Neljapäev.

Hommikul ärkan kuuest. Mitte ammu on tõusnud päike ning öösel sadanud vihm ja äike möödunud. Auto käivitub kenasti, aga laadimist ei ole. Võtan kõik võimalikud tarbijad tagant ära, nii peaks päris kaugele sõita saama.

Rait liigub ka juba. Samuti Hilux, kes, leidmata ööbimiskohta, on kogu öö kulgemises olnud. Seega mitte kaugel minust.Tee on hea, liiklust vähe. Seda kuni Pihkva trassini. Seal algab teeremont ja jant valgusfooridega.

Siiamaani pole ka ühtegi autoremonti teele jäãnud. Pustoškas on küll selline koht, aga ilma elektrikuta. Selline ametimees pidi leiduma kindlasti Ostrovis aga ilmselt ka Opotškas. Käin kiiruga Pjatjorotškas (kauplustekett venes), et oleks, mida eelseisvate valgusfooride taga passimise ajal närida. Opotškas uurin maad, käin ühes ja teises kohas, lõpuks juhatatakse ühte garaaži, kus uksed pärani aga ei ühtegi hingelist. Ootan ja ootan ja siis helistan seinal olevale numbrile, keegi ei vasta…

Sõidan Ostrovisse. Esimeses kohas elektrikut pole, on pood, kus õlifiltrid. Et kohe õlivahetus ka käes, siis ostan ühe. 500 rubla. Teises kohas öeldakse, et nemad ei remondi, aga linnas olla kūll üks mees. Mõõdame pinget, mis täpselt 12V. Helistavad kellegile Dimale ja siis ütlevad, et vaja maha võtta ja remonti viia. Aga nii veniks protsess pikale ja võtan kontakti ning sõidan ise kohale.

See hetk, kui hakkan genekaremonti liikuma jõuavad Tiit ja Erlend kohale. Lähevad Pihkvasse Lentasse ja siis Koidula kaudu Eesti.

Pika pusimise peale leian selle Dima teisest linna otsast jõe kaldalt ka üles. Genekas tuleb nüüd küll ise maha võtta aga loodatavasti saab vähemalt probleem lahendatud..

Genekas maas

Ja kohe ka selge, et vaja uut. Mähis läbi põlenud ja dioodsild samuti. Juhuks, kui siit uut võtta pole, paneme akud laadima, et saaksin vähemalt koju ära sõita.

Genekaremondimees Dima võtab oma motorolleri ja kimab kuhugi generaatoripoodi, mina aga vaatan niikaua, kuidas Velikaja jõgi elab

Poole neljaks on ka Rait Ostrovist 40 kilomeetri kaugusele jõudnud.

Selgub, et osta pole siit midagi, isegi mitte homseks. Seega vana kokku ja peale tagasi ja punuma.

Rait on ka vahepeal siia jõudnud ja aitab mul siva geneka peale panna. Pimeda peale ei tahaks ju jääda.

Igatahes 18. 20 oleme tangitud ja suundume piiri. Autosid paar tükki, kes juba protseduuridega poole peal. Auto vaadatakse igast küljest aga pealiskaudselt üle ja head teed. Alati imestan, mis pärast küsitakse, kuhu ma sõidan. Suht mõttetu küsimine…

18.40 jõuan juba Eesti järjekorda. Sest siin on järjekord. Kolmes rivis oma 15+ autot. Aga seekord läheb kõik kiiresti ja ladusalt 19.08 olen juba väljas. Keegi ei nori ja ollakse viisakad. Soovitakse VIN-koodi näha. Ja see ka kõik. Vahelduseks päris hea.

Hūppame veel terminalist läbi ja saame teada, et Raidi auto täiskaal koos Kaiga on 3000 kg, minu omal aga 2880 kg.

Võtame ka õhtusöögi, mis minu puhul osutub suureks veaks. Sest Tallinnani on ikkagi pikk maa. Päike loojub kell üheksa ja selleks ajaks olen ma alles Tartus. Mäosse jõudes on pime ja ei jää muud üle, kui vaheldumisi ohutulede ja lähituledega sõita. Vahel on ka valgustatud teelõike, siis saab tuled välja lülitada ja akudele puhkust anda. Tallinna juures on esituled juba täitsa tuhmid ja ei valgusta enam üldse suurt midagi.

Aga 23.00 olen kodus.

Vaatan ka kilometraaži üle. Selleks kujuneb ei rohkem ega vähem kui 8414 kilomeetrit!

Marsruudikaart tuli kojusõidul järgmine:

Kolmapäev. Kojusõit – Venemaa.

Idapoolse asukoha tõttu tõuseb päike vara ja nii ka mina. Ajavöönd, milles on Venemaa Euroopa- osa, nn. “moskva aeg”, kuhu kuulub hetkel ka Eesti, on geograafiliselt ulatuselt väga lai, kindlasti laiem, kui päikesetund.Hakkan liikuma poole kuuest. Tee on hea, aga pidurdavaks saab tihe liikluskoormus ja sagedased teeremondid.Sellegipoolest edenen esialgu jõudsalt. Aga mida lähemale Moskvale, seda aeglasemaks läheb.Lõuna. Otsin söögikohta ja varsti tulebki üks. Taaskord saab kinnitust vana tuntud tõsiasi, et kui rekkaid ( või ūldse autosid) ikka kohviku ees ei seisa, siis sinna sööma minna ei tasu ka. Muidu puhas ja korras, aga toidud ei tea kui kaua seisnud. Kui juba tulin, siis võtan seljankagi. 100 ruublit.Maitse pole suurem asi..Rjazani juures tõotab ummikut.

Selle esimese plaanin elimineerida linnast läbisõiduga. Mis ei pruugi, eriti arvestades kellaaega, samuti eriti tark tegu olla. Nii ongi, et ka linnas on palju liiklust. Aga usun, et kokkuvõtes ei kaotanud ajas. Enne järgmist ummikut teen õhtusöögiks ühe hartšoo.

Ummik aga kuhugi ei kadunud. Pean plaani enne Moskvat.

Moskvasse jõudes aga olen ilmselt juba piisavalt väsinud ja tähelepanematu, et sisse lasta väike näpukas ja keerata 10 m varem ära kui vaja. See läheb maksma oma pool tundi ringisõitu.

Uudiseid teistelt: Navara oli südaöö paiku õnnelikult koos reisijatega Eestisse jõudnud. Hilux veetis hommikul KZ/RUS piiril tunnikese ja on nüüd paarsada km. minust taga. Rait liigub tuldud trajektooril.

Tehnikauudised on sellised, et minu autosse tahab üks elektrikotermann sisse pugeda. Nimelt hakkab põlema laadimistuli. Ja sama hetk ka pidurivedeliku hoiatustuli. Kui tarbijaid vähendada, kustuvad mõlemad tuled. Voltmeeter aga ei näita siiski nii palju kui enne. Insener Krimmist saadab ka juba õpetussõnu..). Katsun neid hommikul järgima hakata. Raidi autol aga on tosoolikadu. Sellel võivad samuti halvad tagajärjed olla.

Kella üheks öösel jõuan Mokroe nimelisse asulasse Moskvast Minski suunduva tee ääres. Ajan siin tunnikese tuttavatega juttu ja siis liigun veel edasi, kuni poole kolmest vaatan magamiskoha. Sellega kaasneb teadasaamine, et olen terve päeva sõitnud ilma laadimiseta ja vähemalt nüüd, öösel, auto enam ei käivitu. Puhkan natuke ja hommikul vaatab edasi…

Teisipäev. Kojusõit – Kasahstan

Ärkan Mitsupoiste ärasõidul, aga nii vara ei viitsi veel tõusta. Ilmselt ei saa ka veel süüa. Kella kaheksaks kobin alla, hommikust sööma. Raidid just lõpetavad sööki ja kuna Raidi püsimatus on teada, siis saadan nad teele, kodu poole. Seejärel saan uhkes üksinduses oma toitu nautida.

Selle koha kiituseks tuleb öelda, et toidud on siin küll lihtsad, aga samas väga maitsvad. Kohvi on küll lahustuv ja ilmselt oleks pidanud tee kasuks otsustama. Mitte kõik aga ei kiirusta kodu poole. Raulil näiteks on taskus värske Mongoolia viisa ja tema plaan on oma laeva tüür sinnapoole seada. Sellega vast saab ürituse lõppenuks lugeda ja otsad kokku tõmmata. Päris kindlasti said paljud siin oma silmaringi avardada ja kujaga kogemusi-elamusi. Mõni ei jäänud rahule kah. Sest kuigi oli eelnevalt räägitud, mis ees ootab, siis jutt on üks asi, ise reaalselt midagi kogeda aga hoopis teine tera… Juba on mõttes valmis ka uus plaan, mille käigus mõningaid asju teisiti teha. Aga sellest edaspidi. Head koduteed kõigile!

Ise teen veel hommikuse jalutuskäigu linnakese südameks olevale Vabaduse platsile. Ega selles 40 000 elanikuga suure küla moodi linnas ka eriti kuhugi mujale jalutada polegi..

Asula sümbol seinal

Ja samas ka käega katsuda

Teen ka autotiiru. Selle käigus saan teada, kui kenasti on asula gasifitseeritud. Torud kõik uhkelt värvitud, loodis ja sirgetes ridades. Harjumuspärasemalt on neid torusid rohkem igat pidi kõveralt nähtud.

Tanklas panen paagid täis ja kontrollin õli. Selgub, et viimast on vaja natuke lisada. Kohtan ka järjekordset autot Mongol rallil.

Tagasi hotelli juures näen veel Tartukaid, Aaresid, Rauli ja Tiitu koos Erlendiga. Et enam miski siin kinni ei pea, asutan minekule.

Südaöö paiku ületan juba Orali juures Venemaa piiri. Kulub selleks toiminguks 35 minutit. Esimesel pilgul ehmatab ikka hirmsasti ära see autode hulk siin piiril. Kiiruga loendan rekkaid järjekorras ja saan 185+ autot !. Ja seda olukorras, kus pole tegemist tollipiiriga. Enne tõkkepuud seisab veel oma paarkümmend sõiduautot. Enamati UZ numbrimärkidega. Eelnevast tean, et neist ei maksa välja teha. Need siin muudkui seisavad ja ootavad ja vaatavad, kuidas muud autod mööda sõidavad. Vahest sekka lastakse mõni nende oma ka läbi. Viisaka inimesena lähen ikkagi esialgu jala ja küsin piirika käest luba. Selle ka saan ja sõidan otse piiri. Natuke nagu imelik on ka see inimeste sortidesse lahterdamine siin..

Teenindus on meeldiv. Keegi ei pinni palju sul seda või teist kaasas on. Ametnik, kes peaks autot üle vaatama, hoopis pärib, kuidas ma kasahhide külalislahkusega rahule jäin. Jäin ikka. Küsib uuesti, natuke muudetud sõnastusega. Vastan siis, et kui just mõni politseinik välja arvata, siis kõik on väga külalislahked. Muigab..

Hilux on samuti Orali jõudnud, aga nemad jäävad hotelli ööbima.

Raidid valisid teise piiripunkti Saraatovi suunal. Seda järelsõitjatel teha ei soovitaks, kuna Vene poolel on esimesed paarsada kilomeetrit väga-väga halba teed, Samara kaudu sõites aga on tee hea.

Sõidan veel natuke edasi ja siis keeran põllule puhkama.

Esmaspäev. Tagasi Beyneusse. Reisi lõpp

Kuuest algab sebimine

Mitsubishi otsustab otse Beyneusse sõita. Kõik teised plaanivad ikkagi legendi järgida.

Täna pole vist minu auto päev. Tegelikult kuulsin kolinat tagant juba eile, aga kiiresti sõites ja kinnise aknaga polnud väga häiriv….)). Täna aga polnud enam võimalik kilinat-kolinat välja kannatada ja tuli ratas maha võtta. Suured tänud siinkohal Aarele, kes oma varustusest tungrauaaluseid laenas.

Ja kohe saab kurja juure kätte.

Käsipiduri klotsid koos kõikide lisavidinatega lasid rahulikult ringiratast.

Õnneks saab kõik korda ja saame jätkata. Võtame suuna kanjonite poole. Teel õnnestub mul ennast kenasti põhja peale kinni sõita, nii, et vaja on Rauli ja tema 25 meetris köie abi. Juhtub see stepiteel kergel tõusul, kus voolav vesi on rööpad sügavamaks uuristanud kui minu auto kliirens…

Hobused juba platsis

Ja jõuamegi varsti ka kohalikule Marlboro – maale!

Vaated on majesteetlikud

Oleme vahepunktis kaljude juures orus, Tiit aga üleval kõrgel panga serval, otsib, kus alla saab. Meie aga, kus üles. Suure ringiga ka saame. Tõusul kohtame veel laskuvat Aaret

Huvitavaid maastikuvaateid jagub paremale ja vasakule veel pikalt

Kogu territooriumi peale on ka üks infoviit, mille tagakülge nüüd üks eesti kleeps ehtima jääb. Hiljem selgub, et Tiit siia ka 4×4 reiside kleepsu lisab.

Edasi suundume juba Beket-Ata poole

Viimased vaated alla orgu

Beket-Ata, üks populaarsemaid paiku siinkandis, kuhu kohalikud külastavad palverändudel. Asub siin maa-alune mosee, kuhu on maetud ka selle rajaja ise

Sisenemiseks pidavat dress-code vajalik olema, pikad varrukad ja püksid. Aga ka see täna ei aita.. Väravad on kinni. Hiljem selgub, et külastused on võimalikud hommikuti ja pealelõunal.

Viskan siis pilgu niisama üle aia

Mõnetunnine matkatee alla orgu, mis lõppeb millegi helikopteri maandumisplatsi sarnasega

Ülevaatus tehtud, liigume edasi. Sõita on ca 100 km steppi. Suund on Сай Өтес’i asulale Beyneu – Aktau maanteel. Rajad on sirged ja kiiresti sõidetavad.

Ainult tolmavad meeletult

Suurel teel väljas, läheme lõunapausile. Kohvik on kohe stepitee otsas

Koht lihtne ja soodne

350 tenge eest saab paraja portsu lagmani suppi

Kõht täis, paneme Beyneu poole ajama.

Marsruut minu auto jaoks kujunes siin, Mangistau oblastis, selline:

Nüüd on meil üks ümberpööratud probleem, nimelt on hotellitube ülearu. Asja lahkamist alustan Aknuri hotellist. Siin aga ei taheta äraütlemisest midagi kuulda, spetsiaalselt meie jaoks toad vabaks tehtud ja puha. Ega siin polegi midagi vaielda, broneering tehtud läbi bookingu ja maksmisest ei õnnestu nagunii pääseda. Aga oh üllatust, selgub, et meil on küll kümme tuba aga ainult kümnele inimesele. Näidatakse isegi bookingust tulnud paberit kus tõepoolest 10 tuba / 10 inimest. Mul endal näpu vahel paber 10 tuba / 22 inimest. Saan siis hotelli perenaisega, kes ise Aktaus, pikalt telefoni teel seletada. Lõpuks ikkagi asi laheneb, sest ega need toad meil ju ühekohalised ei ole. Saame ikka oma 22 voodit kätte. Võtan endale ühetoalise, kus tegelikkuses saaks neli inimest magada ja vahetan selle Raitidega nende kahekohalise vastu.

Jääb ainult küsimus, mida teha Arna hotelliga

Lepime kokku ka õhtusöögi ühise pika laua taga

Kokatädi toob menüü, kus kenasti kirjas, mitu portsu mingit sööki üldse saada on. 3 portsu borši, 15 üht ja 12 teist. Tellime siis kõigile omal valikul. Enne meid oli kohal juba Mitsu, poisid kenasti juba saunas konte pehmendamas. Teistest aga veel ei kippu ega kõppu. Laseme lähedalasuvas pesulas suurema tolmu maha uhada. Tasumisega, nagu ikka ette tuleb, arusaamatused. Eelnevalt kokku lepitud summa tunduvalt erinev sellest, mis pärast küsitakse. Ja ikka rohkem, mitte vähem.

Õhtusöögi plaanisime kella kaheksaks, aga kolmveerand kaheksaks jõuavad ainult Aared. Midagi pole teha, alustame ilma teisteta.

Kohe tuuakse ka 3×10 portsu õhtusööki

selleks on mantõd ehk kohalikus stiilis suured pelmeenilaadsed tooted

plov

ja loomaliha kartuliga.

Toome ka auhinnafondi seina äärde ootama

Aare andmetel oli Tiit ja Nurgad koos tartukatega läinud viimast punkti võtma. Mis tähendab, et neid saab ikka veel oodata.

Kojuminejate uudiseid: Navara õnnelikult Venemaal. Defekas, küll juba paar päeva tagasi, sai mitmesajakilomeetrise ringtee, usaldades liialt navigaatorit, mis juhatas nad ainult kohalikele mõeldud piiripunkti.

Saabub Hilux. Nende mõnevõrra hilist saabumist selatab asjaolu, et nemad, erinevalt minust, viitsisid vaeva näha ja käisid Beket-Ata tee koobasteni allamäge ära ja kulutasid sellele 2,5 h. Respekt. Muidugi oli selle eelduseks ikkagi ka see, et tabalukk väravate ees lahti tehti.

Erlend teeb söögisaali konditsioneerile uuendust.

Peale üheksat tuleb 90-nd. Kella kümneks on kõik õnnelikult kohal ja ring täis. Nagu juba tavaks, on hotellitubadega jama. Kuigi kohti peaks kõigile jaguma, siis reaalsuses ei jagu ja osa rahvast tuleb Arna hotelli suunata. Kui kõik on koikud leidnud ja söögi saanud, siis toimetame tagasihoidliku autasustamise tseremoonia. Kogu ürituse tegid kaasa neljateistkümnest autost seitse. Esikolmik kujunes järgmiselt.

Pretensioonitult ja teenitult esikoht Hilixile.

Sama teenitult teine koht Nurkadele ja kolmas koht 4runnerile! plaksutame võitjatele!

Ka kõik ülejäänud on olnud väga tublid

Ja kõik saavad ka väikese diplomi.

Näiteks sellise

Kahju on, et üheksakümmend lahkub juba õhtul, aga selline see elu kord on.

Muljetamine jätkub veel mõnda aega, homme hommikul aga liigub juba iga roju oma koju.

Vastupidavamad lähevad enne magamaminekut veel kaema, kuidas kohalikud kõrvalasuval Vabaduse platsil Noorsoo päeva veedavad. Jäävad sellega aga hiljaks, pidu juba läbi..

Pühapäev. Seiklused Aktau ümbruses.

Eilsest tuulevaiksest õhtust on päikesetõusuks saanud marutuulega hommik.

Laevu merel see loomulikult ei häiri

IMG_5275

Looduse stiihia annab aimu luidete tekkeprotsessist, näha on kuidas lahtine liiv üle luiteharjade tuiskab.

IMG_5209

Teleobjektiiviga saab sellest loodusnähtusest kauneid pilte.

IMG_5212

IMG_5270

Kunagi paistab siin neemel mitmeid ehitisi olnud olevat. Ilmselt punaarmeega seotud… Majaka juurest tulevad liinipostidki veel püsti, andes tunnistust sellest, et kunagi oli siin elektrit tarbiv taristu.

IMG_5213

Et tuul puhub merelt, on ka veetase väheke tõusnud.

IMG_5233

Aga karastavat ujumist see ei sega. Poisid aitavad ka Rauli vette.

IMG_5186

Eileõhtune istumine on Mitsu akudele laastavalt mõjunud.Poole kaheksaks on Navara ja Jeep juba lahkunud. Nemad viivad reisist ülemäära erutatud kolleegi lennukile. Peaaegu kõik teisedki on stardivalmis.  Käivad viimased ettevalmistused päevaks. Paljudel juhtudel tähendab see suuvärskendust..

IMG_5223

IMG_5239

 

IMG_5260

IMG_5261

IMG_5264

Ainult Raidil paistab täna uni magusam kui tavaliselt… Kuna ilmastikutingimused on õues hommikusöögi valmistamisele omad piirid seadnud, siis saab autos kerge linnupete võetud.

Üleüldine liikumine algab kell kaheksa. Siht on itta, piki rannikut.

Osa tiime aga vannuvad Kasahstanile alla ja keeravad otsa ringi. Käed tõstavad punane Patrol, Frontera ja eile õhtul remonditud kardaani alla saanud ja taas töökorda viidud Disco. Seega jätkab tiba üle 50% koosseisust. 9 masinat.

pildilt puudu 90, kes natuke eemal rehve pumpab. Varsti satume uude sadamasse viivale uuele asfaltteele. Järsku STOP-märk, keset ei miskit…  Tähelepanu tuleks pöörata raudteele…!

