda sealkandis lahingud ISISega käimas. Plaan on ikkagi nö. tagalas liikuda. Taban ennast paralleelilt Ukrainaga. Liikudes trassil Rostovi poole, oli sellel silt Donetsk 28 km. Nii et samuti mitte kaugel otsesest vaenutegevusest.
Teed on head ja käib agar veel paremate teede ehitus.Picture 328

Ka tanklaid on siin rohkem kui külluses, mõned päris koomilised:Picture 362

Üldse tundub, et elul pole siin suurt viga midagist. Kahjuks hakkab hämarduma ja hakkab ka vihma tibutama. Suuremalt trassilt maha keeranud, otsime endale ööbimispaiga. Teeme õhtusööki, milleks on riis sealihaga.

2o nov. Aserbaidzaan

Pool kuus eesti aja järgi hakkab valgenema ja tõuseme üles. Palju on kohalik aeg, ei ole selge ja ega see ka mingit tähtsust oma. Kaunis vilu on.Picture 183

Keedame kohvi ja sööme kartuliputru ja hakkame liikuma. Öine udu on ka hajumas. Mõnda aega sõitnud, muutub tee kohati libedaks ja maastik on paksus härmatises.Aga mitte pikalt. Kui ma ei eksi, siis liigume Türgi Kurdistani aladel ja et siin alati kõik omavahel sõbrad ei ole, sellest saab sotti kui möödume teeäärsetest laskepesadest. Ka tuleb vastu soomustatud autosid.
Igdiri linnas sõidab me ees soomusauto, kuulpildur kuulipildujaga luugist väljas ja aktiivselt ümbrust jälgimas. Kohe hakkas turvalisem tunne!
Nahhitsevani viib Igdirist lai neljarealine maantee, aga liiklus praktiliselt puudub.
Türgi poolel ehitatakse uut suurt piiriterminali, aga meil tuleb esialgu veel vana korraldusega läbi ajada. See tähendab asjaajamist läbi mingi konteineri akna. Saame templid passi ja sõidame üle piirijõe silla Aserbaidzaani poolele.
Siin seiklused algavad
Kõigepealt hämmastab kui kidur on ametnike vene keele oskus, isegi nende seas, kes veel nõukogude aegsed inimesed. Inglise keelel pole lootustki. Aga saadetakse mind kellegi juurde, kelle keeleoskus on piisav selleks, et mulle selgeks teha,et parempoolse rooliga autoga riiki sisse ei saa. Auto tuleb jätta piiril parklasse ja siis busside või taksoga edasi liikuda. Läheme siis passikontrolli ja siin jookseb ametnikel mõistus kiiresti kinni. Kaks passi on neile liig. Ja see asjaolu, et Türgi valjumise tempel on teises passis kui aseri viisa ähvardab meid sellega, et tuleb Türgi poolele tagasi sõita ja uus tempel hankida. Vahemalt veerandtunnine telefonikõne ja meie passide põhjalik uurimine spetsiaalse valguse all ja ilma toob lõpuks siiski tulemuse. Saame templid passi. Edasi on toll, kes meil osa asju käsib autost läbivalgustamisele viia. Paras segadus siin, ise tuleb ka läbi skanneri astuda, olles eelnevalt metallist asjad taskutest välja võtnud. Telefoni võtan, aga mündid ja võtmed ja muu kraam jääb taskutesse. Aga ilmselt tundub, et see aparaat ei töötagi. Tegelikult ei ole sellel tegevusel mingisugust mõtet. Ilmselt näeb lihtsalt tööeeskiri ette, et inimene peab korra skanneri väravatest läbi minema, mis siis, et ta nii enne kui ka pärast võib vabalt sellest edasi-tagasi käia voi ka õues lihtsalt edasi tagasi liikuda. Auto vaadatakse ka keskmise põhjalikkusega üle ja lõpuks lubatakse meil oma kodinad kokku panna ja minema hakata. See lootus, et äkki saame siiski autoga edasi liikuda, kui juba nii põhjalikult auto kontrolliga tegeleti, osutub siiski enneaegseks. Üks suht hästi vene keelt oskav härra, kellele muu hugas ka custom on seljale kirjutatud, juhatab meid “otoparki”. Kaeban talle oma rasket saatust ja hetkeks tundub juba, et kui me tõesti tahame edasi Iraani minna, siis võiks ju meid ikkagi nagu läbi lubada. Kütan veel ideed sellega, et kui viisat vormistasime, siis ei öelnud keegi, et parempoolse rooliga riiki ei saa. Käime siis eelpoolmainitud härraga erinevate inimeste jutul, aga kahjuks olukord ei muutu. Lubatakse meid vähemalt tasuta bussiga Nahitsevani viia. Nii poole tunni parast. Et päev on lühike, lubadused head asjad ja aeg jookseb, võtame hääletamise ette. Picture 197

Seisma jääb Volga. Juht vene keelt ei jaga, kuid vähese kauplemise peale lepime 20$ kokku.

