10 jaanuar. Botswana-Sambia

Et laagrisse jäime juba hämaras, siis laagriümbruse uurimine on hommikune teema. Selline see siis on:

IMG_1034

Paistab, et ka see kant siin meeldib elevantidele. Nende elutegevuse jääkproduktid vedelesid mõne meetri kaugusel meie öömajast.. Õnneks öösel keegi meile telki ei astunud..

IMG_1037

Liivases pinnases oli palju huvitavaid lehtreid. Ilmselt kasutab mingi loomake neid püünislõksudena:

IMG_1040

IMG_1038

Veel kasvas mingeid huvitavaid vilju, meenutades natuke dekoratiivkõrvitsaid

IMG_1036

Piiriületus sujus kenasti. Loomulikult litsub ligi igasugu “sõpru” ja “agente”, mõnel suisa nimesilt kaelas, kes kõik oma abistamisteenust pakuvad. Aga tunneme end juba koduselt ja keeldume teravas toonis, et mingit kahtlustki ei jääks) Seekord saame passi kena viisakleepsu, mitte sellise templi nagu Malawi piiril. Mis puudutab autot, siis kaaludes asja nii ja naapidi, otsustasime üritada Sambiasse siseneda ilma carnetita. Viimases hädas saaks ju ikkagi carneti ka välja kraapida, kasvõi vabandusega, et üritasin lehti säästa.  Esimese hooga tahetakse ikkagi carnetit, aga kui ma ikka väidan, et mul pole, siis lõpuks õnnestub ka ajutine sissevedu. Saan 30 päeva.

Edasi liigume juba pealinna poole. Huvitav on, mismoodi siinsetel maadel teeservi niidetakse. Ei olegi kindel, kas “niitma” just kõige õigem sõna on. Sest kogu tegevus käib matsheetedega. Lisaks ülimadalale produktiivsusele on ka kvaliteet alla igasugu arvestust. Aga et niitjaid jagub – kohati on teeservas “niitjaid” kümnete kaupa, ja rohi saab ikkagi ka madalam kui enne, siis ilmselt on selline traditsiooniline teguviis ka OK.

IMG_1044

Lusakas vaatame ööbimiskoha eelmise öömaja kõrvale sisenemisega paralleeltänavast. Loodame kvaliteedi tõusu. Maja on küll kivist aga see-eest pole internetti. Ka on paari toa peale kööginurk ning auto saame otse akna alla parkida.

IMG_1045

IMG_1046

Teeme süüa ja seejärel lähen väikesele jalutuskäigule, mille tulemusena leian palju soodsama ja meeldivama ööbimiskoha mõnesaja meetri kaugusel. Ainuke puudus on, et samuti pole internetti. Aga see mure on hõlpsasti lahendatav kohaliku SIM-kaardi ostmisega. Homme hakkame kolima ja automüügiga tegelema. Sest reaalseid võimalusi ja aega kaaludes ei jää muud üle. Lihtsalt ei jõua enam kuhugi suunas sõita.

09 jaanuar. Botswana-Zimbabwe-Botswana

Hommikul ärkame vara, et olla õigel ajal piiril. Botswana poolel kulgeb kõik kenasti. Rahvast on vähe, aga iga minutiga tuleb aina juurde ja juurde. Zimbabwe poolel aga jamad algavad. Selgub, et Eesti kodanikud piirilit ikkagist viisat ei saa, isegi transiiti mitte. Selgitatakse, et internetis oleks pidanud ennem vastava taotluse täitma. Öeldakse, et taitke see ära, saate positiivse vastuse ja tulge homme tagasi. Et lihtne asi. Uurin siis, et kas oleks äkki võimalik kuskil siinsamas seda teha ja et kaua aega võtab, kas äkki saaks juba täna tagasi tulla? Ei-ei, siin ei saavat, peame kindlasti Botswanasse tagasi minema. See, et kindlasti läheb aega kuni homseni, teeb väheke murelikuks. Aga valikut pole. Ega see tagasimineminegi niisama lihtnbe ei ole. Vormistatakse hulk pabereid ja selle tulemusena saame veel templi passi, et oleme piirilt tagasi saadetud. Edasi tuleb veel suunduda kuhugi tolli, kes annab ka loa auto tagasipöördumiseks.

Siin aga juhatab vägesi eriti vastiku olemisega tüüp. Kõik, kes ta jutule tulevad annavad peos mingi nutsaku talle üle. Ei taheta mindki niisama ära lasta. Deja vu. Et mul on jalas laigulised lühikesed püksid, siin riigis aga on need keelatud, siis tuleb trahvi maksta. Et olen väga sõjakalt meelestatud ja selline väljapressimine ajab veel eriti harja punaseks, siis saadan ta seenele. Ütlen veel, et kuna mind keelduti riiki lubamast, siis ei sa mind ka selle riigi seaduste järgi karistada. Kuna tüüp näeb, et ilmselt minult miskit ei saa, jätab ta mu lihtsalt passima, ära ka ei luba minna. Lõpuks saadab mingi naisterahva minuga tegelema, kes vajalikud paberid korda ajab ja templid alla lööb, et saaksime tagasi sõita.

Tagasi Botswana poolel, avaneb masendav vaatepilt. Piiriületuse järjekord on hullem kui veneaegne viinasaba ja kasvab iga sekundiga tohutu kiirusega. Miskit pole parata, tuleb oma koht sisse võtta, esialgu lõõskava päikese käes, lootusega varsti kaitsva katuse alla saada..

IMG_1021

IMG_1022

Seismine on väga väsitav ja vaevaline. Järjekord liigub aeglaselt ja nagu ikka on igasuguseid VIP-e ja muid tegelasi, kellel õigus kohe piirile minna. Ustel peab küll vahti turvamees, kes õnneks kaunis rangelt kontrollib eelisjärjekorda kuulumise õiguspärasust. Võtab mitu head tundi, enne kui Botswanasse tagasi saame.

Teel Francistowni üritame leida internetti. Vastav teoreetiline võimalus ka leidub umbes poole maa peal külas. Postkontoris on kenasti mitu arvutit ja printergi, mida aga pole, on ühendus. Seega ei jää küll muud üle, kui edasi sõita.

Francistownis saame kenasti võrguühenduse ja kiirelt saab selgeks see,  mida ma sisimas niikuinii juba arvasin. Et ei käi need asjad sugugi nii lihtsasti. Ankeedis on palju selliseid küsimusi, millele meil vastata polegi võimalik, nagu küllakutsuja andmed jms. Ja isegi sel juhul, kui meil oleks vastused kõikidele küsimustele, läheks vastusesaamisega ikkagi isegi kuni paar nädalat. Seega tuleb Zimbabwesse minek ära unustada.

Kaalume veel muid variante. Lõuna-Aafrika viisaga läheb ka aega ja probleem on veel selles, et eelinfo järgi on carneti kasutamine tingimata vajalik, seega kerkib ikkagi üles probleem, mida teha autoga. Sama lugu on Namiibiaga. Mosambiiki on võimalik pääseda ka Sambiast. Et info Mosambiigi piirilt viisa saamise kohta on vastuoluline, siis on Lusakast satkonnast võimalik ka viisa eelnevalt taodelda. Igal juhul peame pöörduma tagasi ja seda me ka teeme.

Tagasiteel pakuvad meeldivaid vahepalu mitmesugused suurimetajad

IMG_1032

IMG_1026

Elevante on siin tõesti palju, näeme neid ikka sadu teeääres. Ühte pildistades muutub Misha eriti julgeks ja tagajärjeks on kiired jalad…))

IMG_1027

IMG_1030

Õhtuks jõuame tagasi Kazungulasse ja jääme ööbima võsavahele mitte kaugel praamist.

08 jaanuar. Sambia-Botswana

Hommikul hakkame liikuma Botswana poole. Praam sinna väljub Livingstonest läänes. Siin kohtame turiste Lõuna-Aafrikast, kes liiguvad rendiautodel

IMG_0936

IMG_0937

IMG_0939

IMG_0942

IMG_0946

Kohe praami maabumisel toimuvad ka piiriformaalsused, mingeid probleeme ei esine.

IMG_0951

IMG_0952

IMG_0953

IMG_0955

Botswana on suur ja väga hõredalt (inimestega) asustatud riik. See-eest loomi on kõik kohad täis… Ja maantee on korralik.

IMG_0970

IMG_0975

IMG_0993

IMG_0994

Elatustase paistab ka päris kõrge. Värvipime turist ilmselt ei saaks arugi, et asub Aafrikas…

IMG_0998

IMG_0999

07 jaanuar. Sambia. Lusaka-Livingstone. Victoria juga.

Hommikul stardime Lusakast ja jõudnud Livingstone kulub aeg suures osas Victoria joa külastamisele. Pildid räägivad siin rohkem kui sõnad…:

IMG_0792

Väljasõidul Lusakast

IMG_0796

IMG_0798

IMG_0802

lõpuks näeme ka (vististi esimese Aafrikas) rongi ära…

IMG_0805

ja siis saame hoovihma kaela. pesebki kenasti auto puhtamaks..

IMG_0809

IMG_0811

IMG_0813

IMG_0814

IMG_0815

IMG_0816

IMG_0819

IMG_0824

IMG_0830

IMG_0832

vasakul kaldal on Sambia, paremal Simbabwe

IMG_0861

IMG_0840

IMG_0861

IMG_0844

IMG_0846

IMG_0849

IMG_0860

IMG_0866

IMG_0876

IMG_0878

IMG_0900

IMG_0907

IMG_0916

IMG_0919

IMG_0924

Ööbimiseks aga leidsime linna lähedal super hinna-kvaliteedi suhtega öömaja.

IMG_0925

IMG_0927

IMG_0928

IMG_0931

IMG_0932

IMG_0933

IMG_0934

IMG_0935

06 jaanuar. Malawi-Sambia

 

IMG_0762IMG_0763

Hommikusöök hotellis. Tore on, kui menüü asemel on kirjas, mida saada ei ole. Ülejäänut ilmselt on…

IMG_0764IMG_0766

Poolvägisi pakuti ka autopesuteenust, millest polnud plaaniski  keelduda. Ja tulemus sai hea.

Piiripunkt on kohe ööbimispaiga lähedal. Piiriületus sujub ka harju keskmiselt ja lõpuks saamegi Sambiasse

IMG_0768IMG_0770

Paduvihma või mingil muul põhjusel toimunud avarii peatas meid suisa mitmeks tunniks, samas tõi külaelanikele kõvasti vaheldust..

IMG_0772IMG_0773IMG_0774IMG_0775IMG_0776IMG_0778IMG_0782IMG_0785

Õhtuks jõuame siiski Lusakasse ja lunastame endale õiguse veeta öö sellistes koikudes:

IMG_0787

05 jaanuar. Malawi

Selline näeb välja meie öine peatuspaik

IMG_0716

IMG_0717

IMG_0718

IMG_0719

IMG_0720

IMG_0721

IMG_0722

Aga magasime selles õlgonnis otse Malawi järve kaldal

IMG_0723

Ehituseks rannas liiva sõelumine ja siis pea peal korvis transportimine on siinkandis enamasti naiste töö.

IMG_0726

Pilgeni täis “marsruutpaat” saalis pidevalt edasi-tagasi üle väikese lahe

IMG_0732

IMG_0734

IMG_0735

Hommikusöök

IMG_0736

Marsruudile jääb palju kautshukiistandusi. “Saagi” koristamine nõuab ohtralt käsitööd.

IMG_0738

IMG_0740

 

Kohalik kalamees oma toodangut pakkumas. Väga edukas – ka meie läksime õnge. Tagajärg: sagedased peatused ohtra paberiga…IMG_0743IMG_0744IMG_0745

 

Vahelduseks keerame väiksematele teedele. Lõpeb see sellega, et tee saab päris otsa ja tuleb natuke tagasi liikuda et uuesti järje peale saada..IMG_0747IMG_0749IMG_0752IMG_0753IMG_0755

 

Päeva lõpuks jõuame Sambia piiri lähedale hotelli. Pakutakse autopesu, millest ei saa keelduda.IMG_0756IMG_0757IMG_0759IMG_0760

03 jaanuar. Tansaania

Hommik seenemetsas. Jätkame teekonda lootuses hankida raha ja kütust.

IMG_0658

Meie õnneks tundub, et see Mpanda on ikkagist suurem asula. Lõpuks kohal, leiame nii ATM-i, mis meid sularahaga varustab, kui ka tankla, milles paagi servani täis nõrutame. Käin veel ka kohalikul turul varusid täiendamas ja edasi liigume juba Sumbawanga poole. Esimesed paarkümmend kilomeetrit on suisa tuttnoi asfalt ja näha on, et seda tendentsi plaanitakse jätkata. Hiljem aga muutub jällegi vanaks tuttavaks punaseks teeks.

IMG_0660IMG_0661IMG_0662

IMG_0663

IMG_0665

IMG_0667

Siseneme Katavi rahvusparki ja kohe on näha ka mõningaid loomakarju. Pilk ettepoole annab tunnistust sellest, et oleme omadega nii kaugel lõunas, et kätte on jõudmas vihmaperiood. Kus suitsu, seal tuld. Mõne aja pärast kallab nii, et teeservades hakkavad alguses ojad, siis juba väikesed jõekesed voolama. Ja meie kummid muutuvad sellel märjal savil libedaks nagu kiilasjääl. Pikema saju korral hakkab erosioon juba üle tee voolava vee tõttu kanaleid uuristama. Et tulevik (loe: taevas) paistab ka edaspidi tume, siis ilmselt on telkimisega jokk.

IMG_0668

IMG_0670

IMG_0671

IMG_0673IMG_0675

IMG_0677

IMG_0680

IMG_0686

IMG_0687

Sumbawanga on veelgi suurem asula kui eelmised ja siit edasi saab juba kaasaegset maanteed pidi. Mis küll just just valmis saamas ja kujutab endast ameerika rahva kingitust. Kuigi suurem sadu on üle ja vahest ainult tibab, siis kindlust, et öösel jälle kallama ei hakka, pole. Seega sõidame Tundumasse välja ja pärast paari ebasobilikuks osutunud hotellikülastuse leiame ka selle oma, sobiliku.
Hotellirestoranis saab ka kena õhtusöögi ja mõne õllegi enne magamaminekut.

IMG_0688

IMG_0690

IMG_0691

IMG_0693

IMG_0694

02 jaanuar Burundi-Tansaania

Äratuseks oli koputus aknale, akna taga aga kari laigulistes ja automaatidega sõjaväelasi. Hakkab valgeks minema ja seega paistsime eemalt silma kah. Pikka vestlust ei tule, kuna ühist keelt ei ole. Niipaljukest võis aru saada, et avaldati  imestust, miks me kuhugi hotelli ei läinud ja tundus ka väike tagasihoidlik katse meilt veits miskit välja pressida. Aga lahendasin olukorra sellega, et panin mootori tööle, käigu sisse ja lihtsalt sõitsime minema.

Tee kulgeb endiselt piki järvekallast, kord päris kaldapealsel, siis jälle väheke eemal.

IMG_0567

Regulaarselt jääb ette asulaid.

IMG_0569

Ühest sellisest ostame saiakesi. Imeodavad ja värsked.

IMG_0568

Hommikusöögiks peatume ühe tillukese metsakaitseala juures. Tegu on tõesti pisikese, metsaalaga, mis mingil imekombel on jäänud maha raiumata.

IMG_0571

IMG_0576

Metsa viib kena rada puude vahel.

IMG_0579

Satun kohe kenale õiele ja sätin pildistama

IMG_0580

Aga pilt tehtud ja pilk seljataha heidetud, saab selgeks, et ilmselt jääb hommikusöögi valmistamine liigse suude arvu tõttu ära….

IMG_0581

Seega jätkame matka piki rannikut

IMG_0587

IMG_0585

IMG_0588

Nyanza linnakesest keerab tee itta, mägedesse. Sooritame väiksed sisseostud ja liigume edasi. Kui tõus muutub väga järsuks, hakkab autol mootor üle kuumenema ja ongi paras aeg teha hiline hommikusöök/lõunapaus.

IMG_0598

Et oleme poole tõusu peal, kus kedagi ei ela, siis pole ka palju uudistajaid. Need, kes mööda teed üles või alla kulgevad, pikemaid peatusi ei tee, ainult tervitavad niisama

IMG_0589

Valmistame siis sooja sööki

IMG_0591

Kuigi mäenõlvad on nii järsud, et asjaajamine maisipõllul on seotud suure riskiga, on vaatamata sellele peaaegu kogu pindala üles haritud.

IMG_0595

Meie peatusplatsi kõrvalt leian huvitava lille, mis kangesti esmapilgul meie ööviiulit meenutab. Aga ei lõhna.

IMG_0590

Jõudnud Mabanda asulasse, selgub, et piiriformaalsused tuleb siin korda ajada. See pole ka eriti keeruline. Teel on nöör ees ja suunatakse mingi ametniku juurde, kes templi passi lööb. Auto kohta otsustan mitte isegi küsida, äkki ei saakski siin tolli vormistada ja nii jääbki auto Burundist välja tollimata. Loodetavasti sellest tüli ei tõuse…

Edasi lõppeb asfalt. Nagu paljudes kohtades mujalgi, on ka siin piirile viiv tee väga kehvas seisukorras. Aga lähiajad toovad sellesse kardinaalse muutuse. Toimub uue tee ehitus, seda valvsa hiinlasest kupja pilgu all.

IMG_0602

Et järgi on veel väheke kohalikku, siis üritame sellele teele jäävas külas rakendust leida. Selleks sobib kohalik külaturg. Aga kogemus on võimas.Ostan tomateid, ja et mul on suur rahatäht, siis kaob müüja seda kuhugi vahetama. Loetud hetkega on minu ümber sadakond inimest, kindlasti rohkem kui pool turu inimestest, kes kõik ainiti mind vahivad ja elavalt omavahel miskit seletavad. Hetkeks on isegi veits ebamugav tunne, aga see möödub kiiresti. Mihkel ka irvitab eemalt autost..)). Lõpuks saan oma vahetusraha ja suundun autosse. Ananassi ostmisel enam seda viga ei tee, et kohalikele klouni mängin ja sõidan kohe autoga müüjale nina alla ning sooritan ostud autoaknast. Fänniklubi on loomulikult siingi ümber, aga siiski eraldab meid autokere)))

IMG_0600

IMG_0601

Mingi hetk oleme juba Tansaanias. Mingit piiritähistust ega lisakontrolli ei ole. Mõne kilomeetri pärast tuleb tõkkepuu ja suundume formaalsustega tegelema.

Viisa maksab 50 dollarit.

01 jaanuar. Uus aasta

01 jaanuar.

Et eile sai varakult õhtule, siis ei jagu ka und kauaks ja umbes üheksa paiku hakkame liikuma. Tee on ka edaspidi Burundi poole korralik.IMG_0537

Ainult kiirusepiirangud tunduvad kohati põhjendamatud ja ühes 40 alas meid ka kinni peetakse. Kiirus 52. Soovin head uut aastat ja teen selgeks, et prantsuse keelest arusaamine on null. Tegelane üritab küll nii ja naamoodi selgeks teha, et pean trahvi maksma, aga mina olen selline juhmakas, et kuidagi ei saa aru. Et tegemist pole eriti leidliku eksemplariga, siis peale arusaamist, et tal ei õnnestu mulle selgeks teha, mida ta must tahab, lastakse edasi sõita. Igaks juhuks üritan piiranguid tahelepanelikumalt jälgida ja see tõmbab keskmist kiirust kõvasti alla.IMG_0543

Burundi piiril selgub, et edasi sõita ei saa, kuna kohe peale piiri on tulvavesi tee ära viinud. Aga siinsamas lähedal olla veel mägedes üks piiripunkt, sealtkaudu pidi saama. Saanud juhised, asume siis seda piiripunkti otsima. Kasutame meie kasutuses olevatel kaartidel olevat võimalikku otsest teed, mis viib üles-alla ja läbi kohalike asulate, vahepeal peaaegu jalg/motika-teeks ahenedes. Külaelanikele tundusime me küll marsilt olevat)).

Juba peaaegu kohal, peatab meid vastusõitnud auto ja saame teada, et selles piiripunktis ei ole tolli ja auto tuleb ikkagi valja tollida selles suures piiripunktis. Mis iseenesest jataks ju ruumi vaikestele sulitempudele)). Aga, igatahes, keerame otsa ringi ja jälle tagasi. Meie informeerijatel on aga järsku kumm tühjaks läinud ja jätame nad ratast vahetama..

Sõit sellistel teedel võtab kõvasti aega, vaatamata vahemaade suhtelisele väiksusele linnulennult. Aga lõpuks taas piiripunktis tagasi, avaldan soovi käia Burundi poolel maad kuulamas, et ikka kindlasti selles väiksemas piiripunktis ka Burundi poolel asjad korda saame. Lubataksegi mind siis minna uurima, isegi passi ei taheta nö. pandiks. Jalutan üle silla, piiriks on, nagu sageli, jõgi. Antud juhul selline Keila jõe mõõtu, ainult et kiiremavoolulisem ja mudane. Saanud oma küsimustele soodsad vastused, liigume jällegi tagasi selle väikese piiripunkti poole. Et vältida rutiini, valin seekord natuke teise marsruudi, pikema, aga ajaliselt ilmselt enam-vähem sama.

Piiripunktis on juba ees kahe väikebussijagu rahvast. IMG_0551

Olles saanud kinnituse, et ma autod ikkagist välja oleme tollinud, saame ka templid passi ja ülestõstetud tõkkepuu annab loa sõita sillale ja edasi Burundisse.

Piiriületus kulgeb suuremate sekeldusteta. Kui Ruanda poolt tuli piirile väike tee, siis siinpool piiri muutub see kohati hoopistükkis jalgrajaks, mis mõnda aega kulgeb piki piirijõge.IMG_0554IMG_0552

Inimesed on rõõmsad ja tervitavad vaimustunult! Kuna navigaator neid teid ei näita ja ka muudel kaasasolevatel kaartidel on see piirkond väga puudulikult esindatud, siis liigume puhtalt päikese järgi. Ilmselt oleme mingis strateegilises teeristis siiski vale teeotsa valinud ja seetõttu oleme sunnitud kaunis kaugele itta liikuma, enne kui korralikuma tee peale saame. See juhtub alles Ngozi nimelises linnas

IMG_0557

IMG_0558

IMG_0559

IMG_0564

Et Burundi on peaaegu et poole väiksem, kui Eesti, rahvaarv aga ümmarguselt 10 miljonit, siis on seda ka päris sageli märgata. Inimeste veelgi suuremat kontsentreerumist põhjustab mägine pinnamood, mis muudab suure osa territooriumist elamiseks vähesobivaks. Teelejäävates asulates inimestest puudu ei tule…

IMG_0562

Pimenedes jõuame pealinna Bujumburasse, mis tõlkes tähendab “kartuliturg”. Ülesandeid on kaks- esiteks leida sularahaautomaat ja teiseks ööbimine.

Esimene ülesanne soodsalt lahendatud, aga teisega jääme jänni. Leiame küll paar kena hotelli, aga hinnad ei sobi kuidagi meie eelarvega. Poliitilise ebastabiilsuse tõttu on riigis palju ÜRO kontingenti ja seetõttu on ka hinnatase ülemäära inflateerunud. Leidsime küll äärelinnast ka tõenäoliselt soodsama variandi, aga parasjagu polnud kedagi kohal, kes oleks meile elamist näidanud. Ootama ei hakanud ja ilmselt ka õnneks, sest koht tundus isegi meile natuke liig…)

Seega sõitsime edasi linnast välja, lootusega leida ööbimist. Aga mida ei leia, seda ei leia ja lõpuks hakkas väsimus juba kallale kippuma. Et tee kulges piki Tanganjika kallast ja vasakule mitte kaugele jäid juba mäed, siis oli see kitsuke elamiseks kõlbulik maariba kaunis tihedalt asustatud ja tükk tegu oli, enne kui leidsime võimaluse palmiistandusse palmide vahele keerata, et rahulikult hommikuni tukkuda…