28 detsember

Öösel äratab mind korra vihmasabin telgil. Ootan hirmuga, kas peab hakkama autosse kolima, aga õnneks suuremat sadu ei tule..

Hommik on mõnus, peaaegu nagu see oleks kuskil Eestis. Linnud laulavad, mõned küll vaheke teises noodis kui kodumaal, ja õhk on meeldivalt värske. Varsti tuleb kuskilt kohalik eesli ja küttepuudega. Tervitame vastastikku. Probleeme pole. Soojendame eilseid praekartuleid ja vorste. üle tüki aja idüll!!

Marsruut Keenias kujunes selliseks:

Screenshot_2014-12-29-07-09-56

 

 

 

IMG_0147

keegi on hommikul värsketele vihmapiiskadele jäljed jõudnud teha..

IMG_0148

ohakadki päris koduste sarnased..

IMG_0150

ja sõnajalad

IMG_0152

Liigume edasi Uganda poole. Varsti jõuame maanteele, mis tuleb pealinnast Nairobist. Tee on hea, kuigi igasugu jalg-ja mootorratturid ei lase eriti kiiresti soita. Ka on arvukalt lamaviad politseinikke. Samuti on ka neid mittelamavaid, aga et liiklus on tihe, siis ei jouta meile eriti tahelepanu poorata. Kuni meid siiski kinni peetakse. Loomulikult hakkab jutt keerlema selle va puuduva kindlustuse ümber. Naitan küll mulle vihikusse kirjutatud politseiülema nime ja numbrit, aga erilist mõju see ei avalda. Variantideks on maksta 10000 shillingit trahvi või auto arestitakse ja homme kohtuniku juurde. Meile ei sobi kumbki variant. Lõpuks tuleb kohale suurem ülemus, kellele siis leierdan jälle, et on jõulud , kindlustusfirmad kinni jms. Tundub normaalne mees, ütleb, et pole probleemi, võime sõita, ainult, et homme teeksime kindlustuse. Tore mees. Sõidame edasi. Käime ka tankimas, saame paagi kurguni.

Järgmine vahejuhtum, ca 100 km enne Uganda piiri, ei lase ennast kaua oodata. Politsei peatab meid, nagu ta on juba peatanud oma 10kond autot. Põhjuseks kiiruseületus. Mihkel mäletab olla tõepoolest näinud ühte ajutist 50 märki, meil aga olla 63 rauas olnud. Kole lugu küll, eriti arvestades seda, kuidas siin üldse liiklus toimub. Aga see selleks, jutt juba tuttav, 10000 trahvi või homme kohtuniku juurde. Ütlen, et meil pole raha, viimase eest sai tankimas käidud. Soovitab siiski leida. Ja autosid muudkui koguneb, praktiliselt kõik sõiduautod peetakse kinni. Politseinik aga võtab mu rahvusvahelised load ja läheb minema. Lähen siis uurin eesseisvast autost olukorda. Selgub, et see kümme tonni ikka trahv kõigile. Aga et seda vaja kaubelda, nii 2-3 tuhande peale. Ja raha muidugi mentide tasku. Ühesõnaga kogu ettevõtmine lihtsalt rahateenimise operatsioon. Ega pole ju ka teada, kui kiiresti tegelikult liigeldi, sest mingeid tõestusi ju ei esitata.. Igatahes niipalju küll maksta ei kavatse, arestigu või auto))

IMG_0155

Kui ment tagasi jõuab ja uurib kuidas meil rahaga on, siis vastan, et endine. Et kui raha tahab, siis peame ATM leidma. Selline küll olla kuskil lähedal. Ja summa langes 5000 -le. Pakun siis valmispandud kahte kahekümnedollarilist. Tüüp arvutab natuke ja ütleb, et vähe. Ei viitsi olukorda enam pikemalt venitada, seda enam, et siiamaani on meie kindlustuse puudumine kahe silma vahele jäänud, ja loobun ka tankimisest ülejäänud 950 shillingist. Saame edasi sõita.

 

IMG_0156

Viimased kilomeetrid mööduvad eriti ettevaatlikult)), aga lõpuks jõuame siiski vahejutumiteta piirile. Siin on paras segadus, rekkajärjekord on arvestatav, aga sellest sõidame mööda. Kohe on kallal karjakaupa abimehi, paljudel ka mingid nn “töötõendid” kaelas rippumas, mis justnagu peaksid tõestama nende ametlikkust. Õnnestub need tegelased otsustava käitumisega seljataha jätta, auto keset teed parkida ja kiirelt ees paistva piirihoone juurde liikuda. Saan anda kellegile oma karneti ja passi, aga rõõm on enneaegne, selgub, et tegemist on ikkagist mingi abimehega, kes siis omakäeliselt mu dokumendid vastutavale ametnikule edasi annab. Enam pole suurt parata, lepin olukorraga. Aga asjad liiguvad. “Abimees” Philip, nagu on kirjas tema id-kaardil, mille ta mulle no. pandiks andis, kui mu dokumendid enda katte võttis, lubab ka parast meile vajaliku kindlustuse organiseerida.

Keenia piir laabub kenasti, saame ka passikontrollis asjad sujuvalt joonde. Edasi tuleb Uganda. Et meil autos ruumi pole, siis katab Philip selle väikese vahemaa mingi motikaga. Esimese asjana passikontroll. Selleks tuleb taita triviaalsete küsimustega ankeet, anda kõik näpujäljed, ja tehtud ongi. Jätan Mihkli veel passikontrolli ja lähen ise kindlustusega tegelema. Sellega on asjad kahtlased, haistan scammi. Selgub, et Aafrikas on olemas kollane kaart, Euroopa rohelise kaardi analoog. Oleksime sellise saanud juba Djiboutis voi Etioopias ja kehtiks see enamuses idapoolse Aafrika riikides. Aga selleks, et seda saada, peab kõigepealt tegema kohaliku kindlustuse. Selleks siis antud juhul Uganda kindlustus, mida aga saab teha ainult 12 kuuks. Ja maksab sada taala! Mingu ka sinnasamusesse. Ütlen, et lähen tagasi Keenia poolele ja teen kindlustuse seal. Ja tulengi tulema. Tagasi auto juures, areneb juba uus scamm. Mihkel on vahepeal suitsu teinud ja sellega mingisuguse kaikaga vormis tädi endale kraesse saanud. Tädi seletab siis mulle miskit minu laiguliste lühikeste pükste kohta, et nendega ei tohtivat Ugandas käia, aga et selle saan veel andeks, Mihkli suitsutegemine aga olla nii suur kuritegu, et nüüd tuleb tal suisa minna kuhugi aru andma. Mis ikka, jään siis ootama. Vahepeal käib Philip korduvat minu juures, olles ilmselt sügavas mures oma potentsiaalse tasu pärast, lõpuks ei kannata enam valja ja küsib otse, et ega ma talle jõuludeks midagi anda ei taha. Ütlen, et praegu küll ei ole plaanis ja pole nagu põhjustki, asjad kõik laokil. Tahab siis minna autot vormistama, aga ütlen, et enne, kui Mihkel tagasi pole, ei toimu midagi.

Aga Mihklit ei tule ega tule. Tuleb hoopis kaikaga tädi ja räägib, et neil Mihkliga väike kommunikatsiooniprobleem, tulgu ma appi. Seletan siis, et ei saa tulle, autouksed lahti ja võtmed Mihkil käes. Kaob siis minema, et mõne aja parast juba võtmetega naasta. Läheme siis koos. Teel uurin, et mis seis siis õigupoolest on. Ise saan väga hästi aru, et üritatakse lihtsat raha teha. Tädi seletab juba äraleierdatud juttu, et kas trahv või homme kohtuniku juurde. Küsin siis, et kui suur trahv on. Tema muidugist, et ei teadvat et võib-olla 100, võib-olla 200 dollarit. Lollakas. Lõpuks jõuame Mihkli juurde, kes istub mingis väikeses toakeses koos arvuti taga istuva murjaniga. Küsin siis sellelt tegelaselt, et öelgu otse, et palju vaja on. Ütleb teine, et tema on lihtsalt politseinik, tema ei otsusta midagi, vaja kuhugi tolli minna, seal vaadatakse, mis saab. Ise aga tõmbab paljutähenduslikult kirjutuslaua ülemise sahtli irvakile. Küsin veelkord, et palju vaja on, aga vastust ei saa. Kohale ilmub Philip. Annan siis talle ülesande, et uurigu välja palju vaja on. Selleks palub ta, et ma Mihkli ka toast valja kutsuksin. Tuleb siis hetke parast välja ja ütleb, et kas mul 20 dollarit on. Ütlen, et pean autosse minema tooma. Läheb siis uuesti sisse ja kui taas välja tuleb, siis ütleb, et vaja ikkagi 50 dollarit. Selle peale ütlen, et seda on palju ja selle raha eest läheb Mihkel parem homseni istuma. Läheb siis vennike jälle kauplema ja lõplikuks summaks saab 50000 kohalikku raha, mis tegelikult isegi vähem kui 20 taala, sest siinsamas tiirutavad valuutavahetajad, kel muideks samuti mingi “töötõend” kaelas, annavad ühe usd eest 2600 kohalikku. Kaup koos. Lõpuks saame Philipi käest ka kindlustuse 20 paevaks Uganda, Keenia, Ruanda ja Tansaania peale, seda hinnaga 60 usd-i.

Peale kõiki neid toredaid vahejuhtumeid jääb veel mul tolli minna ja auto vormistada. Siingi osatakse raha küsida, teemaks on suurusjärgus 56000 kohalikku + panga teenustasu…

IMG_0157

IMG_0158

IMG_0160

Kui hakkab juba õhtu lahenema, saame lõpuks liikuma. Juba riigis, jääb veel viimane katsumus. Tee on ummistunud rekkadega, mis seisavad mitmes rivis ja andekamad neist on ka vastassuunavööndis. Sellest aga on kenake segadus tekkinud, sest ka vastu soovivad tulla veokid. Ja nii kogu liiklus seisabki. Asja uurides selgub, et seal kuskil eespool saavad rekkad veel mingi vajaliku templi, et meil aga seda vaja pole, siis saame vastavalt saadud juhistele sõita väheke tagasi ja kasutada ümbersõitu. Ja nagu täna veel vahe ebaõnne oleks, saame vastutuleva rekka rataste alt suure kivi otse keset esiklaasi. Klaas loomulikult mõrane ja meel mõru. Aga õnneks on võimalik ikka edasi sõita, loodetavasti ei hakka ka vihm sisse tungima..

IMG_0161

Teeme kiire plaani ja otsustame homme külastada koske Niiluse jõel. Selleks on vaja liikuda riigi põhjaossa ja juba kottpimedas jõuame poolel maal asuvasse Soroti linna, kus maandume Golden Ark nimelisse hotelli.

Minu tingimused receptionis on soe dush ja internet. Esimene lõppeb Mihklil poole pesu pealt ja teist pole toas üldsegi. Aga sellegipoolest tore jälle voodis magada. Õnneks on siin ettenägelikud inimesed, dushiruumis leidub kanister veega, nii et pesemata ma ei jaa. Isegi pesu saab pestud. Käime ka mitte kaugel pangaautomaadis ning sööme hotelli restoranis chicken n chips koos kohaliku õllega.

IMG_0162

IMG_0164

IMG_0165Et riigi põhjaosa pole tänaseni eriti turvaline, annab tunnistust püssimees iga teise maja ees..

21 detsember

IMG_9706

Hommikul tuleb hakata tagasi liikuma, sest mingis asustatud punktis tehti meile selgeks, et edasi me sõita ei saa (põhjused jäid küll ebaselgeks)

IMG_9710

Kohalik härrasmees käis vett küsimas

IMG_9717

IMG_9721

IMG_9726

IMG_9733

IMG_9735

IMG_9739

IMG_9740

Taas Assali järve juures tagasi

IMG_9741

IMG_9743

IMG_9746

IMG_9747

IMG_9751

IMG_9752

IMG_9756

 

Kord rannikule tagasi jõudnud, jätkame lahe põhjakallast pidi ida suunas sõitmistIMG_9759

IMG_9761

IMG_9764

IMG_9765

IMG_9767

IMG_9768

IMG_9771

IMG_9772

IMG_9773

IMG_9779

IMG_9783

IMG_9784

Kütuseprobleem on siin terav, õnneks on spekulante, kes meie surema mure leevendavad. Põhiline kauplemine, naga tihti juhtub, käib tolmuse auto peale numbreid kirjutades.

IMG_9788

IMG_9791

IMG_9798

Ühel kalamehel on hiljuti päris hästi näkanud.. Kuigi proovisime ka kaasavõetud kalapüügivarustust, siis nii hästi meil ei läinud..

IMG_9801

IMG_9804

IMG_9807

IMG_9809

IMG_9810

IMG_9813

IMG_9817

20 detsember. Laupäev.

Saadetis Rootsist oli südaööks taas Leipzigi jõudnud ja hommikul kuueks sealt juba ka lahkunud. Kui võtta arvesse sama aega mis kulus pakil Rootsi jõudmiseks, siis saame edasi liikuda teisipäevast. Aga lootus on ju alati, et äkki liiguvad seekord lennukid kiiremini))).

Hommikune kõne Zahrale andis lootust, et saame siiski täna autoga linnast minema.

Kuna suur arvuti on nüüd lõplikult koostööst loobunud, siis hakkab postitamine harvaks jääma, sest tahvelarvutisse kirjutamine on ebamugav, samuti puuduvad täpitähed((

Ja juhtuskinii, et saime auto lõpuks enda valdusesse tagasi. Et ühe koha peal passimisest on isu täis, siis koheselt sõidame ka linnast välja. Et tegemist ei ole väga suure riigiga, siis palju sihtpunkte pole kah.

 

IMG_9648

Enamik maast on suhteliselt ariidne.

IMG_9649

IMG_9650

IMG_9652

IMG_9654

IMG_9655

IMG_9659

IMG_9660

Tänaõhtuseks eesmärgiks on Assali järv

IMG_9664

IMG_9665

IMG_9669

IMG_9671

Ja selleni me ka jõuame. Tegemist on maailma soolaseima järvega, kirjanduse andmetel on soolsus 34,8 %, seega 10 korda soolasem kui ookean ja asub 155 meetrit allpool merepinda.

IMG_9677

IMG_9679

IMG_9681

IMG_9683

IMG_9684

IMG_9685

IMG_9687

IMG_9688IMG_9691

IMG_9694

IMG_9696

IMG_9698

IMG_9702

Ööbima jääme järvest edasi Eritrea poole suunduva teekese äärde.

IMG_9704

19.detsember. Reede, puhkeäev.

Priit on hommikul saatkonnas. Kuna on ikkagi jõuluaeg, siis on imed ka võimalikud ja viisad saab kätte loetud minutitega!!! Ikka täiesti ajuvaba, et sedasama kleepeka kleepimist ei oleks võinud siinsamas, Djiboutis, teha. Tundub, et tegelased saatkonnas ikka üldse ei mõtle, vastasel juhul peaks neil piinlik olema.. Mul küll on..

Aga noh, lihtsaid teid siia otsima polegi mõtet tulla ja kõik on hea, mis hästi lõpeb. Ja passid juba õhtuks Arlandalt lahkunud.

Sellel puhul eirame traditsioonilist menüüd ja tellime õhtusöögiks juba oma traditsiooniliselt toiduga varustajalt kaks suurt pitsat. Poest võtame lisandiks veel ketshupit. sibulat ja küüslauku ning  vaatame telekat.

IMG_9643

IMG_9644

Nagu muudelgi õhtutel, koguneb mosshee juurde kontingent, kellel ilmselt Allahi läheduses tuleb parem uni..

IMG_9645

KHAT

Siinses regioonis on laialt tarbimises ja legaalseks narkootiliseks aineks taim Catha edulis ehk söödav kat. Selle taime võrseid ja lehti on näritud aastatuhandeid ja traditsioonid ei plaani hääbuda. Taimes on rikkalikult amfetamiinisarnast ainet katinooni, mis tekitab eufooriat, söögiisu langust ja ülierutust. WHO on klassifitseerinud selle kerget või keskmist sõltuvust tekitavaks, siiski vähemohtlikuks kui sigaretid ja alkohol. Sellegipoolest on ta enamikus lääneriikides keelatud,vastupidiselt siinse piirkonna riikidele. Selle tarbimist oleks ilmselt siinmail ka raske keelustada, teada on ju, mis alkoholi keelustamisest on ajaloos välja tulnud, khati aga tarvitatakse  siinmail tunduvalt rohkem, võiks öelda,  isegi et kõik.

Tihti on näha ka üledoose, vähemasti ma ise arvan nii, võib-olla on ka millegi muuga tegu. IMG_9548IMG_9552

Aga haruldased pole inimesed, kes saavad endaga hästi (või halvasti) läbi ja räägivad kõvahäälselt iseendaga või võitlevad nähtamatu vaenlasega.

Aga müüjaid on kõikjal. IMG_9638 modifiedSaab osta nii jae kui hulgi. IMG_9587 modified

Minu arust on aga kogu see kaup import Etioopiast. Kus müüjaid, seal ka ka tarbijaid. Taksojuhidki mäletsevad üksmeelselt kliente oodates. Ise nad nimetavad seda viskiks. Eks ilmselt ole see ka üks põhjus autode väljanägemises..

18 detsember.neljapäev. Asjad liiguvad

DHL on sebima hakanud. Eile õhtul jõudis me pakikene Londonisse, öösel kolmeks Leipzigisse ja lõpuks hommikuks Arlandale. Lootust on, et oleme graafikus. Aga ilmnenud on uus häda, kodanik, kes lubas asjadega Stockholmis tegeleda, on juba Eestisse jõudnud. Õnneks on Priit, kes küll praegu Göteborgis, aga lubab aidata.

Lähen üheksaks Zahra juurde kontorisse, kust siis varsti sõidame sadamasse. Kuus kuud tagasi oli üks somaallane sadamakohvikus plahvatuse organiseerinud ja sellest saati on turvameetmed ranged. Peale paaris instantsis minu loa kinnitamist saan kah plastmassist pääsukaardi ja saame minna mingisuguse tollibossi juurde, et see viimane puuduv allkiri saada. Aga boss on koosolekul.

Sõidame siis konteineri juurde. Selleks tuleb sõita sadama territooriumilt korraks välja ja siis uuele valvega territooriumile sisse. Auto on juba konteinerist väljas ja angaari aetud. Näitavad, et esiklaas on katki ja stange kriimustatud, aga need olid juba enne konteinerisse panekut. Seega , kõik on korras ja asjad ka alles. Saan tossud sandaalide vastu vahetada.

Aga bossi pole ikka veel ja seega tuleb autoga hüvasti jätta. Selleks tuleb ajuvaba manööver läbida, sõita jälle läbi vaba territooriumi sadama põhiterritooriumile tagasi, et siis peaväravast läbi turvakontrolli väljuda..

Kontoris tagasi, saan arve ja õiendan rahaasjad. Jääb üle ainult auto saada. Zahra lubab helistada, kui vajalik allkiri käes ja lähen siis “koju” ootama. Et homme on puhkepäev ja komme on  täna varem lõpetada, siis kahe paiku saan kõne, et kahjuks ei õnnestunud ja tuleb laupäevani oodata…

Passide rindel on närvilisi hetki, sest pole kindel, kuidas keegi teine peale adressaadi paki kätte saab, läks õnneks ja pakk on käes. Homme hommikul läheb Priit saatkonda, eks siis ole näha, mis saama hakkab-

Õhtul jalutame poodi…

 

DJIBOUTI-ETIOOPIA RAUDTEE

Ajalugu sellel ulatub tagasi aastasse 1894, millal loodi Alfred Ilgi ja Leon Chefneuxi poolt eraettevõte Imperial Railway Company of Ethiopia  peakorteriga Pariisis, et ühendada Addis Ababa Djibouti sadamaga. Kuigi ehitusel oli mitmeid probleeme, ka rahalisi, saadi asjad niikaugele, et aastal 1901 avati liin Djiboutist kuni Dire Dawani. Raudtee kõrvale rajati ka telegraafiliin. Edasi jätkusid mitmed raskused, nii võuimude poolt kui omanikevahelised ja lõplikult valmis kogu liin alles aastaks 1917.

Et sellest ajast on palju vett merre voolanud, siis vajab raudtee hädasti kaasajastamist. Vähemalt hetkel ei liigu sellel küll ronge. IMG_9495Raudteejaama hoone ees aga kõlbab turgu endiselt pidada, küll rongide tulekuga ka ostjaid rohkem tuleb. Seni aga on raudteeterritoorium kasutusel välitualeti ja prügimäena..

2003 aastal eraldas Euroopa Komisjon 40 miljonit eurot raudtee rekonstrueerimiseks ja tõstis selle summa 2006 aastal 50 miljonini. 2006 aasta lõpul kirjutati alla leping Itaalia firmaga Consta ja 2007 algasid tööd Ogadeni piirkonnas. Edasi on asjad veits segased, susserdatud on Lõuna-Aafrikaga ja Kuveidiga ja Indiaga, aga et rekonstrueerimisest juba paistis väheks jäävat siis otsiti teisi lahendusi.

2010 tegi Etioopia valitsus koostöölepped India, Venemaa ja kahe Hiina kompaniiga, kelledest tänaseks päevaks on järele jäänud hiinlaste CRCG, kes hakkab ehitama täiesti uut raudteed. Et asjad liiguvad, nägin oma silmaga sadamas, kus olid suured hunnikud relsse. Tööd saab 300 000 inimest ja raha kulutatakse 336 millionit USD aastas viie aasta jooksul. Kogu raudtee saab 5000 km pikk, seega on tegu kaugelt enama kui ühe liiniga. Ka India valitsus on andnud 300 millionit USD-i Mekelle-Djibouti liini ehitamiseks. Mõeldud-tehtud, ei tea mis meil pidurdavad selle rongiga))

17 detsember, kolmapäev

Hommikul helistan Zahrale. Konteiner on toodud nende territooriumile sadamas ja homme tuleb toll seda avama. Küsin, kas täna ei saaks. Ei saa. Küsin edasi, et kas ma võin ka kohale tulla. Võin. Aga pean tooma dokumendifoto, et mulle saaks loa vormistada. Lähen siis ja viin oma pildi ära. Uurin veel, et kuidas tasumine käib. Sulas ikka, aga mis rahas. Selgub, et sobivad kõik variandid. Veel teen juttu, et kas saame läbi Somalilandi sõita, aga juba olla meile ka väljumisdeklaratsioon tehtud, kus kirjas, et Etioopia. No lähme siis Etioopiasse. Kui ainult viisa saaks. Kella veerand kuueks igatahes ei ole veel DHL mingit infot andnud… Kokkulepe edasiseks on järgmine: homme hommikul kella 9.00 Marilli kontorisse ja sealt läheme koos juba sadamasse. Raha kaasa, ja peakski auto kätte saama. Ei usu, et see nüüd nii libedalt ka läheb, aga eks paista…

Hotellis tagasi, ootab ees kolimine. Kuna meie toas on kolm voodit ja ilmselt on ilmunud vastav klient, siis kupatatakse meid kõrvaltuppa, mis on veidi väiksem, aga muidu samas varustuses. Ongi hea, saab puhtad linad…)

Et lõunapaiku on kuumus õues maksimaalne, siis sööme hotellirestoranis. Praekana hernestega. Täitsa maitsev on, portsud on siin ka piisavad. Praegu tuli meelde, et paar päeva tagasi siinsamas hotelli restoranis sõi üks soomlane. Mitte, et seda välimusest näha oleks olnud, samasugune süsimust murjan nagu kõik teised, aga kui uuris, et kustkohast me tuleme ja Mihkel Estonia ütles, siis saime kohe vastuseks, et hyvää päiva, mä olen suomalainen! Kuidagi keeruline on selle peale muiet alla suruda. Aga jah, nii ta ennast nimetas ja tema soome keel tegi talle au, täiesti sorav ja vähese aktsendiga. Olla teine mitu aastat Soomes elanud. Ei öelnudki, miks siia tagasi tuli, ei usu, et siin parem on…)))

PILDIKESI LINNAELUST

Vaestel linnaloomadel, kes tahaks rohelist, tuleb teistsuguse menüüga leppida..

 

IMG_9579 modified

 

IMG_9578 modified

16 detsember, teisipäev

Ootamise aeg on pikk ja jalgsi ei viitsi ka väga pikke käike ette võtta. Esiteks on palav ja teiseks on kaunis ebameeldiv ümbruskond kah. Ja hotellitoas on meeldivalt jahe. Tore on rõdult vaadata, mis tänavatel toimub.IMG_9637 modified Otse rõdu all kaubeldakse khatiga. IMG_9638 modified

Lõuna paiku käin korra juba ennast tõestanud söögikohas ja toon meile kaks kalapraadi. Usaldus õigustas ennast, maitsev.IMG_9605 modified

Õhtul annab DHL järgmist infot:

6 Departed Facility in ADDIS ABABA – ETHIOPIA ADDIS ABABA – ETHIOPIA 21:49
5 Processed at ADDIS ABABA – ETHIOPIA ADDIS ABABA – ETHIOPIA 16:53
4 Arrived at Sort Facility ADDIS ABABA – ETHIOPIA ADDIS ABABA – ETHIOPIA 10:02

Ei  tea kaua veel aega võtab, et pakk Rootsi jõuaks…IMG_9633 modified

15 detsember, esmaspäev. Kuu aega teel

Hommikul lontsin Marilli kontorisse et Zahra käest uudiseid pärida. Mihklil on mingi kergemat sorti kõhutõbi ja ta jääb hotelli.

Kui tahta ka vahelduseks mõnda head uudist teatada, siis selleks võiks olla see, et laev on saabunud plaanipäraselt. Aga see on ka kõik. Edasi tulevad halvad uudised. Nagu karta oligi, siis selleks, et autot kätte saada, ei piisa ainult konteineriukse avamisest.. Saan paberilehe kuluartiklitega, neid on kokku 13!!! Ei jäägi palju alla Iraanile, kus auto praamile saamine koosnes 18 punktist.

Et lugejal kindlasti ettekujutlusvõimet napib, siis refereerin väheke seda paberit:

Delivery order

Elektrooniline deklaratsioon

THC (ei tea mis loom see on) charge

Sadamamaksud

Tollideklaratsioon (ei tea kas elektrooniline jääb väheks?)

Escort fees (??)

Custom visit fees – tuleb maksta selle eest, et toll sinu asjaga tegeleb?

Gate-pass – see vist siis väravaluba

ISP  charges per B/L  – taas arusaamatu lühend see isp

Transport sadama vabatsoonist välja ja konteineri tagasiviimine

Konteineri tühjendamine. See osa on tõesti parim!!! Selle eest, et autoga konteinerist välja sõita, küsitakse 100 USD!!! Appi.

Fil cost – taas mingi arusaamatu asi???

Ja lõpuks siis Marilli   teenused.

Kõik see kokku on üks haige värk. Aga lootust antakse, et üleülehomme võiks juba teoreetiliselt auto kätte saada….. Meelitajad sihukesed.

Lisaks on vajalik auto ostuarve, et tollile auto väärtust tõestada, muidu kuluks paar päeva rohkem, et keegi sellega tegeleks ja hinda tuvastaks. Õnneks pole selline arve joonistamine eriline probleem ja saab selline ka Zahrale meili pandud. Aga et toll viitsib siinmail töötada ainult lõunani, siis lükkub asi jälle homsesse..

Kuna täna on kuu aega teel oldud ja mingeid pakilisi tegevusi pole ka ette näha, siis  teeme jalutuskäigu poodi, et seda kuu möödumist väheke tähistada.

Linnas toimub ka mingi jooksuvõistluse moodi üritus, umbes nagu meilgi rahvajooks. TV kohal ja puha, kahju, et osa ei võta, oleks kindlasti palju kuulsust kogunud…)))

IMG_9612 modified

14 detsember. Pühapäev

Hommikul täidame ankeedid ja suundun DHL-i. Kella kaheksa paiku hommikul on päike juba kurnav. Passid saab ära saadetud Rootsi poole ja kena eebenipuukarva näitsik ütleb, et kui hästi läheb jõuab pakk isegi kiiremini kui kolme päevaga kohale. Aga see tundub kahtlaselt sellise kliendile parema meeleolu loomisena. Õnnestunult.

Et meie hotellis on check-out 11.00, kummaliselt vara, siis eriti aega vedelemiseks ei jää, korjame oma seitse asja ja liigume uutele jahimaadele. Selleks on Hotel Dar Es Salam. Et siin on check-in aeg 13.00 ja meie soovitud rõduga number veel kinni, siis saame võimaluse hotellikülalistele mõeldud restoranis aega parajaks teha.IMG_9602 modified

Aga lõpuks tuba käes ja kolimise üle võib ainult rõõmu tunda!  IMG_9596Rõdult avaneb kena vaade ja kõrvalolevast mosheest kostab poole ajast valjuhäälset allahu akbaru! IMG_9601IMG_9600

Käime ka hotellirestorani roogasid degusteerimas. Sphagetti bolognese tundub siin rahvusroaks olevat!IMG_9604 modified

Õhtul uurin netist kaugel on meie saadetis Rootsi ja saan järgmise info:

3 Departed Facility in DJIBOUTI – DJIBOUTI DJIBOUTI – DJIBOUTI 18:55
2 Processed at DJIBOUTI – DJIBOUTI DJIBOUTI – DJIBOUTI 18:54
1 Shipment picked up DJIBOUTI – DJIBOUTI 17:42

13 detsember, laupäev. Djibouti. Lakse paremalt ja vasakult

Täna on mitmed tähtsad tegevused vaja läbi viia. Hommikul sätime endid saatkondade rajooni poole teele. Meie otsitav, Etioopia saatkond, peaks asuma kuskil haigla ja vene saatkonna lähedal. Peale suunaküsimist selle ka leiame. Kogu kompleks koosneb mitmest hoonest ja territooriumile sisenemisel tuleb kõigepealt loovutada kogu elektroonika ja ka fotoaparaat. Seejärel kompab ja skanneerib metallotsijaga veel üle parajast äbarikust vanamehest turvamees.. Asjade vastu saame numbriga külastajakaardi ja võime edasi liikuda.

Konsulaarosakonnas vastuvõtvale ametnikule seletanud, mida me tahame, lahkub see korraks ja tuleb tagasi kena uudisega, et ei saa me siit ei transiitviisat ega ka mitte mingit turistiviisat. See saatkond väljastavat viisasid ainult kohalikele residentidele. No tere hommikust, sama jura mis Dubais. Nõuan siis mõne kõvema tegelase jutule. Mõne aja pärast saabki minna kõrvalkabinetti, kus kenasti konditsioneeritud õhk ja suure kirjutuslaua taga kõrgi olemisega proua istumas. Jutt sama mis juba kuuldud. Meile väljastab viisasid kodule kõige lähem saatkond ja jutul lõpp. Ja jutt nii konkreetne, mitte ühtegi niiti või nukki, millest kuidagi edasi teemat arendada, et mingeidki võimalusi leida.  Üritan küll seletada, et meil siin auto ja pole võimalustki kuhugi minna ja aega ka pole. Või siis jällegist, et mida me tema arvates tegema peaksime. Ei aita ühte ega teispidi proovimine…. Pole tema probleem ja kõik. Ideed saavad otsa.

Ei jäägi muud üle kui pea norus ära minna. Esmane ehmatus möödas, tuleb hakata võimalikke lahendusvariante kaaluma. Teele jääb Prantsuse saatkond, mõtlen sealt asja uurida, ikkagi EL või nii.. Ja diplomaatiline korpus ju ikka suhtleb omavahel, äkki on sellel kõrgil proual  seal Etioopia saatkonnas hoopis soojemad suhted mõne prantsuse saadikuga..)). Sellele plaanile otsustan piduri tõmmata, kui keegi saatkonna valvelauas mõhkugi aru ei saa, mida ma selgeks üritan teha. Järgmised mõtted on EL esindus üles otsida ja korraks kaalun ka Eesti Välisminni. Aga neilt viimastelt pole küll mingit abi loota, pigem kasutaksid olukorda lihtsalt enda promomiseks nagu see viimati Indias juhtus.. On ju veel ka võimalused Etioopiat üldsegi vältida. Läbi Eritrea Sudaani ja sealt Lõuna-Sudaani. Tegelikult teostatav ja ka väga põnev marsruut. Aga teostatav ainult Sudaani viisa olemasolul. Aga meil seda pole ja pole lootustki hankida kah. Etioopiast saab mööda ka ida poolt, Somaalia kaudu. Aga endisest Somaaliast, mis de facto on nüüd kolmeks riigiks lagunenud, on Puntland ja Soomalya absoluutselt no go zone välismaalastele, kus inimröövid või ka muidu röövid on kuuldavasti  igapäevased  ja ilmselt sellist riski me võtta ei saa. Samuti pole selge, millised oleksid võimalused üldse ametlikult nendele territooriumitele pääseda, seda enam autoga. Jääb ikka ainult Etioopia.

Läheme internetikohvikusse uurimistööd tegema. Selgub, et Rootsi võiks teoreetiliselt see koht olla, kuskohast eestlased viisasid saavad. Natuke segaseks jääb  ajafaktor. Kirjas on, et kui taotleja tuleb kohale isiklikult, siis saab viisa kohe kätte. Kui aga saata postiga, siis on ooteaeg 15 päeva. Sellest koorub plaan. Mihklil on Stockis sõber, kelle selleks otstarbeks tööle värbame, lootes, et kuna keegi ikkagist kohale ilmub ja olukorda seletab, siis äkki saab viisa ooteajaga kätte. Laseme viisaankeedid välja printida. Õnneks on DHL ka siia oma kontori rajanud, mis meie asukohast mitte kaugel. IMG_9585 modifiedOtsime selle asutuse siis üles ja saan teada, et pakk Stockholmi peaks liikuma 3 päevaga. Seega võiksime teoreetiliselt saada viisad kätte nädalaga. Et kaup hakkab liikuma homme pealelõunat, siis pole eriti vahet, millal passid DHL jätta ja nii me esialgu neid siia ei jätagi. Ankeedid vaja ka niikuinii tähelepanelikult täita.

Meie hotelli receptioni seina peal on kaart Djibouti City hotellidega. IMG_9574 modifiedPäris mõistlik konkurentidele reklaami teha). Otsustame ka sellest kasu lõigata ja käime paari neist piilumas. Olud praeguses asupaigas on pikemaks resideerumiseks siiski liiga spartalikud, peaasjalikult on puudus internetist ja hirmus palav on ka.  Korra päeval pandi isegi konditsioneer tööle, aga mitte kauaks, ja jäme ots selle riistapuu juhtimisel paistab kõrvaltoas asuvat.. Sansõlm koridoris isegi ei sega, rahvast niikuinii eriti ei liigu. Peaasi kui vett  oleks..

Sõelale jäävad kaks hotelli mitte kaugel praegusest, Hotel Djibouti ja Hotel Dar es Salam.  Asuvad peaaegu kürvuti. Suhteliselt tasavägised, mõlemas sansõlm  kenasti numbris ja WiFi ka.  Hotellide ümbruses muidugi tõsisemat sorti bardakk…Homme hakkame kolima.

Linna peal astun veel ühte turismifirmasse sisse, et äkki osutavad viisateenuseid. Ei osuta. Ja Etioopia kohta ütlevad et see kommunistlik maa, kusjuures zhest näeb välju umbes nagu et neil pole mõistusega ikka kõik korras seal. Raske ja keeruline.

Siinsamas lähedal kesklinnas on ka meie teine tänane tähtis sihtpunkt. Olime selle hommikul saatkonda minnes juhuslikult avastanud. Transit Marill. Ettevõte, kes peaks aitama meil auto sadamast kätte saada. Laev peaks küll alles homme saabuma, aga tutvusega vaja algust teha.

Palutakse kenasti istuda ja oodata, vajalik kontakt pidi kohe tulema.

Selleks osutub asjalik sorava inglise keelega naisterahvas. Kaks kuud tagasi oli ta sellise probleemiga tegelenud, kui Shveitsi paar siitkaudu Lõuna-Aafrika poole suundusid. Aga nagu halbu üllatusi veel vähe viimasel ajal oleks, siis teatab ta ka seda, et auto tolliprotseduurid võtavad aega orienteeruvalt nädal!!!!. No see on küll kihvt. Auto jaoks on spetsiaalne, üldsegi mitte odav Carnet de Passage tehtud, mis sisuliselt ongi auto tollidokument. Aga ei, siin on vaja inimestel veel lisaks mingit oma jura teha.  Kuna viisadega on nii nagu eespoolkirjeldatud, siis ei oska isegi selle autojutu peale eriti nördida. Niikuinii edasi liikuda ei saa. Kahju sellegipoolest, saaks vähemalt selle riigigi siin põhjalikult läbi uurida. Paar päeva tahaks mere ääres kala ka püüda ja campida. Aga force majure vastu ei saa.  Jätan CDP ja auto teh passi siia, ülejäänud paberitest tehakse koopia. Homne laeva saabumisaeg ei ole teada ja lepime siis kokku, et esmaspäeva hommikul tulen luurele, et kuidas asjad liikuma hakkavad. Jätan ka oma kohaliku numbri, juhuks kui äkki auto pühapäeval juba konteinerist kätte saab) Nali.

Päeva lõpuks külastame veel seda linna ainukest nooblit poodi ja tagasiteel ostame söögikohast praed kaasa. Kalaga. Tõotati, et värskega, hommikul alles olla elus olnud.IMG_9576 modified