Picture 201

Natuke aega sõitnud, peatume teeääres seisvate taksode juures ja seal selgub, et elu on ikka seiklus. Peale seda, kui oleme oma 20 volgajuhile andnud, vahetab teadmata summa kohalikku raha kohaletulnud politseinikuga omanikku ja edasi sõidame juba politseiautos. Mõne aja parast peatab politseinik ühe takso ja suunab meid sellele, ise öeldes, et besplatno. Muud vene keelt ta ei paistnud mõistvat. Taksos on veel kaks nimest, tundus olevat ema ja poeg, kes laksid lennujaama.

Picture 205

Peale nendest vabanemist ja kesklinna jõudmist tekkis arusaamatus taksojuhiga, kes meilt 11 manati nõudma hakkas. Kuna meil arusaamine üksteisest puudus, siis otsisime linnapealt tõlgi. Selleks osutus kohalikus ülikoolis vene keelt õpetav härrasmees, kelle vahendusel siis asju selgtasime. Politseinik polnud loomulikult taksojuhile mingit raha andnud ega ka miskit muud öelnud, seega peaksime nagu sõidu eest maksma. Tüüpiline scam. Tema soovitus oli olemasoleva juhiga ka tagasisoidus kokkuleppele saada,muidu läheb veel kulukamaks, kui järgmise tegelasega maad jagama hakata. Elu pidi siin olema h**joova, kuna kõik on maffia kontrolli all. Diil saab siis peale lühikest ja tulist kauplemist järgmine. Teeme 10 minutilise peatuse kesklinnas. (Käime tohutu pomppööses pargis, mida kroonis riigilipp ja lühikese ajalookursusega muuseum), ja seejärel viib ta meid piirile tagasi. Raha kokku 40$. Täname tõlki ja paneme ajama.

Picture 240
Tanklas diisel 0,6 manati, aga meile see rõõm ilmseilt ei laiene, sest piiril tanklat pole.
Tagasi Türki vormistamine käib juba lihtsalt. Vaatamata asjaolule, et enne auto korralikult üle vaadati ja ta sealsamas parklas seisis, teevad samad tegelased uue ülevaatuse.
Türgi poolel on tiba rohkem segadust kui tulles ja samuti vaadatakse meie kola üle. Aga ei midagi keerulist.
Võtame siis suuna Iraagi poole. Soita on ca 600-700 km. Ilm on selginenud ja õhtupäikese taustal on ilusti valjajoonistunud Armeenlaste püha mägi Ararat, mis praegu küll Türgi piirides ja meist vasakul. Picture 258

Tee viibki poolkaares ümber mäe, nii et saame vaadet mitmest ilmakaarest. Mõne aja parast jääb vasakut kätt suur järv. Igale ristsõnasõbrale on kindlasti tuttav järv Türgis, kolme tähega. Van. Aga et on juba pime, siis on näha ainult asulatulede peegeldust vees. Mingis linnakeses teeme marketis kiire peatuse ja varustame ennast mandariinide ja saia ning tomatitega. Esimesed on tohutu suured, lahtise koorega, maitsvad ja odavad. Oleks pidanud rohkem ostma! Ahjaa, kaasas on meil no. meditsiinilistel eesmärkidel pudel rummi aga kuna see võib järgmistel piiridel ebasoovitavaid tagajärgi tuua, siis on vaja see kuidagi ära tarbida. Mis väib samuti tagajärgi omada)). Sellel eesmargil ostame ka pepsit.Marsruut kulgeb Ercis-Tatvan-Baykan-Sirnak-Cizre-Silapo. Kellaaeg näikse olevat sama Eestiga. Ööbima jääme ca 150 km enne Silapot. Väga külm ei ole, küll aga niiske, paistab sedasi et oleme pilve sees.Aga und see ei sega. Küll aga teevad seda mitusada lammast ja nende kantseldaja oma taskulambiga, kes meie majapidamist uurib..