Vahest ikka viskab sellist totrust maailmas ette. Mõtlen, et mismoodi selline asi küll juhtuda saab. Keegi teeb ju projekti, plaanib liiklusmärgid, keegi vaatab üle, kiidab heaks, siis veel keegi ehitab, ülemus annab käsu, et näed, pane sinna, keset silmapiirini lagedat steppi kulgevale teele kaks stopp-märki. Ja mitte kellelgi ei teki ühtki küsimust…

Esimeses asulas, Kurõkis, vene kaartidel ka kui Eraliev, üritame hommikusöögikohta leida. Sellist siin aga ei ole, leiame kõigest tagasihoidliku poekese.

Liiva-ja tolmutuisk on totaalne.Kohati pole üldse nähtavust

Liigume edasi kagu suunas ja varsti jõuame selle reisi kõige lõunapoolsemasse punkti kõrgel pankrannikul neemel.

Tuul on nii vali, et raskusi on püsti püsimisega.

Aga vaade on siiasõidu vääriline.

Ainult kalapüügihuvilistel tuleb natuke pettuda

Edasi kulgeme ca35 kilomeetrit mööda stepiradu itta, kuni Fetisovo asulani. Millegi märkimisväärsega selle asula näol tegemist ei ole:

Siin aga saame juba Aktau poolt Turkmenistani suunduvale trassile, mis kujutab endast küll kergelt lainetavat aga täiesti sõidetavat asfaltteed.

Meiega koos sõidavad ka Raul ja Mitsu. Esimene neist on seltskonna ainukese bensiiniautoga. Ja pealegi kaunis janusega, paar päeva tagasi saadi selle Ameerika päritolu maastikulaeva kütusekuluks 70 l /100 km. (!). Ja nüüdki on väärt masin kõik mis paagis saada oli, ära joonud. Õnneks on ka lisapaak olemas… Teeme peatuse ümberpumpamiseks.

Vaatamata tuulele ja vines ilmale on temperatuur ikkagi 31-32 kraadi.Palav on.

Selgub, et kuskil on valearvestus ja lisapaak, mis peaks kütust servani täis olema, on hoopistükkis tilgatu. Õnneks pole Raul üksi ja tanklani Жаңаөзен’s on 40 km sõitu. Selline apsakas aga võib üksi ja stepiteel päris palju meelehärmi sünnitada. Ja mitte ainult… Enne Жаңаөзен’i, kui suuremat asulat, jääb veel ette ilmeka nimega asula – Tenge. Esimesel katsel ebaõnnestume ja satume gaasitanklasse. Neid on siin palju, rohkemgi kui vedelkütuse jaamu. Teine kord läheb paremini. Saame ka sagara vihma.

Asjade kiiremaks ajamiseks Жаңаөзен’is panen siia ka paar vajalikku koordinaati:

Kuna kahe autoga kütust viima pole mõtet sõita, siis jään Жаңаөзенi lõunatamiskohta otsima. Peeneid restorane on siin tosinatega, aga kiiremat ja lihtsamat söögikohta peab otsima. Loomaskulptuurid on siin riigis au sees. Nii ka selles asulas. Kui parasjagu kõikide loomade kujusid võtta pole, siis käib asenduseks elav variant kah.Uus, uhke, valgetest tellistest mošee.

Linna keskel, kahe ringtee vahel, on aga suur moodne kaubanduskeskus.

Soovijad saavad siin suveniire osta

ATM-e samuti iga nuka peal. Toidukauplus on suure valikuga, eriti isuäratav on kulinaarialett, aga seal on järjekord. Ja see on asi, milles mina seista ei viitsi…

Telefonile tuleb sõnum, et Ford on rajal tagasi. Peaksid koos Tiiduga siinsamas lähedal müttama, Hiluxil pidid probleemid pooltelgede ja kütusega olema. Hetkel veel täpsemalt pole teada. Poole kolmeks jôuavad koos Raidiga ka Raul ja Mitsu. Tangime kõik kenasti paagid täis. Raulil tekib väike viivitus maksmisel, kuna tal kohalikku raha pole, ainult rublad. Aga kuidagi saab see pisiasi lahenduse. Söögikohtadega ei õnnestu kuidagi ja juhatan kõik turule. Siin ikka mingi urka leiab. Nii ongi.kompott

ja piim

Minu tellimus näeb selline välja. Nämm-nämm.

Kõht täis, hüppan veel kiirelt turult läbi.

Info tuleb selline, et Navara ja Jeep eskordivad reisirahutusega vanderselli otsejoones koju. Sellest on muidugi kahju, et neil niimoodi enne lõppu reis katki jäi. Eksisteeris ka lennukiplaan, aga siit ilmselt eriti peale Astana või Almatõ kuhugi ei lenda ja selline mitme ümberistumisega reis võib hoopis ettearvamatuid pöördeid võtta. Rangeri naasmise üle saime vara rõõmustada. Vaatamata sellele, et piduriklotsidele juba eile õhtul uued katted neediti, sellest ei piisanud võitlusvaimu taastamiseks ja saabub sõnum loobumisteatega… Meie aga rühime õhtuse laagriplatsi poole, mis jääb mitte kaugele Seneki-nimelisest asulast kanjoni serval. Teele jääb mitmeid kauneid maastikuvaateid

Tiit juba ootas meid ees. Autoga on tal õnneks kõik korras. Oli endale tagavaraks poolassid ostnud, milledel siin märkimisväärselt kliendisõbralikum hind… Kuna teisi tulijaid pole veel märgata, pressime järsust kaldarinnatisest üles ja teeme väikese ringsõidu. Eemalt paistab üks arusaamatu torn, mida plaanime lähemalt kaeda.

Teele jääb üks lõpnud kaamel.

Torn osutub tavaliseks antennimastiks

Väikese ringiga naaseme laagriplatsi.  Meie kohal kaljunukil jälgivad meid kohalikud asukad.

IMG_5278

Varsti on ka kõik, keda oodata on, kohale jõudnud. 4runnerit kimbutab aeg-ajalt probleem käivitamisega. Kas süüdi on süüteluķk, pendiks või mõni kolmas tegur, pole täpselt teada. Saan kõne Indrekult Navarast. Nad on Beyneusse jõudnud, aga probleemid süvenevat… Päike loojub poole üheksa paiku ja seeaeg teeme Erlendiga väikese roninismatka laagri kõrval asuvale mäele.

Astume sisse ka teele jäävasse koopasse.

lõpnud loomade konte vedeleb siin mitmel pool.

kanjoni servalt on hea vaade laagrile.

tagasi aga laskume sälkoru teist nõlva pidi.laagris aga tegeletakse juba õhtuste ettevalmistustegaVaatamata suhteliselt väikesele distantsile on päev olnud väsitav ja öörahu laskub laagrile varakult, et hommikul viimaseks etapiks valmis olla.

Laupäev. Lühike pikk päev rannas

Hommik toob pilvise ilma. Sooja on endiselt 32-33 kraadi, aga päike ei lõõma. Hoopis tuleb paar tiba vihma.

Kella üheksaks on osa rahvast juba söönud. Hommikusöök aga pole suurem asi. Kohv on lahustuv ja teevesi leige…

Hotelli ees kastetakse puid, vesi pidi joogikõlbulik olema. Lasen kanistri täis. Käime veel kõrvalasuvas toidupoes ja siis minekut.

Varsti tuleb teade esimestest katkestajatest. Defenderi meeskond annab alla. Head teed varalahkunutele!

Esimeses punktis, kuumaveeallikate juures, saame kokku Tiidu, Ranno ja Nurkadega.

Siin on ka väike poeke.

Käime samuti sulistamas. Maa seest tulev vesi on 60-kraadine.

Peale veeprotseduure saab ka pikniku pidada. Meil selleks hetkel aega ei ole

Fordiga on ees ootamas potentsiaalne probleem, piduriklotsid hakkavad otsa saama. Aktaus aga selliseid võtta pole. Laual on variant klotsid ringi tõsta. Ka Aare jääb linna Patroli pumpa remontima.

Laagriplats asub Pestšanõi neemel, viimasest hotellist kõigest ca 75 kilomeetrit. Pääseda sinna polegi nii lihtne. Rand ise on sile ja suhteliselt kõva liivaga, millel saab kenasti sõita.

Aga sellele pääsemiseks tuleb läbida pehme liivaga ala, mis nõudis minu autolt aeglustit. Rehvid ka liiga täis. Selle puudujäägi Ford ja Hilux ka likvideerivad, alandades rehvirõhu ca 1 atm peale. Peaksin sama tegema, aga ei viitsi.

Laagriplatsil võtame Fordi ette

Uudised pole head

Ühte piduriklotsi enam pole ja seega pole ka midagi ringi tõsta

Seega ikkagi Aktau kurss. Siinkohal tuleb edasi anda ka palavad tervitused info-autole, kes enne starti viis läbi Fordi ettevalmistuse Kasahstani reisiks.

Võtan ette käigu kõige suurema luite otsa. Sellelt avaneb kena vaade.

Peale minu on siin hiljuti veel keegi olnud

Matk seljataga, on paras aeg kosutavaks keefirilaksuks

Arusaamatu on vee madal temperatuur, ilmad ju siin pikalt päikeselised ja palavad. Meri on siin tunduvalt külmem kui eelmises laagris. Aga ujuda kannatab, kord juba vees, pole asi enam nii hull… Justnagu NKOTB..)

IMG_5131

Ford sõidab Aktausse, asemele aga saabuvad 90, Kawasaki ja riburada pidi teised. Punane Patrol on liivakatsel hädas mootori ülekuumenemisega. Rait sikutab Silverado ja Jeepi läbi liiva. Viimane jääbki nööri otsa.

Kõige suurem tegu on Disco randa saamisega. Selleks kulub tunde pusimist. Põhjus lihtne, esikardaan pagasnikus ja üksvedu..

Lõpp kujuneb eriti raskeks, Raidi ette rakendame veel Hiluxi ja lükkame viiekesi tagant.

Pole ka harv juhus, kui tõmbajad ise enam liikuda ei suuda

Siis aitab jälle käteramm

Vahetult enne kõvemat rannaliiva on eriti püdel ja pehme merekarpide piirkond

90 käib kohaliku põllumehe juures tomati/arbuusitehinguid tegemas.

Kellel soovi, saab autoga (või siis ilma) mööda luiteid hullamas käia.

IMG_5095

Tiit kasutab seda võimalust igatahes kogu raha eest

IMG_5122

Aga ka kohalikud pole selliste võlude vastu immuunsed

IMG_5124

Kel parasjagu selliste mängude vastu huvi puudub, vaatab pealt.

IMG_5137

Kes aga pealt vaadata ei soovi, saab selja keerata…

IMG_5121

Päike loojub kella üheksa paiku.

IMG_5138.JPG

Oskan ennast kenasti liivaluite otsa kinni sõita ja ilma kõrvalise abita enam välja ei saa… Õnneks olen trooni jälgimise all ja saan abi kutsuda.

IMG_5168

Varsti see ka teel.

IMG_5173

Laager ise pole samuti kaugel

IMG_5141

Esmased abistajad suudavad muidugi ka ise ennast kinni sõita nii, et nalja nabani.

IMG_5191

Selle vahejuhtumi tulemusel lasen ikka rehvid tühjaks.

Veerand kümneks jõuab ka Aare kohale.

Põnevamatest seikadest tuleks mainida suhtlust hotelliga Arna Beyneus. Broneerisin sinna meile toad oma poolteist kuud tagasi. Telefoniga olen rääkinud nendega korda viis. Paar päeva tagasi käisin isiklikult hotellist läbi ja uurisin administraatorilt, kas meie broneeringuga on kõik korras. Jah, kõik pidi korras olema. Täna kirjutavad mulle taas: Вы случайно не путаете гостиницу(!)
Ei oska kohe seisukohta võttagi. Ilmselt peab ülehomme aegsasti platsis olema, et kõik ikka kenasti majutatud saaksid.

Reisiseltskonna ühele liikmele on kultuurišokk eriti rängalt mõjunud ja võib juhtuda, et kui toibumist ei tule, siis ta hoopis lennukiga koju suundub.

IMG_5179

Positiivse uudisena peab mainima, et Jeep on taas lahingukorda viidud. Õnnestus see võtmerõnga abil, mis suurepäraselt sobis kardaani remondiks..

Reede. Aktau.

Laager ärkab seitsme paiku. Päike on äsja tõusnud ja puhub kerge tuuleke. Käin ujumas ja siis võtan ette juba Venemaalt ostetud arbuusi ja katan “rootsi laua”

See osutub enneolematult mahlaseks ja maitsvaks. Kolmveerand üheksa hakkame liikuma. Jõudnud kõrgele kaldarinnatsele avaneb suurepärane vaade. Selgub, et olime ööbinud kunagi päris suure, nüüdseks aga hüljatud asula lähedal.

Sihi võtame otsejoones Aktau peale. Peatuskohaks ongi meil hotell Aktau. Kohal ootab paras üllatus, mitte ammu enne meid startinud Defekajõuk juba kohal. Näha on ka Kawasaki tiimi, kes liialt maps.me-d usaldades said kuuetunnise stepiseikluse osaliseks.

Võik öelda, et siin on pool tripist läbi. Selleks tuli läbida selline marsruut:

Hotell on väljast nagu nõukaaegne kortermaja, seest aga kenasti renoveeritud.

Lagunev bassein hotelli ees annab aimu kunagistest hiilgeaegadest

Lobby näeb välja selline

Minu ühene tuba aga selline.

Et tuba on viiendal korrusel, saab rõdult kena vaate.

Kahjuks mitte mere vaid sisemaa poole

Hotelliga ühenduses on ka pubi moodi asutus. Kuna täna on reede ja rahvast tõotab palju tulla, siis reserveerime meie seltskonnale 40-se laua ja tellime ka õhtusöögi. Viimane tõotab vägev olevat, ainuke, mida menüüst ei leia, on sealiha…. Kella 22-st ka elav muusika.Kodumaa kadund pojad tilguvad ka vaikselt eri suundadest hotelli kokku, kõik on ikka elus ja terved, ei ole suutnud see linn neid murda!!

Viin teoks plaani oma soeng korda saada.) Esimesel katsel satun naiste salongi, aga järgmisel lãheb õnneks.

Juuksuriproua on kaunis jutukas venelanna, kes kiidab kohalike külalislahkust. Ütleb, et kui Venemaal sugulaste juures käib, siis seal ei olda üldse nii külalislahked. Jändab mu juustega tükk aega ja raha küsib ainult 1000 tenget.Et õhtusöögini on veel üksjagu aega, siis võtan jalutuskäigu ette. Suundun hotellist otse mere poole.

trenniväljak

kohalik variant kuumast koerast

vaade promenaadile

disain-jäätiseputka

Kõrge kaldapealne on maju täis ehitatud ja seal kõndida pole võimalik. Pankranniku alla aga on ehitatud suurepärane jalutustee pargipinkidega.

Mängib vaikne muusika

merelt puhub jahedamat õhku ja seetõttu pole ka ülemäära palav

Jalutada saab päris pikalt, siis tuleb ette koobas, milles kohalikud kunstnukud portreemaalimise teenust osutavad. Minu arust päris tubli tulemusega.Koopasuud valvab näkineiu

Helistab Rait, et hotelli administraatoril juba paanika, igatseb hirmsasti mind ja eriti mu krediitkaarti. Eks hakkas juba väss ka peale tulema selle kuumusega siin matkata. Jääb üle veel leida võimalus kuidagi üles kaldapealsele tagasi saada. Enne aga jäävad teele lahedad arheoloogilised valvurmehed

ja kohe kohe valmis saav ilmselt hotelli tüüpi ehitis

Enamik maju linnas on ehitatud liidu ajal ja näevad ühtviisi trööstitud välja. Ja nagu numeratsioonist näha, siis selliseid siin jagub.

Lõpuks saan teele ja varsti tuututabki takso seljataga. Sõit hotelli malsab 300 tenget. Taksojuhilt saan teada, et uhked villad kaldapealsel ei olegi kõik nö. uusrikaste eramud vaid et riik kingib neid maju väljapaistvatele kodanikele – sportlastele, kirjanikele jms. teenete eest. Väga uhke!Õhtusöömaaeg läheneb ja rahvast koguneb

Tiit, kes esimesel võistluspäeval esiamordist mahlad väljutab, saab siin uued alla. 90 Cruiser on ka veel remondis aga lootust on.

Õhtusöögiks kogunevad kôik söögisaalitellitud vaagnad on oma hinda väärt

Neljapäev. Stepilaager – rannalaager

Päikesetõus stepis on kaunis. Tuuleke on pea olematu ja temperatuur just täpselt paras, et end hästi tunda. Neljast puuduvast autost pole endiselt märkigi. Laager hakkab vaikselt ärkama.Silmapiirilt paistab tohutu tolmupilv. Lähenedes on näha suur kari kappavaid hobuseid.Sööme hommikust7.06 Nurgad stardivad esimesenaKella üheksaks peavad kõik läinud olema. Sellest kellast hakkab lugema 12h. Linnulennult on õhtuse laagrini Kaspia mere rannikul 242 km.Hakkame liikuma. Varsti tulevad koos mobiilileviga ka uudised. 4 puuduvat autot on Aktausse jóudnud, Jeepil kardaan alt võetud ja lãheb remonti. Järgmine teade tuleb trassilt. 90-l šarniirid purud ja ratas alt ära. Liigume appi.Saabuvad ka HiLux, Defekas ja Ford.Varsti koguneb rahvast veelgica 100 km kaugusel on suurem asula, Šetpe, lähen sinna varuosi otsima. Teised jäävad veel aru pidamaNüûd hakkab maastik vaheldusrikkamaks muutumaTee on endiselt hea ja varsti jõuangi kohale.Šetpes pole aga lootustki selliseid detaile osta. Leian küll paar autopoodi, kus peaasjalikult vene autode jupid. Ühe poe ees on üks tegelane juba käpuli mul auto all. Ja hea ongi, sest juhib mu tähelepanu asjaolule, et kadunud on üks lääba kinnitusmutter.Enne väljasõitu kodust said just lääbad vahetatud.Nüüd siis veel üks asi, mida otsida. Sellega loodetavasti lihtsam kui šarniiridega. Aga esimeses poes pole sobivat mutrit. Poemüüja juhatab, kus tema arvates on lootust saada ja teeb igaks juhuks skeemi kaAga ei leia seda kohta ka skeemi abil üles. Hoopis leiantee äärest autoremondi.Hüppan läbi ja saan suurest poolekslõigatud kanistrist tehtud kastis mutrite hulgas sobrada, kuni lõpuks sobiva leian.Ka siin kinnitatakse, et šarniire saab ainult Aktaust. Kuna meil sobivasti emissarid seal, siis vast saame asja lahendada, jäąb ainult sõitmine.Nüüd tekkis natuke vaba aega. Nägin ennist muuseumi ja plaanin seda külastada. Aga asjatu lootus, muuseum on kinni.Ja kas see on plaanipärane sulgemine, pole päris selge.Mis siis ikka, käin apteegis, et auto medkotti täiendada ja siis kõrvalasuvasse kohvikusse sööma.Saab ka käsi pestaja “kirikus käia”, nagu keegi tabavalt märkis.Kummaline anomaalia siin, elanikud kõik kasahhid ja vene keelt osatakse halvasti või üldse mitte. Kõik suhtlevad kohalikus keeles, aga menüü on venekeelne.Mulle muidugi soodne lahendus, saab vähemalt aru, mida tellida. Eelmiste klientide tellitud lagmani supp tundub isuäratav, samuti plov. Otsustan esimese kasuks. + kompottLõpetan just söögi kui saabuvad ka teised lõunatajad.elektrikud on siin kohvikus väärt tööd teinud, juhtmed kõik kenasti peidus, mitte nagu mingis prostas asutuses…Peale lõunasööki tuleb info, et 90 on käepäraste instrumentidega niipalju turgutust saanud kui liikuma saamiseks vajalik ja sõidab vaikselt Aktau poole. Solidaarsusest lähevad kaasa Frontera, Disco ja punane Patrol.Seega pole siin asulas enam suurt miskit teha ja parasjagu kui sätime minekule, kihutab Aare mööda.Võtame suuna laagriplatsi poole. Mõnda aega sôidame mööda asfalti, aga siis pöörame mere äärde. Laskume piki kaunist kanjonitKanjoni lôpus mere ääres jääb teele kenasti sisustatud ja vormistatud koobas.Käime uudistamas.Sees on vôimalik suisa ööbida, uhked vaibad ka maasTaas teel paistab piki kallast ida poolt lähenevat suure kiirusega auto. Tiit, Tiit , kes muu..Võtame suuna piki rannikut laagri poole.Rada läheb vahepeal läbi mägise-kivise piirkonna, kus on üksjagu pusimist. Tee ääres on kena järveke, mis eelmise sajandi punaarmee kaartudel kannab nime ……..Korra satun ka tupikteele, mille lõpus on endale kena pesa ehitanud üks slaavi välimusega härrasmees.Linnulennult on laagrini veel üle 16 kilomeetri aga Tiit kuuleb lällarist, et osa rahvast juba laagris!.Kaldast üles ja kaldast alla ja laagripaik paistab. Tõepoolest, esimesed autod on kohal. Nurgad olid esimesena jôudnud, 16.15 platsis.Veel on kohal Defekas ja Ford.Juba on järele proovitud ka merevesi. See on soe ja soolane, sügavaks läheb samuti ja ujuda saab.Ja see võimalus kasutamata ei jääTublimad on juba pannkoogitaigna valmis teinud ja küpsetamine käibNatuke eemal on kohalikud kummipaati ujutamas. Vaevalt, et nad seda lihtsalt lõbuks teevad. Varsti asutavadki end minekule, peame auto kinni ja kaupleme kala. Enne muidugi tuleb kalameeste uudishimu rahuldama, seejärel aga saame kolm kefaali. Kûll mitte päris niisama, vastutasuks tuleb kolm õlut loovutada…Kefaal peaks olema Kaspia mere endeemne kalaliik. Plaanime seda grillida.Kaaslasteks laagriplatsil on suur kari kaameleid, keda arbuusikoortega meelitamas käiakseVarsti saabub Aare. Temal on autoga väike probleem, mida kollektiivselt lahendama asutatakse.Küsimus on selles, et auto soojast peast ei käivitu ja madalatel pööretel jõudu poleKui aga kapotialune maha jahtub, siis ikkagi käivitub. Spetsislistid diagnoosivad probleemseks detailiks kütusepumba.Viimane, keda siia täna oodata on, on Nelijooksja. Varsti nende tuled ka kaldajärsakule ilmuvad.Õhtusöögiks riis päikesekuivatatud tomatite ja konserviga, pannkoogid ja fooliumis grillitud kefaalid. Viimased osutuvad tõeliselt maitsvaks kalaliigiks.Enne magamaminekut teen veel taskulambi valgel väikese jalutuskäigu. Rajal varitseb saaki keskmisest hulka suurem ämblik

Kolmapäev. Atõrau – Beyneu – start

Hommikusööki saab Green Hotellis poole seitsmest. Raidid juba söövad, kui ma veerand kaheksa laekun.Teises hotellis homnikusöökidega nii nobedasti ei lähe. Kokatädi on üksi ja kõigile korraga valmistada ei jõua.Eks selle hotelliga siin ole muidki naljakaid seiku. Ühes toas on konditsioneer, aga juhe pistikusse ei ulatu..Tegelikult on sellised vahepalad, vähemalt minu jaoks, just sellised, mis teevad ühe reisi meeldejäävaks ja põnevaks. Kui kõik oleks kogu aeg korras ja etteaimatav nagu kodus, siis poleks pooltki nii huvitav. Mingil hetkel võib mõni asi natukene rahulolematust tekitada, aga tagantjärele on just sellised asjad need, mis meelde tulevad ja nalja teevad ning mida saab ka edasi rääkida.Lahkume Atõraust poole kümne paiku, olles eelnevalt külastanud linna piiril asuvat toidupoodi.Maantee kuni Aktauni on uus, sirge ja sile. See tähendab, et sõita saab kiiresti. Ja veel seda, et kiiresti sõitmine on ka maksustatud. Maksuhaldureid on teedel päris mitmeid ja oma osa annavad fondi nii mitmedki sõitjad.Uudiseid teelt.Mitsubishil esisillast õli väljas ja sõit simmerit vahetama. Cherokeel poolteljeprobleemid. Samuti remont.Beyneu sissesõidul lasen Heliose tanklas paagi triiki. Siin kohtab veel ųhte Mongolrally ekipaaži UK-st. Vahetame paar sõna ja küsin Brexiti-uudiseid. Selle peale vastatakse et “we hate brexit”.Edasi käime hotellid läbi, et veenduda broneeringute korrasolus.Veel toidupood ja kingapood. Saan uhked uued jalavarjud.Ja siis minekut stardi poole.Linnavahel on juba ka meie rahvast liikumas.Teel starti jõuame järele Aarele Patroliga, kes see raks esimene. Jõuame starti kell 16.00 ja kohe tulevad ka Nurgad.Esimene start lükkub poole viieks ja aja tõmbame kolme tunni peale, et mitte pimeda peale ei jääks.16.20 saabub starti roheline LC 90.16.27 on kohal Defekas ja Ford.Esimesena stardib Aare &Co Patrolil.Järgmisena Toyota 90NurgadDefenderFord RangerHiLux, stardib 16.55Hetkel rohkem autosid polegi, aga kolm autot +1 on silmapiiril tulemas.FronteraPunane PatrolDisco IInelijooksjaJälle on autod otsas. Puudu on veel neli – Silverado, Cherokee, Mitsu ja Nissan. Selgub, et neil veel Beyneuni jupp maad sôita ja see otsistab asja. Täna nad enam stepirajale ei jõua ja suunduvad otse laagriplatsi. Seega saame ka liikuma.Nüüd tuleb ka meil väike navigeerimisülesanne lahendada. Nimelt eraldab meid laagrist raudtee, millest on vaja üle saada. Aga õnnestub päris hãsti, satume just õiges suunas kulgevatele jälgedele.Laager on plaanitud steppi ühe loomakasvataja juurde, aga peremeest pole kodus, on ainult usbekkidest sulased, kes kiduras vene keeles seletavad, et parem on natuke eemale laagrisse minna, kuna hobused ja kariloomad võivad uudistama tulla ja ka tolmu üles keerutada.Teemegi siis laagriplatsiks natuke eemal oleva künka.Ja üsna-üsna pea paistab silmapiiril auto, tolmujutt järel. Kohale jõuab Tiit, ajaga 2.57 ja läbitud kolm punkti. Suurepärane tulemus!Jąrgmisena saabuvad Nurgad. Olid nemad sattunud nafta – ja gaasitööstuse hiiglasliku masinavärgi hammasrataste vahele ja sellest pääsemisek tuli kasutada võlujooki lühendiga VT.Peatselt saabub veel saatusekaaslasi, kes kõik lõksu olid püütud. Ainult LC90 pääses puhta nahaga. Aga ühes olid kõik ühel meelel – väisatud punktid olid kuhjaga külastamist väärt.Peake 23.00- i jõuab Aare. Aga neljasest “remondipundist” pole endiselt kippi ega kõppu. Kuna puudub telefoniside, pole kuidagi võimalik ka tuvastada, kus nad asuvad. Päev on pikk ja peale esimeste emotsioonide raugemist annab väsimus tunda andma.

Teisipäev. Kasahstani piir -Atõrau

Tõuseme 5.30. Tegelikult tuleb nüüdsest kohalikule ajale üle minna ja see on juba 7.30. Tuul on taltunud ja päike paistabRait ka andis teada juba et kõik üleval ja söövad kohvikus. Kärmed poisid. Teeolud on ikkagi kontrastselt erinevad senisõidetust. Mööduda tuleb nii paremalt kui vasakult. Olen täitsa veendunud, et nii mitmedki osavõtjad pole enne sellisel maanteel sõitnud. Kuigi, hullu pole tegelikult midagi, sõita ju saab, mis siis, et vahepeal on teepeenral või hoopis tee kõrval tunduvalt parem.. Asi läheks hulluks siis, kui esimene käik oleks liiast ja peaks hakkama siduriga mängima või aeglustiga sõitma.

Sellegipoolest on vaja valvas olla, sest vaatamata avarusele on tolmus vahepeal nähtavus olematu ja õnnetused kerged tulema. Peale ootamatute löökaukude võib vastu tulla auto kogu tee laiuse ulatuses igalt poolt ( nägime ühte laupkokkupõrget keset laia teed), samuti on lai spekter lojuseid, kes turvalisest teeületusest midagi kuulnud pole.

Umbes 35 kilomeetrit piirist tuleb esimene viisakas tankla KazMunayGas. Tilgutan paaki 177 liitrit kütet. Hind 193 tenget/l. Siin kohtume ka ühest teisest rallist osavõtjatega.

Sõidetakse 300 osavõtjaga Pariisist Ulan-baatarisse. Kaks kuud ja 12000 usd-d. Auto peab olema alla 1000 euro ja kuni 1600 cm3. Finishis autod lähevad vanarauda. Siin veel ka ekipaaž Iisraelist.

Poole kaheteistkümne ajal teeme kiire söögipausi teeäärses kohvikus.

Asutus on täitsa viisakas ja sobib soovitamiseks järele sõitjatele.

Menüü on sellineSöögikõlbulikud mantõd saab näiteks 600 tenge eest. Huviliste jaoks panen koordinaadid ka siia:Vahetult Atõrausse sissesõidul, ringteelt mahapöördel paremale jääb soodne Lidli vôi Säästuka-laadne kauplus. Saab soodsalt varusid täiendada. Kaardimakse toimib ka.Parklas saab ka juba ühes teises jutus mainitud kioskist maitsvaid värskeid samsasid soetada

Kella kahe paiku jõuame Green Hotelli. Nüüd on paslik veelkord see hotellide-jenka lahti kirjutada. Nimelt oli algselt siia broneeritud booking.comi kaudu toad kõigile neljakümnele inimesele. Oli see ka praktiliselt ainuke hotell selles linnas, kuhu meie eelarve piirides oli võimalik selline arv tube kinni panna. Aga hiljuti tuli mul hotellist selline teade:Здравствуйте,К сожалению мы не можем предоставить Вам таких количество номеров на 6-7го августа.Свободный только 10 одноместных и 4 двухм номеров.No mis siis ikka, tegin kiire lisabroneeringu kõige ligemasse hotelli, kus piisavalt kohti 22-le inimesele. Selliseks hotelliks osutus UyutViktoria nimeline asutus. Nagu peaks kõik korras olema. Nüüd, siin kohapeal selgub, et mahuksime ikkagi kõik siia Green Hotelli ära. Oleks mugav küll ja esialgu nii saabki planeeritud. Jääb küsimus, kuidas saaks sellest teisest hotellist ära öelda. Saidil see enam ei õnnestu. Otsustan siis kohale sõita. Sellega algabki järjekordne kino seriaalist võimalik ainult KZ. Nimelt aadressil, mis broneeringul kirjas, pole mingit hotelli. Tegelikult pole seda aadressigi. Põhjus siin selles, et enamikke tänavaid on siin korduvalt ümber nimetatud. Igatahes sõidan kohale kaardil märgitud kohta. Et broneeringul on ka GPS-koordinaadid, siis sisestan ka need navisse, aga ei miskit uut, seesama koht, kus pole mingit hotelli. Helistan siis antud telefoninumbril. Teise ürituse peale vastatakse. Küsin, kuhu vaja tulla, aga kasahh hääldab aadressi selliselt, et ka kümnendal korral ei saa ma sellise täpsusega aru, et miskit navigaatorisse sisestada. Ok, kaevan internetis ja leian mingi juhise, mis suunab mind sarnasele tänavale, nagu telefonis kuulda oli. Asub see hoopis teises linna otsas. Pressin siis sinnapoole, taaskord üle silla Euroopasse. Tegemist mingi sultani avenüüga. Aga ei ole seal samuti hotelli. Kuna avenüü on pikk, siis liigun igaks juhuks selle teise otsa, mis jällegist siin, Green Hotelli pool, seega Aasias. Ja leian lõpuks vajaliku koha pooljuhuslikult üles. Siin selgub, et meid on oodatud ja spetsiaalselt hotell meie jaoks tühi. Äraütlemine ei tule kõne allagi. Seega, 22 inimest peavad siin peatuma. Ja ega see pole sugugi halvem koht, ainult ca 2 km eemal. Hommikusöök on ka. Aga ôhtusook on kõigile Green Hotellis rootsi lauas. 1800 tenget. Avatud 23-ni, aga eks seda saa kah läbi rääkida… Selline lugu siis. Eks toad täituvad saabumise järjekorras, Green Hotellis on kahesed toad, aga UyutViktorias oli vist kaks neljast suurt tuba ka. Sellised on UyutVuktoria korrektsed koordinaadid:

Ja selline välisilmeVahepeal on tulnud ka uudiseid teelt. Rait oli kaheteistkümneks piiri ületanud ja tegi kindlustust. Samal ajal piiril oli veel viis autot. Kohe peale piiri nõudis Kasahstan ka oma esimese ohvri – Cherokee rehv lõhkes ja tagavara läks alla.Peale kaheksat hakkavad autod saabuma. Esimene käik on õhtust sööma. Et hotell kuulub hindudele, siis on ka road indiapärased ja vürtsikad.

Nagu ma arvasingi, tekitas esimesed 300 kilomeetrit ohtralt kõneainet. Kõik olid lausa vaimustuses ja lubasid tagasi kodus olles enam mitte kunagi teeolusid kiruda…)

Saalin vahepeal teise hotelli vahet ja viin osa rahvast sinna magama. Kuna käib agar teeremont ja kapaitamine, siis on seal internetikaabel läbi kaevatud ja poisid saavad ületee tanklast endale mobiilse neti. Kulub järgmistelgi päevadel marjaks..Südaööks on puudu veel kolm autot, aga kontakt nendega hiljuti oli ning ka nemad peaks kohe-kohe laekuma.Et esimene päev Borati- maal on täitnud inimeste südamed ja hinged rõõmsa elevusega, nii et ei täi magamagi minna, on selgesti näha ka järgmiselt pildilt.

Kuna minul on see suur vaimustus juba natukene jahtuma hakanud, siis lähen magama..