Kasahstani seiklus, august 2019

Postitused rubriigist: “Kasahstan 2019”

  • Stardini 2 päeva
    Nunii, aeg sealmaal, et võiks mõelda kodinate kokkupanekule. Nagu ikka, siis mida vähem jääb aega ärasõiduni, seda kiiremaks läheb. Õnneks on tegemist kaasavõetava varustuse poolest suhteliselt lihtsa reisiga ja kui miskit juhtubki maha jääma, siis pole see tavaliselt otsustava tähtsusega. Kui muidugi näiteks dokumendid välja arvata…). Ise sain eile alles auto tehnilisest kontrollist kätte ja sellega peaks olema enam-vähem ok. Tänud Soo tänava autoremondile! . Veel peaks tänama Imedepõldu, kes samuti on aidanud autot ette valmistada. Sõidumugavus (salong jm.) vajaks ka hädasti san. remonti, aga ilmselt see peab ootama tagasitulekut.. Kuna nüüdseks on enamik distantsilt tehtavaid ettevalmistusi tehtud, siis väike kokkuvõte ka kogu eelseisvast üritusest. Sõbralikule Kasahstani-avastamise retkele suundub umbes 40 inimest 17 autoga. Umbes sellepärast, et päris täpne arv pole isegi tänaseks veel selge, et kes ikka saab kaasa tulle ja kes mitte. Aga eks paari päeva pärast saab juba täpsemaid andmeid..! Autodest 14 võtavad osa ka väikesest sõbralikust mõõduvõtmisest eelnevalt mahamärgitud kontrollpunkte läbides. Põhimõttel, et kes ette antud aja jooksul rohkemaid punkte läbib, see on ka võidumees. Kontrollpunkte ja muud ettevalmistust käisime tegemas 2018 aasta septembrist ja lühikest ülevaadet sellest saab lugeda siit: Kasahstani seikluse 2019 ettevalmistus 2018. Ja võistelda tasub, sest võitjatele on ürituse toetajad välja pannud ka mitmed suurepärased ja vajalikud auhinnad! Kokkuvõttes kõige rohkemaid kontrollpunkte läbinud ekipaaz saab Startax AS poolt oma metallist suksut ehtima hakata sellise suurepärase LED-kaugtulega: tuli Järgnevate kohtade vahel lähevad jagamisele sellised auhinnad. Europart AS paneb välja kinkekaardi 100 eurole kinkekaart OÜ Wildores paneb välja igati vajaliku kompressori. Tegelevad nad autovaruosadega ja muu nende poolt pakutavaga saab tutvuda https://4x4cruiser.eu/ kompressor Motuli õlide ametliku maaletooja Motoral Eesti AS poolt on auhinnakorvis 20 liitrit kvaliteetset mootorimääret õli Igale osavõtjale saab kindlasti ka miskit personaalset, rääkimata kustumatutest elamustest!
  • Reede. Väljasõit
    Väljasõiduga on nii, nagu linnakoristajatel talvise lumega, ikka tuleb see aeg liiga ootamatult kätte, mis siis, et aasta aega juba kuupäev teada..). On aga ka teistsuguseid inimesi. Kolm ekipaaži startisid Pärnust juba eile! Ja poole kahe paiku öösel tuli neilt ka sõnum eduka piiriületuse kohta.Et kõik lepase reega ei lähe, sai selgeks kohe hommikul. Esiteks olin ise jännis oma asjade koondamisega. Siis selgus, et eile startinutel on Pihkva kandis ilmsiks tulnud tõsiasi, et nelja inimest ja asju sõiduks kasutatav Land Rover hästi oma turjal kanda ei taha ja vedrud vajuvad läbi. õnneks tuli see info sobivasti siis, kui ma veel väga kaugel linnast ei olnud ja sain kenasti nina Imedepõllu poole keerata, et sealt siis tiba toekamad vedrud kaasa haarata. Kasutan juhust, et ka oma autot vaevavale vaiksele probleemikesele lahendust leida. Nimelt ei tule mul juhipoolsest aknapesurist vett. Et tegemist on siin siiski proffidega, siis mõne hetke parast on asi lahendatud, uus pihusti kenasti kapotil ja saab hakata Luhamaa poole rühkima Järgmine pauk tuli juba tõsisem. Rait, kes parasjagu Tartus oma autot ootab ja aega parajaks teeb, andis teada, et Aimari auto mootor oli tanklapeatuse ajal jarsku kolisema ja suitsema hakanud. Meenutab natuke kingseppa, kel endal pole korralikke kingi, sest viimasel ajal on Aimar rohkem Raidi ja minu autoga tegelenud, kui mahti saanud oma autole käsi külge panna.. Igatahes kahju, kui sõit sõitmata jääb. Luhamaale jõuan poole kaheksaks. Rait ja Kai söövad õhtust ja kohal on veel üks ekipaaz Nissan Patroliga. Aimar on vahepeal jõudnud oma autole juba uue turbo peale panna, aga kahjuks sellest ei piisa..( Mootoris ikka ka kolin sees ja üks ekipaaz rivist valjas, ilma, et oleks jõudnud sõitu alustadagi. Teisest küljest parem, et see kodus juhtus aga mitte kaugel stepis.. Reede ohtu ja piiril on kõvasti sebimist. Aga järjekord kahaneb tavatult kiiresti, vähemalt seni, kui saab läbi Eestipoolne piirikontroll. Edasi saab hakata passima. Minu ootekoht satub just selline olema, et auto nina on juba Venemaal, tagaosa aga veel kodumaal..   Aga ei lahe eriti kaua, kui hakatakse sõiduautosid läbi laskma. Jõuan kenasti oma dokustaadid ette naidata ja siis langeb tokkepuu alla. Tegemist on muidugi mõista diskrimineerimisega, sest vene numbrimarki kandvad autot lastakse kenast paremalt poolt sõidurajalt edasi. Nii need asjad siin juba kaivad. Väljas on juba hämar, kui lõpuks läheneb järjekorra lõpp. Sääski on tüütavalt palju.. Protseduurid algavad kohe negatiivses õhustikus. Autode kontrollija palub mul edasi liikuda, et saaks hakata läbivaatust teostama. Aga et mul on passikontroll veel tegemata, siis saan selle eest kõvasti pragada. See, et täitsin käsku, ei ole mingi argument. Peaksin ise teadma, et nii ei tohi. No kus mina pean teadma kohalikku hierarhiat, et kelle käsk on ülim. Kord juba “süüdi”, saan veel. Kui keegi plaanib kaalu langetada, siis siin on veel üks aspekt, mida silmas pidada. Nimelt oli mu viisal pilt Toomasest, kes kaalus 15 kg rohkem sellest eksemplarist siin, nägu ümmargune kui täiskuu. Ja see tekitab kahtlusi. Peale põhjalikku tundemärkide hindamist saab siiski tempel passi ja saab tolli liikida. Et ma selle autoga pole siit piiripunktist varem Venemaale sõitnud ( nagu ilmselt enamik meie reisiseltskonnast), siis hakkab nalja saama. Tollimees kontrollib arvutist, et olen korduvalt küll selle autoga Venes käinud, aga mitte siit ja seetõttu tuleb hakata seletuskirja kirjutama. Vene keeles kirjutamine oli juba kooliaeg keeruline, viimasel ajal aga tuleb isegi eesti keelest harva kirjutada. Aga see sìin loomulikult kedagi ei huvita. Tahad üle piiri saada, kuku kribama. Kahju, et ma oma kirjatükist pilti ei saa teha, tuli selline naljakas kraakjalgadega. Ega sellest keegi suurt sotti vist saa. Selgituses oli vaja ära mainida, kuhu, kellega, mis marsruudil, mis eesmärgil ja kauaks, kus ööbime jne, jne. Lõppu veel ports allkirju, et olen tutvunud VF. koodeksite ja paragrahvide selle ja sellega. Täitsa kino. Kell hakkab juba südaööle lähenema, kui lõpuks selle kauaoodatud 3-kuulise “vremennõi voz’i” kätte saan. Algselt lootsime/plaanisime natuke ikka varem piiriületusega hakkama saada, et Pihkvat väisata ja Lenta nimelist supermarketit külastada. Tõsi, viimane on avatud 24h, aga (une)aega kipub lõpuks napiks jääma Tangime autod kurguni kütet täis, et niipea ei peaks sellega tegelema ja hakkame läbi Izborski Ostrovi-nimelise linnakese poole liikuma. Kunagi auguline-konarlik ja sinka-vonka tee on nüüd päris sõidetavaks tuunitud, ainult kurvid on alles. Hakkab sadama vihma. Läbime Ostrovi ja jõuame nn.Kiievi trassile. Mõni minut enne üht öösel keerame vasakule parkimisplatsile. Siin asub ka 24h avatud kohvik, kus loodetavasti hommikul süüa saab.
  • Laupäev. Ostrovi ümbrus – Borcha
    Äratus toimus kell viis ja oli seotud sellega, et meieni jõudsid Tiit ja Erlend HiLuxil. Nende piiriaeg Luhamaal oli eile 22.00 ja magada polnud nad veel saanid, kogu öö kulus seiklusteks piiril. Põhiprobleem, mille ümber käis jant, oli kaks tagavararatast. Venemaal on jąrk-järgult vähendatud varemalt 50 kg suurust oma tarbeks toodavate kaupade kogust. hetkel on see kogus 25 kg ja järgmine aasta ainult 15 kg. Seaduse interpreteerimine aga sõltub ainult ametniku fantaasiast. Ja sellisel moel saigi ühest tagavararattast lõpuks tollitav kaup, kaalufa 37 kg, millelt maksu tuli tasuda 150 evrikut.. Täitsa põnev kohe, et milliseid lugusid veel kuulda saab. Hommikusöökla. Kastis näha tolliga konfrontatsiooni tekitanud rattad. Hommikumunad ja hommikusupp..) Järjekordne tank teeservas Kõigil ei saa alati vedada tahked olmejäätmed Tankidega siinkandis ei koonerdata, iga endast lugupidav asula paneb mõne ikka sisse või väljasõidule üles, et kuhu siis hea näiteks noorpaaridel tulla lilli tooma ja pilti tegema Sverdlovskis satume keskmise suurusega liikluskaosesse, üks suurem ristmik, millest ka meie peaksime läbi rühkima, on praktiliselt suletud trammiteede kapitaalremondi või ehituse tõttu Aga et miski pole võimatu, siis varsti saavutame oma eesmärgiks seatud vahepunkti, nimelt kaubanduskeskuse Lenta. Selle vastas saavad soovijad rahajumalast tüdinemise korral ka muud lunastust Lentas õnnestub peale tualetikülastuse ja varude täiendamise ka internet hankida. Seekord saame BeeLine õnnelikeks klientideks. Tiidu auto aga katsetab Megafoni. Sverdlovskist väljasõit Brjanski poole algab kena uue trassiga Mingil hetkel satume Pärnu ekipaazidele ja saan pidulikult vedrud üle anda. Sõita õhtuse laagriplatsini pole ka enam palju jäänud. Kell kolm saab ületatud Brjanski oblasti piir Siis aga tuleb info, et esimene auto on sihtpunktis ja laagrit seal enam üles panna pole võimalik. Platsi asemel on töötav liivakarjäär!Jõudme ise samuti kohe kohale ja nii ongi Et mitte kaugele jääb jõgi, siis tuleb legendi jooksev muudatus Saab see ka kenasti ära vormistatud Ja võib-olla ongi hästi, sest jõe kaldal on kena laagrikoht, esimesena jõudnud auto ka juba poolteist tundi tagasi kohal. Ei olnud ka nende piiriületus lihtsate killast, nende põhimureks kujunes kidur keeleoskus. Rahvast vaikselt koguneb, poole viiest saabub järgmine autoVahepeal vihmaseks kiskunud ilm on õnneks samuti muutunud laagerdamist soovivalt soojaks ja päikeseliseks Järgmisena vuravad kohale pärnakad. Vedrude vahetust vajav sõiduk ja kaks teist Land Roveril õnnestus mitte kaugel siit leppida töökojas ka paari tunni pärast vedrude vahetamune kokku.Et mälu on hea, aga teadupärast lühike, rahvast aga jällegi palju, siis arusaamatuste vältimiseks ja nimede meeles pidamise hõlbustamiseks saab igaüks rinda kleepsu oma nimega Kuna küla on väike, siis tuleb ka mõni kohalik uudistama Tiba peale poolt kuut saabuvad järgmised kaks autot Arusaamatu, kuidas mõnel õnnestub piiriületus vaatamata esmasele visiidile ja liisingautole ilma mingi probleemita. Ei mingeid seletuskirju ega lisaküsimusi. Aga Jaanusega just nii läks.Peagi saabub uus grupp autosid, suisa neli korraga Seitsmeks laekub veel üks seltskond kümme minutit enne kaheksat laekub Aare Lõpuks on kõik kohal ja toimub meeleolukas laagriõhtu. Tehakse grilli, lennutatakse drooni, käiakse ujumas siis veel muud meelepärased tegevused. Et homme on vaja ikkagi palju kilomeetreid läbida, siis pikalt istuda pole kasulik ja laagri lõpetab tugev vihmasadu poole kümne paiku.
  • Pühapäev. Borcha – Zelenevka
    Kuna öörahu tuli viisakal ajal ( häälte järgi küll mitte kõigil), siis ärkan juba kümme enne kuut. Välja kolistama minna on vara ja nii siis pikutan ja ootan teisi ärkajaid. Need tekivad seitsme paiku. Varsti on kogu laager jalgel ja käib hoogne hommikune tegevus. Et oleme ikkagi jõe ääres, võtan hambaharja ja rätiku ning lähen ujuma. Vesi osutub kristallselgeks ja põhi liivaseks. Temperatuur on jõele sobilikult karastav. Palju ujub igas pikkuses kalamaime ja sügavamas on põhi karpidega kaetud. Väga värskendav!Jaanuse auto on hommikuks alla andnud ja vajab natuke kõrvalist abi. IMG_1322 Kaheksast hakkame liikuma. Suurele teele sõidame natuke teist rada pidi ja möödume külakesest, kus ilmselgelt elavad kunstilembesed inimesed. Kuna laagris jäi söömata, siis läheme kohvikusse hommikust sööma. Satub eeskujulik koht Mitmekülgne menüü tekitab probleeme valikutega ja põhjustab ületellimise… Alustuseks värske salat tomati-kurgi-paprikaga seejärel hartsoo ja põhiroaks pelmeenid, minu puhul koos puljongiga. Ei tea, kuidas selline kogus ära süüa.. Kõige lõpuks veel suur tass kohvi!Tänase päeva distantsiks kujuneb ca 600 km Karatševi linnakesest väljasôidul jääb teele vasakule suurepärase valikuga kamuflaažriiete pood.Ainult et hinnad natuke krõbedavõituSamas saab ka meeldivas vabaõhutualetis käia. Kahhel maas ja puha. Ainult hais on hingemattev, ja seda vaatamata ideaalsele ventilatsioonile. Otsustame lõunasöögi vahele jätta ja käime vaid “pjatjorotskas”, et teele üht-teist kaasa osta. Valik paneb mõne mehe suisa põlvili. Mõnda aega liigume Rostovi trassil, mille mõningad lõigud on tasulised. Esimene kord küsitakse ainult 25 rubla. Tegelikult meilt Raidiga võeti 35, auto üle 2 meetri kõrge… See nagu sissesöötmine või nii, et pole kallis, sõida-sõida. Järgmine laks juba 110 rutsi. Kui kellelgi elu mõtestamisega probleeme, tasuks siin parempööre sooritada ja vastavas kohas aru pidada. Peale Voroneži juhtub apsakas ja satume natuke valele teele. Et tegemist tasulise kiirteega ja mahapöördeid niipea ette ei satu, tuleb improviseerida.. Poole seitsmeks jõuame laagriplatsi, Tiit ja Rait. Kedsgi veel pole. Ilm on terve päeva vihmane olnud ja tibutab siingi. Sooja on 18.5 kraadi. Õnneks tuult pole. Vaba on ka üks kämpingumaja esimestele kiirematele soovijatele, 1500 rubla. Saab ka kala püüda, 500 rubla. Karbid ja sasaanid olla 7-8 kilosed…Et vihmasadu ei näita loobumise märke, siis muudame algselt plaanitud laagriplatsi asukoha lagedal neemel vastaskaldal asuva metsasalu vastu. Kuna sinna viiva teeotsa peal on tõkkepuu, mis on lukus, siis küsime peremehelt võtit. Seda leidmata, toob ta meile kangi…). Õnneks seda ikkagi vaja ei lähe, sest ettesõitnud Tiit teatab, et on tuvastanud võtme ühe Nivaga kalamehe valdustest ja saab tee avada. Selline on veehoidla administratsiooni ümbrus Maitsvad shampinjonid kasvavad siin samas rohus. Näide rehvide taaskasutusest. Et siinse maa rahvas on leidlik, on ennegi märgata Teeme veel ühe naljaka ostu, 200 rubla eest kotitäie küttepuid. Selgub, et metsa all puid kūll… Kai saab 500rublase kalapüügiloa omanikuks ja hakkab seda kohe ka kasutama. Tänaseks kilometraažiks kujunes 639 km. ja laagriplatsi täpsed koordinaadid leiab siit:Autod hakkavad laekuma poole üheksast. Kõigepealt tuleb kahene grupp, Defender kõige ees. Seejärel kohe seitse autot korraga. Järgmisi tulijaid annab pool tundi oodata. Vihma muudkui sajab, aga õnneks mitte padukat.Poole kümnest on kõik kohal. Vaatamata sellel, et vihmasadu lõpuks järgi jääb, otsustavad osad telgisööbijad siiski edasi sõita ja katusealust ööbimist otsida. Telgid olla veel eelmisest ööst täitsa märjad. Õhutemperatuur ka aega ja kohta arvestades anomaalselt madal. Minejad on Disco, punane Patrol ja Opel.
  • Esmaspäev. Sõidame Volgogradi
    Öösel jääb vihmasadu järele, aga see-eest paisub tuuleke kergemat sorti tormiks. Päike tõuseb siin 4.46, aga 4.20 on juba kuulda, kuidas Jaanuse auto rahvas asju pakib. Karta on, et hakkas vilu, kraadiklaas näitab +10.5°C !. Põiekas sunnib ennastki autoust avama ja arvata on, et vaatamata hubasele olemisele on magamised selleks korraks magatud. Kell viis on laagris veel ainult 7 autot. Asutame samuti liikuma. Aga enne veel kiireid hommikusi asjatoimetusi Kella seitsmeks jõuame M6 trassile “Kaspia”. Siin on ka ööpäevaringsed söögikohad. Ühte neist hommikusöögi eesmärgil ka väisame. Siin selgub ka tõsiasi, et kitsetalledel siiski on raskusi 16-ni lugemisega. Nimelt kohtume siin LC90 tiimiga, kes kõrvalasuvas motellis öö veetsid ja eileôhtusesse laagriplatsi ūldse ei tulnudki… Söögikoht osutub populaarseks ja kohtume veel rohkema rahvaga Tellime omleti juustuga kahest munast. Selline see söögikoht on. Järgmine kord valiks mõne teise koha… Vahest on vaja ka ihu kergendada. Üks selline koht sobib kenasti tualetijuttude seeriasse. Nagu kolm õde.. Tee on sirge ja sõidetav. Autosid on üksjagu ja vahepeal on ka teeremonti aga kilomeetrid kuluvad ja poole kaheteistkümneks oleme ca 50 km kaugusel Volgogradist ja külastame Raidi algatusel ühte kahtlast kohta.. Mille kõrval kena väike kalaturuke. koos aiasaaduste müügiga. Kai saab 100 rutsi eest ämbritäie tomateid. Enne Volgogradi muutub tee uueks neljarealiseks betoontrassiks. ja kohe on ka linna piir. Kella üheks on Volgograd seljataga. Kohe on aru saada, et läheduses on kalarikas veekogu (Volga koos arvukate sonnide ja vanajõgedega), 24h avatud kalastustarvete poodide kontsentratsioon on ilmselt maailma suurim. Teeme paarkümmend kilomeetrit enne laagriplatsi kiire poepeatuse. Kaubikust ostan ühe 13kilose arbuusikese ka kaasa. Hinnaks kümnekas kilost. Poole kolmeks jõuame kohale ja valime kena tuulealuse platsi. Ilm on küll selgemaks ja soojemaks läinud, aga tuul on ikkagi vali. Siin see plats on tehnika jaoks on info järgmine Hangime ka ümbruskonnast küttematerjali Ja transpordime Hiluxiga kohale Enne kolme saabuvad ka esimesed autod Etapi pikkuseks seda marsruuti pidi, mida meie kasutasime, tuli 597 km. Loetud hetked ja jõuab ka Jaanuse tiim Navaraga Mõnda autot on jõutud juba ka eesmärgipäraselt kasutada Autod pargitud, saab hakata olme ja toitlustamisega tegelema Hotellidega Kasahhis on suur segadus. Tegin broneeringu neljakümnele inimesele booking.com saidil, aga mõne aja pärast teatas hotell, et neil polegi niipaljudele inimestele majutust pakkuda. Leidsin küll puuduolevad kohad teisest lähedalasuvast majutusasutusest, aga kuna mõned autod siia laagrisse täna ei tulegi, vaid sõidavad otse Astrahani poole, siis on mõistlik ikkagi Atõraus külaliste saabumiseks kõik valmis organiseerida..)). Tiit otsustab ka kaasa tulla ja kella neljast stardime. Poole seitsme paiku paneme Harabali nimelises asulas Gaspromis autodele nektarit juurde, et ikka kindlasti Kasahstani välja venitaks. Siin samuti palju jahi-kala poode, aga paistavad juba kinni olevat Rait annab laagrist teada, et asi seal tõsine. Ühel reisisellil sünnipäev ja teisel sündis tütar. Seega …Kella poole üheksaks õhtul jõuame Karaozeki piiripunkti. Laagriplatsist teeb see 382 kilomeetrit. Önneks eelmisel aastal tohutusuurte löökaukude tõttu peavalu valmistanud teelõik oli nüüdseks korda tehtud. Kuna on juba pime, siis tuleb väga tähelepanelik olla teedele ronivate kariloomade suhtes.Piiripunkti pääsemist ootab topeltrivi veokaid. Sõiduautode järjekord on õnneks tunduvalt lühem , kuid siiski märkimisväärne. Vähemalt 30 sõidukit möödalontsiva piirika hinnangul. Ja eelisjärjekorda ei saa. Küsivad, kuhu meil kiiret… Eks ta nii ole ka. Õnneks asi liigub, mitte nagu Koidula piiripunktis….)) Käin poekeses tädidelt infot kogumas. Selgub, et maanteed remonditud ei ole ja seisukord olla veel palju hullem kui mullu. Soovitavad magama heita ja homme valges sõita. Just nagu meil plaanitud ongi. Veel saan teada, et hetkel on järjekord, kuna hiljuti saabus reisibuss ja sellega tegelemine tekitavat järjekorda. Öösel lahe-kolme ajal aga ei pidavat kedagi olema…Järjekorras tuleb valvas olla, sest kui tähelepanematusest eelseisva autoga vahe sisse lasta, võib peagi avastada, et selle koha on juba keegi kavalpea ära napsanud…Pool kümme saan “letti”. Tiit jääb veel tõkkepuu taha. Kôigepealt auto. Kapott lahti, siis uksed. Midagi ei otsita, ainult vaatab. Ja siis küsib, et ega see, mis mul peas on, juhuslikult videoregistraator ei ole. Rahustan maha ja ütlen, et ei-ei, fonarik, aga ikkagi jäi nagu umbusklikuks..10 min. on kõik läbi. Venemaa-poolne passikontroll ja auto ülevaatus. Et Venemaa ja Kasahstan on omavahel tolliliidus, siis autot vormistama ei pea. Küll aga valmistab miski piirivalvuritädile miski tõsist muret, sest lappab ta mu passi juba mitmendat-setmendat korda, leidmata sealt igal järgneval korral midagi uut.. Lõpuks vaatab veel mingi lambi all minu väärt dokumenti ja konsulteerib teise tegelasega, kes taskust mingi kokkuvolditud oaberi võtab ja sealt midagi loeb. Veel kord-paar pass läbi lehitseda ja siis saangi templi sisse.Tiidud saavad juba viie minutiga tulema.Reaalse piirini on ca 10 versta sôita. Piiriks on jõgi, mille sillal on viimane kontrollpunkt. Siin on vaja esitada eelnevalt saadud “talontšik”. See on selline väike paberilipakas, kuhu kõik vajalikud intstantsid oma kraakjalad ja pitsatikesed panevad tõestuseks selle kohta, at nad sinuga oma protseduurid on läbi viinud. Ja nûüd siis selle päris viimase tõkkepuu kontrollija veendub, et sind on tunnistatud kõlblikuks riigist lahkuma.Teisel pool silla otsas hakkab sama jama tagurpidi lahti kerima. Nooruke vormikandja pöördub viisakalt “hellõutades” ja annab üle kohaliku variandi migratsioonikaardist ja “talontšikust”, mis on kergelt väriseva käega ruudulisest paberist välja lõigatud tükikene. Kell 22.00. Lõpuks Kasahhi poolel, selgub, et pole see jãrjekord kuhugi kadunud, lihtsalt siia üle kolinud ja passimine algab. 22.35. muutusteta. 22.45. mingi kogus autosid saab tõkkepuu taha. Ja paar autot üritab järjekorras ette trügida. Avaldan oma nördimust lãhedalseisvale piirivalvurile, kes âsja oli küsinud mult inglise-vene segakeeles, kas “one tshelovek”? Lubab asja korda ajada ja tõepoolest, üks auto tagurdabki järjekorra lõppu. Teine ei taha kuidagi alla anda ja tagurdab ainult paar autopikkust, jããdes ilmselt oma võimalust varitsema.Varsti ônnestub piirikontrolli territooriumile saada. Passikontrolli järjekorrast autot edasi ajama minnes kihutab see viimane vaheletrügija suure hooga meie ees olevasse vabasse lõiku. Tõstan kisa, aga pisikesekasvuline noor kutt ei tee märkamagi. Kohalikud kamandavd ta aga ikkagi passijärjekorra lõppu. Lõbusa vahejuhtumina saab mãrkida seda, kui Tiit ütles, et “näe, kohe sõidab kanalisse” ja sekundi párast oligi üks žiks, täpsemalt VAZ 2104, paremat nurka pidi kanalisse potsatanud… Pikka kasvu ja nooruke tollimees vaatab ka veel kiirelt auto üle ja võime lahkuda. Edasi tegeleme kindlustusega. Uuemal autol pidi natuke odavam olema, vanemal kallim, aga meie 2011 ja 1993 maksid mõlemad 10000 tenget/15 päeva. Kuu oleks 14500 olnud. Et muutus ajavöönd ja hüpe on kaks tundi edasi, siis hakkab kell kohe kaks öösel saama. Liigume mõned kilomeetrid mööda seda kohutavat teed siin, millel justnagu käiks remont ja seda isegi nüüd öösel, kus midagi veetakse, rullitakse ja lükatakse, aga tulemust pole juba aastaid kuskilt märgata. Siis aga keerame teelt maha magama. See juhtub 2.20. Head ööd!
  • Teisipäev. Kasahstani piir -Atõrau
