2 detsember.National day.

Täna on UAE 43 sünnipäev. Sel puhul, ja et pole kuhugile kiiret, magame kauem, kuni päike teeb olemise liialt palavaks. Eks oma osa ole ka eile joodud pidujoogil))! Kuulame kohalikku ingliskeelset raadiojaama, kus räägitakse mitmetest sünnipäevaüritustest. Näiteks toimuvad täna rahvusvahelised langevarjurite meistrivõistlused üle tuhande osavõtjaga. Eks paistab, äkki läheme ka mõnele üritusele.Igatahes peab minema lähemale Dubaile, et hommikul õigel ajal sadamas olla. Enne aga peab tuvastama, kus see sadam üldse asub. Selleks aga on vaja internetti saada, sest meie soetatud kohaliku SIMkaardi ettemaks on läbi saanud.((.

Hommikusöögiks on sobivalt Salvesti seljanka suitsuribilihaga. IMG_9151Nämmm..

IMG_9165
Paistab, et oleme oma laagri kohalike ristteele parkinud. Hommikul möödub meist kolm kaamelikarja, kes lasevad endast kenasid pilte teha. IMG_9154

IMG_9157IMG_9173

Ka liigub üksjagu kohalikke, aga ei mingeid vahejuhtumeid.
Õnnekson ilm poolpilves ja auto varjus on päris meeldiv istuda.
Päeva kuludes tuleb siiski kodinad kokku panna ja Dubai poole tagasi liikuma hakata. Hommikul vaja ikkagist lahinguvalmis olla.
Neeraj pole küll miskit meili saatnud ega helistanud, aga eks talgi ole ju vaba päev.

Teel olles kontrollime juttu, et Abu Dhabis on küte odavam. Ongi. Ainult, et esimesest tanklast meil tankida ei õnnestu, kuna pole miskisugust küttekaarti. Teises tanklas algab sama kaardi jutt. Et meil juba tuli põleb varsti, siis uurin asja lähemalt. Selgub, et see kaardisüsteem siin ilmselt nö. kütuseturismi vältimiseks ja kui olen tanklas meie päritolu seletanud ja passigi näidanud, siis lubatakse lahkesti tankida. Liiter maksab 2,35 ja 100 AED eest saame ligikaudu 42 liitrit. Vaene tankijapoiss Indiast saab üleni diisliseks, tankurid siin  ju veokate tankimiseks, diisel sõiduautosid siin pole, ja meie auto pole võimeline sellise kiirusega kütust vastu võtma.
Dubai kesklinn on rahvast tulvil. Meie “kodupood” Carrefour on samuti hullult ülerahvastatud. Palju inimesi on poes lihtsalt niisama, degusteerimistest osa saamas või mingil muul põhjusel, aga mitte ostmas,korvegi ole ligi. Meie aga oleme ostmas ja täiendame oma toiduvarusid.
Plaanisime sõita randa, sest siit oleks hommikul hea ligi asuda asju ajama, ei peaks pikalt ummikutes passima. Aga selleks et randa pääseda tuleb hoopis nüüd õhtul ummikutes passida! Randa viivad ja piki randa kulgevad teed on autodest umbes. Enamik autosid on ehitud vastavalt omaniku kujutlusvõimele lipuvärvidega või siis sheikide piltidega. Töristatakse signaale, inimesed on peomeeleolus. Ristmikel on politsei. Lõpuks õnnestub keerata maha rannaäärsesse parklasse, et siis ära süüa oma õhtusöögiks ostetud grillkanad. Mõlemale oma, sest mingil põhjusel on kanad siinmail kidura kasvuga ja rohkem tuvi mõõtu. Ja täiesti maitsetud ka veel..
Tundub, et kuigi kell juba kümme läbi, siis eufooria ei paista näitavat raugemise märke. Mitmelt poolt erinevatest suundadest on näha suurejoonelisi saluute. Aga meil vaja ju ööbimiskoht vaadata. Selle tarbeks asume liikuma. Ringteel peatab meid politsei ja soovib dokumente näha. On pakkuda talle eesti load ja inglise teh. pass. Tundub, et nad eriti asjast aru ei saanud, selline juhus nagu meie ilmselt väga igapäevane ei ole, aga et käed-jalad tööd täis, siis lasevad meid edasi sõita. Aga mõne aja pärast sõidab meile kõrvale eraautoga politsei, kus tuleb välja hoopis kurjema olemisega mees, kes esimese asjana teatab kohe, et me ei tohi siin selle autoga sõita. Jõuan juba kergelt muretseda, et carnetit ei ole meiega, aga saame peale dokumentide ja passi kontrollimist loa edasi sõita.
Ranna ja kesklinna vahel on üks maatükk täisehitamata jäänud (seda kindlasti enam mitte kauaks), sinna siis seamegi ennast sisse.
Lärmi on kuulda veel kaua, kuni uni lõpuks kõrvad suleb..

1 detsember

Tänase päeva alustamiseks sai valitud teistsugune kontseptsioon. Tõusime kell kuus, just kui hakkab valgeks minema. Kusjuures valgeks ja pimedaks läheb siin väga ruttu, sest mida lähemale ekvaatorile, seda suurema nurga all päike loojub ja tõuseb ja seda kiirem on ka protsess, kui ta horisondi taha kaob. Meie laiuskraadidel toimub see väikese nurga all, libamisi, sellest ka pikad õhtud. Igatahes, korjame oma kodinad kokku ja kiirelt autosse ning punuma. Lootus on enne ummikuid ennast kiirelt kesklinna välja libistada. Meie sihtkoha lähedal on avalikk rand, seal siis plaanime ujumas käia, duzhi võtta ja kohvi keeta. Plaan on hea, aga ummikutest ei pääse. Marsruudile jääb ka teeremont, mis võimendab ummikut veelgi. Kuigi kokku oli lepitud, et kontorisse tulen kella üheksaks, siis Neeraj helistab juba poole ajal. Kokku vedame ummikus umbes kaks tundi ja nati enne üheksat oleme rannas. Kiired plaanitud protseduurid ja kiirpudru ning pool kümme olen juba Neeraji juures.
Tuuakse kohvi, mis on must aga tulimagus, ja pudelivett. Sätin ennast mugavalt kontoritooli ja hakkame asju lahkama.Üldiselt on olukord positiivne. Esile on kerkinud mitmeid väiksemaid, kui kindlasti lahendamist vajavaid probleeme. Üheks selliseks on järgmine. Kauba saatedokumentidesse on vaja kirjutada saaja telefoni number. Ja see ei tohi olla rahvusvaheline vaid kohalik, Djibouti number. Kahjuks ei tunne ma seal kedagi. Neeraj kutsub seda probleemi arutama erinevaid oma kolleege, kõik küsivad, kas mul siis tõesti ei ole seal ühtegi sõpra-tuttavat!?. No ei ole)). Pakun, et võiks sinna kirjutada lihtsalt suvalise numbri ja kui ma paar päeva enne konteinerit kohale jõuan, siis anda sadamasse oma juba Djiboutis ostetud telefoni number. Põhimõtteliselt peaks töötama. Seda numbrit on vaja selleks, et oleks kuhu helistada, kui konteiner vaja üle anda. Teine variant on broneerida hotell ja anda hotelli number. Kah võimalik, aga vähemsoovitav, hotell maksab raha ja kõne võib ka kaduma minna. Neeraj üritab säästa mulle hotelliraha ja katsub leida kellegi, kellel on sealkandis mõni klient, et siis sellega juba kokku leppida ja nende kontakte kasutada. Esimene selline üritus jookseb küll liiva, sest keegi ei taha end eriti võõraste saadetistega siduda – parem karta kui kahetseda, krt seda teab, mis saadetistega tegu. Aga Neeraj on positiivne ja koos kolleegidega lubavad siiski midagi välja mõelda.
Vahepeal uurib Neeraj ka Eesti kohta. Ise on ta Indiast, nagu ka enamik ülejäänud personalist siin kontoris Täpsemalt Mombay lähedalt, siin aga juba 5 aastat. Tavaliselt käib kodus kaks korda aastas, aga nüüd pole juba ligi aasta aega käinud.
2 detsembri laevast, mis oli algne plaan, ei tule küll miskit välja. Homme on jällegi vaba päev. National Day. Ühendemiraatide 43 sünnipäev. Ja töö loomulikult seisab.
Laual on kaks varianti: 6 konteiner laeva ja 15 Djiboutis ning teine oli vist 12 ja 22. Igatahes, kuna ajafaktor on peamine, siis uueks plaaniks saabki see esimene. Selleks tuleb kolmapäeva hommikul sadamasse sõita.
Et ma siin enam kuidagi abiks ei saa olla, siis sätin minekule. Uudiste ja küsimuste puhuks on kokku lepitud kasutada telefoni ja juhised sadama jaoks peaksin saama ka meilile.
Et taas on plaaniväline vaba aeg, siis kasutame seda Djibouti saatkonnaotsimiseks. Kuigi viisa peaksime saama lennujaamas on arrival, siis maapiiri kohta ei tea nii täpselt. Ja parem oleks ikkagi kindel olla. Interneti info annab asukohaks ligilähedaselt sama paiga, kus Etioopiagi saatkond. Aga nimetatud aadressil küll midagi saatkonnalaadset ei asu, lihtsalt villa, värav lukus. Teine võimalik asukoht asub Abu Dhabis, sinna on natuke üle saja kilomeetri. Asumegi teele.IMG_9112

Kütus jälle otsakorral, aga poole maa peal tangitakse mingit rekkat teeservas kütuseautost. Ronin ka kohe jaole ning lastaksegi meile paaki saja raha eest kütet. Mõõdik näitab küll nagu oleks jooksnud 66 liitrit, aga paistab nii, et siin on kasutusel mingi muu, 0,5 liitri suurune ühik, sest paak saab parasjagu pooltäis. Aga piisab sellestki.

IMG_9133

Abu Dhabi peaks küll nö. pealinn olema, aga Dubai ja Sharjah on ikka kõvasti vägevamad. Kuigi ka siin ei saa miskit ette heita, raha on lennanud paremale ja vasakule. IMG_9121IMG_9126

Aga ei õnnestu meil ka siin see Djibouti esinduse leidmine. Kahtlustan, et kuna pole just väga rikka riigiga tegu, siis võib olla tegemist ka lihtsalt väikese kontoriga aga mitte suure eraldiseisva villaga, nagu siin muudel riikidel kombeks.
Peale selle on siinkandis meil ka teine sihtpunkt kaardile märgitud. Peale erinevaid infokanaleid pidi saadud teabe läbitöötamist eksisteerib võimalus, et õnnestub osta alkoholi. Ja seda ilma litsentsita. Alkoholipoliitika on siin range, kuid erineb emiraaditi natuke. Sharjahis on igasugune alkoholi ostmine-müümine, omamine ja tarbimine vangla ähvardusel keelatud. Ülejäänud emiraatides tuleb alkoholi ostmiseks ja tarbimiseks taodelda litsentsi. Selleks tuleb minna politseisse ja täita avaldus, kaasa võtta dokumendifotod(!). Ei tea küll täpselt, aga ilmselt saab siis kaela pildiga tunnistuse joodikuks olemise kohta))!. Ja selle litsentsiga on siis võimalik ka vastavast poest üht-teist osta. See käib kõik mittemoslemite kohta. Moslemitele kehtib absoluutne kuiv seadus.
Paistab, et luureinfo peab seekord paika ja me ei peagi National Day’d kuiva suuga tähistama. Paik on teada ka teistele valgetele napsusõpradele, enamikul on lahkudes käed tööd täis.)). Panen siia ka asukoha info: 24°26’32.76″N, 54°36’26.71″E

IMG_9131

Poes on valik seinast seina, rahuldatud saab nii nõudlik kui ka vähenõudlik klient, seega ei jää ka meie tühjade kätega. Ja seda ilma litsentsita! Ostud pakitakse siivsalt mustadesse kottidesse ja head teed.

IMG_9132
Võtame suuna Al Aini poole, et endale mugav laagriplats leida. Linnade lähiümbrus pole selleks kõige sobivam tiheda asustuse tõttu. Käime veel mingis väikeses teeäärses “supermarketis” toiduainetevaru täiendamas. Piduõhtusöögiks saavad loomalihakebabid.

IMG_9141

Mõne aja pärast keerame paremale, Saudi Araabia piiri poole. Tee kulgeb läbi tihedalt tarastatud istanduste. Tarad on ilmselt kaitseks kaamelite eest. Tara sees kasvavad põõsad aga omavad ilmselt lihtsalt luidete kinnistamise eesmärki, mingeid vilju need põõsad küll ei kanna. Istanduste vahele jäävad aga suured liivaluited. Kuigi kõikjal on autodega sõitmise jälgi, siis on ühe autoga vastav ettevõtmine siiski kaunis riskantne ja peab hoolega jälgima, et autot sisse ei kaeva. Pärast mõningast roamimist leiame ka meid rahuldava laagriplatsi. Seame ennast mugavasti sisse, teeme õhtusööki ja tähistame homset rahvuspüha. Vahel satuvad laagrisse ka mõned juhuslikud kohalikud. Üks üritab mulle midagi seletada, aga et inglise keele oskus pole kiita siinsete külaelanike seas, siis läheb mõnda aega, enne kui saan aru sõnast 5 dirhami. Ja saan õieti aru, sest viiedirhamiline rahatäht võetakse kenasti vastu. Käsitleme seda kui laagrimaksu.
Hämardudes tibutab ka kergelt vihma, aga suuremat sadu ei tõota. Abu Dhabi poolt kostab pikalt-pikalt ilutulestiku kõmin, aga kuna oleme piisavalt kaugel, siis kahjuks näha pole miskit..

30 nov. Asjaajamise päev

Hommikul saame küll seitsmest liikua ja me pole ka eriti kaugel linnast ning tundub juba, et saame saatkonda enne õiget aegagi,siis aga algab ummik. Liikumine küll on, aga väga aeglane. Veedame selles oma pool tundi vähemalt ja kohale jõuame alles peale üheksat. Saatkond on lahti. Annan üle oma juba kodus täidetud viisataotluse, tädi vaatab passi ja tahab veel ka teist passi näha,kus Emiraadi viisa sees. Seejärel aga saadab mind mingi ülemuse juurde,kellelt peaksime mingi “permissioni” saama.Selleks tuleb minna ruumi nr 2, mis asub saatkonna hoones, kui viisataotluste vastuvõtu ruum on eraldi majakeses.. Ruumis on 5 aknakest ja minule vajalik on loomulikult viimane. Seletan siis, et vajan seda permissioni, täpsemalt ei tea isegi. Annan oma passi ja palutakse istuda ning oodata. Mõne aja pärast suunatakse mind veel suurema ülemuse juurde, kelleks on konsul ise. Selleks on vaja minna kabineti nr 10. Konsul on nooremapoolne mees, kes selgitab mulle, et siin anatkse viisa ainult Emiraatide resitentidele ja äärmisel juhul oleks võimalik väljastada ainult 7-päevane transiitviisa. Meie aga peaksime oma viisat taotlema Venemaalt. No tere hommikust. Ja kauplemine ei aita. Kuna täpseid kuupäevi meile veel teada ei ole, siis jätame asja sinnapaika ja läheme hoopis laevafirmasse, mis asub Rais Hassan Saadi Buildingus.
Maja ees on erinevalt eilsest ja üleheilsest probleeme parkimiskohtadega. Mihkel jääb autosse ja lähen sis lahingusse. Kolmandal korrusel saan sekretäri abiga mr. Arackali käeulatusse. Justnimelt käeulatusse, jääb ta minust teisele poole klaasvaheseina, mille vahel pilu käesurumiseks ja dokumentide edasiandmiseks. Ei tea ta suurt midagi meie tellimusest, ütleb, et kui keegi tolli ja muud paberid korda ajab, siis konteineri saab neilt küll,aga paberitööd nad ei tee. Siiski võtab mult Olegi tehtud broneeringu numbri ja kaob kuhugi kontori sisemusse. Mõne aja pärast on tagasi infoga, et sama maja viiendal korrusel asuvad inimesed, kes saavad aidata. Aga et praegu on neil koosolek ja peaksin telefoni teel kokku leppima. Võtan siis andmed ja lähen autosse helistama. Tuleb valja, et vajalik asutus asub ikkagi neljandal korrusel ja et peksin minema tuppa 406. Sinna ma siis ka suundun. Tuba on laudu ja rahvast täis aga õnneks mind juba oodati. Minuga hakkab tegelema mr. Neeraj Gidwani. Tema asjadega kurssi viimine võtab ikka aega. Ilmselgelt pole see just igapäevane tegevus, mida tal teha palun. Kõikidest paberitest, mis mul talle pakkuda on teeb ta koopiad. Ilmneb,et eksisteerib võimalus selleks, et pean minema kuskilt hankima tõendi oma identiteedi kohta. Paras lollus.Politseist siis ilmselt. Aga eksisteerib ka võimalus, et ei pea. Sellele viimasele jään ka lootma. Igatahes on kogu protsess äärmiselt keeruline ja büürokraatlik ning kogu asjaajamine võtvat vähemalt kolm kuni neli päeva aega. Kuna minust enam kohapeal palju kasu pole, siis vahetame telefoninumbrid ja lepime kokku,et homme hommikul kell üheksa tulen kohale värskeid uudiseid kuulama. Ja kui asjad laabuvad, siis saab homme ka auto sadamasse viia. Aega ongi märkamatult kulunud mitu tundi.
Läheme siis Carrefouri ennast toiduga varustama. Hämmastav, kui odavad võivad vahest asjad olla. Pakkumises on teksapüksid, klassikalise lõikega ja igat värvi ja suurusega. Täiesti korralikud.Hind 10 dirhami ehk ca 2,2 eurot. Made in Pakistan. Selles rahas peab ju sisalduma poe kasum, transport, mingid tollikulud,materjal, töötaja palk…. Et siinsetes islamimaades on paljudes olukordades pikad püksid hädavajalikud,siis teen ka selle väljamineku ja omandan ühe paari.
Poes käidud, suundume laagripaika otsima. Teele jääb mälestusmärk Sarjahi Araabia kultuuripealinnaks olemise kohta. IMG_9096

Kütus ka jälle otsakorral. Tangime jälle 100 kohaliku eest, seda juba kolmandat korda siinmaal. Tänaõhtuseks laagripaigaks saavad luited keskmaal. Ümberringi on palju kohalikke, kes naudivad maasturite ja atv-ga sõitu. Süüa teha ei viitsigi, teeme lihtsalt võikusid ja Mihkel teeb tomati-kurgi-tillisalati maitsestamata jogurtiga. Ja siis oleme niisama. Mis on vahelduseks päris hea, sest päevade kaupa lauslollusega tegelemine on ikka väsitav küll…
Enne magamaminekuaega teeme veel teed ja sööme karbi sprotte ära, Nö teravaid maitseid)).
Ja ööseks kipub päris jahedaks minema