17 nov

Mõned tunnid sai niisama magatud, siis hakkas külm ja tuli auto käima jätta. Liikuma saime nii seitseme paiku, hakkas just valgeks minema. Nüüd on rataste all Rostovi trass. Picture 070

Ümbrus on ikka üksluine. Tohutu suured põllud, eraldatud kitsa riba paplitega ja kergelt lainjas reljeef. Liiklus on tihe, aga politseid eriti tihti ei kohta. Ilm on selline poolpilves, aga vahepeal on päikest ka näha.
Lõunatame trassiäärses kohvikus,Picture 065

pakutakse hartsod ja sealiha kartulipudruga. Esimene on nii piprane, Mihkli arvates pannakse nii palju pipart ainult siis kui toit hakkab käest ära minema.Picture 063

Kohvikutädi näitab oma metallkroone täies hiilguses ja säras, kui kuuleb et me turistid oleme)
Tankimisega on endiselt probleeme – kütust tuleb paaki tilkhaaval nõrutada ja käitumine on selline, et lisapaaki nagu ei olekski.

Picture 067

Ometigi juhtus korra fakt, et lisapaagist voolas kütus põhipaaki, seega ühendus ikkagist eksisteerib.

Õhtuks jõuame juba Põhja-Kaukaasiasse. Politsei ei tunne endiselt meie vastu erilist huvi. Teeme veel enne ööbimispaiga otsimist kiire shaverma peatuse. Picture 073

Tiheda udu tõttu pole ka erilist mõtet edasi trügida, kiirus jääb nagunii väikeseks.

väljasoit 16.11.2104

Krt. kirjutasin selle jutu korra juba valmis ja siis otsustas mu tahvel selle lihtsaltäara kustutada. Aga kirjutada tahvlile sõidu ajal pole eriti mugav, seega ggggrrrr!!
Laupäeva õhtul sõitsime peale Aleksi juures peetud koosolekut Kolusse, varustasime ennast kohalikus säästukas pelmeenidega ja peale kõhu trimmi pugimist ja paari õlut sättisime veits pealt kümmet magama. Poole viiesest äratusest ei tulnud midagi välja, sest pool neli oli juba uni läinud. Kiired võileivad ja kohv ja minekut. Siis aga oli Mihklil millegiparast vaja mainida kollast passi – kollapalaviku vaktsineerimistunnistust- mis minul aga kenasti linnas. Et edaspidiseid võimalikke tekkivaid ekstsesse vältida, siis otsustasime Koidulasse läbi Tallinna sõita. See võimaldas ka Kopratransist läbi hüpata ja mahaununenud pealambi kaasa haarata. Omaette teema oli tankimisega. Selline tunne jäi, nagu jookseks kütus alt välja voi oleks kulu järsku 30 sajale. Ilmselt tuleb seoses lisapaagi kummalise käitumisega, st kütust adsorbeerib aga välja ei anna, mingi õpituba läbi viia.
Igatahes üheksaks jõuame Koidulasse. Mis on hea kellaaeg, sest äsja lõppes vaheaeg. Ühtegi autot pole. See ajab harja punaseks. Sest peale hiljutist hinnatõusu tuleb maksta eraettevõttele Paldiski Sadamad piiriületuse eest juba 6.30 eurot. Vene poole varjatud (suhteliselt labaselt) piiriületuse tasustamine nn. tasulise tee teemaksu kogumise näol – 150 rubla, ehk ca 2,5 euri on paras naljanumber, aga meie omadel on ikka täiesti teine tase. Küsida Eestist väljasõidu eest raha. Banaani(vaba)riik.:-) Huvitav, mida arvab maksuamet arvetest, millel kirjas olevat teenust tegelikult ei osutata.
Piiril endal suurt miskit ei juhtunud. Peale reisisihi mainimist olid muidugi kohustuslikud ebola-naljad. Vene poolel tundus ka nagu kõik laabuvat. Jõudsin juba oma kontrollitud/ tembeldatud passi kätte saada ja Mihklile mainida, et sujub hästi, kui läks lahti. Pidin kahtlustama hakanud piirivalvuri-tädile põhjalikumalt meie sõidu marsruute ja motiive selgitama hakkama. Ja seejärel oma dokumendid talle tagasi andma. Paluti auto
ära parkida ja autos oodata. Ega palju valikuid ka jäetud. Peale mõningast ootamist hakkas igav ja läksin uurima, et mis seis on. Et varsti hakkab külm ja meil vaja hakata hommikusööki valmistama. Tädil naljatuju ei olnud ja ütles ainult, et piiril tuleb ikka viivitusi ette ja oodaku ma rahus. Selleks ajaks oli mulle ammu selge, et migratsioonikaardile oleks võinud Vladikavkazi asemel mõne muu sihtkoha kirjutada.. Lõpuks siis viidi mind erariides nuhi juurde ülekuulamisele. Selgitasin siis, et vaevalt et Eestist mingeid dzihadiste leida võiks. Vaikselt mõtlesin et kui võikski, siis küllap nad vast oskaksid sinna ankeeti tähelepandamatu Pihkva reisisihiks kirjutada. Peale lühidat usutlemist ja veelkord kinnitust pärides, et ma ikka tõsimeelne kristlane olen, lasti mind minna. Valge paberileht laual jäigi puutumata.. Mihkel eskorditi samuti pinnimisele, aga kuna ma hoiatasin, et vene keelega võib tulla probleeme, siis kaua aega ei kulunud. Sellega asi küll ei piirdunud. Eelnenud pealiskaudsele auto ülevaatusele järgnes nüüd põhjalikum. Kogu padajann tuli välja tõsta ja suur hulk sellest ka läbi röntgeni tarida.
Lõpuks ei osatud meiega enam muud teha, kui minema saata.
Esimene tegevus tankimine, seejarel kindlustuse tegemine, kuna Eestis rohelist kaarti teha ei õnnestunudki. Üsna arusaamatu suhtumine. Kui välismaalane tuleb oma autoga Eestisse ja kindlustus juhtub läbi saama, siis uut teha polegi võimalik.Picture 017
Venemaal igatahes õnnestus. 15 päeva ja 1490 rutsi.
Marsruut järgmine – Izborskist ehk Irboskast(siit kulges kunagi EW piir) otse Ostrovisse, Pihkva jätame vahele. Kuna on pühapäev, siis Moskvas on õhtul ilmselt ummikuid oodata ja seetõttu tundub mõistlikum pikki Valgevene piiri vaikselt lõuna poole libistada. Seda plaani õnnestub Moskva trassilt ara keerates ca 100 kilomeetri ulatuses ka järgida. Siis aga on ees silt: tupik 92 km. Selgituseks, et sild üle Zapadnaja Dvinaa jõe on suletud ja ümbersõit toimub Valgevene kaudu. Mis kohalikele raskusi ei valmista, küll aga meile. Venemaa/Valgevene piiril pidi lauskontroll küll puuduma, aga meie oleks seal kindlasti tähelepanu pälvinud Ja vajalikud viisad meil ju puuduvad. Seega ainus väljapääs on nina Velikije Luki poole ja tagasi Moskva trassile.Picture 028
Moskvast ringisõiduks kasutame väikest betoonringteed, mida teinekord ei soovitaks kasutada. Liiklus kull väga intensiivne pole, aga pidev linnarezhiim tõmbab kiirust alla. Temperatuur on -7 aga sademeid pole. Lõuna poole sõitma hakkame mööda trassi nimega Krym. Vähemalt kuni Tuula mahasõiduni on see kaasaegne valgustatud kiirtee.Picture 033

Et homme saaks kenasti startida otsustame sõita Tuulast läbiPicture 045

ja pärast linna keerame ühele põlluservale ööbima.

Asjad hakkavad kuju võtma

Täna võtsin kätte ja helistasin Aseri saatkonda. Ja vahi, viisad ongi valmis. Homme hommikul lähen järgi. Huvitav, kui poleks helistanud, kas nad siis ise oleksid ühendust võtnud? Auto on ka Vello juures ja õnneks tõstukil. Loodetavast ta sealt enne valmimist alla ei tule. Tänud Vellole selle eest.Oleg on ka tublit tööd teinud ja auto transportimise hinna juba päris söödavaks teinud. Negatiivse poole peale tuleb kanda see, et Sudaani saatkond Stockholmis ei oma veel mingit infot viisa kohta. Seega võib Sudaan marsruudist üldse välja jääda..

Ettevalmistused

Peale väikest kaalumist otsustasin ka ajaga kaasas käia ja mõningaid reisiga seotud seiku võrku laadima hakata. Põhjused on peaasjalikult ikka seotud praktiliste aspektidega, põhiliselt sellega, et jooksvalt talletada sündmuste kulgu. Seni olen seda teinud paberkandjal märkmete vormis ja ennast pettes lootustega, et kodus tagasi, leian aega korralike kokkuvõtete jaoks. Vale puha. Seepärast jäävadki ainsateks mälestusteks need, mis teel olles kirja pandud. Siit ka märkmete laad – esmajoones on need iseendale või siis ka huvilistest sõpradele-tuttavatele lugemiseks, mitte laiatarbekaubaks. Homme katsun plaanid ritta seada. Aga et plaan on sõita Aafrikasse ja võimalikult mööda maad, siis teen väikese lühikokkuvõtte võimalikest variantidest.

Autoga Aafrikasse sõitmise võimalused
Kuigi kaardile vaadates on Aafrika ja Euraasia manner kõrvuti tuhandeid kilomeetrid, ei ole ometigi just palju võimalusi seda vahet läbida. Klassikaline ja kõige lihtsam marsruut kulgeb Euroopast Gibraltari kaudu Marokosse ja sealt siis allapoole Mauretaaniasse ja edasi siis kas Senegal, Mali või kuhu keegi soovib. Hetkel on aga see variant kasutuskõlbmatu. Esiteks on Malis turvalisusega suuri probleeme, aga veel suurem oht on ebola. Seetõttu on minule teada olevatel andmetel suletud ka Mauretaania piir nii Maliga kui ka Senegaliga ja thats it!.
Kui vaadata edasi ida poole, siis on kasutatud ka teid läbi Alzeeria ja Tuneesiast edasi läbi Liibüa alla. Kõik need rajad on aga praeguses situatsioonis mõeldamatud. Alzeeria lõunaosas ja Mali ning Nigeri põhjaosas tegutsevad tuareegi mässulised ning situatsioon reisimehele oleks ülearu ohtlik. Liibüas aga toimub endiselt vägivaldne kodusõda ja mõnda aega kindlasti ei tule ka see variant kõne alla.
Edasi tuleb Egiptus. Maad mööda sinna ei saa, kuna Süüriast läbisõidu võimatuses ei kahtle ilmselt keegi. Võimalik on saata mõnest Vahemere sadamast Türgis, Kreekas või Itaalias auto laevaga kohale. Miinuseid on palju. Esiteks on see vägagi kulukas lõbu. Teiseks on Egiptuse nõuded auto sissetollimisele maailma kallimad ja tobedamad, alates kohaliku numbrimärgi saamisest ja lõpetades 800% tagatisraha maksmisega, mis tagastatakse (vähemalt lubatakse nii) riigist väljumisel. Ja veel peab olema olemas Sudaani viisa või kindlus selle saamises. Kokkuvõttes keeruline aga teostatav variant.
Edasi tuleb marsruut maad mööda läbi Iraani, Iraagi ja Saudi Araabia, kust siis praamiga Port Sudani Sudaanis. Kahjuks langeb ära äärmiselt ebaturvalise reisikeskonna pärast Iraagi lõunaosas ja mis peamine, Saudi Araabia ei väljasta mingisuguseid turismiviisasid ja antud marsruudile ka mitte transiitviisasid.
Eelmise marsruudi modifikatsioon oleks Iraaki vältida ja Iraanist Araabia ühendemiraatidesse sõita praamiga ning edasi nagu eelmine.
Viimane võimalus on liikuda Emiraatidest Omaani kaudu Jeemenisse, mis samuti oma turvalisuse poolest just silma ei paista, aga on siiski läbitav, kui Al-Qaida treeninglaagreid vältida. Siin aga üritada autot mõne laeva peale sokutada, kes siis selle üle lahe Djiboutisse viiks.Miinuseks siis igasuguse kindluse puudumine ettevõtte õnnestumise suhtes ja ka ajafaktor. Samuti on ebaselge, kuidas selline operatsioon tollibürokraatia seisukohalt võiks välja näha ja võimatu poleks ka transpordivahendi arestimine/rekvireerimine või ülisuured trahvid/altkäemaksud.
Kõige lõpuks on alati saadaval lahendus kasutada konteinerit ja panna auto sellesse ning saata justnimelt sinna punkti kuhu vaja. Et praegusel ajahetkel muid võimalusi ei olegi, siis selle reisi etapi Dubai-Djibouti peab sakuti auto konteineris sõitma.