    Tõuseme 5.30. Tegelikult tuleb nüüdsest kohalikule ajale üle minna ja see on juba 7.30. Tuul on taltunud ja päike paistabRait ka andis teada juba et kõik üleval ja söövad kohvikus. Kärmed poisid. Teeolud on ikkagi kontrastselt erinevad senisõidetust. Mööduda tuleb nii paremalt kui vasakult. Olen täitsa veendunud, et nii mitmedki osavõtjad pole enne sellisel maanteel sõitnud. Kuigi, hullu pole tegelikult midagi, sõita ju saab, mis siis, et vahepeal on teepeenral või hoopis tee kõrval tunduvalt parem.. Asi läheks hulluks siis, kui esimene käik oleks liiast ja peaks hakkama siduriga mängima või aeglustiga sõitma. Sellegipoolest on vaja valvas olla, sest vaatamata avarusele on tolmus vahepeal nähtavus olematu ja õnnetused kerged tulema. Peale ootamatute löökaukude võib vastu tulla auto kogu tee laiuse ulatuses igalt poolt ( nägime ühte laupkokkupõrget keset laia teed), samuti on lai spekter lojuseid, kes turvalisest teeületusest midagi kuulnud pole. Umbes 35 kilomeetrit piirist tuleb esimene viisakas tankla KazMunayGas. Tilgutan paaki 177 liitrit kütet. Hind 193 tenget/l. Siin kohtume ka ühest teisest rallist osavõtjatega. Sõidetakse 300 osavõtjaga Pariisist Ulan-baatarisse. Kaks kuud ja 12000 usd-d. Auto peab olema alla 1000 euro ja kuni 1600 cm3. Finishis autod lähevad vanarauda. Siin veel ka ekipaaž Iisraelist. Poole kaheteistkümne ajal teeme kiire söögipausi teeäärses kohvikus. Asutus on täitsa viisakas ja sobib soovitamiseks järele sõitjatele. Menüü on sellineSöögikõlbulikud mantõd saab näiteks 600 tenge eest. Huviliste jaoks panen koordinaadid ka siia:Vahetult Atõrausse sissesõidul, ringteelt mahapöördel paremale jääb soodne Lidli vôi Säästuka-laadne kauplus. Saab soodsalt varusid täiendada. Kaardimakse toimib ka.Parklas saab ka juba ühes teises jutus mainitud kioskist maitsvaid värskeid samsasid soetada Kella kahe paiku jõuame Green Hotelli. Nüüd on paslik veelkord see hotellide-jenka lahti kirjutada. Nimelt oli algselt siia broneeritud booking.comi kaudu toad kõigile neljakümnele inimesele. Oli see ka praktiliselt ainuke hotell selles linnas, kuhu meie eelarve piirides oli võimalik selline arv tube kinni panna. Aga hiljuti tuli mul hotellist selline teade:Здравствуйте,К сожалению мы не можем предоставить Вам таких количество номеров на 6-7го августа.Свободный только 10 одноместных и 4 двухм номеров.No mis siis ikka, tegin kiire lisabroneeringu kõige ligemasse hotelli, kus piisavalt kohti 22-le inimesele. Selliseks hotelliks osutus UyutViktoria nimeline asutus. Nagu peaks kõik korras olema. Nüüd, siin kohapeal selgub, et mahuksime ikkagi kõik siia Green Hotelli ära. Oleks mugav küll ja esialgu nii saabki planeeritud. Jääb küsimus, kuidas saaks sellest teisest hotellist ära öelda. Saidil see enam ei õnnestu. Otsustan siis kohale sõita. Sellega algabki järjekordne kino seriaalist võimalik ainult KZ. Nimelt aadressil, mis broneeringul kirjas, pole mingit hotelli. Tegelikult pole seda aadressigi. Põhjus siin selles, et enamikke tänavaid on siin korduvalt ümber nimetatud. Igatahes sõidan kohale kaardil märgitud kohta. Et broneeringul on ka GPS-koordinaadid, siis sisestan ka need navisse, aga ei miskit uut, seesama koht, kus pole mingit hotelli. Helistan siis antud telefoninumbril. Teise ürituse peale vastatakse. Küsin, kuhu vaja tulla, aga kasahh hääldab aadressi selliselt, et ka kümnendal korral ei saa ma sellise täpsusega aru, et miskit navigaatorisse sisestada. Ok, kaevan internetis ja leian mingi juhise, mis suunab mind sarnasele tänavale, nagu telefonis kuulda oli. Asub see hoopis teises linna otsas. Pressin siis sinnapoole, taaskord üle silla Euroopasse. Tegemist mingi sultani avenüüga. Aga ei ole seal samuti hotelli. Kuna avenüü on pikk, siis liigun igaks juhuks selle teise otsa, mis jällegist siin, Green Hotelli pool, seega Aasias. Ja leian lõpuks vajaliku koha pooljuhuslikult üles. Siin selgub, et meid on oodatud ja spetsiaalselt hotell meie jaoks tühi. Äraütlemine ei tule kõne allagi. Seega, 22 inimest peavad siin peatuma. Ja ega see pole sugugi halvem koht, ainult ca 2 km eemal. Hommikusöök on ka. Aga ôhtusook on kõigile Green Hotellis rootsi lauas. 1800 tenget. Avatud 23-ni, aga eks seda saa kah läbi rääkida… Selline lugu siis. Eks toad täituvad saabumise järjekorras, Green Hotellis on kahesed toad, aga UyutViktorias oli vist kaks neljast suurt tuba ka. Sellised on UyutVuktoria korrektsed koordinaadid: Ja selline välisilmeVahepeal on tulnud ka uudiseid teelt. Rait oli kaheteistkümneks piiri ületanud ja tegi kindlustust. Samal ajal piiril oli veel viis autot. Kohe peale piiri nõudis Kasahstan ka oma esimese ohvri – Cherokee rehv lõhkes ja tagavara läks alla.Peale kaheksat hakkavad autod saabuma. Esimene käik on õhtust sööma. Et hotell kuulub hindudele, siis on ka road indiapärased ja vürtsikad. Nagu ma arvasingi, tekitas esimesed 300 kilomeetrit ohtralt kõneainet. Kõik olid lausa vaimustuses ja lubasid tagasi kodus olles enam mitte kunagi teeolusid kiruda…) Saalin vahepeal teise hotelli vahet ja viin osa rahvast sinna magama. Kuna käib agar teeremont ja kapaitamine, siis on seal internetikaabel läbi kaevatud ja poisid saavad ületee tanklast endale mobiilse neti. Kulub järgmistelgi päevadel marjaks..Südaööks on puudu veel kolm autot, aga kontakt nendega hiljuti oli ning ka nemad peaks kohe-kohe laekuma.Et esimene päev Borati- maal on täitnud inimeste südamed ja hinged rõõmsa elevusega, nii et ei täi magamagi minna, on selgesti näha ka järgmiselt pildilt. Kuna minul on see suur vaimustus juba natukene jahtuma hakanud, siis lähen magama..
  • Kolmapäev. Atõrau – Beyneu – start
    Hommikusööki saab Green Hotellis poole seitsmest. Raidid juba söövad, kui ma veerand kaheksa laekun.Teises hotellis homnikusöökidega nii nobedasti ei lähe. Kokatädi on üksi ja kõigile korraga valmistada ei jõua.Eks selle hotelliga siin ole muidki naljakaid seiku. Ühes toas on konditsioneer, aga juhe pistikusse ei ulatu..Tegelikult on sellised vahepalad, vähemalt minu jaoks, just sellised, mis teevad ühe reisi meeldejäävaks ja põnevaks. Kui kõik oleks kogu aeg korras ja etteaimatav nagu kodus, siis poleks pooltki nii huvitav. Mingil hetkel võib mõni asi natukene rahulolematust tekitada, aga tagantjärele on just sellised asjad need, mis meelde tulevad ja nalja teevad ning mida saab ka edasi rääkida.Lahkume Atõraust poole kümne paiku, olles eelnevalt külastanud linna piiril asuvat toidupoodi.Maantee kuni Aktauni on uus, sirge ja sile. See tähendab, et sõita saab kiiresti. Ja veel seda, et kiiresti sõitmine on ka maksustatud. Maksuhaldureid on teedel päris mitmeid ja oma osa annavad fondi nii mitmedki sõitjad.Uudiseid teelt.Mitsubishil esisillast õli väljas ja sõit simmerit vahetama. Cherokeel poolteljeprobleemid. Samuti remont.Beyneu sissesõidul lasen Heliose tanklas paagi triiki. Siin kohtab veel ųhte Mongolrally ekipaaži UK-st. Vahetame paar sõna ja küsin Brexiti-uudiseid. Selle peale vastatakse et “we hate brexit”.Edasi käime hotellid läbi, et veenduda broneeringute korrasolus.Veel toidupood ja kingapood. Saan uhked uued jalavarjud.Ja siis minekut stardi poole.Linnavahel on juba ka meie rahvast liikumas.Teel starti jõuame järele Aarele Patroliga, kes see raks esimene. Jõuame starti kell 16.00 ja kohe tulevad ka Nurgad.Esimene start lükkub poole viieks ja aja tõmbame kolme tunni peale, et mitte pimeda peale ei jääks.16.20 saabub starti roheline LC 90.16.27 on kohal Defekas ja Ford.Esimesena stardib Aare &Co Patrolil.Järgmisena Toyota 90NurgadDefenderFord RangerHiLux, stardib 16.55Hetkel rohkem autosid polegi, aga kolm autot +1 on silmapiiril tulemas.FronteraPunane PatrolDisco IInelijooksjaJälle on autod otsas. Puudu on veel neli – Silverado, Cherokee, Mitsu ja Nissan. Selgub, et neil veel Beyneuni jupp maad sôita ja see otsistab asja. Täna nad enam stepirajale ei jõua ja suunduvad otse laagriplatsi. Seega saame ka liikuma.Nüüd tuleb ka meil väike navigeerimisülesanne lahendada. Nimelt eraldab meid laagrist raudtee, millest on vaja üle saada. Aga õnnestub päris hãsti, satume just õiges suunas kulgevatele jälgedele.Laager on plaanitud steppi ühe loomakasvataja juurde, aga peremeest pole kodus, on ainult usbekkidest sulased, kes kiduras vene keeles seletavad, et parem on natuke eemale laagrisse minna, kuna hobused ja kariloomad võivad uudistama tulla ja ka tolmu üles keerutada.Teemegi siis laagriplatsiks natuke eemal oleva künka.Ja üsna-üsna pea paistab silmapiiril auto, tolmujutt järel. Kohale jõuab Tiit, ajaga 2.57 ja läbitud kolm punkti. Suurepärane tulemus!Jąrgmisena saabuvad Nurgad. Olid nemad sattunud nafta – ja gaasitööstuse hiiglasliku masinavärgi hammasrataste vahele ja sellest pääsemisek tuli kasutada võlujooki lühendiga VT.Peatselt saabub veel saatusekaaslasi, kes kõik lõksu olid püütud. Ainult LC90 pääses puhta nahaga. Aga ühes olid kõik ühel meelel – väisatud punktid olid kuhjaga külastamist väärt.Peake 23.00- i jõuab Aare. Aga neljasest “remondipundist” pole endiselt kippi ega kõppu. Kuna puudub telefoniside, pole kuidagi võimalik ka tuvastada, kus nad asuvad. Päev on pikk ja peale esimeste emotsioonide raugemist annab väsimus tunda andma.
  • Neljapäev. Stepilaager – rannalaager
    Päikesetõus stepis on kaunis. Tuuleke on pea olematu ja temperatuur just täpselt paras, et end hästi tunda. Neljast puuduvast autost pole endiselt märkigi. Laager hakkab vaikselt ärkama.Silmapiirilt paistab tohutu tolmupilv. Lähenedes on näha suur kari kappavaid hobuseid.Sööme hommikust7.06 Nurgad stardivad esimesenaKella üheksaks peavad kõik läinud olema. Sellest kellast hakkab lugema 12h. Linnulennult on õhtuse laagrini Kaspia mere rannikul 242 km.Hakkame liikuma. Varsti tulevad koos mobiilileviga ka uudised. 4 puuduvat autot on Aktausse jóudnud, Jeepil kardaan alt võetud ja lãheb remonti. Järgmine teade tuleb trassilt. 90-l šarniirid purud ja ratas alt ära. Liigume appi.Saabuvad ka HiLux, Defekas ja Ford.Varsti koguneb rahvast veelgica 100 km kaugusel on suurem asula, Šetpe, lähen sinna varuosi otsima. Teised jäävad veel aru pidamaNüûd hakkab maastik vaheldusrikkamaks muutumaTee on endiselt hea ja varsti jõuangi kohale.Šetpes pole aga lootustki selliseid detaile osta. Leian küll paar autopoodi, kus peaasjalikult vene autode jupid. Ühe poe ees on üks tegelane juba käpuli mul auto all. Ja hea ongi, sest juhib mu tähelepanu asjaolule, et kadunud on üks lääba kinnitusmutter.Enne väljasõitu kodust said just lääbad vahetatud.Nüüd siis veel üks asi, mida otsida. Sellega loodetavasti lihtsam kui šarniiridega. Aga esimeses poes pole sobivat mutrit. Poemüüja juhatab, kus tema arvates on lootust saada ja teeb igaks juhuks skeemi kaAga ei leia seda kohta ka skeemi abil üles. Hoopis leiantee äärest autoremondi.Hüppan läbi ja saan suurest poolekslõigatud kanistrist tehtud kastis mutrite hulgas sobrada, kuni lõpuks sobiva leian.Ka siin kinnitatakse, et šarniire saab ainult Aktaust. Kuna meil sobivasti emissarid seal, siis vast saame asja lahendada, jäąb ainult sõitmine.Nüüd tekkis natuke vaba aega. Nägin ennist muuseumi ja plaanin seda külastada. Aga asjatu lootus, muuseum on kinni.Ja kas see on plaanipärane sulgemine, pole päris selge.Mis siis ikka, käin apteegis, et auto medkotti täiendada ja siis kõrvalasuvasse kohvikusse sööma.Saab ka käsi pestaja “kirikus käia”, nagu keegi tabavalt märkis.Kummaline anomaalia siin, elanikud kõik kasahhid ja vene keelt osatakse halvasti või üldse mitte. Kõik suhtlevad kohalikus keeles, aga menüü on venekeelne.Mulle muidugi soodne lahendus, saab vähemalt aru, mida tellida. Eelmiste klientide tellitud lagmani supp tundub isuäratav, samuti plov. Otsustan esimese kasuks. + kompottLõpetan just söögi kui saabuvad ka teised lõunatajad.elektrikud on siin kohvikus väärt tööd teinud, juhtmed kõik kenasti peidus, mitte nagu mingis prostas asutuses…Peale lõunasööki tuleb info, et 90 on käepäraste instrumentidega niipalju turgutust saanud kui liikuma saamiseks vajalik ja sõidab vaikselt Aktau poole. Solidaarsusest lähevad kaasa Frontera, Disco ja punane Patrol.Seega pole siin asulas enam suurt miskit teha ja parasjagu kui sätime minekule, kihutab Aare mööda.Võtame suuna laagriplatsi poole. Mõnda aega sôidame mööda asfalti, aga siis pöörame mere äärde. Laskume piki kaunist kanjonitKanjoni lôpus mere ääres jääb teele kenasti sisustatud ja vormistatud koobas.Käime uudistamas.Sees on vôimalik suisa ööbida, uhked vaibad ka maasTaas teel paistab piki kallast ida poolt lähenevat suure kiirusega auto. Tiit, Tiit , kes muu..Võtame suuna piki rannikut laagri poole.Rada läheb vahepeal läbi mägise-kivise piirkonna, kus on üksjagu pusimist. Tee ääres on kena järveke, mis eelmise sajandi punaarmee kaartudel kannab nime ……..Korra satun ka tupikteele, mille lõpus on endale kena pesa ehitanud üks slaavi välimusega härrasmees.Linnulennult on laagrini veel üle 16 kilomeetri aga Tiit kuuleb lällarist, et osa rahvast juba laagris!.Kaldast üles ja kaldast alla ja laagripaik paistab. Tõepoolest, esimesed autod on kohal. Nurgad olid esimesena jôudnud, 16.15 platsis.Veel on kohal Defekas ja Ford.Juba on järele proovitud ka merevesi. See on soe ja soolane, sügavaks läheb samuti ja ujuda saab.Ja see võimalus kasutamata ei jääTublimad on juba pannkoogitaigna valmis teinud ja küpsetamine käibNatuke eemal on kohalikud kummipaati ujutamas. Vaevalt, et nad seda lihtsalt lõbuks teevad. Varsti asutavadki end minekule, peame auto kinni ja kaupleme kala. Enne muidugi tuleb kalameeste uudishimu rahuldama, seejärel aga saame kolm kefaali. Kûll mitte päris niisama, vastutasuks tuleb kolm õlut loovutada…Kefaal peaks olema Kaspia mere endeemne kalaliik. Plaanime seda grillida.Kaaslasteks laagriplatsil on suur kari kaameleid, keda arbuusikoortega meelitamas käiakseVarsti saabub Aare. Temal on autoga väike probleem, mida kollektiivselt lahendama asutatakse.Küsimus on selles, et auto soojast peast ei käivitu ja madalatel pööretel jõudu poleKui aga kapotialune maha jahtub, siis ikkagi käivitub. Spetsislistid diagnoosivad probleemseks detailiks kütusepumba.Viimane, keda siia täna oodata on, on Nelijooksja. Varsti nende tuled ka kaldajärsakule ilmuvad.Õhtusöögiks riis päikesekuivatatud tomatite ja konserviga, pannkoogid ja fooliumis grillitud kefaalid. Viimased osutuvad tõeliselt maitsvaks kalaliigiks.Enne magamaminekut teen veel taskulambi valgel väikese jalutuskäigu. Rajal varitseb saaki keskmisest hulka suurem ämblik
  • Reede. Aktau.
    Laager ärkab seitsme paiku. Päike on äsja tõusnud ja puhub kerge tuuleke. Käin ujumas ja siis võtan ette juba Venemaalt ostetud arbuusi ja katan “rootsi laua” See osutub enneolematult mahlaseks ja maitsvaks. Kolmveerand üheksa hakkame liikuma. Jõudnud kõrgele kaldarinnatsele avaneb suurepärane vaade. Selgub, et olime ööbinud kunagi päris suure, nüüdseks aga hüljatud asula lähedal. Sihi võtame otsejoones Aktau peale. Peatuskohaks ongi meil hotell Aktau. Kohal ootab paras üllatus, mitte ammu enne meid startinud Defekajõuk juba kohal. Näha on ka Kawasaki tiimi, kes liialt maps.me-d usaldades said kuuetunnise stepiseikluse osaliseks. Võik öelda, et siin on pool tripist läbi. Selleks tuli läbida selline marsruut: Hotell on väljast nagu nõukaaegne kortermaja, seest aga kenasti renoveeritud. Lagunev bassein hotelli ees annab aimu kunagistest hiilgeaegadest Lobby näeb välja selline Minu ühene tuba aga selline. Et tuba on viiendal korrusel, saab rõdult kena vaate. Kahjuks mitte mere vaid sisemaa poole Hotelliga ühenduses on ka pubi moodi asutus. Kuna täna on reede ja rahvast tõotab palju tulla, siis reserveerime meie seltskonnale 40-se laua ja tellime ka õhtusöögi. Viimane tõotab vägev olevat, ainuke, mida menüüst ei leia, on sealiha…. Kella 22-st ka elav muusika.Kodumaa kadund pojad tilguvad ka vaikselt eri suundadest hotelli kokku, kõik on ikka elus ja terved, ei ole suutnud see linn neid murda!! Viin teoks plaani oma soeng korda saada.) Esimesel katsel satun naiste salongi, aga järgmisel lãheb õnneks. Juuksuriproua on kaunis jutukas venelanna, kes kiidab kohalike külalislahkust. Ütleb, et kui Venemaal sugulaste juures käib, siis seal ei olda üldse nii külalislahked. Jändab mu juustega tükk aega ja raha küsib ainult 1000 tenget.Et õhtusöögini on veel üksjagu aega, siis võtan jalutuskäigu ette. Suundun hotellist otse mere poole. trenniväljak kohalik variant kuumast koerast vaade promenaadile disain-jäätiseputka Kõrge kaldapealne on maju täis ehitatud ja seal kõndida pole võimalik. Pankranniku alla aga on ehitatud suurepärane jalutustee pargipinkidega. Mängib vaikne muusika merelt puhub jahedamat õhku ja seetõttu pole ka ülemäära palav Jalutada saab päris pikalt, siis tuleb ette koobas, milles kohalikud kunstnukud portreemaalimise teenust osutavad. Minu arust päris tubli tulemusega.Koopasuud valvab näkineiu Helistab Rait, et hotelli administraatoril juba paanika, igatseb hirmsasti mind ja eriti mu krediitkaarti. Eks hakkas juba väss ka peale tulema selle kuumusega siin matkata. Jääb üle veel leida võimalus kuidagi üles kaldapealsele tagasi saada. Enne aga jäävad teele lahedad arheoloogilised valvurmehed ja kohe kohe valmis saav ilmselt hotelli tüüpi ehitis Enamik maju linnas on ehitatud liidu ajal ja näevad ühtviisi trööstitud välja. Ja nagu numeratsioonist näha, siis selliseid siin jagub. Lõpuks saan teele ja varsti tuututabki takso seljataga. Sõit hotelli malsab 300 tenget. Taksojuhilt saan teada, et uhked villad kaldapealsel ei olegi kõik nö. uusrikaste eramud vaid et riik kingib neid maju väljapaistvatele kodanikele – sportlastele, kirjanikele jms. teenete eest. Väga uhke!Õhtusöömaaeg läheneb ja rahvast koguneb Tiit, kes esimesel võistluspäeval esiamordist mahlad väljutab, saab siin uued alla. 90 Cruiser on ka veel remondis aga lootust on. Õhtusöögiks kogunevad kôik söögisaalitellitud vaagnad on oma hinda väärt
  • Laupäev. Lühike pikk päev rannas
    Hommik toob pilvise ilma. Sooja on endiselt 32-33 kraadi, aga päike ei lõõma. Hoopis tuleb paar tiba vihma. Kella üheksaks on osa rahvast juba söönud. Hommikusöök aga pole suurem asi. Kohv on lahustuv ja teevesi leige… Hotelli ees kastetakse puid, vesi pidi joogikõlbulik olema. Lasen kanistri täis. Käime veel kõrvalasuvas toidupoes ja siis minekut. Varsti tuleb teade esimestest katkestajatest. Defenderi meeskond annab alla. Head teed varalahkunutele! Esimeses punktis, kuumaveeallikate juures, saame kokku Tiidu, Ranno ja Nurkadega. Siin on ka väike poeke. Käime samuti sulistamas. Maa seest tulev vesi on 60-kraadine. Peale veeprotseduure saab ka pikniku pidada. Meil selleks hetkel aega ei ole Fordiga on ees ootamas potentsiaalne probleem, piduriklotsid hakkavad otsa saama. Aktaus aga selliseid võtta pole. Laual on variant klotsid ringi tõsta. Ka Aare jääb linna Patroli pumpa remontima. Laagriplats asub Pestšanõi neemel, viimasest hotellist kõigest ca 75 kilomeetrit. Pääseda sinna polegi nii lihtne. Rand ise on sile ja suhteliselt kõva liivaga, millel saab kenasti sõita. Aga sellele pääsemiseks tuleb läbida pehme liivaga ala, mis nõudis minu autolt aeglustit. Rehvid ka liiga täis. Selle puudujäägi Ford ja Hilux ka likvideerivad, alandades rehvirõhu ca 1 atm peale. Peaksin sama tegema, aga ei viitsi. Laagriplatsil võtame Fordi ette Uudised pole head Ühte piduriklotsi enam pole ja seega pole ka midagi ringi tõsta Seega ikkagi Aktau kurss. Siinkohal tuleb edasi anda ka palavad tervitused info-autole, kes enne starti viis läbi Fordi ettevalmistuse Kasahstani reisiks. Võtan ette käigu kõige suurema luite otsa. Sellelt avaneb kena vaade. Peale minu on siin hiljuti veel keegi olnud Matk seljataga, on paras aeg kosutavaks keefirilaksuks Arusaamatu on vee madal temperatuur, ilmad ju siin pikalt päikeselised ja palavad. Meri on siin tunduvalt külmem kui eelmises laagris. Aga ujuda kannatab, kord juba vees, pole asi enam nii hull… Justnagu NKOTB..) IMG_5131 Ford sõidab Aktausse, asemele aga saabuvad 90, Kawasaki ja riburada pidi teised. Punane Patrol on liivakatsel hädas mootori ülekuumenemisega. Rait sikutab Silverado ja Jeepi läbi liiva. Viimane jääbki nööri otsa. Kõige suurem tegu on Disco randa saamisega. Selleks kulub tunde pusimist. Põhjus lihtne, esikardaan pagasnikus ja üksvedu.. Lõpp kujuneb eriti raskeks, Raidi ette rakendame veel Hiluxi ja lükkame viiekesi tagant. Pole ka harv juhus, kui tõmbajad ise enam liikuda ei suuda Siis aitab jälle käteramm Vahetult enne kõvemat rannaliiva on eriti püdel ja pehme merekarpide piirkond 90 käib kohaliku põllumehe juures tomati/arbuusitehinguid tegemas. Kellel soovi, saab autoga (või siis ilma) mööda luiteid hullamas käia. IMG_5095 Tiit kasutab seda võimalust igatahes kogu raha eest IMG_5122 Aga ka kohalikud pole selliste võlude vastu immuunsed IMG_5124 Kel parasjagu selliste mängude vastu huvi puudub, vaatab pealt. IMG_5137 Kes aga pealt vaadata ei soovi, saab selja keerata… IMG_5121 Päike loojub kella üheksa paiku. IMG_5138.JPG Oskan ennast kenasti liivaluite otsa kinni sõita ja ilma kõrvalise abita enam välja ei saa… Õnneks olen trooni jälgimise all ja saan abi kutsuda. IMG_5168 Varsti see ka teel. IMG_5173 Laager ise pole samuti kaugel IMG_5141 Esmased abistajad suudavad muidugi ka ise ennast kinni sõita nii, et nalja nabani. IMG_5191 Selle vahejuhtumi tulemusel lasen ikka rehvid tühjaks. Veerand kümneks jõuab ka Aare kohale. Põnevamatest seikadest tuleks mainida suhtlust hotelliga Arna Beyneus. Broneerisin sinna meile toad oma poolteist kuud tagasi. Telefoniga olen rääkinud nendega korda viis. Paar päeva tagasi käisin isiklikult hotellist läbi ja uurisin administraatorilt, kas meie broneeringuga on kõik korras. Jah, kõik pidi korras olema. Täna kirjutavad mulle taas: Вы случайно не путаете гостиницу(!) Ei oska kohe seisukohta võttagi. Ilmselt peab ülehomme aegsasti platsis olema, et kõik ikka kenasti majutatud saaksid. Reisiseltskonna ühele liikmele on kultuurišokk eriti rängalt mõjunud ja võib juhtuda, et kui toibumist ei tule, siis ta hoopis lennukiga koju suundub. IMG_5179 Positiivse uudisena peab mainima, et Jeep on taas lahingukorda viidud. Õnnestus see võtmerõnga abil, mis suurepäraselt sobis kardaani remondiks..
  • Pühapäev. Seiklused Aktau ümbruses.
    Eilsest tuulevaiksest õhtust on päikesetõusuks saanud marutuulega hommik. Laevu merel see loomulikult ei häiri IMG_5275 Looduse stiihia annab aimu luidete tekkeprotsessist, näha on kuidas lahtine liiv üle luiteharjade tuiskab. IMG_5209 Teleobjektiiviga saab sellest loodusnähtusest kauneid pilte. IMG_5212 IMG_5270 Kunagi paistab siin neemel mitmeid ehitisi olnud olevat. Ilmselt punaarmeega seotud… Majaka juurest tulevad liinipostidki veel püsti, andes tunnistust sellest, et kunagi oli siin elektrit tarbiv taristu. IMG_5213 Et tuul puhub merelt, on ka veetase väheke tõusnud. IMG_5233 Aga karastavat ujumist see ei sega. Poisid aitavad ka Rauli vette. IMG_5186 Eileõhtune istumine on Mitsu akudele laastavalt mõjunud.Poole kaheksaks on Navara ja Jeep juba lahkunud. Nemad viivad reisist ülemäära erutatud kolleegi lennukile. Peaaegu kõik teisedki on stardivalmis.  Käivad viimased ettevalmistused päevaks. Paljudel juhtudel tähendab see suuvärskendust.. IMG_5223 IMG_5239   IMG_5260 IMG_5261 IMG_5264 Ainult Raidil paistab täna uni magusam kui tavaliselt… Kuna ilmastikutingimused on õues hommikusöögi valmistamisele omad piirid seadnud, siis saab autos kerge linnupete võetud. Üleüldine liikumine algab kell kaheksa. Siht on itta, piki rannikut. Osa tiime aga vannuvad Kasahstanile alla ja keeravad otsa ringi. Käed tõstavad punane Patrol, Frontera ja eile õhtul remonditud kardaani alla saanud ja taas töökorda viidud Disco. Seega jätkab tiba üle 50% koosseisust. 9 masinat. pildilt puudu 90, kes natuke eemal rehve pumpab. Varsti satume uude sadamasse viivale uuele asfaltteele. Järsku STOP-märk, keset ei miskit…  Tähelepanu tuleks pöörata raudteele…! Vahest ikka viskab sellist totrust maailmas ette. Mõtlen, et mismoodi selline asi küll juhtuda saab. Keegi teeb ju projekti, plaanib liiklusmärgid, keegi vaatab üle, kiidab heaks, siis veel keegi ehitab, ülemus annab käsu, et näed, pane sinna, keset silmapiirini lagedat steppi kulgevale teele kaks stopp-märki. Ja mitte kellelgi ei teki ühtki küsimust… Esimeses asulas, Kurõkis, vene kaartidel ka kui Eraliev, üritame hommikusöögikohta leida. Sellist siin aga ei ole, leiame kõigest tagasihoidliku poekese. Liiva-ja tolmutuisk on totaalne.Kohati pole üldse nähtavust Liigume edasi kagu suunas ja varsti jõuame selle reisi kõige lõunapoolsemasse punkti kõrgel pankrannikul neemel. Tuul on nii vali, et raskusi on püsti püsimisega. Aga vaade on siiasõidu vääriline. Ainult kalapüügihuvilistel tuleb natuke pettuda Edasi kulgeme ca35 kilomeetrit mööda stepiradu itta, kuni Fetisovo asulani. Millegi märkimisväärsega selle asula näol tegemist ei ole: Siin aga saame juba Aktau poolt Turkmenistani suunduvale trassile, mis kujutab endast küll kergelt lainetavat aga täiesti sõidetavat asfaltteed. Meiega koos sõidavad ka Raul ja Mitsu. Esimene neist on seltskonna ainukese bensiiniautoga. Ja pealegi kaunis janusega, paar päeva tagasi saadi selle Ameerika päritolu maastikulaeva kütusekuluks 70 l /100 km. (!). Ja nüüdki on väärt masin kõik mis paagis saada oli, ära joonud. Õnneks on ka lisapaak olemas… Teeme peatuse ümberpumpamiseks. Vaatamata tuulele ja vines ilmale on temperatuur ikkagi 31-32 kraadi.Palav on. Selgub, et kuskil on valearvestus ja lisapaak, mis peaks kütust servani täis olema, on hoopistükkis tilgatu. Õnneks pole Raul üksi ja tanklani Жаңаөзен’s on 40 km sõitu. Selline apsakas aga võib üksi ja stepiteel päris palju meelehärmi sünnitada. Ja mitte ainult… Enne Жаңаөзен’i, kui suuremat asulat, jääb veel ette ilmeka nimega asula – Tenge. Esimesel katsel ebaõnnestume ja satume gaasitanklasse. Neid on siin palju, rohkemgi kui vedelkütuse jaamu. Teine kord läheb paremini. Saame ka sagara vihma. Asjade kiiremaks ajamiseks Жаңаөзен’is panen siia ka paar vajalikku koordinaati: Kuna kahe autoga kütust viima pole mõtet sõita, siis jään Жаңаөзенi lõunatamiskohta otsima. Peeneid restorane on siin tosinatega, aga kiiremat ja lihtsamat söögikohta peab otsima. Loomaskulptuurid on siin riigis au sees. Nii ka selles asulas. Kui parasjagu kõikide loomade kujusid võtta pole, siis käib asenduseks elav variant kah.Uus, uhke, valgetest tellistest mošee. Linna keskel, kahe ringtee vahel, on aga suur moodne kaubanduskeskus. Soovijad saavad siin suveniire osta ATM-e samuti iga nuka peal. Toidukauplus on suure valikuga, eriti isuäratav on kulinaarialett, aga seal on järjekord. Ja see on asi, milles mina seista ei viitsi… Telefonile tuleb sõnum, et Ford on rajal tagasi. Peaksid koos Tiiduga siinsamas lähedal müttama, Hiluxil pidid probleemid pooltelgede ja kütusega olema. Hetkel veel täpsemalt pole teada. Poole kolmeks jôuavad koos Raidiga ka Raul ja Mitsu. Tangime kõik kenasti paagid täis. Raulil tekib väike viivitus maksmisel, kuna tal kohalikku raha pole, ainult rublad. Aga kuidagi saab see pisiasi lahenduse. Söögikohtadega ei õnnestu kuidagi ja juhatan kõik turule. Siin ikka mingi urka leiab. Nii ongi.kompott ja piim Minu tellimus näeb selline välja. Nämm-nämm. Kõht täis, hüppan veel kiirelt turult läbi. Info tuleb selline, et Navara ja Jeep eskordivad reisirahutusega vanderselli otsejoones koju. Sellest on muidugi kahju, et neil niimoodi enne lõppu reis katki jäi. Eksisteeris ka lennukiplaan, aga siit ilmselt eriti peale Astana või Almatõ kuhugi ei lenda ja selline mitme ümberistumisega reis võib hoopis ettearvamatuid pöördeid võtta. Rangeri naasmise üle saime vara rõõmustada. Vaatamata sellele, et piduriklotsidele juba eile õhtul uued katted neediti, sellest ei piisanud võitlusvaimu taastamiseks ja saabub sõnum loobumisteatega… Meie aga rühime õhtuse laagriplatsi poole, mis jääb mitte kaugele Seneki-nimelisest asulast kanjoni serval. Teele jääb mitmeid kauneid maastikuvaateid Tiit juba ootas meid ees. Autoga on tal õnneks kõik korras. Oli endale tagavaraks poolassid ostnud, milledel siin märkimisväärselt kliendisõbralikum hind… Kuna teisi tulijaid pole veel märgata, pressime järsust kaldarinnatisest üles ja teeme väikese ringsõidu. Eemalt paistab üks arusaamatu torn, mida plaanime lähemalt kaeda. Teele jääb üks lõpnud kaamel. Torn osutub tavaliseks antennimastiks Väikese ringiga naaseme laagriplatsi.  Meie kohal kaljunukil jälgivad meid kohalikud asukad. IMG_5278 Varsti on ka kõik, keda oodata on, kohale jõudnud. 4runnerit kimbutab aeg-ajalt probleem käivitamisega. Kas süüdi on süüteluķk, pendiks või mõni kolmas tegur, pole täpselt teada. Saan kõne Indrekult Navarast. Nad on Beyneusse jõudnud, aga probleemid süvenevat… Päike loojub poole üheksa paiku ja seeaeg teeme Erlendiga väikese roninismatka laagri kõrval asuvale mäele. Astume sisse ka teele jäävasse koopasse. lõpnud loomade konte vedeleb siin mitmel pool. kanjoni servalt on hea vaade laagrile. tagasi aga laskume sälkoru teist nõlva pidi.laagris aga tegeletakse juba õhtuste ettevalmistustegaVaatamata suhteliselt väikesele distantsile on päev olnud väsitav ja öörahu laskub laagrile varakult, et hommikul viimaseks etapiks valmis olla.
  • Esmaspäev. Tagasi Beyneusse. Reisi lõpp
    Kuuest algab sebimine Mitsubishi otsustab otse Beyneusse sõita. Kõik teised plaanivad ikkagi legendi järgida. Täna pole vist minu auto päev. Tegelikult kuulsin kolinat tagant juba eile, aga kiiresti sõites ja kinnise aknaga polnud väga häiriv….)). Täna aga polnud enam võimalik kilinat-kolinat välja kannatada ja tuli ratas maha võtta. Suured tänud siinkohal Aarele, kes oma varustusest tungrauaaluseid laenas. Ja kohe saab kurja juure kätte. Käsipiduri klotsid koos kõikide lisavidinatega lasid rahulikult ringiratast. Õnneks saab kõik korda ja saame jätkata. Võtame suuna kanjonite poole. Teel õnnestub mul ennast kenasti põhja peale kinni sõita, nii, et vaja on Rauli ja tema 25 meetris köie abi. Juhtub see stepiteel kergel tõusul, kus voolav vesi on rööpad sügavamaks uuristanud kui minu auto kliirens… Hobused juba platsis Ja jõuamegi varsti ka kohalikule Marlboro – maale! Vaated on majesteetlikud Oleme vahepunktis kaljude juures orus, Tiit aga üleval kõrgel panga serval, otsib, kus alla saab. Meie aga, kus üles. Suure ringiga ka saame. Tõusul kohtame veel laskuvat Aaret Huvitavaid maastikuvaateid jagub paremale ja vasakule veel pikalt Kogu territooriumi peale on ka üks infoviit, mille tagakülge nüüd üks eesti kleeps ehtima jääb. Hiljem selgub, et Tiit siia ka 4×4 reiside kleepsu lisab. Edasi suundume juba Beket-Ata poole Viimased vaated alla orgu Beket-Ata, üks populaarsemaid paiku siinkandis, kuhu kohalikud külastavad palverändudel. Asub siin maa-alune mosee, kuhu on maetud ka selle rajaja ise Sisenemiseks pidavat dress-code vajalik olema, pikad varrukad ja püksid. Aga ka see täna ei aita.. Väravad on kinni. Hiljem selgub, et külastused on võimalikud hommikuti ja pealelõunal. Viskan siis pilgu niisama üle aia Mõnetunnine matkatee alla orgu, mis lõppeb millegi helikopteri maandumisplatsi sarnasega Ülevaatus tehtud, liigume edasi. Sõita on ca 100 km steppi. Suund on Сай Өтес’i asulale Beyneu – Aktau maanteel. Rajad on sirged ja kiiresti sõidetavad. Ainult tolmavad meeletult Suurel teel väljas, läheme lõunapausile. Kohvik on kohe stepitee otsas Koht lihtne ja soodne 350 tenge eest saab paraja portsu lagmani suppi Kõht täis, paneme Beyneu poole ajama. Marsruut minu auto jaoks kujunes siin, Mangistau oblastis, selline: Nüüd on meil üks ümberpööratud probleem, nimelt on hotellitube ülearu. Asja lahkamist alustan Aknuri hotellist. Siin aga ei taheta äraütlemisest midagi kuulda, spetsiaalselt meie jaoks toad vabaks tehtud ja puha. Ega siin polegi midagi vaielda, broneering tehtud läbi bookingu ja maksmisest ei õnnestu nagunii pääseda. Aga oh üllatust, selgub, et meil on küll kümme tuba aga ainult kümnele inimesele. Näidatakse isegi bookingust tulnud paberit kus tõepoolest 10 tuba / 10 inimest. Mul endal näpu vahel paber 10 tuba / 22 inimest. Saan siis hotelli perenaisega, kes ise Aktaus, pikalt telefoni teel seletada. Lõpuks ikkagi asi laheneb, sest ega need toad meil ju ühekohalised ei ole. Saame ikka oma 22 voodit kätte. Võtan endale ühetoalise, kus tegelikkuses saaks neli inimest magada ja vahetan selle Raitidega nende kahekohalise vastu. Jääb ainult küsimus, mida teha Arna hotelliga Lepime kokku ka õhtusöögi ühise pika laua taga Kokatädi toob menüü, kus kenasti kirjas, mitu portsu mingit sööki üldse saada on. 3 portsu borši, 15 üht ja 12 teist. Tellime siis kõigile omal valikul. Enne meid oli kohal juba Mitsu, poisid kenasti juba saunas konte pehmendamas. Teistest aga veel ei kippu ega kõppu. Laseme lähedalasuvas pesulas suurema tolmu maha uhada. Tasumisega, nagu ikka ette tuleb, arusaamatused. Eelnevalt kokku lepitud summa tunduvalt erinev sellest, mis pärast küsitakse. Ja ikka rohkem, mitte vähem. Õhtusöögi plaanisime kella kaheksaks, aga kolmveerand kaheksaks jõuavad ainult Aared. Midagi pole teha, alustame ilma teisteta. Kohe tuuakse ka 3×10 portsu õhtusööki selleks on mantõd ehk kohalikus stiilis suured pelmeenilaadsed tooted plov ja loomaliha kartuliga. Toome ka auhinnafondi seina äärde ootama Aare andmetel oli Tiit ja Nurgad koos tartukatega läinud viimast punkti võtma. Mis tähendab, et neid saab ikka veel oodata. Kojuminejate uudiseid: Navara õnnelikult Venemaal. Defekas, küll juba paar päeva tagasi, sai mitmesajakilomeetrise ringtee, usaldades liialt navigaatorit, mis juhatas nad ainult kohalikele mõeldud piiripunkti. Saabub Hilux. Nende mõnevõrra hilist saabumist selatab asjaolu, et nemad, erinevalt minust, viitsisid vaeva näha ja käisid Beket-Ata tee koobasteni allamäge ära ja kulutasid sellele 2,5 h. Respekt. Muidugi oli selle eelduseks ikkagi ka see, et tabalukk väravate ees lahti tehti. Erlend teeb söögisaali konditsioneerile uuendust. Peale üheksat tuleb 90-nd. Kella kümneks on kõik õnnelikult kohal ja ring täis. Nagu juba tavaks, on hotellitubadega jama. Kuigi kohti peaks kõigile jaguma, siis reaalsuses ei jagu ja osa rahvast tuleb Arna hotelli suunata. Kui kõik on koikud leidnud ja söögi saanud, siis toimetame tagasihoidliku autasustamise tseremoonia. Kogu ürituse tegid kaasa neljateistkümnest autost seitse. Esikolmik kujunes järgmiselt. Pretensioonitult ja teenitult esikoht Hilixile. Sama teenitult teine koht Nurkadele ja kolmas koht 4runnerile! plaksutame võitjatele! Ka kõik ülejäänud on olnud väga tublid Ja kõik saavad ka väikese diplomi. Näiteks sellise Kahju on, et üheksakümmend lahkub juba õhtul, aga selline see elu kord on. Muljetamine jätkub veel mõnda aega, homme hommikul aga liigub juba iga roju oma koju. Vastupidavamad lähevad enne magamaminekut veel kaema, kuidas kohalikud kõrvalasuval Vabaduse platsil Noorsoo päeva veedavad. Jäävad sellega aga hiljaks, pidu juba läbi..
  • Teisipäev. Kojusõit – Kasahstan
    Ärkan Mitsupoiste ärasõidul, aga nii vara ei viitsi veel tõusta. Ilmselt ei saa ka veel süüa. Kella kaheksaks kobin alla, hommikust sööma. Raidid just lõpetavad sööki ja kuna Raidi püsimatus on teada, siis saadan nad teele, kodu poole. Seejärel saan uhkes üksinduses oma toitu nautida. Selle koha kiituseks tuleb öelda, et toidud on siin küll lihtsad, aga samas väga maitsvad. Kohvi on küll lahustuv ja ilmselt oleks pidanud tee kasuks otsustama. Mitte kõik aga ei kiirusta kodu poole. Raulil näiteks on taskus värske Mongoolia viisa ja tema plaan on oma laeva tüür sinnapoole seada. Sellega vast saab ürituse lõppenuks lugeda ja otsad kokku tõmmata. Päris kindlasti said paljud siin oma silmaringi avardada ja kujaga kogemusi-elamusi. Mõni ei jäänud rahule kah. Sest kuigi oli eelnevalt räägitud, mis ees ootab, siis jutt on üks asi, ise reaalselt midagi kogeda aga hoopis teine tera… Juba on mõttes valmis ka uus plaan, mille käigus mõningaid asju teisiti teha. Aga sellest edaspidi. Head koduteed kõigile! Ise teen veel hommikuse jalutuskäigu linnakese südameks olevale Vabaduse platsile. Ega selles 40 000 elanikuga suure küla moodi linnas ka eriti kuhugi mujale jalutada polegi.. Asula sümbol seinal Ja samas ka käega katsuda Teen ka autotiiru. Selle käigus saan teada, kui kenasti on asula gasifitseeritud. Torud kõik uhkelt värvitud, loodis ja sirgetes ridades. Harjumuspärasemalt on neid torusid rohkem igat pidi kõveralt nähtud. Tanklas panen paagid täis ja kontrollin õli. Selgub, et viimast on vaja natuke lisada. Kohtan ka järjekordset autot Mongol rallil. Tagasi hotelli juures näen veel Tartukaid, Aaresid, Rauli ja Tiitu koos Erlendiga. Et enam miski siin kinni ei pea, asutan minekule. Südaöö paiku ületan juba Orali juures Venemaa piiri. Kulub selleks toiminguks 35 minutit. Esimesel pilgul ehmatab ikka hirmsasti ära see autode hulk siin piiril. Kiiruga loendan rekkaid järjekorras ja saan 185+ autot !. Ja seda olukorras, kus pole tegemist tollipiiriga. Enne tõkkepuud seisab veel oma paarkümmend sõiduautot. Enamati UZ numbrimärkidega. Eelnevast tean, et neist ei maksa välja teha. Need siin muudkui seisavad ja ootavad ja vaatavad, kuidas muud autod mööda sõidavad. Vahest sekka lastakse mõni nende oma ka läbi. Viisaka inimesena lähen ikkagi esialgu jala ja küsin piirika käest luba. Selle ka saan ja sõidan otse piiri. Natuke nagu imelik on ka see inimeste sortidesse lahterdamine siin.. Teenindus on meeldiv. Keegi ei pinni palju sul seda või teist kaasas on. Ametnik, kes peaks autot üle vaatama, hoopis pärib, kuidas ma kasahhide külalislahkusega rahule jäin. Jäin ikka. Küsib uuesti, natuke muudetud sõnastusega. Vastan siis, et kui just mõni politseinik välja arvata, siis kõik on väga külalislahked. Muigab.. Hilux on samuti Orali jõudnud, aga nemad jäävad hotelli ööbima. Raidid valisid teise piiripunkti Saraatovi suunal. Seda järelsõitjatel teha ei soovitaks, kuna Vene poolel on esimesed paarsada kilomeetrit väga-väga halba teed, Samara kaudu sõites aga on tee hea. Sõidan veel natuke edasi ja siis keeran põllule puhkama.
  • Kolmapäev. Kojusõit – Venemaa.
    Idapoolse asukoha tõttu tõuseb päike vara ja nii ka mina. Ajavöönd, milles on Venemaa Euroopa- osa, nn. “moskva aeg”, kuhu kuulub hetkel ka Eesti, on geograafiliselt ulatuselt väga lai, kindlasti laiem, kui päikesetund.Hakkan liikuma poole kuuest. Tee on hea, aga pidurdavaks saab tihe liikluskoormus ja sagedased teeremondid.Sellegipoolest edenen esialgu jõudsalt. Aga mida lähemale Moskvale, seda aeglasemaks läheb.Lõuna. Otsin söögikohta ja varsti tulebki üks. Taaskord saab kinnitust vana tuntud tõsiasi, et kui rekkaid ( või ūldse autosid) ikka kohviku ees ei seisa, siis sinna sööma minna ei tasu ka. Muidu puhas ja korras, aga toidud ei tea kui kaua seisnud. Kui juba tulin, siis võtan seljankagi. 100 ruublit.Maitse pole suurem asi..Rjazani juures tõotab ummikut. Selle esimese plaanin elimineerida linnast läbisõiduga. Mis ei pruugi, eriti arvestades kellaaega, samuti eriti tark tegu olla. Nii ongi, et ka linnas on palju liiklust. Aga usun, et kokkuvõtes ei kaotanud ajas. Enne järgmist ummikut teen õhtusöögiks ühe hartšoo. Ummik aga kuhugi ei kadunud. Pean plaani enne Moskvat. Moskvasse jõudes aga olen ilmselt juba piisavalt väsinud ja tähelepanematu, et sisse lasta väike näpukas ja keerata 10 m varem ära kui vaja. See läheb maksma oma pool tundi ringisõitu. Uudiseid teistelt: Navara oli südaöö paiku õnnelikult koos reisijatega Eestisse jõudnud. Hilux veetis hommikul KZ/RUS piiril tunnikese ja on nüüd paarsada km. minust taga. Rait liigub tuldud trajektooril. Tehnikauudised on sellised, et minu autosse tahab üks elektrikotermann sisse pugeda. Nimelt hakkab põlema laadimistuli. Ja sama hetk ka pidurivedeliku hoiatustuli. Kui tarbijaid vähendada, kustuvad mõlemad tuled. Voltmeeter aga ei näita siiski nii palju kui enne. Insener Krimmist saadab ka juba õpetussõnu..). Katsun neid hommikul järgima hakata. Raidi autol aga on tosoolikadu. Sellel võivad samuti halvad tagajärjed olla. Kella üheks öösel jõuan Mokroe nimelisse asulasse Moskvast Minski suunduva tee ääres. Ajan siin tunnikese tuttavatega juttu ja siis liigun veel edasi, kuni poole kolmest vaatan magamiskoha. Sellega kaasneb teadasaamine, et olen terve päeva sõitnud ilma laadimiseta ja vähemalt nüüd, öösel, auto enam ei käivitu. Puhkan natuke ja hommikul vaatab edasi…
  • Neljapäev.
    Hommikul ärkan kuuest. Mitte ammu on tõusnud päike ning öösel sadanud vihm ja äike möödunud. Auto käivitub kenasti, aga laadimist ei ole. Võtan kõik võimalikud tarbijad tagant ära, nii peaks päris kaugele sõita saama. Rait liigub ka juba. Samuti Hilux, kes, leidmata ööbimiskohta, on kogu öö kulgemises olnud. Seega mitte kaugel minust.Tee on hea, liiklust vähe. Seda kuni Pihkva trassini. Seal algab teeremont ja jant valgusfooridega. Siiamaani pole ka ühtegi autoremonti teele jäãnud. Pustoškas on küll selline koht, aga ilma elektrikuta. Selline ametimees pidi leiduma kindlasti Ostrovis aga ilmselt ka Opotškas. Käin kiiruga Pjatjorotškas (kauplustekett venes), et oleks, mida eelseisvate valgusfooride taga passimise ajal närida. Opotškas uurin maad, käin ühes ja teises kohas, lõpuks juhatatakse ühte garaaži, kus uksed pärani aga ei ühtegi hingelist. Ootan ja ootan ja siis helistan seinal olevale numbrile, keegi ei vasta… Sõidan Ostrovisse. Esimeses kohas elektrikut pole, on pood, kus õlifiltrid. Et kohe õlivahetus ka käes, siis ostan ühe. 500 rubla. Teises kohas öeldakse, et nemad ei remondi, aga linnas olla kūll üks mees. Mõõdame pinget, mis täpselt 12V. Helistavad kellegile Dimale ja siis ütlevad, et vaja maha võtta ja remonti viia. Aga nii veniks protsess pikale ja võtan kontakti ning sõidan ise kohale. See hetk, kui hakkan genekaremonti liikuma jõuavad Tiit ja Erlend kohale. Lähevad Pihkvasse Lentasse ja siis Koidula kaudu Eesti. Pika pusimise peale leian selle Dima teisest linna otsast jõe kaldalt ka üles. Genekas tuleb nüüd küll ise maha võtta aga loodatavasti saab vähemalt probleem lahendatud.. Genekas maas Ja kohe ka selge, et vaja uut. Mähis läbi põlenud ja dioodsild samuti. Juhuks, kui siit uut võtta pole, paneme akud laadima, et saaksin vähemalt koju ära sõita. Genekaremondimees Dima võtab oma motorolleri ja kimab kuhugi generaatoripoodi, mina aga vaatan niikaua, kuidas Velikaja jõgi elab Poole neljaks on ka Rait Ostrovist 40 kilomeetri kaugusele jõudnud. Selgub, et osta pole siit midagi, isegi mitte homseks. Seega vana kokku ja peale tagasi ja punuma. Rait on ka vahepeal siia jõudnud ja aitab mul siva geneka peale panna. Pimeda peale ei tahaks ju jääda. Igatahes 18. 20 oleme tangitud ja suundume piiri. Autosid paar tükki, kes juba protseduuridega poole peal. Auto vaadatakse igast küljest aga pealiskaudselt üle ja head teed. Alati imestan, mis pärast küsitakse, kuhu ma sõidan. Suht mõttetu küsimine… 18.40 jõuan juba Eesti järjekorda. Sest siin on järjekord. Kolmes rivis oma 15+ autot. Aga seekord läheb kõik kiiresti ja ladusalt 19.08 olen juba väljas. Keegi ei nori ja ollakse viisakad. Soovitakse VIN-koodi näha. Ja see ka kõik. Vahelduseks päris hea. Hūppame veel terminalist läbi ja saame teada, et Raidi auto täiskaal koos Kaiga on 3000 kg, minu omal aga 2880 kg. Võtame ka õhtusöögi, mis minu puhul osutub suureks veaks. Sest Tallinnani on ikkagi pikk maa. Päike loojub kell üheksa ja selleks ajaks olen ma alles Tartus. Mäosse jõudes on pime ja ei jää muud üle, kui vaheldumisi ohutulede ja lähituledega sõita. Vahel on ka valgustatud teelõike, siis saab tuled välja lülitada ja akudele puhkust anda. Tallinna juures on esituled juba täitsa tuhmid ja ei valgusta enam üldse suurt midagi. Aga 23.00 olen kodus. Vaatan ka kilometraaži üle. Selleks kujuneb ei rohkem ega vähem kui 8414 kilomeetrit! Marsruudikaart tuli kojusõidul järgmine: