Esmaspäev. Sõidame Volgogradi

Öösel jääb vihmasadu järele, aga see-eest paisub tuuleke kergemat sorti tormiks. Päike tõuseb siin 4.46, aga 4.20 on juba kuulda, kuidas Jaanuse auto rahvas asju pakib. Karta on, et hakkas vilu, kraadiklaas näitab +10.5°C !. Põiekas sunnib ennastki autoust avama ja arvata on, et vaatamata hubasele olemisele on magamised selleks korraks magatud. Kell viis on laagris veel ainult 7 autot. Asutame samuti liikuma.

Aga enne veel kiireid hommikusi asjatoimetusi

Kella seitsmeks jõuame M6 trassile “Kaspia”. Siin on ka ööpäevaringsed söögikohad. Ühte neist hommikusöögi eesmärgil ka väisame.

Siin selgub ka tõsiasi, et kitsetalledel siiski on raskusi 16-ni lugemisega. Nimelt kohtume siin LC90 tiimiga, kes kõrvalasuvas motellis öö veetsid ja eileôhtusesse laagriplatsi ūldse ei tulnudki…

Söögikoht osutub populaarseks ja kohtume veel rohkema rahvaga

Tellime omleti juustuga kahest munast.

Selline see söögikoht on. Järgmine kord valiks mõne teise koha…

Vahest on vaja ka ihu kergendada. Üks selline koht sobib kenasti tualetijuttude seeriasse. Nagu kolm õde..

Tee on sirge ja sõidetav. Autosid on üksjagu ja vahepeal on ka teeremonti aga kilomeetrid kuluvad ja poole kaheteistkümneks oleme ca 50 km kaugusel Volgogradist ja külastame Raidi algatusel ühte kahtlast kohta..

Mille kõrval kena väike kalaturuke.

koos aiasaaduste müügiga. Kai saab 100 rutsi eest ämbritäie tomateid. Enne Volgogradi muutub tee uueks neljarealiseks betoontrassiks.

ja kohe on ka linna piir.

Kella üheks on Volgograd seljataga. Kohe on aru saada, et läheduses on kalarikas veekogu (Volga koos arvukate sonnide ja vanajõgedega), 24h avatud kalastustarvete poodide kontsentratsioon on ilmselt maailma suurim. Teeme paarkümmend kilomeetrit enne laagriplatsi kiire poepeatuse. Kaubikust ostan ühe 13kilose arbuusikese ka kaasa. Hinnaks kümnekas kilost.

Poole kolmeks jõuame kohale ja valime kena tuulealuse platsi. Ilm on küll selgemaks ja soojemaks läinud, aga tuul on ikkagi vali. Siin see plats on

tehnika jaoks on info järgmine

Hangime ka ümbruskonnast küttematerjali

Ja transpordime Hiluxiga kohale

Enne kolme saabuvad ka esimesed autod

Etapi pikkuseks seda marsruuti pidi, mida meie kasutasime, tuli 597 km. Loetud hetked ja jõuab ka Jaanuse tiim Navaraga

Mõnda autot on jõutud juba ka eesmärgipäraselt kasutada

Autod pargitud, saab hakata olme ja toitlustamisega tegelema

Hotellidega Kasahhis on suur segadus. Tegin broneeringu neljakümnele inimesele booking.com saidil, aga mõne aja pärast teatas hotell, et neil polegi niipaljudele inimestele majutust pakkuda. Leidsin küll puuduolevad kohad teisest lähedalasuvast majutusasutusest, aga kuna mõned autod siia laagrisse täna ei tulegi, vaid sõidavad otse Astrahani poole, siis on mõistlik ikkagi Atõraus külaliste saabumiseks kõik valmis organiseerida..)). Tiit otsustab ka kaasa tulla ja kella neljast stardime. Poole seitsme paiku paneme Harabali nimelises asulas Gaspromis autodele nektarit juurde, et ikka kindlasti Kasahstani välja venitaks. Siin samuti palju jahi-kala poode, aga paistavad juba kinni olevat

Rait annab laagrist teada, et asi seal tõsine. Ühel reisisellil sünnipäev ja teisel sündis tütar. Seega … Kella poole üheksaks õhtul jõuame Karaozeki piiripunkti. Laagriplatsist teeb see 382 kilomeetrit. Önneks eelmisel aastal tohutusuurte löökaukude tõttu peavalu valmistanud teelõik oli nüüdseks korda tehtud. Kuna on juba pime, siis tuleb väga tähelepanelik olla teedele ronivate kariloomade suhtes. Piiripunkti pääsemist ootab topeltrivi veokaid. Sõiduautode järjekord on õnneks tunduvalt lühem , kuid siiski märkimisväärne. Vähemalt 30 sõidukit möödalontsiva piirika hinnangul. Ja eelisjärjekorda ei saa. Küsivad, kuhu meil kiiret… Eks ta nii ole ka. Õnneks asi liigub, mitte nagu Koidula piiripunktis….))

Käin poekeses tädidelt infot kogumas. Selgub, et maanteed remonditud ei ole ja seisukord olla veel palju hullem kui mullu. Soovitavad magama heita ja homme valges sõita. Just nagu meil plaanitud ongi. Veel saan teada, et hetkel on järjekord, kuna hiljuti saabus reisibuss ja sellega tegelemine tekitavat järjekorda. Öösel kahe-kolme ajal aga ei pidavat kedagi olema…Järjekorras tuleb valvas olla, sest kui tähelepanematusest eelseisva autoga vahe sisse lasta, võib peagi avastada, et selle koha on juba keegi kavalpea ära napsanud… Pool kümme saan “letti”.

Tiit jääb veel tõkkepuu taha. Kôigepealt auto. Kapott lahti, siis uksed. Midagi ei otsita, ainult vaatab. Ja siis küsib, et ega see, mis mul peas on, juhuslikult videoregistraator ei ole. Rahustan maha ja ütlen, et ei-ei, fonarik, aga ikkagi jäi nagu umbusklikuks..10 min. on kõik läbi. Venemaa-poolne passikontroll ja auto ülevaatus. Et Venemaa ja Kasahstan on omavahel tolliliidus, siis autot vormistama ei pea. Küll aga valmistab miski piirivalvuritädile tõsist muret, sest lappab ta mu passi juba mitmendat-setmendat korda, leidmata sealt igal järgneval korral midagi uut.. Lõpuks vaatab veel mingi lambi all minu väärt dokumenti ja konsulteerib teise tegelasega, kes taskust mingi kokkuvolditud paberi võtab ja sealt midagi loeb. Veel kord-paar pass läbi lehitseda ja siis saangi templi sisse.Tiidud saavad juba viie minutiga tulema. Reaalse piirini on ca 10 versta sôita. Piiriks on jõgi, mille sillal on viimane kontrollpunkt. Siin on vaja esitada eelnevalt saadud “talontšik”. See on selline väike paberilipakas, kuhu kõik vajalikud intstantsid oma kraakjalad ja pitsatikesed panevad tõestuseks selle kohta, et nad sinuga oma protseduurid on läbi viinud. Ja nûüd siis selle päris viimase tõkkepuu kontrollija veendub, et sind on tunnistatud kõlblikuks riigist lahkuma. Teisel pool silla otsas hakkab sama jama tagurpidi lahti kerima. Nooruke vormikandja pöördub viisakalt “hellõutades” ja annab üle kohaliku variandi migratsioonikaardist

ja “talontšikust”, mis on kergelt väriseva lapsekäega ruudulisest paberist välja lõigatud tükikene.

Kell 22.00. Lõpuks Kasahhi poolel, selgub, et pole see jãrjekord kuhugi kadunud, lihtsalt siia üle kolinud ja passimine algab. 22.35. muutusteta. 22.45. mingi kogus autosid saab tõkkepuu taha. Ja paar autot üritab järjekorras ette trügida. Avaldan oma nördimust lãhedalseisvale piirivalvurile, kes âsja oli küsinud mult inglise-vene segakeeles, kas “one tshelovek”? Lubab asja korda ajada ja tõepoolest, üks auto tagurdabki tagasi järjekorra lõppu. Teine ei taha kuidagi alla anda ja tagurdab ainult paar autopikkust, jããdes ilmselt oma võimalust varitsema.Varsti ônnestub piirikontrolli territooriumile saada. Passikontrolli järjekorrast autot edasi ajama minnes kihutab see viimane vaheletrügija suure hooga meie ees olevasse vabasse lõiku. Tõstan kisa, aga pisikesekasvuline noor kutt ei tee märkamagi. Kohalikud kamandavd ta aga ikkagi passijärjekorra lõppu. Lõbusa vahejuhtumina saab mãrkida seda, kui Tiit ütles, et “näe, kohe sõidab kanalisse” ja sekundi pärast oligi üks žiks, täpsemalt VAZ 2104, paremat nurka pidi kanalisse potsatanud…

Pikka kasvu ja nooruke tollimees vaatab ka veel kiirelt auto üle ja võime lahkuda. Edasi tegeleme kindlustusega. Uuemal autol pidi natuke odavam olema, vanemal kallim, aga meie 2011 ja 1993 maksid mõlemad 10000 tenget/15 päeva. Kuu oleks 14500 olnud. Et muutus ajavöönd ja hüpe on kaks tundi edasi, siis hakkab kell kohe kaks öösel saama. Liigume mõned kilomeetrid mööda seda kohutavat teed siin, millel justnagu käiks remont ja seda isegi nüüd öösel, kus midagi veetakse, rullitakse ja lükatakse, aga tulemust pole juba aastaid kuskilt märgata. Siis aga keerame teelt maha magama. See juhtub 2.20. Head ööd!

Pühapäev. Borcha – Zelenevka

Kuna öörahu tuli viisakal ajal ( häälte järgi küll mitte kõigil), siis ärkan juba kümme enne kuut. Välja kolistama minna on vara ja nii siis pikutan ja ootan teisi ärkajaid. Need tekivad seitsme paiku. Varsti on kogu laager jalgel ja käib hoogne hommikune tegevus.

Et oleme ikkagi jõe ääres, võtan hambaharja ja rätiku ning lähen ujuma.

Vesi osutub kristallselgeks ja põhi liivaseks. Temperatuur on jõele sobilikult karastav. Palju ujub igas pikkuses kalamaime ja sügavamas on põhi karpidega kaetud. Väga värskendav!Jaanuse auto on hommikuks alla andnud ja vajab natuke kõrvalist abi.

IMG_1322

Kaheksast hakkame liikuma. Suurele teele sõidame natuke teist rada pidi ja möödume külakesest, kus ilmselgelt elavad kunstilembesed inimesed.

Kuna laagris jäi söömata, siis läheme kohvikusse hommikust sööma.

Satub eeskujulik koht

Mitmekülgne menüü tekitab probleeme valikutega ja põhjustab ületellimise…

Alustuseks värske salat tomati-kurgi-paprikaga

seejärel hartsoo

ja põhiroaks pelmeenid, minu puhul koos puljongiga. Ei tea, kuidas selline kogus ära süüa..

Kõige lõpuks veel suur tass kohvi!Tänase päeva distantsiks kujuneb ca 600 km Karatševi linnakesest väljasôidul jääb teele vasakule suurepärase valikuga kamuflaažriiete pood.Ainult et hinnad natuke krõbedavõituSamas saab ka meeldivas vabaõhutualetis käia.

Kahhel maas ja puha. Ainult hais on hingemattev, ja seda vaatamata ideaalsele ventilatsioonile.

Otsustame lõunasöögi vahele jätta ja käime vaid “pjatjorotskas”, et teele üht-teist kaasa osta. Valik paneb mõne mehe suisa põlvili.

Mõnda aega liigume Rostovi trassil, mille mõningad lõigud on tasulised. Esimene kord küsitakse ainult 25 rubla. Tegelikult meilt Raidiga võeti 35, auto üle 2 meetri kõrge… See nagu sissesöötmine või nii, et pole kallis, sõida-sõida. Järgmine laks juba 110 rutsi.

Kui kellelgi elu mõtestamisega probleeme, tasuks siin parempööre sooritada ja vastavas kohas aru pidada.

Peale Voroneži juhtub apsakas ja satume natuke valele teele. Et tegemist tasulise kiirteega ja mahapöördeid niipea ette ei satu, tuleb improviseerida..

Poole seitsmeks jõuame laagriplatsi, Tiit ja Rait. Kedsgi veel pole. Ilm on terve päeva vihmane olnud ja tibutab siingi. Sooja on 18.5 kraadi. Õnneks tuult pole. Vaba on ka üks kämpingumaja esimestele kiirematele soovijatele, 1500 rubla. Saab ka kala püüda, 500 rubla. Karbid ja sasaanid olla 7-8 kilosed…Et vihmasadu ei näita loobumise märke, siis muudame algselt plaanitud laagriplatsi asukoha lagedal neemel vastaskaldal asuva metsasalu vastu. Kuna sinna viiva teeotsa peal on tõkkepuu, mis on lukus, siis küsime peremehelt võtit. Seda leidmata, toob ta meile kangi…). Õnneks seda ikkagi vaja ei lähe, sest ettesõitnud Tiit teatab, et on tuvastanud võtme ühe Nivaga kalamehe valdustest ja saab tee avada. Selline on veehoidla administratsiooni ümbrus

Maitsvad shampinjonid kasvavad siin samas rohus.

Näide rehvide taaskasutusest. Et siinse maa rahvas on leidlik, on ennegi märgata

Teeme veel ühe naljaka ostu, 200 rubla eest kotitäie küttepuid. Selgub, et metsa all puid kūll…

Kai saab 500rublase kalapüügiloa omanikuks ja hakkab seda kohe ka kasutama. Tänaseks kilometraažiks kujunes 639 km. ja laagriplatsi täpsed koordinaadid leiab siit:Autod hakkavad laekuma poole üheksast. Kõigepealt tuleb kahene grupp, Defender kõige ees. Seejärel kohe seitse autot korraga. Järgmisi tulijaid annab pool tundi oodata. Vihma muudkui sajab, aga õnneks mitte padukat.Poole kümnest on kõik kohal. Vaatamata sellel, et vihmasadu lõpuks järgi jääb, otsustavad osad telgisööbijad siiski edasi sõita ja katusealust ööbimist otsida. Telgid olla veel eelmisest ööst täitsa märjad. Õhutemperatuur ka aega ja kohta arvestades anomaalselt madal. Minejad on Disco, punane Patrol ja Opel.

Laupäev. Ostrovi ümbrus – Borcha

Äratus toimus kell viis ja oli seotud sellega, et meieni jõudsid Tiit ja Erlend HiLuxil. Nende piiriaeg Luhamaal oli eile 22.00 ja magada polnud nad veel saanid, kogu öö kulus seiklusteks piiril. Põhiprobleem, mille ümber käis jant, oli kaks tagavararatast. Venemaal on järk-järgult vähendatud varemalt 50 kg suurust oma tarbeks toodavate kaupade kogust. hetkel on see kogus 25 kg ja järgmine aasta ainult 15 kg. Seaduse interpreteerimine aga sõltub ainult ametniku fantaasiast. Ja sellisel moel saigi ühest tagavararattast lõpuks tollitav kaup, kaaluga 37 kg, millelt maksu tuli tasuda 150 evrikut.. Täitsa põnev kohe, et milliseid lugusid veel kuulda saab.

Hommikusöökla. Kastis näha tolliga konfrontatsiooni tekitanud rattad.

Hommikumunad

ja hommikusupp..)

Järjekordne tank teeservas

Kõigil ei saa alati vedada

tahked olmejäätmed

Tankidega siinkandis ei koonerdata, iga endast lugupidav asula paneb mõne ikka sisse või väljasõidule üles, et kuhu siis hea näiteks noorpaaridel tulla lilli tooma ja pilti tegema

Sverdlovskis satume keskmise suurusega liikluskaosesse, üks suurem ristmik, millest ka meie peaksime läbi rühkima, on praktiliselt suletud trammiteede kapitaalremondi või ehituse tõttu

Aga et miski pole võimatu, siis varsti saavutame oma eesmärgiks seatud vahepunkti, nimelt kaubanduskeskuse “Lenta”.

Selle vastas saavad soovijad rahajumalast tüdinemise korral ka muud lunastust

Lentas õnnestub peale tualetikülastuse ja varude täiendamise ka internet hankida. Seekord saame BeeLine õnnelikeks klientideks. Tiidu auto aga katsetab Megafoni. Sverdlovskist väljasõit Brjanski poole algab kena uue trassiga

Mingil hetkel satume Pärnu ekipaazidele ja saan pidulikult vedrud üle anda. Sõita õhtuse laagriplatsini pole ka enam palju jäänud.

Kell kolm saab ületatud Brjanski oblasti piir

Siis aga tuleb info, et esimene auto on sihtpunktis ja laagrit seal enam üles panna pole võimalik. Platsi asemel on töötav liivakarjäär! Jõuame ise samuti kohe kohale ja nii ongi

Et mitte kaugele jääb jõgi, siis tuleb legendi jooksev muudatus

Saab see ka kenasti ära vormistatud

Ja võib-olla ongi hästi, sest jõe kaldal on kena laagrikoht, esimesena jõudnud auto ka juba poolteist tundi tagasi kohal.

Ei olnud ka nende piiriületus lihtsate killast, nende põhimureks kujunes kidur keeleoskus. Rahvast vaikselt koguneb, poole viiest saabub järgmine autoVahepeal vihmaseks kiskunud ilm on õnneks samuti muutunud laagerdamist soovivalt soojaks ja päikeseliseks

Järgmisena vuravad kohale pärnakad. Vedrude vahetust vajav sõiduk

ja kaks teist

Land Roveril õnnestus mitte kaugel siit leppida töökojas ka paari tunni pärast vedrude vahetamune kokku.Et mälu on hea, aga teadupärast lühike, rahvast aga jällegi palju, siis arusaamatuste vältimiseks ja nimede meeles pidamise hõlbustamiseks saab igaüks rinda kleepsu oma nimega

Kuna küla on väike, siis tuleb ka mõni kohalik uudistama

Tiba peale poolt kuut saabuvad järgmised kaks autot

Arusaamatu, kuidas mõnel õnnestub piiriületus vaatamata esmasele visiidile ja liisinguautole ilma mingi probleemita. Ei mingeid seletuskirju ega lisaküsimusi. Aga Jaanusega just nii läks. Peagi saabub uus grupp autosid, suisa neli korraga

Seitsmeks laekub veel üks seltskond

kümme minutit enne kaheksat laekub Aare

Lõpuks on kõik kohal ja toimub meeleolukas laagriõhtu. Tehakse grilli, lennutatakse drooni, käiakse ujumas + siis veel muud meelepärased tegevused. Et homme on vaja ikkagi palju kilomeetreid läbida, siis pikalt istuda pole kasulik ja laagri lõpetab tugev vihmasadu poole kümne paiku.

Reede. Väljasõit

Väljasõiduga on nii, nagu linnakoristajatel talvise lumega, ikka tuleb see aeg liiga ootamatult kätte, mis siis, et aasta aega juba kuupäev teada..). On aga ka teistsuguseid inimesi. Kolm ekipaaži startisid Pärnust juba eile! Ja poole kahe paiku öösel tuli neilt ka sõnum eduka piiriületuse kohta.Et kõik lepase reega ei lähe, sai selgeks kohe hommikul. Esiteks olin ise jännis oma asjade koondamisega. Siis selgus, et eile startinutel on Pihkva kandis ilmsiks tulnud tõsiasi, et nelja inimest ja asju sõiduks kasutatav Land Rover hästi oma turjal kanda ei taha ja vedrud vajuvad läbi. Õnneks tuli see info sobivasti siis, kui ma veel väga kaugel linnast ei olnud ja sain kenasti nina Imedepõllu poole keerata, et sealt siis tiba toekamad vedrud kaasa haarata.

Kasutan juhust, et ka oma autot vaevavale väiksele probleemikesele lahendust leida. Nimelt ei tule mul juhipoolsest aknapesurist vett. Et tegemist on siin siiski proffidega, siis mõne hetke pärast on asi lahendatud, uus pihusti kenasti kapotil ja saab hakata Luhamaa poole rühkima

Järgmine pauk tuli juba tõsisem. Rait, kes parasjagu Tartus oma autot ootab ja aega parajaks teeb, andis teada, et Aimari auto mootor oli tanklapeatuse ajal järsku kolisema ja suitsema hakanud. Meenutab natuke kingseppa, kel endal pole korralikke kingi, sest viimasel ajal on Aimar rohkem Raidi ja minu autoga tegelenud, kui mahti saanud oma autole käsi külge panna.. Igatahes kahju, kui sõit sõitmata jääb. Luhamaale jõuan poole kaheksaks. Rait ja Kai söövad õhtust ja kohal on veel üks ekipaaz Nissan Patroliga. Aimar on vahepeal jõudnud oma autole juba uue turbo peale panna, aga kahjuks sellest ei piisa..( Mootoris ikka ka kolin sees ja üks ekipaaz rivist väljas, ilma, et oleks jõudnud sõitu alustadagi. Teisest küljest parem, et see kodus juhtus aga mitte kaugel stepis..

Reede õhtu ja piiril on kõvasti sebimist. Aga järjekord kahaneb tavatult kiiresti, vähemalt seni, kui saab läbi Eestipoolne piirikontroll. Edasi saab hakata passima. Minu ootekoht satub just selline olema, et auto nina on juba Venemaal, tagaosa aga veel kodumaal..

Aga ei lähe eriti kaua, kui hakatakse sõiduautosid läbi laskma. Jõuan kenasti oma dokustaadid ette näidata ja siis langeb tõkkepuu alla. Tegemist on muidugi mõista diskrimineerimisega, sest vene numbrimärki kandvad autot lastakse kenast paremalt poolt sõidurajalt edasi. Nii need asjad siin juba käivad.

Väljas on juba hämar, kui lõpuks läheneb järjekorra lõpp. Sääski on tüütavalt palju..

Protseduurid algavad kohe negatiivses õhustikus. Autode kontrollija palub mul edasi liikuda, et saaks hakata läbivaatust teostama. Aga et mul on passikontroll veel tegemata, siis saan selle eest kõvasti pragada. See, et täitsin käsku, ei ole mingi argument. Peaksin ise teadma, et nii ei tohi. No kus mina pean teadma kohalikku hierarhiat, et kelle käsk on ülim.

Kord juba “süüdi”, saan veel. Kui keegi plaanib kaalu langetada, siis siin on veel üks aspekt, mida silmas pidada. Nimelt oli mu viisal pilt Toomasest, kes kaalus 15 kg rohkem sellest eksemplarist siin, nägu ümmargune kui täiskuu. Ja see tekitab kahtlusi. Peale põhjalikku tundemärkide hindamist saab siiski tempel passi ja saab tolli liikuda.

Et ma selle autoga pole siit piiripunktist varem Venemaale sõitnud ( nagu ilmselt enamik meie reisiseltskonnast), siis hakkab nalja saama. Tollimees kontrollib arvutist, et olen korduvalt küll selle autoga Venes käinud, aga mitte siit ja seetõttu tuleb hakata seletuskirja kirjutama. Vene keeles kirjutamine oli juba kooliaeg keeruline, viimasel ajal aga tuleb isegi eesti keelest harva kirjutada. Aga see siin loomulikult kedagi ei huvita. Tahad üle piiri saada, kuku kribama. Kahju, et ma oma kirjatükist pilti ei saa teha, tuli selline naljakas kraakjalgadega. Ega sellest keegi suurt sotti vist saa. Selgituses oli vaja ära mainida, kuhu, kellega, mis marsruudil, mis eesmärgil ja kauaks, kus ööbime jne, jne. Lõppu veel ports allkirju, et olen tutvunud VF. koodeksite ja paragrahvide selle ja sellega. Täitsa kino.

Kell hakkab juba südaööle lähenema, kui lõpuks selle kauaoodatud 3-kuulise “vremennõi voz’i” kätte saan. Algselt lootsime/plaanisime natuke ikka varem piiriületusega hakkama saada, et Pihkvat väisata ja Lenta nimelist supermarketit külastada. Tõsi, viimane on avatud 24h, aga (une)aega kipub lõpuks napiks jääma

Tangime autod kurguni kütet täis, et niipea ei peaks sellega tegelema ja hakkame läbi Izborski Ostrovi-nimelise linnakese poole liikuma. Kunagi auguline-konarlik ja sinka-vonka tee on nüüd päris sõidetavaks tuunitud, ainult kurvid on alles. Hakkab sadama vihma. Läbime Ostrovi ja jõuame nn. Kiievi trassile. Mõni minut enne üht öösel keerame vasakule parkimisplatsile. Siin asub ka 24h avatud kohvik, kus loodetavasti hommikul süüa saab.

Stardini 2 päeva

Nunii, aeg sealmaal, et võiks mõelda kodinate kokkupanekule. Nagu ikka, siis mida vähem jääb aega ärasõiduni, seda kiiremaks läheb. Õnneks on tegemist kaasavõetava varustuse poolest suhteliselt lihtsa reisiga ja kui miskit juhtubki maha jääma, siis pole see tavaliselt otsustava tähtsusega. Kui muidugi näiteks dokumendid välja arvata…). Ise sain eile alles auto tehnilisest kontrollist kätte ja sellega peaks olema enam-vähem ok. Tänud Soo tänava autoremondile! . Veel peaks tänama Imedepõldu, kes samuti on aidanud autot ette valmistada. Sõidumugavus (salong jm.) vajaks ka hädasti san. remonti, aga ilmselt see peab ootama tagasitulekut..

Kuna nüüdseks on enamik distantsilt tehtavaid ettevalmistusi tehtud, siis väike kokkuvõte ka kogu eelseisvast üritusest. Sõbralikule Kasahstani-avastamise retkele suundub umbes 40 inimest 17 autoga. Umbes sellepärast, et päris täpne arv pole isegi tänaseks veel selge, et kes ikka saab kaasa tulle ja kes mitte. Aga eks paari päeva pärast saab juba täpsemaid andmeid..! Autodest 14 võtavad osa ka väikesest sõbralikust mõõduvõtmisest eelnevalt mahamärgitud kontrollpunkte läbides. Põhimõttel, et kes ette antud aja jooksul rohkemaid punkte läbib, see on ka võidumees. Kontrollpunkte ja muud ettevalmistust käisime tegemas 2018 aasta septembrist ja lühikest ülevaadet sellest saab lugeda siit: Kasahstani seikluse 2019 ettevalmistus 2018. Ja võistelda tasub, sest võitjatele on ürituse toetajad välja pannud ka mitmed suurepärased ja vajalikud auhinnad! Kokkuvõttes kõige rohkemaid kontrollpunkte läbinud ekipaaz saab Startax AS poolt oma metallist suksut ehtima hakata sellise suurepärase LED-kaugtulega:

tuli

Järgnevate kohtade vahel lähevad jagamisele sellised auhinnad.

Europart AS paneb välja kinkekaardi 100 eurole

kinkekaart

OÜ Wildores paneb välja igati vajaliku kompressori. Tegelevad nad autovaruosadega ja muu nende poolt pakutavaga saab tutvuda https://4x4cruiser.eu/

kompressor

Motuli õlide ametliku maaletooja Motoral Eesti AS poolt on auhinnakorvis 20 liitrit kvaliteetset mootorimääret

õli

Igale osavõtjale saab kindlasti ka miskit personaalset, rääkimata kustumatutest elamustest!