15 detsember, esmaspäev. Kuu aega teel

Hommikul lontsin Marilli kontorisse et Zahra käest uudiseid pärida. Mihklil on mingi kergemat sorti kõhutõbi ja ta jääb hotelli.

Kui tahta ka vahelduseks mõnda head uudist teatada, siis selleks võiks olla see, et laev on saabunud plaanipäraselt. Aga see on ka kõik. Edasi tulevad halvad uudised. Nagu karta oligi, siis selleks, et autot kätte saada, ei piisa ainult konteineriukse avamisest.. Saan paberilehe kuluartiklitega, neid on kokku 13!!! Ei jäägi palju alla Iraanile, kus auto praamile saamine koosnes 18 punktist.

Et lugejal kindlasti ettekujutlusvõimet napib, siis refereerin väheke seda paberit:

Delivery order

Elektrooniline deklaratsioon

THC (ei tea mis loom see on) charge

Sadamamaksud

Tollideklaratsioon (ei tea kas elektrooniline jääb väheks?)

Escort fees (??)

Custom visit fees – tuleb maksta selle eest, et toll sinu asjaga tegeleb?

Gate-pass – see vist siis väravaluba

ISP  charges per B/L  – taas arusaamatu lühend see isp

Transport sadama vabatsoonist välja ja konteineri tagasiviimine

Konteineri tühjendamine. See osa on tõesti parim!!! Selle eest, et autoga konteinerist välja sõita, küsitakse 100 USD!!! Appi.

Fil cost – taas mingi arusaamatu asi???

Ja lõpuks siis Marilli   teenused.

Kõik see kokku on üks haige värk. Aga lootust antakse, et üleülehomme võiks juba teoreetiliselt auto kätte saada….. Meelitajad sihukesed.

Lisaks on vajalik auto ostuarve, et tollile auto väärtust tõestada, muidu kuluks paar päeva rohkem, et keegi sellega tegeleks ja hinda tuvastaks. Õnneks pole selline arve joonistamine eriline probleem ja saab selline ka Zahrale meili pandud. Aga et toll viitsib siinmail töötada ainult lõunani, siis lükkub asi jälle homsesse..

Kuna täna on kuu aega teel oldud ja mingeid pakilisi tegevusi pole ka ette näha, siis  teeme jalutuskäigu poodi, et seda kuu möödumist väheke tähistada.

Linnas toimub ka mingi jooksuvõistluse moodi üritus, umbes nagu meilgi rahvajooks. TV kohal ja puha, kahju, et osa ei võta, oleks kindlasti palju kuulsust kogunud…)))

IMG_9612 modified

14 detsember. Pühapäev

Hommikul täidame ankeedid ja suundun DHL-i. Kella kaheksa paiku hommikul on päike juba kurnav. Passid saab ära saadetud Rootsi poole ja kena eebenipuukarva näitsik ütleb, et kui hästi läheb jõuab pakk isegi kiiremini kui kolme päevaga kohale. Aga see tundub kahtlaselt sellise kliendile parema meeleolu loomisena. Õnnestunult.

Et meie hotellis on check-out 11.00, kummaliselt vara, siis eriti aega vedelemiseks ei jää, korjame oma seitse asja ja liigume uutele jahimaadele. Selleks on Hotel Dar Es Salam. Et siin on check-in aeg 13.00 ja meie soovitud rõduga number veel kinni, siis saame võimaluse hotellikülalistele mõeldud restoranis aega parajaks teha.IMG_9602 modified

Aga lõpuks tuba käes ja kolimise üle võib ainult rõõmu tunda!  IMG_9596Rõdult avaneb kena vaade ja kõrvalolevast mosheest kostab poole ajast valjuhäälset allahu akbaru! IMG_9601IMG_9600

Käime ka hotellirestorani roogasid degusteerimas. Sphagetti bolognese tundub siin rahvusroaks olevat!IMG_9604 modified

Õhtul uurin netist kaugel on meie saadetis Rootsi ja saan järgmise info:

3 Departed Facility in DJIBOUTI – DJIBOUTI DJIBOUTI – DJIBOUTI 18:55
2 Processed at DJIBOUTI – DJIBOUTI DJIBOUTI – DJIBOUTI 18:54
1 Shipment picked up DJIBOUTI – DJIBOUTI 17:42

13 detsember, laupäev. Djibouti. Lakse paremalt ja vasakult

Täna on mitmed tähtsad tegevused vaja läbi viia. Hommikul sätime endid saatkondade rajooni poole teele. Meie otsitav, Etioopia saatkond, peaks asuma kuskil haigla ja vene saatkonna lähedal. Peale suunaküsimist selle ka leiame. Kogu kompleks koosneb mitmest hoonest ja territooriumile sisenemisel tuleb kõigepealt loovutada kogu elektroonika ja ka fotoaparaat. Seejärel kompab ja skanneerib metallotsijaga veel üle parajast äbarikust vanamehest turvamees.. Asjade vastu saame numbriga külastajakaardi ja võime edasi liikuda.

Konsulaarosakonnas vastuvõtvale ametnikule seletanud, mida me tahame, lahkub see korraks ja tuleb tagasi kena uudisega, et ei saa me siit ei transiitviisat ega ka mitte mingit turistiviisat. See saatkond väljastavat viisasid ainult kohalikele residentidele. No tere hommikust, sama jura mis Dubais. Nõuan siis mõne kõvema tegelase jutule. Mõne aja pärast saabki minna kõrvalkabinetti, kus kenasti konditsioneeritud õhk ja suure kirjutuslaua taga kõrgi olemisega proua istumas. Jutt sama mis juba kuuldud. Meile väljastab viisasid kodule kõige lähem saatkond ja jutul lõpp. Ja jutt nii konkreetne, mitte ühtegi niiti või nukki, millest kuidagi edasi teemat arendada, et mingeidki võimalusi leida.  Üritan küll seletada, et meil siin auto ja pole võimalustki kuhugi minna ja aega ka pole. Või siis jällegist, et mida me tema arvates tegema peaksime. Ei aita ühte ega teispidi proovimine…. Pole tema probleem ja kõik. Ideed saavad otsa.

Ei jäägi muud üle kui pea norus ära minna. Esmane ehmatus möödas, tuleb hakata võimalikke lahendusvariante kaaluma. Teele jääb Prantsuse saatkond, mõtlen sealt asja uurida, ikkagi EL või nii.. Ja diplomaatiline korpus ju ikka suhtleb omavahel, äkki on sellel kõrgil proual  seal Etioopia saatkonnas hoopis soojemad suhted mõne prantsuse saadikuga..)). Sellele plaanile otsustan piduri tõmmata, kui keegi saatkonna valvelauas mõhkugi aru ei saa, mida ma selgeks üritan teha. Järgmised mõtted on EL esindus üles otsida ja korraks kaalun ka Eesti Välisminni. Aga neilt viimastelt pole küll mingit abi loota, pigem kasutaksid olukorda lihtsalt enda promomiseks nagu see viimati Indias juhtus.. On ju veel ka võimalused Etioopiat üldsegi vältida. Läbi Eritrea Sudaani ja sealt Lõuna-Sudaani. Tegelikult teostatav ja ka väga põnev marsruut. Aga teostatav ainult Sudaani viisa olemasolul. Aga meil seda pole ja pole lootustki hankida kah. Etioopiast saab mööda ka ida poolt, Somaalia kaudu. Aga endisest Somaaliast, mis de facto on nüüd kolmeks riigiks lagunenud, on Puntland ja Soomalya absoluutselt no go zone välismaalastele, kus inimröövid või ka muidu röövid on kuuldavasti  igapäevased  ja ilmselt sellist riski me võtta ei saa. Samuti pole selge, millised oleksid võimalused üldse ametlikult nendele territooriumitele pääseda, seda enam autoga. Jääb ikka ainult Etioopia.

Läheme internetikohvikusse uurimistööd tegema. Selgub, et Rootsi võiks teoreetiliselt see koht olla, kuskohast eestlased viisasid saavad. Natuke segaseks jääb  ajafaktor. Kirjas on, et kui taotleja tuleb kohale isiklikult, siis saab viisa kohe kätte. Kui aga saata postiga, siis on ooteaeg 15 päeva. Sellest koorub plaan. Mihklil on Stockis sõber, kelle selleks otstarbeks tööle värbame, lootes, et kuna keegi ikkagist kohale ilmub ja olukorda seletab, siis äkki saab viisa ooteajaga kätte. Laseme viisaankeedid välja printida. Õnneks on DHL ka siia oma kontori rajanud, mis meie asukohast mitte kaugel. IMG_9585 modifiedOtsime selle asutuse siis üles ja saan teada, et pakk Stockholmi peaks liikuma 3 päevaga. Seega võiksime teoreetiliselt saada viisad kätte nädalaga. Et kaup hakkab liikuma homme pealelõunat, siis pole eriti vahet, millal passid DHL jätta ja nii me esialgu neid siia ei jätagi. Ankeedid vaja ka niikuinii tähelepanelikult täita.

Meie hotelli receptioni seina peal on kaart Djibouti City hotellidega. IMG_9574 modifiedPäris mõistlik konkurentidele reklaami teha). Otsustame ka sellest kasu lõigata ja käime paari neist piilumas. Olud praeguses asupaigas on pikemaks resideerumiseks siiski liiga spartalikud, peaasjalikult on puudus internetist ja hirmus palav on ka.  Korra päeval pandi isegi konditsioneer tööle, aga mitte kauaks, ja jäme ots selle riistapuu juhtimisel paistab kõrvaltoas asuvat.. Sansõlm koridoris isegi ei sega, rahvast niikuinii eriti ei liigu. Peaasi kui vett  oleks..

Sõelale jäävad kaks hotelli mitte kaugel praegusest, Hotel Djibouti ja Hotel Dar es Salam.  Asuvad peaaegu kürvuti. Suhteliselt tasavägised, mõlemas sansõlm  kenasti numbris ja WiFi ka.  Hotellide ümbruses muidugi tõsisemat sorti bardakk…Homme hakkame kolima.

Linna peal astun veel ühte turismifirmasse sisse, et äkki osutavad viisateenuseid. Ei osuta. Ja Etioopia kohta ütlevad et see kommunistlik maa, kusjuures zhest näeb välju umbes nagu et neil pole mõistusega ikka kõik korras seal. Raske ja keeruline.

Siinsamas lähedal kesklinnas on ka meie teine tänane tähtis sihtpunkt. Olime selle hommikul saatkonda minnes juhuslikult avastanud. Transit Marill. Ettevõte, kes peaks aitama meil auto sadamast kätte saada. Laev peaks küll alles homme saabuma, aga tutvusega vaja algust teha.

Palutakse kenasti istuda ja oodata, vajalik kontakt pidi kohe tulema.

Selleks osutub asjalik sorava inglise keelega naisterahvas. Kaks kuud tagasi oli ta sellise probleemiga tegelenud, kui Shveitsi paar siitkaudu Lõuna-Aafrika poole suundusid. Aga nagu halbu üllatusi veel vähe viimasel ajal oleks, siis teatab ta ka seda, et auto tolliprotseduurid võtavad aega orienteeruvalt nädal!!!!. No see on küll kihvt. Auto jaoks on spetsiaalne, üldsegi mitte odav Carnet de Passage tehtud, mis sisuliselt ongi auto tollidokument. Aga ei, siin on vaja inimestel veel lisaks mingit oma jura teha.  Kuna viisadega on nii nagu eespoolkirjeldatud, siis ei oska isegi selle autojutu peale eriti nördida. Niikuinii edasi liikuda ei saa. Kahju sellegipoolest, saaks vähemalt selle riigigi siin põhjalikult läbi uurida. Paar päeva tahaks mere ääres kala ka püüda ja campida. Aga force majure vastu ei saa.  Jätan CDP ja auto teh passi siia, ülejäänud paberitest tehakse koopia. Homne laeva saabumisaeg ei ole teada ja lepime siis kokku, et esmaspäeva hommikul tulen luurele, et kuidas asjad liikuma hakkavad. Jätan ka oma kohaliku numbri, juhuks kui äkki auto pühapäeval juba konteinerist kätte saab) Nali.

Päeva lõpuks külastame veel seda linna ainukest nooblit poodi ja tagasiteel ostame söögikohast praed kaasa. Kalaga. Tõotati, et värskega, hommikul alles olla elus olnud.IMG_9576 modified

12 detsember. Reede. Djibouti

12 dets.

Miikael organiseerib hommikusöögi.

Ka kohvi on üllatavalt kohvi!

Mõte liigub ikka selle maailma isearasusi pidi. Siin kohtuksid nagu kaks paralleelselt eksisteerivat maailma. Üks on see maailm, milles bensiin maksab 2 usd, leib 10 ja hotell ilma elementaarse mugavuseta 50, mugavusega aga 500, teine aga selline, kus puudub praktiliselt igasugune sissetulek ja elementaarsedgi elutingimused. Ja see kuristik kahe maailma vahel on ikka aaretult sügav.. Ja siit edasi arendades jääb õhku küsimus turumajanduse kohta, et miks see ei ole võimeline seda lõhet täitma… Tänaval kerjavad täiesti elujõus inimesed, ma heameelega ostaksin neilt midagi, mõne suveniiri, mis ise tehtud, või piruka või mida iganes, aga lihtsalt niisama raha anda ei saa. Lihtsalt niisama pole ka ise seda saanud ju… Aga neid käsi pikal inimesi on siin ikka palju. Lapsed on selles suhtes veel eriti visad, üks selline käis mul pool linna järel, ajades mingit omakeelset juttu, mina talle jälle eesti keeles vastu, et endalgi raha vähe ja et mingu ilusti koju.

Kuna Djibouti ei ütle kellelegi eriti midagi, siis teen kiire ülevaate olukorrast riigis.

Pindalalt on riik sutsu suurem kui pool Eestis: 23200 km2. Kuni aastani 1977 oli territoorium Prantsusmaa koloniaalvalduste hulka kuuluv, aga siis viidi läbi iseseisvusreferendum, kus rahvas pooldas iseseisvust. Samal aastal sai riik ka ÜRO liikmeks.

Rahvaarv on üle 800 000. Suurimad rahvused on somaallased ja afarid, riigikeelteks on araabia ja prantsuse keel, aga oma kogemused kinnitavad ka seda, et ingliskeel pole mitte päris tundmatu.. 94 % tegelastest siinmail on interneti väitel moslemid, aga praktiseerivate usklike arv tundub kohapeal küll kõvasti väiksem, kuigi islam on siin kohal juba üle 1000 aasta. Ilmselt on lihtsalt laiskusel ka oma osa…

Põhiline papp paistab tulevat sadamast, mille käibest 70 % on Etioopia eksport-import. Pole sellel vaesekesel eriti muid kanaleid välismaailmaga suhelda, kui kaarti vaadata.

Et kogu riigis on täna puhkepäev, siis teeme seda meiegi.

11 detsember. Dubai-Djibouti

 

Enne kaheksat läheme hommikust sööma. Selleks tuleb kõigepealt laskuda receptioni, kust siis väljastatakse kupongid ja seejarel tõusta liftiga viimasele korrusele. Mingit luksust pole, aga süüa saab. Valikus on riis, nuudlid ja munapuder. Peab ütlema, et täitsa maitsvad kõik. Juua saab persikumahla ja teha endale kuuma jooki, 3 ühes kohvi või teed. Nendele, kes austavad hommikul saia marmelaadiga, on ka mõeldud. Tõsi, rösterit silma ei hakanud.

Võtan veel ka kõne Neerajile, on meil ju üks vastamata kõne õhus, aga ärevuseks pole põhjust, kõik pidi olema under control ja soovis head reisi.

Lennu väljumisaeg on 11.55, seega umbes 10 peaksime ikkagist lennuväljale jõudma.

Kõht täis, kodinad koos, liigume tänavale taksot otsima. Selleks tuleb jupp maad vantsida, kui lopuks suurel ristmikul asjad maha paneme ja mõni minut oodata tuleb. Taksojuht on Pakistanist, afgaani piiri lähedalt ja ütles, et on oma eluga rahul. palju õnne talle selle eest. Meid tõi kenasti lennujaama. Flydubai lennud väljuvad terminalist 2, mitte sellest, kust Bahraini lendasime. Asub see täpselt teisel pool hoovõturada.

Kuna pardakaardid on juba eilsest käes, jääb ainukeseks mureks äraantava pagasiga tegelemine. Selle lihtsa asjaga on tükk jantimist, sest õiget inimest, kes sellega peaks tegelema ei paista kohal olevat ja nii meid ühest counterist teise jooksutatakse. Lõpuks õnnestub seljakott ikka ära sokutada ja passi-ja turvakontrollid läbida ning duty-frees maanduda. Et dirhame on veel järel ja hinnad soodsad, siis ostame desifintseerivat vedelikku, Aafrikas võib ikkagi igasugu desifintseerimist vajavaid olukordi ette tulla..IMG_9405

Seekord oleme asjaajamistega kenasti graafikus, Miza jõuab veel suitsulgi käia ja kak ras aetakse rahvas bussi peale ja lennukisse. IMG_9407Vastupidiselt eelarvamusele on lendajaid kirju seltskond, päris musti on mõni üksik. Turistide moodi ei paista eriti keegi. Lennuk on selline keskmise suurusega, 3+3 istet reas, ja saab kaunis täis. Mingil põhjusel on meie kohad eraldi, aga mõlemad istume akna all ja kõrvaliste on vaba.

Et Flydubai on odavlennufirma, siis on kõik pakutav tasuline. Hea, et sai hommikul tublisti söödud, saab pardal kokku hoida…))).

Lend kulgeb üle Saudi Araabia ja aknast on näha sadade kilomeetrite kaupa ainult puhast liiva. Ja mitte midagi muud, ainult harva lõikab mõni tee luiteid.IMG_9427

Arusaamatu, mis põhjusel ei võiks turist siit läbi soita..

Mõne aja pärast maastik muutub. Et istun lennukis vasakul, siis minu pilk on suunatud itta ja sealt tundub paistvat rohelust. Ka algavad mäed, millede vahel on kuivad jõesangid. See kõik toob endaga ka asustuse märgid.IMG_9433 Ülevalt vaadates tundub, et siis proovitakse ka põldu harida. Mäed lähevad kõrgemaks ja ilmselt oleme juba Jeemeni õhuruumis. Nendes mägedes peidab ennast vististi ka Al-Qaida.

Lennuk hakkab juba maanduma, kui lõpuks ilmub nähtavale ka meri. Punast merd India ookeaniga ühendav Adeni laht on piisavalt kitsas, et keset lahte näha vabalt nii Araabia poolsaart kui Aafrika mannert. Vähemalt lennukist…))IMG_9443

Lennukiaknast saab kena ülevaate kogu linnast ja ümbrusest. Näha on suured parklad  kütuseautodele ja muudele veoautodele, veetakse ju selle sadama kaudu siin kaupu paljudele Aafrika sisemaa riikidele. IMG_9446

Maandumisel on näha ka rohelise kõrghaljastusega eeslinna eramuterajoone..IMG_9457

Lennuväljal ei saa märkamata jääda USA sõjaväebaaside kohalolu, mille nähtavaimad elemend on loomulikult lennukid.IMG_9461

Lennuk ruleerib üsna lennujaamahoone juurde ja viimased liikumised tuleb teha jalgsi. Ilm on palav. Lennujaamahoone on pisike ja selles valitseb kerge segadus. Vähemasti meie jaoks.IMG_9465 Ülejaanud inimesed paistavad teadvat, mida nad teevad. Sisenedes üritab üks tegelane mõõta kõigi saabujate kehatemperatuuri, teine annab pihku maaletuleja kaardi, mis siis tuleb ära täita. Seda ka teeme. Suures plaanis on nüüd valikuid neli. Variant kodanikele, selge et meile ei sobi. Viisaga saabujad. Ka mitte, viisat ju pole. Siis on kabiin, millele kirjutatud, et saabujad ilma viisata. Ja veel on eraldi kabinet millel kiri: viisa väljastamine. Et siin on mitmeid valgeid, siis küsin ühe olemuselt asjadega kursis olevalt härrasmehelt, et milline oleks õige käitumismudel. Selgub, et kõigepealt tuleb seista sabasse, kus on inimesed viisata ja siis sealt juba saab suunamise viisa hankimise osakonda. Kui meie järjekord kätte jõuab, siis tuntakse huvi, mis firmas me töötame ja kus on meie meremehe teenistusraamat jms. Lõpuks õnnestub selgeks teha, et tegemist on puhtalt turistidega. Pass jääb pandiks ja suundume viisajärjekorda. Enamik valgeid, kes koos meiega saabusid, on juba lahkunud, nii palju kui märkasin, kõik USA passidega, meiega viisajärjekorras on hiina tüdrukud, kari  tegelasi türgi passigega ja siis veel hulganisti erinevas tonaalsuses murjaneid. Ringi saalib ka vormis ametnikke ja mittevormis susserdajaid. Käivad mingid kahtlased mahhinatsioonid ja nii kohalik raha kui dollarid käivad käest kätte ja taskusse. Ja kabineti uks, kust viisasid saab, pannakse ka vahest paljutahenduslikult kinni.. Aega kulub, aga vaikselt õnnestub ikkagi uksele ligemale nikerdada. Paar korda käiakse ka mult üle küsimas, et kust, kuhu ja miks aga mingit otsest alarmi, et ei, ei, nii ei saa, ei ole veel tekkinud. Ilmselgelt käib mingi kauplemine, mingid rahad vahetavad omanikku ja keegi saab jälle eelisjärjekorras uksest sisse. Aga lõpuks on minu kord, lükkan nahhaalselt mingi kõrvale sättinud puugi eemale ja trügin sisse. Õnneks pikka juttu ei tulegi, küsitakse raha, maksan, ja saangi mõlemasse passi viisad. 30 päeva. Ühekordse sisenemisega.  Ja 90 USD tükk. IMG_9543Ma pakuks, et arvestades riigi pindala, olemust ja seda, mida siin teha ning viisa kehtivusaega, siis on kindlasti tegemist ühe maailma kalleima viisaga. Või siis mõttetuimalt kulutatud viisarahaga. Vahetusraha ootamisel tekib moment, et kas seda ei taheta anda, aga olen selliselt meelestatud, et ilma ma ei lahku, ja saan ka selle kenasti katte..

Toll seisneb selles, et tuleb asjad läbi röntgeni lasta. Aga keegi ei vaatagi kuvarit. Kuigi, võib-olla vaatab seda ka ainult arvuti, ei teagi…

Lõpuks nö. vabad, hangime lennujaamahoones asuvast ATMist väheke kohalikku sularaha.IMG_9545

Kiire küsitlus annab kursiks, et lennujaamas 1 usd võrdub 175 linnas aga 177 kohalikku franki.

Lennujaama ees on postamendil lennuk. Sellest pilti tehes saan selle ees seivatelt taksojuhtidelt ropult sõimata. Nagu ma neid oleksin tahtnud pildistada….IMG_9469

Kuigi plaan on linna liikuda jalgsi, sest maa ei ole ületamatult pikk, ja teel võimalikke ööbimispaiku vaadata, siis õnnestub ühel kohalikul taksojuhil oma inglise ja vene keele oskustega niiviisi pinda käia, et otsustame siiski temaga sõita. Lubab odavaimat majutust linnas.. Ja raha sõidu eest küsib 2000… Tagantjärgi väga õige otsus, teel ei hakanud mingit majutust silma.IMG_9472

Kütusehinnad siinamail ikka meeletud, ca 2 usd liiter. Nonsenss on see, et Etioopiasse tuleb kogu kütus transiidina siit, sealmaal aga hind palju odavam.

Teel olles uurin turvalisuse kohta. Sellega pidi kõik korras olema. Turvaline. Ööklubist tulles võiksin rahulikult tänavale magama jääda keegi ei puutuvat. Avaldan arvamust, et kes see kodutut ikka puutuda tahab. Ja hotelli ette jõudes ja fotokat etteistmele jättes kiirustab juht selle kiirelt tahaistmele tõstma. Mis sest, et Miikael autos istub…, aken ju lahti.IMG_9485

Kontrast Dubaiga on ikka terav. Alates autost, millega sõidame ja edasi juba kogu ümbritsev..

Hotell on nagu ta on.. Aga siia jääme, sest kuhu meil ikka minna)). Koridoris leidub isegi wc ja dush. IMG_9484Viimasel on küll väikesi puudusi, nimelt vett ei tule… Mõne aja pärast saab selgeks, kuidas seda kasutada.  Vett aeg ajalt ikkagist tuleb, tuleb ainult dush lahti jätta ja kui kuuled vee solinat, siis pesema minna. Nii see vesi siis tihtipeale  tunde lihtsalt jooksiski.. Hotellitoas on muu hulgas ka mõned innovatiivsed lahendused. Kui juba on säästuaeg, siis miks mitte jagada konditsioneeri kahe numbritoa vahel.IMG_9477 Lisaksin siis veel omalt poolt, et sama lahendus sobiks ideaalselt ka televiisorile.

Kuna veel on päevavalgust, siis teeme ka kiire tiiru linnapeal, mis osutub küll ligi kümnekilomeetriseks! Eesmärk on markeerida saatkondade asukohad. Selles me küll ebaõnnestume, aga suure pildi saame ette. Leiame ka linna ilmselt ainukese korraliku poe. Sellest on võimalik isegi alkoholi soetada. Aga hinnad on müstika. Lihtsalt müstika. Pool leiba 2000 (ca 9 euri!),IMG_9616 modified sai 800, 0,5 olu alates 500, 1l mahl 800 jne.  Aga kaup paistab kõik ikka kauge maa tagant, Prantsusmaalt, pärit ka olevat… Kliendid, need vahesed, enamus valged. Komplekteerime siis kuidagi ma säästuostukorvi…

Tagasiteel hotelli teeme väikese peatuse presidendi pildi ees sadama kõrval, et üle pika aja üks jahe õlu kõrist alla lasta. Selle tegevuse jäädvustamisel lendab peale mingi turvamees, kes riidleb meiega sadama pildistamise eest. Aga kuuldes, et tegime pilti ainult presidendist, rahuneb ja eemaldub. Pärastpoole selgub, et presidendi pilt oli politseijaoskonna katusel..

Paljud kohalikud on hästi sõbralikud ja otsivad vägisi kontakti. Nii räägime meiega samas suunas liikuva noormehega, kel käes paberkotike, milles viinapudel. Räägib siis meie kohalik kontakt, et on juba 4 aastat abielus, lapsi veel polevat ja et laheb koju naisega viina jooma. Kui avaldan arvamust, et siin ju islamiusk ja see ei lubavat alkoholi tarvitada, saan vastuseks, et f**k muslims, teda see jama ei huvitavat.

Tagasiteel mererannas jäävad teele mitmed toredad kohakesed, autodroom ja vesipiibukohvikud. Et on neljapäeva õhtu, homme aga on puhkepäev, siis on ka inimesi ringi jõlkumas..

Hotellis tagasi, teeme ka vaikese desinfektsioneerimise, Aafrika ikkagi…

Kodanik retseptsioonist toob ka tellitud kohaliku SIM kaardi ning maksame kahe öö eest ette..

 

10 detsember. Bahrain-Dubai

 

Hommikul külastame siis lähemalt eile pimedas nähtud Tree of Life’i. Ühe puu kohta on siin küll suuri investeeringuid tehtud. Kogu ala ümbritseb müür. Paistab, et siin on ka mingi muistne asulakoht. Ka on väike selgitav väljapanek. Päike tõuseb ja saab paar kena ülesvõtet.IMG_9379

Järgmiseks liigume õlimuuseumi poole, mis eelinfo kohaselt küll ainult homme ja ülehomme lahti peaks olema. Samuti peaks sealsamas olema ka nn. kaev nr. 1, kustkohast aastal 1932 esimene nafta välja pumbati. Päikesetõusul oli ilm kena selge, aga nüüd satume ootamatult tohutu tihedasse udusse. Muuseumi leiame udust küll üles, aga järgmiseks plaanitud wildlife park’i külastuse jätame ära.IMG_9384

Ja muuseum oli kinni.

Et auto rent peaks olema 24 h, see aga peaks varsti, nii poole kümne paiku täis saama, uut päeva aga pole enam mõtet maksta, siis liigume lennujaama poole tagasi. Väikese ringiga läbi avaliku ranna. Kui siin oleks dushid, siis käiks ujumas, aga et ei ole, siis ei hakka nahka soolaga kokku tegema. IMG_9390

Ka siin riigis võimaldab raha ülejääk merre liivast saari plötsida, ei ole need küll nii ambitsioonikad kui Emiraatides, aga ikkagi. Ja võõral neile asja ei paista olevat. Tõkkepuud on ees ja turvamehed on valvel.

Üldse on politseid kõikjal väga palju näha. Lisaks korralikult võretatud patrol-politseiautodele on veel ka kontrollpunktid, milledes suisa soomustatud autod ja hummerid. Ning politseid kõik kenasti pumppüsside ja automaatidega. Väheke selgitab seda raadiost kuuldud uudis, et üleeile oli kuhugi siin pomm pandud ja politseinik olla surma saanud. Mis põhjused siin selliseks terroriks on, ei tea. Voib ainult oletada, et kõik ei ole päris rahul rojalismiga ja rikkuse jaotamise põhimõtetega..

Enne lennujaama lipsame läbi McDonaldsist, et juua kohvi. Saab seda jooki sellest asutusest ju suht kindla kvaliteedi ja paraja hinnaga  kõikjal maailmas. Menüü annab hinnaks 0,500 raha ja meil sobivasti kogu kassast 1 BHD ongi järel. Kassasse jõudes selgub küll, et mingil põhjusel on arve 1,200, aga kui ütlen lihtsalt et rohkem raha ei ole, siis peale kerget kõhklemist antakse meie tellung ikkagi üle. Äkki ole küsimus selles, et topsid olid suured, või siis ikkagi milleski muus, ei tea… Aga kohv ise on hea.

Auto äraandmine sujub torgeteta. See auto plaan oli iseenesest väga hea. Mida siin jala ikka oleks jõudnud näha ja taksoga midagi vaatama sõites oleks see raha nagunii ka ära kulunud või siis isegi rohkem. Kogu saarele sai ikka korralik tiir või poolteist peale tehtud) ja kilomeetreid kogunes kokku 370.Screenshot_2014-12-14-15-34-44

Et väljalend on alles 15.10, siis on seda ajakest jälle liiast käes. Mõnda aega õues passinud, lähme rämpstoitu sööma. Lõpuks saab hakata lennujaamaformaalsustega tegelema ja see aitab ajal kuluda. Kord juba ootealal, saab ka paar väikest suveniirikest osta..)))))))

Kenasti ja vahejuhtumiteta Dubais tagasi ja et kiiret pole kuhugile, hakkame jala Deira poole astuma. Minna peaks olema suurusjärgus kuus kilomeetrit ja plaan on esimesse sobivasse hotelli ennast majutada. Selliseks saab Hotel Prime. Hinna ja kvaliteedi suhe tundub hea.IMG_9402

Ehkki mõnda aega kohal olles saab selgeks, et liigub siin ainult süsimust rahvas. Aga mis sellest, varsti olemegi ju Aafrikas ja saab enne nö. trenni teha)). Ka reklaamitud wifi ei taha töödata päris nii kui lubatud, aga et meil on veel mobiilset netti järel siis kasutame seda.

Tuppa sisse elatud ja dushi all käidud läheme õhtusööki otsima. Seekord pakutakse meile seda afgaani/pakistani restoranis. Sellest viimasest sõnast ei maksa muidugi väga kinni hakata, sest restorani nime kannab siin iga söögikoht, ka ühe lauakesega kebabi/burgeriurgas. Menüüst ei ole küll midagi aru saada, mis puudutab nimetusi, aga õnneks on pildid ka kõrval. Muu hulgas tellime ka kahe peale taldriku shaslõkki, mis osutub väga maitsvaks. Kokkuvõttes positiivne eine!

Viimase asjana enne pika päeva lõppu liigume veel meie eelmise hotelli sektorisse, kus asus kaubatänav, mille peamine artikkel olid mobiiltelefonide lisad. Selliseid poode ja poekesi on siin koos liialdamata sadu. Enamik pakub ka (väike)hulgimüüki, ilmselt siis käib ka palju kaubareisijaist turiste. Meie aga oleme jaekliendid ja ostame navigeerimise hõlbustamiseks autosse ühe tahvelarvuti hoidja. Ja see saab ka päeva viimaseks tegevuseks…

9 detsember. Bahrain

Öösel juhtub minuga imelik lugu. Ärkan ja vaatan telefoni peal kella, see näitab kolme. Ajavahe kas tundi, selge, et vaja üles tõusta, kell viis oligi ju plaanitud ärgata. Tõusen, söön oma portsu tuunikala, käin dushi all. Vaatan ja imestan, Mihkli äratuskell ei ärata ja Mihkel ise ka magab õndsa und. Siis vaatan arvutit, mille jätsin ööseks kaarte alla laadima. Ja jaga ära, et kell ongi kolm öösel ja peaksin veel paar tunnikest magama. No tore tore.. Aga kell viis on juba palju raskem tõusta.

Poole kuueks oleme oma kodinad  kokku saanud ja lähen alla taksot tellima. Ja nagu tellitult veereb üks selline hotelli ukse eest mööda. Raban selle kinni ja varsti sõidamegi kenasti lennujaama poole. Väljas valgeneb ja liiklust on juba üksjagu, aga  ummikuid veel pole. Saame kohale 24 AED eest,

Formaalsused lennujaamas käivad kähku ja aega jääb kõvasti üle. Aga lennukid on selline transport, kuhu hiljaks ka ei saa jääda..

See konkreetne lennuk, mis Bahraini lendab, on suur  ja pooltühi. Lend kestab alla tunni ja selle jooksul jõutakse pakkuda klaas mahla ja kanavõileib

Bahrainis kohal, tuleb osta viisa. Selleks aga, et osta viisa on vaja kohalikku raha. Selleks et saada kohalikku raha on vaja valuutat. Ja vahetuskurss tundub olevat sobivalt ebasõbralik, sest vahetusvõimalusi on 1. Igatahes, 100 euro eest saab 39 kopikatega kohalikku raha. Viisad aga maksavad järgmiselt:IMG_9271

Meie reisiga sobib see 15 rahane variant. Viisa eest saab maksta kohe passikontrollis ja protsess kiire ning lisaküsimustest vaba.

Et on alles varajane hommik, kell liikus tund aega tagasi ja Eestiga vahe nüüd ainult tund, siis otsustame liikuda natuke jalgsi. Olles juba lennujaama silmist kaotamas, turgatab pähe, et oleksime võinud auto rentida. IMG_9274Kuidas sa muidu ikka riigist ülevaate saad. Mõte kohe nii hea, et sammume lennujaama tagasi ja maandume esimese autorendifirma leti ees. Selleks on Europcar.IMG_9278

Auto, mille saame on uus Ford Focus ja maksta tuleb selle eest 12 BHD-d.IMG_9280

Võtame siis ringreisi ette ja kärutame kogu saare risti-põiki läbi. Ega siin suuri vaatamisväärsusi tegelikult polegi. Sõidame esimese hooga kohe saare lõunatippu. IMG_9285

Maantee on sile, lai ja suures osas  öösel ka valgustatud.IMG_9291

Poole saare pealt jääb lliklust õige väheseks. Lõpeb aga kinnisvaraarendusega, kuhu võõrastel sissepääsu pole, vaatamata eksitavale sildile welcome).IMG_9289IMG_9287

Igal pool on aga näha ehitus-arendustegevust, saare keskel aga ka ohtrat nafta-ja gaasitööstust. S.o. rahaallikat.IMG_9299IMG_9302IMG_9301

Tagasi pealinnas Manamas, käime tankimas.IMG_9304

Kütus on soodne, bensiin maksab 0,100 BHD liiter, seega 2 BHD eest saame 20 liitrit. Kuigi uus ja kaasaegne auto, siis ökonoomsusega eriti silma ei paista, kuluks paistab tulevat vaat et isegi üle 10 sajale. Edasi lähme Carrefouri, mis asub Bahrain City Centre nimelises tohutu suures kaubanduskeskuses.

Saareriigi vaatamisväärsuseks nr 1 paistab olevat eelajalooline asuala, mille keskpunktiks on kindlus, mis ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Ei saa siis meiegi seda külastamata

8 detsember. Esmaspäev

Asjad ikka venivad. Hommikul rääkisin Neerajiga, kella neljaks pidid siis lõpuks kõik dokumendid valmis olema.

Kell  neli olen kontoris. Neeraj on, dokumente ikka pole. Pidid olema sadamas, mr. Chaitanya käes. Paari tunni pärast peaks saama. No deja-vu.

Läheme siis hotellisektorisse tagasi. Kella kuue paiku helistan, Chaytanja lubab paberid nii kahksa paiku. Ja lubab ise ära tuua.

Kaheksa paiku helistan uuesti. Lubab 20 minuti pärast KFC tulla. Läheme siis sinna, ja vaata imet, tegelane kohal isegi nati varem!!

CDP on kenasti mingi tempel peal. Ei tea küll täpselt mis tempel, sest kui selle oleks löönud inimene, kes karnetitega tegeleb, siis oleks ta pidanud ka ära rebima riba, mis riigist välja tollimisel jääb tollile..

Aga vähemalt on midagi. Kui kunagi veel Emiraatidesse tulla, võib küll probleeme tekkida, kui auto pole korrektselt välja vormistatud, aga loodetavasti saab selle olukorra ikkagist kuidagi lahendad.

Peale väikeseid viinavõtmise nalju ja Chaitanya teejoomise kutsest keeldumist jätame nägemiseni ja läheme siis kauaoodatud piletiteostmise protseduuri juurde hotellis.

7 detsember. Pühapäev

Kell oli helisema pandud seitsmeks. Sööme, mis külmkapis alles on ja hakkame Etioopia saatkonna poole liikuma. Hommikused temperatuurid, kui päike pole veel kõrged, on väga meldivad ja soosivad jala käimist. Pakuks, et ca 20 kraadi. Plaan on igaks juhuks ikkagist see transiitviisa teha, et me Djiboutisse lukku ei jääks. Teel helistan ka mr. Caitanyale, kes väitis juba meie asjadega tegelemist. Saatkonda on umbes 40 minutit kõndimist ja kohale jõuame mõni minut enne poolt üheksat. Uksed kõik juba valla ja töö käib. Tädi, kelle jutul eelminegi kord sai käidud, tunneb mind kohe ära ja võtab meie passid. Väga abivalmis, täidab meie eest ka viisaankeedid. Transiitviisa hind ühele on ka meeldiv, 25 AED ainult. Väike kahtluseuss närib ainult selle kehtivusaja suhtes, Sellele tädi vastata ei oska ja saadab mind taaskord tuttavasse kabinetti nr. 10. Täpsustuseks eelmise korra postitusele tuleb öelda, et siin ei asu siiski mitte konsul vaid asekonsul. Konsuli ruumid olla teisel korrusel. Kahtlused saavadki kinnitust, viisa hakkab kehtima väljastamise hetkest, seega sai jällegist tühja tuldud… Aga Djiboutist pidime ikkagist saama viisa.

Teatan siis selle kurva uudise ka abivalmis tädile viisasektsioonist. Täidetud ankeedid koos järjekordsete passikoopiate ja ühe pildiga jäävad ootama puhuks, kui me ikkagist otsustame siia naasta.Ei taha kohe tädi kurvastadagi, et ta nii palju jällegist tühja tööd pidi tegema ja ei ütle talle, et pole mõtet neid siin säilitada. Sest seitsmest päevast ei piisa meili mingil juhul, teadmata aeg kulub ju veel auto konteinerist kätte saamiselegi.

Tagasiteel on õues juba paar kraadi palavam ja kõik märgid näitavad, et igapäevane kuumus ei jää ka täna tulemata. Hotellis tagasi, teen kõne ka mr. Neerajile, kes loomulikult lausub, et kõik on korras jne jne, ja et kui asjad valmis, siis helistab mulle.

Ja helistaski, poole ühe paiku, ja teatas, et tolliprotseduurid on lõpetatud, kella kahe paiku peaks auto konteinerisse minema ja kella kolme-poole nelja vahel ootab ta mind kontorisse.

Võtame siis täna juba teise jalgsimatka ette. Arvestuslikult peaks hotellist Rais Hassan Saadi Bildinguni olema 4 km. Vahele jääb ka jõgi/merelaht, mida siin tagasihoidlikult ojaks (creek) kutsutakse. Üle selle saab veetaksoga, sõit 1 dirham/ots.

Kell kolm olen kontoris kohal, keda aga pole, on Neeraj. Tuleb leppida tema kolleegiga, kes ütleb, et maksku ma raha ära ja homme lõunaks saab  dokumendid. Ja hind muidugi jälle tõusnud. Et tegelasel inglise keel kaunis puine, siis jääbki mul arusaamatuks, millest järjekordne hinnatõus. Ja ega seal suurt vhet pole kah, maksta tuleb ju niikuinii… Maksmise kohta saan mingisuguse paberi kah ja sätingi ennast minekule. Eks tule siis veel õks öö selles hotellis veeta…

6 detsember. laupäev

Täna tahtsime minna Burj Khalifasse. Aga plaan jäi katki. Selleks, et seda maailma kõrgeimat maja külastada, oleks vajalik eelnevalt internetis registreerida ja pilet osta. Sellisel juhul on võimalik külastada 124. korrust kõrgusel 452 m  125 AED eest. Seda ennelõunasel ajal ja õhtul hilja. Vahepealsel ajal maksab pilet 200 AED. Aga eile proovides seda võimalust kasutada, selgus, et kõik soodsad ajad olid juba välja müüdud. On veel üks variant, minna kohale, ette piletit ostmata. Ei tea kui suur tõenäosus on siis külastust läbi viia, aga piletihind on sellisel juhul juba 300 AED. Mis on niikuinii liig mis liig. Veel on variant külastada 148 korrust, kõrgusel 555 m maja jalamilt, aga see maksab juba 500 AED,mis teeb kaugelt üle 100 euro. Kokku on sellel supermajal 163 korrust, sellest 37 korrust kontoreid, 144 korterit kokku 900 elanikuga ja Armani hotell 160 numbritoaga. Maja ümber aga on purskkaevud, mis purskavad 150 m kõrgusele ja maksid 217 millionit (!!!) USD-d. Autorid samad, kes tegid ka kuulsad Las Vegase purskkaevud. Vaatasime just ka lennukipileteid, pilet Bahreini maksab 55 eurot, ja lennukiga saab tunduvalt kõrgemale))). Seega piirdumegi täna kodusektoriga ja kogume energiat homseteks asjaajamisteks.