väljasoit 16.11.2104

Krt. kirjutasin selle jutu korra juba valmis ja siis otsustas mu tahvel selle lihtsaltäara kustutada. Aga kirjutada tahvlile sõidu ajal pole eriti mugav, seega ggggrrrr!!
Laupäeva õhtul sõitsime peale Aleksi juures peetud koosolekut Kolusse, varustasime ennast kohalikus säästukas pelmeenidega ja peale kõhu trimmi pugimist ja paari õlut sättisime veits pealt kümmet magama. Poole viiesest äratusest ei tulnud midagi välja, sest pool neli oli juba uni läinud. Kiired võileivad ja kohv ja minekut. Siis aga oli Mihklil millegiparast vaja mainida kollast passi – kollapalaviku vaktsineerimistunnistust- mis minul aga kenasti linnas. Et edaspidiseid võimalikke tekkivaid ekstsesse vältida, siis otsustasime Koidulasse läbi Tallinna sõita. See võimaldas ka Kopratransist läbi hüpata ja mahaununenud pealambi kaasa haarata. Omaette teema oli tankimisega. Selline tunne jäi, nagu jookseks kütus alt välja voi oleks kulu järsku 30 sajale. Ilmselt tuleb seoses lisapaagi kummalise käitumisega, st kütust adsorbeerib aga välja ei anna, mingi õpituba läbi viia.
Igatahes üheksaks jõuame Koidulasse. Mis on hea kellaaeg, sest äsja lõppes vaheaeg. Ühtegi autot pole. See ajab harja punaseks. Sest peale hiljutist hinnatõusu tuleb maksta eraettevõttele Paldiski Sadamad piiriületuse eest juba 6.30 eurot. Vene poole varjatud (suhteliselt labaselt) piiriületuse tasustamine nn. tasulise tee teemaksu kogumise näol – 150 rubla, ehk ca 2,5 euri on paras naljanumber, aga meie omadel on ikka täiesti teine tase. Küsida Eestist väljasõidu eest raha. Banaani(vaba)riik.:-) Huvitav, mida arvab maksuamet arvetest, millel kirjas olevat teenust tegelikult ei osutata.
Piiril endal suurt miskit ei juhtunud. Peale reisisihi mainimist olid muidugi kohustuslikud ebola-naljad. Vene poolel tundus ka nagu kõik laabuvat. Jõudsin juba oma kontrollitud/ tembeldatud passi kätte saada ja Mihklile mainida, et sujub hästi, kui läks lahti. Pidin kahtlustama hakanud piirivalvuri-tädile põhjalikumalt meie sõidu marsruute ja motiive selgitama hakkama. Ja seejärel oma dokumendid talle tagasi andma. Paluti auto
ära parkida ja autos oodata. Ega palju valikuid ka jäetud. Peale mõningast ootamist hakkas igav ja läksin uurima, et mis seis on. Et varsti hakkab külm ja meil vaja hakata hommikusööki valmistama. Tädil naljatuju ei olnud ja ütles ainult, et piiril tuleb ikka viivitusi ette ja oodaku ma rahus. Selleks ajaks oli mulle ammu selge, et migratsioonikaardile oleks võinud Vladikavkazi asemel mõne muu sihtkoha kirjutada.. Lõpuks siis viidi mind erariides nuhi juurde ülekuulamisele. Selgitasin siis, et vaevalt et Eestist mingeid dzihadiste leida võiks. Vaikselt mõtlesin et kui võikski, siis küllap nad vast oskaksid sinna ankeeti tähelepandamatu Pihkva reisisihiks kirjutada. Peale lühidat usutlemist ja veelkord kinnitust pärides, et ma ikka tõsimeelne kristlane olen, lasti mind minna. Valge paberileht laual jäigi puutumata.. Mihkel eskorditi samuti pinnimisele, aga kuna ma hoiatasin, et vene keelega võib tulla probleeme, siis kaua aega ei kulunud. Sellega asi küll ei piirdunud. Eelnenud pealiskaudsele auto ülevaatusele järgnes nüüd põhjalikum. Kogu padajann tuli välja tõsta ja suur hulk sellest ka läbi röntgeni tarida.
Lõpuks ei osatud meiega enam muud teha, kui minema saata.
Esimene tegevus tankimine, seejarel kindlustuse tegemine, kuna Eestis rohelist kaarti teha ei õnnestunudki. Üsna arusaamatu suhtumine. Kui välismaalane tuleb oma autoga Eestisse ja kindlustus juhtub läbi saama, siis uut teha polegi võimalik.Picture 017
Venemaal igatahes õnnestus. 15 päeva ja 1490 rutsi.
Marsruut järgmine – Izborskist ehk Irboskast(siit kulges kunagi EW piir) otse Ostrovisse, Pihkva jätame vahele. Kuna on pühapäev, siis Moskvas on õhtul ilmselt ummikuid oodata ja seetõttu tundub mõistlikum pikki Valgevene piiri vaikselt lõuna poole libistada. Seda plaani õnnestub Moskva trassilt ara keerates ca 100 kilomeetri ulatuses ka järgida. Siis aga on ees silt: tupik 92 km. Selgituseks, et sild üle Zapadnaja Dvinaa jõe on suletud ja ümbersõit toimub Valgevene kaudu. Mis kohalikele raskusi ei valmista, küll aga meile. Venemaa/Valgevene piiril pidi lauskontroll küll puuduma, aga meie oleks seal kindlasti tähelepanu pälvinud Ja vajalikud viisad meil ju puuduvad. Seega ainus väljapääs on nina Velikije Luki poole ja tagasi Moskva trassile.Picture 028
Moskvast ringisõiduks kasutame väikest betoonringteed, mida teinekord ei soovitaks kasutada. Liiklus kull väga intensiivne pole, aga pidev linnarezhiim tõmbab kiirust alla. Temperatuur on -7 aga sademeid pole. Lõuna poole sõitma hakkame mööda trassi nimega Krym. Vähemalt kuni Tuula mahasõiduni on see kaasaegne valgustatud kiirtee.Picture 033

Et homme saaks kenasti startida otsustame sõita Tuulast läbiPicture 045

ja pärast linna keerame ühele põlluservale ööbima.

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga