2o nov. Aserbaidzaan

Pool kuus eesti aja järgi hakkab valgenema ja tõuseme üles. Palju on kohalik aeg, ei ole selge ja ega see ka mingit tähtsust oma. Kaunis vilu on.Picture 183

Keedame kohvi ja sööme kartuliputru ja hakkame liikuma. Öine udu on ka hajumas. Mõnda aega sõitnud, muutub tee kohati libedaks ja maastik on paksus härmatises.Aga mitte pikalt. Kui ma ei eksi, siis liigume Türgi Kurdistani aladel ja et siin alati kõik omavahel sõbrad ei ole, sellest saab sotti kui möödume teeäärsetest laskepesadest. Ka tuleb vastu soomustatud autosid.
Igdiri linnas sõidab me ees soomusauto, kuulpildur kuulipildujaga luugist väljas ja aktiivselt ümbrust jälgimas. Kohe hakkas turvalisem tunne!
Nahhitsevani viib Igdirist lai neljarealine maantee, aga liiklus praktiliselt puudub.
Türgi poolel ehitatakse uut suurt piiriterminali, aga meil tuleb esialgu veel vana korraldusega läbi ajada. See tähendab asjaajamist läbi mingi konteineri akna. Saame templid passi ja sõidame üle piirijõe silla Aserbaidzaani poolele.
Siin seiklused algavad
Kõigepealt hämmastab kui kidur on ametnike vene keele oskus, isegi nende seas, kes veel nõukogude aegsed inimesed. Inglise keelel pole lootustki. Aga saadetakse mind kellegi juurde, kelle keeleoskus on piisav selleks, et mulle selgeks teha,et parempoolse rooliga autoga riiki sisse ei saa. Auto tuleb jätta piiril parklasse ja siis busside või taksoga edasi liikuda. Läheme siis passikontrolli ja siin jookseb ametnikel mõistus kiiresti kinni. Kaks passi on neile liig. Ja see asjaolu, et Türgi valjumise tempel on teises passis kui aseri viisa ähvardab meid sellega, et tuleb Türgi poolele tagasi sõita ja uus tempel hankida. Vahemalt veerandtunnine telefonikõne ja meie passide põhjalik uurimine spetsiaalse valguse all ja ilma toob lõpuks siiski tulemuse. Saame templid passi. Edasi on toll, kes meil osa asju käsib autost läbivalgustamisele viia. Paras segadus siin, ise tuleb ka läbi skanneri astuda, olles eelnevalt metallist asjad taskutest välja võtnud. Telefoni võtan, aga mündid ja võtmed ja muu kraam jääb taskutesse. Aga ilmselt tundub, et see aparaat ei töötagi. Tegelikult ei ole sellel tegevusel mingisugust mõtet. Ilmselt näeb lihtsalt tööeeskiri ette, et inimene peab korra skanneri väravatest läbi minema, mis siis, et ta nii enne kui ka pärast võib vabalt sellest edasi-tagasi käia voi ka õues lihtsalt edasi tagasi liikuda. Auto vaadatakse ka keskmise põhjalikkusega üle ja lõpuks lubatakse meil oma kodinad kokku panna ja minema hakata. See lootus, et äkki saame siiski autoga edasi liikuda, kui juba nii põhjalikult auto kontrolliga tegeleti, osutub siiski enneaegseks. Üks suht hästi vene keelt oskav härra, kellele muu hugas ka custom on seljale kirjutatud, juhatab meid “otoparki”. Kaeban talle oma rasket saatust ja hetkeks tundub juba, et kui me tõesti tahame edasi Iraani minna, siis võiks ju meid ikkagi nagu läbi lubada. Kütan veel ideed sellega, et kui viisat vormistasime, siis ei öelnud keegi, et parempoolse rooliga riiki ei saa. Käime siis eelpoolmainitud härraga erinevate inimeste jutul, aga kahjuks olukord ei muutu. Lubatakse meid vähemalt tasuta bussiga Nahitsevani viia. Nii poole tunni parast. Et päev on lühike, lubadused head asjad ja aeg jookseb, võtame hääletamise ette. Picture 197

Seisma jääb Volga. Juht vene keelt ei jaga, kuid vähese kauplemise peale lepime 20$ kokku.

Picture 201

Natuke aega sõitnud, peatume teeääres seisvate taksode juures ja seal selgub, et elu on ikka seiklus. Peale seda, kui oleme oma 20 volgajuhile andnud, vahetab teadmata summa kohalikku raha kohaletulnud politseinikuga omanikku ja edasi sõidame juba politseiautos. Mõne aja parast peatab politseinik ühe takso ja suunab meid sellele, ise öeldes, et besplatno. Muud vene keelt ta ei paistnud mõistvat. Taksos on veel kaks nimest, tundus olevat ema ja poeg, kes laksid lennujaama.

Picture 205

Peale nendest vabanemist ja kesklinna jõudmist tekkis arusaamatus taksojuhiga, kes meilt 11 manati nõudma hakkas. Kuna meil arusaamine üksteisest puudus, siis otsisime linnapealt tõlgi. Selleks osutus kohalikus ülikoolis vene keelt õpetav härrasmees, kelle vahendusel siis asju selgtasime. Politseinik polnud loomulikult taksojuhile mingit raha andnud ega ka miskit muud öelnud, seega peaksime nagu sõidu eest maksma. Tüüpiline scam. Tema soovitus oli olemasoleva juhiga ka tagasisoidus kokkuleppele saada,muidu läheb veel kulukamaks, kui järgmise tegelasega maad jagama hakata. Elu pidi siin olema h**joova, kuna kõik on maffia kontrolli all. Diil saab siis peale lühikest ja tulist kauplemist järgmine. Teeme 10 minutilise peatuse kesklinnas. (Käime tohutu pomppööses pargis, mida kroonis riigilipp ja lühikese ajalookursusega muuseum), ja seejärel viib ta meid piirile tagasi. Raha kokku 40$. Täname tõlki ja paneme ajama.

Picture 240
Tanklas diisel 0,6 manati, aga meile see rõõm ilmseilt ei laiene, sest piiril tanklat pole.
Tagasi Türki vormistamine käib juba lihtsalt. Vaatamata asjaolule, et enne auto korralikult üle vaadati ja ta sealsamas parklas seisis, teevad samad tegelased uue ülevaatuse.
Türgi poolel on tiba rohkem segadust kui tulles ja samuti vaadatakse meie kola üle. Aga ei midagi keerulist.
Võtame siis suuna Iraagi poole. Soita on ca 600-700 km. Ilm on selginenud ja õhtupäikese taustal on ilusti valjajoonistunud Armeenlaste püha mägi Ararat, mis praegu küll Türgi piirides ja meist vasakul. Picture 258

Tee viibki poolkaares ümber mäe, nii et saame vaadet mitmest ilmakaarest. Mõne aja parast jääb vasakut kätt suur järv. Igale ristsõnasõbrale on kindlasti tuttav järv Türgis, kolme tähega. Van. Aga et on juba pime, siis on näha ainult asulatulede peegeldust vees. Mingis linnakeses teeme marketis kiire peatuse ja varustame ennast mandariinide ja saia ning tomatitega. Esimesed on tohutu suured, lahtise koorega, maitsvad ja odavad. Oleks pidanud rohkem ostma! Ahjaa, kaasas on meil no. meditsiinilistel eesmärkidel pudel rummi aga kuna see võib järgmistel piiridel ebasoovitavaid tagajärgi tuua, siis on vaja see kuidagi ära tarbida. Mis väib samuti tagajärgi omada)). Sellel eesmargil ostame ka pepsit.Marsruut kulgeb Ercis-Tatvan-Baykan-Sirnak-Cizre-Silapo. Kellaaeg näikse olevat sama Eestiga. Ööbima jääme ca 150 km enne Silapot. Väga külm ei ole, küll aga niiske, paistab sedasi et oleme pilve sees.Aga und see ei sega. Küll aga teevad seda mitusada lammast ja nende kantseldaja oma taskulambiga, kes meie majapidamist uurib..

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga