27 nov. Emiraatidesse jõudmine

Screenshot_2014-12-06-09-11-12

Ärkan, kui hakkab valgeks minema. Kuigi ka pimedas tegin silmi korduvalt lahti. Näha on maad. See vasakult pardast paistev mägine kallas peaks olema veel Omaani enklaav. GPS annab selle vana praamiroju kiiruseks ca 10 sõlme ehk siis kuskil 16-20 km tunnis. Tundub, et sadamani jõudmisega läheb veel aega.IMG_8898

Rahvas ärkab ja varsti antakse järelejäänud sõidupileti vastu hommikusööki, mis koosneb papptopsist leigest teest ja poolkuivanud saiast, millele määrimiseks antakse väike juustutükk ja pakike porgandimoosi. Kuigi ilm on vines, hakkavad läbi selle siiski paistma pilvelõhkujad ja lõpuks ka maailma kõrgeim maja.IMG_8900

Kellaaeg on Emiraatides Iraani ajaga võrreldes pool tundi ees ja Eesti ajaga võrreldes siis 2 tundi ees. Sadamasse saabume orienteeruvalt 11 paiku.IMG_8912

Vastutulevad tegelased ja laeva personal ei suuda kuidagi otsustada, kas võiksime kaipeale sõita või peaksime ikkagist laeval ootama. Lõpuks saame loa siiski maale sõita ja vastutulnud ametnik ütleb, et tuleb politseid oodata. Ise aga võtab meilt Carnetid ja kontrollib kerenumbreid.IMG_8917

Mõningase ootamise järel saabub ka politsei, reisijad praamilt saavad loa tulla maale ja minna vastutulnud bussi. Kogu see mees sõidab siis politseieskordi saatel eemalasuvasse passikontrolli. Selleks tarbeks suunatakse meid kõiki ühte ootesaali ja kästakse istuda. Rahvas jaotatakse neljaks –  naised eraldi, siis kaks gruppi mehi, kes minu jaoks küll välimuselt ei erine, ja siis meie, viis inimest Euroopast. Nimelt oli laeval veel üks jalgrattaga tüüp saksamaalt Hamburgist,kes kavatses Emiraatidest edasi Sri Lankale sõita.. Meid kästi millegipärast kõige viimasesse ritta istuda. Ootamine venis pikale, nagu ootamised ikka, aga lõpuks saabusid vastavad ametnikud ja passikontroll võis alata. Esimeses järjekorras käideldi naisi. Täidesaatvaid ametnikke oli kaks, aga sellegipoolest oli protsess aeglane. Peale naiste lõppemist õnnestus meil kõigil vastava luugi ette ennast sappa nikerdada. Ja kogu see järelejäänud meestekari parves sealsamas. Aga kohalikud korravalvurid lõid korra majja ja ülejäänud rahvas aeti istuma, jäime ainult meie. See sobib küll. Kui järg minu käes, siis tekitas mu pass natuke kõhklusi. On ju viisasaamine piirilt eestlastele alles alates kevadest ja siitkaudu ei usu, et eriti keegi saabunud ongi. Tundus, et veendumaks, et mulle ikka võib viisa väljastada, kasutas ametnik oma telefonis interneti. Oli, kuidas oli, aga 30 päeva löödi passi.

Järgmine protseduur on sularaha hankimine, sest formaalsuste eest tuleb maksta kohalikus valuutas ja sularahas. Selleks otstarbeks võimaldatakse meil minna välja sadama kinniselt territooriumilt ja käia tollimajas asuvas ATM-s. Kuna täpselt pole teada, kui palju seda rahakest siin nõutakse, siis võtan 1000 dirhami.

Edasi läheme tagasi. St. sinna, kuhu jäid carnetid. Siklite eest tuleb maksta 400, aga auto eest 425. Hindust ametnik jääb  75 võlgu ja lubab pühalikult hiljem raha ära tuua. Sest see pole veel kaugeltki kõik. Annab meile viiest punktist koosneva juhise, mida nüüd siis edasi peab tegema. Koigepealt tuleb temalt saadud paberiga minna juba tuttavasse tollimajja, uksest sisse ja vasakule. Siin lüüakse sellele paberile üks tempel. Seejärel tuleb suunduda sadama peaväravas asuvate inspektorite juurde, kes sõidukid peaksid üle vaatama. Selgub, et selle protsessi alustamiseks on vaja maksta 20 raha. Kassa on sealsamas kõrval, aga kassapidaja, tõsise ja kurja näoga ning halli habemega vanamees, teeb miskeid oma toimetusi ja siis, kuigi näeb, et me kannatlikult tema luugi juures ootame, ootamatult hoopis minema läheb ja paistab,et niipea tagasi ei tulegi. Lõpuks see, kes meil seda 20 raha käskis maksta, halastab meie peale ja võtab selle raha ise vastu. Pool tundi tagasi oleks võinud seda teha!

Lõpuks liigub asi reaalse autode ülevaatamiseni. Kontrollitakse VIN-koode. Sellega ühelpool, tagasi inspektorite majakesse, kus taas mingeid pabereid vormistatakse. Vähemasti oskavad siin kõik vähemal või suuremal määral inglise keelt! Seejärel üle tee ülemuste majakesse. Ülemus on nooremapoolne tegelane,kes pikalt kummi ei venita ja oma õnnistuse dokumentidele oma allkirja näol annab.Edasi tuleb suunduda jällegist tollimajja, uksest sisse ja vasakule. Vaja läheb ka auto inglise passi, seda pole ammu keegi näha tahtnud. Tuleb maksta 80 raha. Kassa on paar luuki edasi. Jälle tagasi eelmise luugi juurde. Paberivirn kasvab. Edasi siis selle luugi juurde, mis asub uksest tulles paremat kätt. Ei tea taas, mida siin tehakse, aga selle eest tuleb välja käia 270 dirhami. Aga see peaks ka jandi siin lõpetama. Paberid käes, tuleb sõita veelkord tagasi kõige esimese kontaksti juurde, see  siis näitab meile, kuhu putkasse minna, et saada luba territooriumilt väljasõiduks. Selles siis vaadatakse kõik paberid uuesti kenasti üle ja olles andnud veel viis allkirja, olemegi vabad lahkuma. Seda me ka teeme.

Felixil on paak tühi ja teine sihtpunkt on Sharjahi hostel,mis kuskil siinsamas peaks olema. Kuna viimane jääb enne teepeale, siis vaatame selle üle. 70 raha nägu kõik ühes toas ei ole mingi ahvatlev väljavaade ja meie loobume. Vahetame veel Felixi ja Ricardoga kontakte ja jääme hüvasti.

Võtame suuna linnast välja. Juba hakkab hämarduma, maale saamiseks kuluski terve päev! Ja linnast välja saamiseks kulub ka omajagu. Et meilgi pole küttega kiita, siis proovime ka tankida, aga siingi linnatanklates diidlit pole, keegi siin ju diiselsõidukatega ei sõida. Lõpuks,kui päike on juba loojunud, leiame  endale kena paiga luidete vahel.IMG_8918

Et ammu pole nuudleid söönud, siis see viga saab ka kenasti parandatud.

 

 

 

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga