7 detsember. Pühapäev

Kell oli helisema pandud seitsmeks. Sööme, mis külmkapis alles on ja hakkame Etioopia saatkonna poole liikuma. Hommikused temperatuurid, kui päike pole veel kõrged, on väga meldivad ja soosivad jala käimist. Pakuks, et ca 20 kraadi. Plaan on igaks juhuks ikkagist see transiitviisa teha, et me Djiboutisse lukku ei jääks. Teel helistan ka mr. Caitanyale, kes väitis juba meie asjadega tegelemist. Saatkonda on umbes 40 minutit kõndimist ja kohale jõuame mõni minut enne poolt üheksat. Uksed kõik juba valla ja töö käib. Tädi, kelle jutul eelminegi kord sai käidud, tunneb mind kohe ära ja võtab meie passid. Väga abivalmis, täidab meie eest ka viisaankeedid. Transiitviisa hind ühele on ka meeldiv, 25 AED ainult. Väike kahtluseuss närib ainult selle kehtivusaja suhtes, Sellele tädi vastata ei oska ja saadab mind taaskord tuttavasse kabinetti nr. 10. Täpsustuseks eelmise korra postitusele tuleb öelda, et siin ei asu siiski mitte konsul vaid asekonsul. Konsuli ruumid olla teisel korrusel. Kahtlused saavadki kinnitust, viisa hakkab kehtima väljastamise hetkest, seega sai jällegist tühja tuldud… Aga Djiboutist pidime ikkagist saama viisa.

Teatan siis selle kurva uudise ka abivalmis tädile viisasektsioonist. Täidetud ankeedid koos järjekordsete passikoopiate ja ühe pildiga jäävad ootama puhuks, kui me ikkagist otsustame siia naasta.Ei taha kohe tädi kurvastadagi, et ta nii palju jällegist tühja tööd pidi tegema ja ei ütle talle, et pole mõtet neid siin säilitada. Sest seitsmest päevast ei piisa meili mingil juhul, teadmata aeg kulub ju veel auto konteinerist kätte saamiselegi.

Tagasiteel on õues juba paar kraadi palavam ja kõik märgid näitavad, et igapäevane kuumus ei jää ka täna tulemata. Hotellis tagasi, teen kõne ka mr. Neerajile, kes loomulikult lausub, et kõik on korras jne jne, ja et kui asjad valmis, siis helistab mulle.

Ja helistaski, poole ühe paiku, ja teatas, et tolliprotseduurid on lõpetatud, kella kahe paiku peaks auto konteinerisse minema ja kella kolme-poole nelja vahel ootab ta mind kontorisse.

Võtame siis täna juba teise jalgsimatka ette. Arvestuslikult peaks hotellist Rais Hassan Saadi Bildinguni olema 4 km. Vahele jääb ka jõgi/merelaht, mida siin tagasihoidlikult ojaks (creek) kutsutakse. Üle selle saab veetaksoga, sõit 1 dirham/ots.

Kell kolm olen kontoris kohal, keda aga pole, on Neeraj. Tuleb leppida tema kolleegiga, kes ütleb, et maksku ma raha ära ja homme lõunaks saab  dokumendid. Ja hind muidugi jälle tõusnud. Et tegelasel inglise keel kaunis puine, siis jääbki mul arusaamatuks, millest järjekordne hinnatõus. Ja ega seal suurt vhet pole kah, maksta tuleb ju niikuinii… Maksmise kohta saan mingisuguse paberi kah ja sätingi ennast minekule. Eks tule siis veel õks öö selles hotellis veeta…

6 detsember. laupäev

Täna tahtsime minna Burj Khalifasse. Aga plaan jäi katki. Selleks, et seda maailma kõrgeimat maja külastada, oleks vajalik eelnevalt internetis registreerida ja pilet osta. Sellisel juhul on võimalik külastada 124. korrust kõrgusel 452 m  125 AED eest. Seda ennelõunasel ajal ja õhtul hilja. Vahepealsel ajal maksab pilet 200 AED. Aga eile proovides seda võimalust kasutada, selgus, et kõik soodsad ajad olid juba välja müüdud. On veel üks variant, minna kohale, ette piletit ostmata. Ei tea kui suur tõenäosus on siis külastust läbi viia, aga piletihind on sellisel juhul juba 300 AED. Mis on niikuinii liig mis liig. Veel on variant külastada 148 korrust, kõrgusel 555 m maja jalamilt, aga see maksab juba 500 AED,mis teeb kaugelt üle 100 euro. Kokku on sellel supermajal 163 korrust, sellest 37 korrust kontoreid, 144 korterit kokku 900 elanikuga ja Armani hotell 160 numbritoaga. Maja ümber aga on purskkaevud, mis purskavad 150 m kõrgusele ja maksid 217 millionit (!!!) USD-d. Autorid samad, kes tegid ka kuulsad Las Vegase purskkaevud. Vaatasime just ka lennukipileteid, pilet Bahreini maksab 55 eurot, ja lennukiga saab tunduvalt kõrgemale))). Seega piirdumegi täna kodusektoriga ja kogume energiat homseteks asjaajamisteks.

 

5 detsember. Miracle garden

Tänase päeva plaan on minna lilleparki. Selleks tuleb ennast kõigepealt kurssi viia kohaliku linnatranspordiga. Seda on siin kolme liiki. Tramm, buss ja metroo. Viimane sõidab küll rohkem postide otsas kui maa all, aga  on see-eest täisautomaatne, ilma inimjuhita. IMG_9201

On veel üks omapära. Sättisime end hommikul varakult minema, päev ju lühike ja kuuest pime. Aga võta näpust, reedeti tuleb esimene rong alles peale 13.00 ja enamus bussegi alustavad liikumist alles kaheteistkümnest.  Seega tuli pikk hommikupoolik. Suletud metroojaamast hotellipoole tulles jäävad teele mitmed juuksuritöökohad, mul aga sobivasti juuksed pikaks kasvanud. Kuna aega ka hetkel laialt käes, siis saangi uue soengu.IMG_9203

Selleks , et linnatranspordiga liigelda, tuleb osta ühissõidukikaart. Turistile on sobivaim päevapilet, maksab see 20+2 ja saab sellega liigelda kõigis kolmes transpordivahendis  nii palju kui kulub päeva lõpuni. Sellistega endid varustamegi, kui metroosse siseneme, Banyas Square jaamas. Metrooliine on kaks ja ka meile on vajalik ümberistumine Unioni jaamas. Edasi liigume 12 peatust Jebel Ali suunas, peatusesse Mall of Emirates.IMG_9228

Luureinfo kohaselt saab siit bussiga nr. F30 11 km kaugusel asuvasse miracle gardenisse. Bussi väljumiseni on veel ca 15 min, aga saabub buss viis min. enne väljumisaega ja väljub täpselt. Bussis paisavad veel mõned turistid olevat. Soovitud sihtkohas mingil arusaamatul põhjusel peatust ei ole, buss sõidab oma poolteist kilomeetrit edasi ja siis saab alles maha. Kõndida poleküll palju, aga eesmärgi ja bussipeatuse vahele jääb 12 realine kiirtee ja mitmetasandiline ristmik,millest pole eriti aru saada, kuhu miski haru suundub. Ülejäänud turistid paistavad lootma jäävat taksovariandile, meie aga hakkame jala minema. Kuidagi õnnestub meil ikka õiged rajad leida ja nii me ka kohale jõuame.

Plet maksab 30 AED, sellest, mis pargis näha, räägivad pildid kindlasti rohkem. IMG_9218IMG_9223

IMG_9210IMG_9226

Lilli on küll meeletutes kogustes, nagu ka külastajaid.

IMG_9207IMG_9208Aga natuke mõistetamatuks jääb kogu selle ürituse kontseptsioon…..

IMG_9224

IMG_9217

Tagasi bussipeatusesse liigume taksoga…

Et meil on päevapilet, siis kasutame seda ja sõidame oma koducarrefouri ning et hotellis on külmkapp, siis ostame sinna sisse üht-teist…

4 detsember. Võimalik, et veel mõttetum päev

Hommikul sööme parasjagu riisiputru tuunikalaga, kell on pool kaheksa, kui Neeraj juba helistab, et tulgu ma ruttu kontorisse. Eks siis nii tuleb ka teha, hommikused ujumisprotseduurid tuleb edasi lükata.

Kontoris ei toimugi eriti miskit muud, kui saame siis lõpliku (loodetavasti!!!) kinnituse maksumuse ja kuupäevade kohta. Vedaja on Maersk, mis sisendab veits kindlust, väljumine 09 ja kohal juba 14 dets. Mis iseenesest on tore. Aga ilmselt tuleb ikkagi siin passida kuni laeva väljumiseni, et originaaldokumendid endaga kaasa saada. Saan ka kontakti Djiboutis. Edasi tuleb sõita sadamasse.

Sadama väravas gate2, helistame meile antud kontaktile, korjan oma kodinad autost kokku, mahuvad kenasti fotokotti, ja jääme ootama. Varsti mr Chaitanya tulebki. Üllatub, et mul pole dokumente kaasas. Tuleb välja, et mr. Neeraj unustas hommikul anda ja nüüd tuleb tal sõita neid siia tooma. Mis on iseensest hea, sest nii saame temaga linna tagasi. Teeme koos autoga ühe pildi ka, kes seda teab kas, millal, millises olukorras ja kus üleüldse veel seda autot näha saab!IMG_9187

Neeraj kohal, läheme tolli, aga nagu juba eelnevaltki teada oli, siis eriti kedagi tööl ei ole ja meie ärasõidukuupäev satub jällegi löögi alla. Neeraj sõidab minema, meie  Chaitanyaga aga sõidame peaväravasse, lootuses, et äkki seal on mõni inspektor tööl, kes oleks nõus meiega tegelema. Saame infoks, et tuleks tulla kahe tunni pärast, seega kella kahe paiku, siis tulla uus vahetus tööle.

Seniks läheme mr. Chaitanya kontorisse. Tema põhitööks on ehitusmasinate eksport. Sadama territoorium on ikka tohutu suur. Teel olles pakub ta võimalust minna firmariiete tax-free poodi, kus hinnad pidid väga odavad olema, aga meil pole sinna asja. Seega siis kontorisse jõudnud, istume kontoritoolidele ja tukastame.

Kella kahest tollis tagasi, lubab üks ametnik meile kellegi organiseerida autot üle vaatama. Ootame siis 45 min, aga kedagi ei tule ja lubaja ise on ka juba ammu silma alt ära. Kuna homme on vaba päev, siis kõik kipuvad juba koju ja ilmselt on nii ka Chaitanyaga, kel kodus naine ja 1,8 a poeg. Ise on ta 33 aastane. Ja seega jääb alles ainuke lootus saada pühapäeval asjad korda aetud.

Kuna tänu meile pole saanud vaeseke ka lõunat söömas käia, siis hüppame kiirelt teeäärsest kohvikust läbi.IMG_9198

Teeb meile saiakesed välja ja piimaga tee.IMG_9197

Ja seejärel toob ta meid siis kesklinna tagasi. Deira on selle linnaosa nimi, kus asuvad meile sobilikud hotellid. Esimesse sisse astunud ja natuke kaubelnud, otsustame ka siia jääda. Eagele hotel. Veits kulunud tuba, aga kõik vajalik olemas ja WC.s on pott. Mitte need jalajäljed. IMG_9199

Internet paistab ka päris kiire olevat.

Teeme  õhtuse tiiru ümbruskonnas. Asukad on siin keskmisest tumedama nahavärviga. Ja et lähedal on turg, siis kohtab ikka turiste ka.

3 detsember. Mõttetu päev

Hommikul käin ujumas ja dushamas, Miza jätab seekord vahele,talle vist avaldab ikka see National Day mõju..))). Kella kaheksaks olen kenasti Neeraji juures kontoris uudiseid kuulamas. Kahju, et ma kuidagi ei saa jagada tema positiivsust meie asja edenemise kohta. Nüüdseks on ära langenud 06 dets laeva variant laevafirma liigkeeruliste nõudmiste tõttu ja laual on uued variandid : 09 konteiner laeva ja 15 kohal, ning 15 laeva ja 22 kohal. Naljakas, et ta üldse küsib, et kumba varianti ma eelistan. Esimene olla 75 euri kallim. See eurodesse arvutamine on üldse üks kahjulik plaan, kuna nemad kasutavad selleks kurssi 4,8 ja kui nüüd eurodest tagasi dirhamiteks teha, siis saame kõvasti lüpsta)). Kontrollisin ametlikku kurssi täna, selleks on 4,55 dirhami ühe euro eest. Mingi lootus peaks olema ka auto täna ikka sadamasse ära viia. Aga selleks peab mingi paberitöö tehtud saama. Sadam ise asub 37 km siit lõunas mööda peamaanteed. Selgub, et see on ikkagi tasuline ja kui meid seal kinni peaks püütama ootaks meid  200 AED suurune trahv. Me siin juba sadu ja sadu km-d mööda tasulisi teid põrutanud. Aga ega neil meile trahve saata õnnestu. Kuhu?

Õnne ei maksa muidugi pikalt proovile panna ja edaspidises liiklemises proovime ikkagist tasulisi teid vältida. Kuna minu kontoris istumisest suuremat kasu pole, siis lepime kokku, et oleme lähikonnas ja hakkame uudiseid ootama. Enne ärasõitu tullakse veel autot mõõdulindiga mõõtma, aga näinud, milline pisike autoke meil on võrreldes kohalike autodega, siis pannakse lint ilma kasutamata taskusse tagasi.

Lähme “vanalinna” moodi linnajakku siinsamas lähedal, kus on suur kontsentratsioon hotelle-hosteleid-guesthousse, et selleks puhuks, kui tuleb auto ära anda, endale öömaja kindlustada.IMG_9181

Auto parkimisega on probleeme, lõpuks õnnestub see kalaturu juures parklas. Kaks raha tund. Hais on jube. IMG_9183

Hotellidest paljud on täis, aga kõigil odavama otsa hotellidel on nagu kartellilepe- kahene tuba 250 AED. IMG_9180

Vaatasin booking.comist ka, näiteks purjes on vabu tube küll, hinnad alates 1700 usd öö. Hommikusöök hinnas.

Edasi lähme lõunasöögile. Selleks hüppame kodu-carrefourist läbi ja maandume juba tuttaval ehituskrundil rannalähedal. Praeme vorsti sibula ja küüslauguga. Praetult pole vigagi. IMG_9186

Ja pärast ujuma.

Peale ujumist helistan Neerajile. Nagu kartsingi. Hommikul jälle kontorisse, loodetavasti siis juba dokumentide järele ja kella üheksast sadamasse. Taas loodetavasti.

Ok, sõidame siis linnaserva ja jääme laagrisse. Satume küll kaunis populaarsesse paika, kus kohalikud käivad autode ja atekatega hullamas. Õnnestub suisa oma köit kasutada ja üks sheigipoeg oma hiiglasuure patroliga liivast  välja päästa.

2 detsember.National day.

Täna on UAE 43 sünnipäev. Sel puhul, ja et pole kuhugile kiiret, magame kauem, kuni päike teeb olemise liialt palavaks. Eks oma osa ole ka eile joodud pidujoogil))! Kuulame kohalikku ingliskeelset raadiojaama, kus räägitakse mitmetest sünnipäevaüritustest. Näiteks toimuvad täna rahvusvahelised langevarjurite meistrivõistlused üle tuhande osavõtjaga. Eks paistab, äkki läheme ka mõnele üritusele.Igatahes peab minema lähemale Dubaile, et hommikul õigel ajal sadamas olla. Enne aga peab tuvastama, kus see sadam üldse asub. Selleks aga on vaja internetti saada, sest meie soetatud kohaliku SIMkaardi ettemaks on läbi saanud.((.

Hommikusöögiks on sobivalt Salvesti seljanka suitsuribilihaga. IMG_9151Nämmm..

IMG_9165
Paistab, et oleme oma laagri kohalike ristteele parkinud. Hommikul möödub meist kolm kaamelikarja, kes lasevad endast kenasid pilte teha. IMG_9154

IMG_9157IMG_9173

Ka liigub üksjagu kohalikke, aga ei mingeid vahejuhtumeid.
Õnnekson ilm poolpilves ja auto varjus on päris meeldiv istuda.
Päeva kuludes tuleb siiski kodinad kokku panna ja Dubai poole tagasi liikuma hakata. Hommikul vaja ikkagist lahinguvalmis olla.
Neeraj pole küll miskit meili saatnud ega helistanud, aga eks talgi ole ju vaba päev.

Teel olles kontrollime juttu, et Abu Dhabis on küte odavam. Ongi. Ainult, et esimesest tanklast meil tankida ei õnnestu, kuna pole miskisugust küttekaarti. Teises tanklas algab sama kaardi jutt. Et meil juba tuli põleb varsti, siis uurin asja lähemalt. Selgub, et see kaardisüsteem siin ilmselt nö. kütuseturismi vältimiseks ja kui olen tanklas meie päritolu seletanud ja passigi näidanud, siis lubatakse lahkesti tankida. Liiter maksab 2,35 ja 100 AED eest saame ligikaudu 42 liitrit. Vaene tankijapoiss Indiast saab üleni diisliseks, tankurid siin  ju veokate tankimiseks, diisel sõiduautosid siin pole, ja meie auto pole võimeline sellise kiirusega kütust vastu võtma.
Dubai kesklinn on rahvast tulvil. Meie “kodupood” Carrefour on samuti hullult ülerahvastatud. Palju inimesi on poes lihtsalt niisama, degusteerimistest osa saamas või mingil muul põhjusel, aga mitte ostmas,korvegi ole ligi. Meie aga oleme ostmas ja täiendame oma toiduvarusid.
Plaanisime sõita randa, sest siit oleks hommikul hea ligi asuda asju ajama, ei peaks pikalt ummikutes passima. Aga selleks et randa pääseda tuleb hoopis nüüd õhtul ummikutes passida! Randa viivad ja piki randa kulgevad teed on autodest umbes. Enamik autosid on ehitud vastavalt omaniku kujutlusvõimele lipuvärvidega või siis sheikide piltidega. Töristatakse signaale, inimesed on peomeeleolus. Ristmikel on politsei. Lõpuks õnnestub keerata maha rannaäärsesse parklasse, et siis ära süüa oma õhtusöögiks ostetud grillkanad. Mõlemale oma, sest mingil põhjusel on kanad siinmail kidura kasvuga ja rohkem tuvi mõõtu. Ja täiesti maitsetud ka veel..
Tundub, et kuigi kell juba kümme läbi, siis eufooria ei paista näitavat raugemise märke. Mitmelt poolt erinevatest suundadest on näha suurejoonelisi saluute. Aga meil vaja ju ööbimiskoht vaadata. Selle tarbeks asume liikuma. Ringteel peatab meid politsei ja soovib dokumente näha. On pakkuda talle eesti load ja inglise teh. pass. Tundub, et nad eriti asjast aru ei saanud, selline juhus nagu meie ilmselt väga igapäevane ei ole, aga et käed-jalad tööd täis, siis lasevad meid edasi sõita. Aga mõne aja pärast sõidab meile kõrvale eraautoga politsei, kus tuleb välja hoopis kurjema olemisega mees, kes esimese asjana teatab kohe, et me ei tohi siin selle autoga sõita. Jõuan juba kergelt muretseda, et carnetit ei ole meiega, aga saame peale dokumentide ja passi kontrollimist loa edasi sõita.
Ranna ja kesklinna vahel on üks maatükk täisehitamata jäänud (seda kindlasti enam mitte kauaks), sinna siis seamegi ennast sisse.
Lärmi on kuulda veel kaua, kuni uni lõpuks kõrvad suleb..

1 detsember

Tänase päeva alustamiseks sai valitud teistsugune kontseptsioon. Tõusime kell kuus, just kui hakkab valgeks minema. Kusjuures valgeks ja pimedaks läheb siin väga ruttu, sest mida lähemale ekvaatorile, seda suurema nurga all päike loojub ja tõuseb ja seda kiirem on ka protsess, kui ta horisondi taha kaob. Meie laiuskraadidel toimub see väikese nurga all, libamisi, sellest ka pikad õhtud. Igatahes, korjame oma kodinad kokku ja kiirelt autosse ning punuma. Lootus on enne ummikuid ennast kiirelt kesklinna välja libistada. Meie sihtkoha lähedal on avalikk rand, seal siis plaanime ujumas käia, duzhi võtta ja kohvi keeta. Plaan on hea, aga ummikutest ei pääse. Marsruudile jääb ka teeremont, mis võimendab ummikut veelgi. Kuigi kokku oli lepitud, et kontorisse tulen kella üheksaks, siis Neeraj helistab juba poole ajal. Kokku vedame ummikus umbes kaks tundi ja nati enne üheksat oleme rannas. Kiired plaanitud protseduurid ja kiirpudru ning pool kümme olen juba Neeraji juures.
Tuuakse kohvi, mis on must aga tulimagus, ja pudelivett. Sätin ennast mugavalt kontoritooli ja hakkame asju lahkama.Üldiselt on olukord positiivne. Esile on kerkinud mitmeid väiksemaid, kui kindlasti lahendamist vajavaid probleeme. Üheks selliseks on järgmine. Kauba saatedokumentidesse on vaja kirjutada saaja telefoni number. Ja see ei tohi olla rahvusvaheline vaid kohalik, Djibouti number. Kahjuks ei tunne ma seal kedagi. Neeraj kutsub seda probleemi arutama erinevaid oma kolleege, kõik küsivad, kas mul siis tõesti ei ole seal ühtegi sõpra-tuttavat!?. No ei ole)). Pakun, et võiks sinna kirjutada lihtsalt suvalise numbri ja kui ma paar päeva enne konteinerit kohale jõuan, siis anda sadamasse oma juba Djiboutis ostetud telefoni number. Põhimõtteliselt peaks töötama. Seda numbrit on vaja selleks, et oleks kuhu helistada, kui konteiner vaja üle anda. Teine variant on broneerida hotell ja anda hotelli number. Kah võimalik, aga vähemsoovitav, hotell maksab raha ja kõne võib ka kaduma minna. Neeraj üritab säästa mulle hotelliraha ja katsub leida kellegi, kellel on sealkandis mõni klient, et siis sellega juba kokku leppida ja nende kontakte kasutada. Esimene selline üritus jookseb küll liiva, sest keegi ei taha end eriti võõraste saadetistega siduda – parem karta kui kahetseda, krt seda teab, mis saadetistega tegu. Aga Neeraj on positiivne ja koos kolleegidega lubavad siiski midagi välja mõelda.
Vahepeal uurib Neeraj ka Eesti kohta. Ise on ta Indiast, nagu ka enamik ülejäänud personalist siin kontoris Täpsemalt Mombay lähedalt, siin aga juba 5 aastat. Tavaliselt käib kodus kaks korda aastas, aga nüüd pole juba ligi aasta aega käinud.
2 detsembri laevast, mis oli algne plaan, ei tule küll miskit välja. Homme on jällegi vaba päev. National Day. Ühendemiraatide 43 sünnipäev. Ja töö loomulikult seisab.
Laual on kaks varianti: 6 konteiner laeva ja 15 Djiboutis ning teine oli vist 12 ja 22. Igatahes, kuna ajafaktor on peamine, siis uueks plaaniks saabki see esimene. Selleks tuleb kolmapäeva hommikul sadamasse sõita.
Et ma siin enam kuidagi abiks ei saa olla, siis sätin minekule. Uudiste ja küsimuste puhuks on kokku lepitud kasutada telefoni ja juhised sadama jaoks peaksin saama ka meilile.
Et taas on plaaniväline vaba aeg, siis kasutame seda Djibouti saatkonnaotsimiseks. Kuigi viisa peaksime saama lennujaamas on arrival, siis maapiiri kohta ei tea nii täpselt. Ja parem oleks ikkagi kindel olla. Interneti info annab asukohaks ligilähedaselt sama paiga, kus Etioopiagi saatkond. Aga nimetatud aadressil küll midagi saatkonnalaadset ei asu, lihtsalt villa, värav lukus. Teine võimalik asukoht asub Abu Dhabis, sinna on natuke üle saja kilomeetri. Asumegi teele.IMG_9112

Kütus jälle otsakorral, aga poole maa peal tangitakse mingit rekkat teeservas kütuseautost. Ronin ka kohe jaole ning lastaksegi meile paaki saja raha eest kütet. Mõõdik näitab küll nagu oleks jooksnud 66 liitrit, aga paistab nii, et siin on kasutusel mingi muu, 0,5 liitri suurune ühik, sest paak saab parasjagu pooltäis. Aga piisab sellestki.

IMG_9133

Abu Dhabi peaks küll nö. pealinn olema, aga Dubai ja Sharjah on ikka kõvasti vägevamad. Kuigi ka siin ei saa miskit ette heita, raha on lennanud paremale ja vasakule. IMG_9121IMG_9126

Aga ei õnnestu meil ka siin see Djibouti esinduse leidmine. Kahtlustan, et kuna pole just väga rikka riigiga tegu, siis võib olla tegemist ka lihtsalt väikese kontoriga aga mitte suure eraldiseisva villaga, nagu siin muudel riikidel kombeks.
Peale selle on siinkandis meil ka teine sihtpunkt kaardile märgitud. Peale erinevaid infokanaleid pidi saadud teabe läbitöötamist eksisteerib võimalus, et õnnestub osta alkoholi. Ja seda ilma litsentsita. Alkoholipoliitika on siin range, kuid erineb emiraaditi natuke. Sharjahis on igasugune alkoholi ostmine-müümine, omamine ja tarbimine vangla ähvardusel keelatud. Ülejäänud emiraatides tuleb alkoholi ostmiseks ja tarbimiseks taodelda litsentsi. Selleks tuleb minna politseisse ja täita avaldus, kaasa võtta dokumendifotod(!). Ei tea küll täpselt, aga ilmselt saab siis kaela pildiga tunnistuse joodikuks olemise kohta))!. Ja selle litsentsiga on siis võimalik ka vastavast poest üht-teist osta. See käib kõik mittemoslemite kohta. Moslemitele kehtib absoluutne kuiv seadus.
Paistab, et luureinfo peab seekord paika ja me ei peagi National Day’d kuiva suuga tähistama. Paik on teada ka teistele valgetele napsusõpradele, enamikul on lahkudes käed tööd täis.)). Panen siia ka asukoha info: 24°26’32.76″N, 54°36’26.71″E

IMG_9131

Poes on valik seinast seina, rahuldatud saab nii nõudlik kui ka vähenõudlik klient, seega ei jää ka meie tühjade kätega. Ja seda ilma litsentsita! Ostud pakitakse siivsalt mustadesse kottidesse ja head teed.

IMG_9132
Võtame suuna Al Aini poole, et endale mugav laagriplats leida. Linnade lähiümbrus pole selleks kõige sobivam tiheda asustuse tõttu. Käime veel mingis väikeses teeäärses “supermarketis” toiduainetevaru täiendamas. Piduõhtusöögiks saavad loomalihakebabid.

IMG_9141

Mõne aja pärast keerame paremale, Saudi Araabia piiri poole. Tee kulgeb läbi tihedalt tarastatud istanduste. Tarad on ilmselt kaitseks kaamelite eest. Tara sees kasvavad põõsad aga omavad ilmselt lihtsalt luidete kinnistamise eesmärki, mingeid vilju need põõsad küll ei kanna. Istanduste vahele jäävad aga suured liivaluited. Kuigi kõikjal on autodega sõitmise jälgi, siis on ühe autoga vastav ettevõtmine siiski kaunis riskantne ja peab hoolega jälgima, et autot sisse ei kaeva. Pärast mõningast roamimist leiame ka meid rahuldava laagriplatsi. Seame ennast mugavasti sisse, teeme õhtusööki ja tähistame homset rahvuspüha. Vahel satuvad laagrisse ka mõned juhuslikud kohalikud. Üks üritab mulle midagi seletada, aga et inglise keele oskus pole kiita siinsete külaelanike seas, siis läheb mõnda aega, enne kui saan aru sõnast 5 dirhami. Ja saan õieti aru, sest viiedirhamiline rahatäht võetakse kenasti vastu. Käsitleme seda kui laagrimaksu.
Hämardudes tibutab ka kergelt vihma, aga suuremat sadu ei tõota. Abu Dhabi poolt kostab pikalt-pikalt ilutulestiku kõmin, aga kuna oleme piisavalt kaugel, siis kahjuks näha pole miskit..

30 nov. Asjaajamise päev

Hommikul saame küll seitsmest liikua ja me pole ka eriti kaugel linnast ning tundub juba, et saame saatkonda enne õiget aegagi,siis aga algab ummik. Liikumine küll on, aga väga aeglane. Veedame selles oma pool tundi vähemalt ja kohale jõuame alles peale üheksat. Saatkond on lahti. Annan üle oma juba kodus täidetud viisataotluse, tädi vaatab passi ja tahab veel ka teist passi näha,kus Emiraadi viisa sees. Seejärel aga saadab mind mingi ülemuse juurde,kellelt peaksime mingi “permissioni” saama.Selleks tuleb minna ruumi nr 2, mis asub saatkonna hoones, kui viisataotluste vastuvõtu ruum on eraldi majakeses.. Ruumis on 5 aknakest ja minule vajalik on loomulikult viimane. Seletan siis, et vajan seda permissioni, täpsemalt ei tea isegi. Annan oma passi ja palutakse istuda ning oodata. Mõne aja pärast suunatakse mind veel suurema ülemuse juurde, kelleks on konsul ise. Selleks on vaja minna kabineti nr 10. Konsul on nooremapoolne mees, kes selgitab mulle, et siin anatkse viisa ainult Emiraatide resitentidele ja äärmisel juhul oleks võimalik väljastada ainult 7-päevane transiitviisa. Meie aga peaksime oma viisat taotlema Venemaalt. No tere hommikust. Ja kauplemine ei aita. Kuna täpseid kuupäevi meile veel teada ei ole, siis jätame asja sinnapaika ja läheme hoopis laevafirmasse, mis asub Rais Hassan Saadi Buildingus.
Maja ees on erinevalt eilsest ja üleheilsest probleeme parkimiskohtadega. Mihkel jääb autosse ja lähen sis lahingusse. Kolmandal korrusel saan sekretäri abiga mr. Arackali käeulatusse. Justnimelt käeulatusse, jääb ta minust teisele poole klaasvaheseina, mille vahel pilu käesurumiseks ja dokumentide edasiandmiseks. Ei tea ta suurt midagi meie tellimusest, ütleb, et kui keegi tolli ja muud paberid korda ajab, siis konteineri saab neilt küll,aga paberitööd nad ei tee. Siiski võtab mult Olegi tehtud broneeringu numbri ja kaob kuhugi kontori sisemusse. Mõne aja pärast on tagasi infoga, et sama maja viiendal korrusel asuvad inimesed, kes saavad aidata. Aga et praegu on neil koosolek ja peaksin telefoni teel kokku leppima. Võtan siis andmed ja lähen autosse helistama. Tuleb valja, et vajalik asutus asub ikkagi neljandal korrusel ja et peksin minema tuppa 406. Sinna ma siis ka suundun. Tuba on laudu ja rahvast täis aga õnneks mind juba oodati. Minuga hakkab tegelema mr. Neeraj Gidwani. Tema asjadega kurssi viimine võtab ikka aega. Ilmselgelt pole see just igapäevane tegevus, mida tal teha palun. Kõikidest paberitest, mis mul talle pakkuda on teeb ta koopiad. Ilmneb,et eksisteerib võimalus selleks, et pean minema kuskilt hankima tõendi oma identiteedi kohta. Paras lollus.Politseist siis ilmselt. Aga eksisteerib ka võimalus, et ei pea. Sellele viimasele jään ka lootma. Igatahes on kogu protsess äärmiselt keeruline ja büürokraatlik ning kogu asjaajamine võtvat vähemalt kolm kuni neli päeva aega. Kuna minust enam kohapeal palju kasu pole, siis vahetame telefoninumbrid ja lepime kokku,et homme hommikul kell üheksa tulen kohale värskeid uudiseid kuulama. Ja kui asjad laabuvad, siis saab homme ka auto sadamasse viia. Aega ongi märkamatult kulunud mitu tundi.
Läheme siis Carrefouri ennast toiduga varustama. Hämmastav, kui odavad võivad vahest asjad olla. Pakkumises on teksapüksid, klassikalise lõikega ja igat värvi ja suurusega. Täiesti korralikud.Hind 10 dirhami ehk ca 2,2 eurot. Made in Pakistan. Selles rahas peab ju sisalduma poe kasum, transport, mingid tollikulud,materjal, töötaja palk…. Et siinsetes islamimaades on paljudes olukordades pikad püksid hädavajalikud,siis teen ka selle väljamineku ja omandan ühe paari.
Poes käidud, suundume laagripaika otsima. Teele jääb mälestusmärk Sarjahi Araabia kultuuripealinnaks olemise kohta. IMG_9096

Kütus ka jälle otsakorral. Tangime jälle 100 kohaliku eest, seda juba kolmandat korda siinmaal. Tänaõhtuseks laagripaigaks saavad luited keskmaal. Ümberringi on palju kohalikke, kes naudivad maasturite ja atv-ga sõitu. Süüa teha ei viitsigi, teeme lihtsalt võikusid ja Mihkel teeb tomati-kurgi-tillisalati maitsestamata jogurtiga. Ja siis oleme niisama. Mis on vahelduseks päris hea, sest päevade kaupa lauslollusega tegelemine on ikka väsitav küll…
Enne magamaminekuaega teeme veel teed ja sööme karbi sprotte ära, Nö teravaid maitseid)).
Ja ööseks kipub päris jahedaks minema

29 nov. puhkepäev emiraatides

Hommikul ärkame enne kukke ja koitu, et õigeks ajaks olla saatkonnas ja laevafirmas. Sõita on ikkagist üle saja kilomeetri ja tipptunni ummikud on ka siinkandis kindlasti olemas.  Hommikusöögiks kiired munad. IMG_9013

Liikuma saame peale seitset aga alles poole kümneks oleme saatkonnas. See aga on kinni. Kaks naisterahvast saabuvad veel kohale, ja helistavad kuhugi ning värav avatakse. Avaja vastab,et saatkond on täna ikkagist kinni ja et tulge homme hommikul pool üheksa. Selge. Edasi laevafirmasse, mis õnneks ei asu kaugel. Sisenen majja, ja et turvameest ei paista, hüppan kohe lifti ning sõidan kolmandale korrusele. Koht on küll õige, aga ühtegi hingelist pole näha, saan jalutada tühjas kontoris. Tundub, et vaba päev on ikka üldine. Saan sellele ka kinnitust olles jälle all,kuhu nüüd ka turvamees on siginenud, must mees mustalt mandrilt. Nii et jääb jällegist homne päev. Siin algab töö kell kaheksa.

Uurime veel teeäärseid ööbimisvõimalusi hotellides, aga need on täiesti vastuvõetamatud. Käime Carrefouris varusid täiendamas ja Mihkel saab uued moodsad rannajalatsid)). Edasi on suund põhjapoole.IMG_9062

Tee viib läbi Sharjahi ja Umm Al Quvaini emiraatide.IMG_9056

Lõpuks leiame kena koha mererannas, kus saab ujumas käia. IMG_9065

Et aga tuul on vali, siis see koht söögitegemiseks ja ööbimiseks hästi ei sobi. Selleks tarbeks liigume kilomeetri jagu sisemaa poole ja pargime ennast luidete vahele. IMG_9082

Õhtuks teeme praekartuleid tuunikalaga. IMG_9067

See selline eksperimentaalne projekt, pole ennem saanud. Aga üllatavalt maitsev tuli. Kõrvale saab maitsestamata jogurtiga tomati-kurgi-sibulasalati. Ja tee.

28 nov Emiraadid

Täna on reede ja siinses maailmas puhkepäev. Meil kulub see peaasjalikult kolme eesmärgi täitmise tähe all. Esimene on teha kindlaks, kus asub laevafirma  CMA kontor. Teiseks tuvastame Etioopia saatkonna. Ja kolmas on juba meelelehutuse valdkonnast. Üritame ligi pääseda maailma kõrgeimale majale – Burj Kalifah’le, millel kõrgust 828 meetrit.IMG_8979

 

See ei  olegi nii kerge ülesanne. Aga teele jääb ka hulgaliselt muidki põneva välimusega maju. IMG_8990

Õnnestub ka tankida. Kütus polegi siin nii odav, kui arvata võiks,Diisel maksab 3,05 dirhami liitrist. Bensiin on, tõsi, odavam, jäädes sinna 1,5 dirhami kanti. Abu Dhabis pidi ka diisel väheke odavam olema  Üks euro võrdub ca 4,5 dirhamiga..

Oma päevaplaani saame kenasti täidetud ja ööbimiseks otsustame sõita Eiraatide India ookeni poolsele küljele, lootusega leida sealt veidike privaatsemat mereranda aga see osutub naiivseks sooviks. Pigem vihma käest räästa alla. Satume hoopis kohalike pidustuste keskele. Käime ka kohalikus supermarketis, jääme siingi Carrefourile truuks. Ostame õhtuks mõned õlled. 0,0 % loomulikult. Muud ju ei müüda… Ja hommikuks karbi mune. Et väljas juba pime siis pole enam ka kuhugi mujale aega sõita ja niisiis siiasamasse ka jääme.IMG_9006

Kohalike meelistegevus tundubki olevat oma suurte dziipidega kõrbesse või mereranda piknikule sõitmine. Või siis niisamuti mööda luiteid ringi kihutamine,kas siis atv-ga või autode või bagidega.

Tuul on vali ja tahab telgi vägisi ookeani kanda, aga Mihkel päästab olukorra, seda küll ühe oma pläta kaotamise hinnaga. Otsustame siis eelarvelistest vahendites homme uued hankida.