Esmaspäev. Tagasi Beyneusse. Reisi lõpp

Kuuest algab sebimine

Mitsubishi otsustab otse Beyneusse sõita. Kõik teised plaanivad ikkagi legendi järgida.

Täna pole vist minu auto päev. Tegelikult kuulsin kolinat tagant juba eile, aga kiiresti sõites ja kinnise aknaga polnud väga häiriv….)). Täna aga polnud enam võimalik kilinat-kolinat välja kannatada ja tuli ratas maha võtta. Suured tänud siinkohal Aarele, kes oma varustusest tungrauaaluseid laenas.

Ja kohe saab kurja juure kätte.

Käsipiduri klotsid koos kõikide lisavidinatega lasid rahulikult ringiratast.

Õnneks saab kõik korda ja saame jätkata. Võtame suuna kanjonite poole. Teel õnnestub mul ennast kenasti põhja peale kinni sõita, nii, et vaja on Rauli ja tema 25 meetris köie abi. Juhtub see stepiteel kergel tõusul, kus voolav vesi on rööpad sügavamaks uuristanud kui minu auto kliirens…

Hobused juba platsis

Ja jõuamegi varsti ka kohalikule Marlboro – maale!

Vaated on majesteetlikud

Oleme vahepunktis kaljude juures orus, Tiit aga üleval kõrgel panga serval, otsib, kus alla saab. Meie aga, kus üles. Suure ringiga ka saame. Tõusul kohtame veel laskuvat Aaret

Huvitavaid maastikuvaateid jagub paremale ja vasakule veel pikalt

Kogu territooriumi peale on ka üks infoviit, mille tagakülge nüüd üks eesti kleeps ehtima jääb. Hiljem selgub, et Tiit siia ka 4×4 reiside kleepsu lisab.

Edasi suundume juba Beket-Ata poole

Viimased vaated alla orgu

Beket-Ata, üks populaarsemaid paiku siinkandis, kuhu kohalikud külastavad palverändudel. Asub siin maa-alune mosee, kuhu on maetud ka selle rajaja ise

Sisenemiseks pidavat dress-code vajalik olema, pikad varrukad ja püksid. Aga ka see täna ei aita.. Väravad on kinni. Hiljem selgub, et külastused on võimalikud hommikuti ja pealelõunal.

Viskan siis pilgu niisama üle aia

Mõnetunnine matkatee alla orgu, mis lõppeb millegi helikopteri maandumisplatsi sarnasega

Ülevaatus tehtud, liigume edasi. Sõita on ca 100 km steppi. Suund on Сай Өтес’i asulale Beyneu – Aktau maanteel. Rajad on sirged ja kiiresti sõidetavad.

Ainult tolmavad meeletult

Suurel teel väljas, läheme lõunapausile. Kohvik on kohe stepitee otsas

Koht lihtne ja soodne

350 tenge eest saab paraja portsu lagmani suppi

Kõht täis, paneme Beyneu poole ajama.

Marsruut minu auto jaoks kujunes siin, Mangistau oblastis, selline:

Nüüd on meil üks ümberpööratud probleem, nimelt on hotellitube ülearu. Asja lahkamist alustan Aknuri hotellist. Siin aga ei taheta äraütlemisest midagi kuulda, spetsiaalselt meie jaoks toad vabaks tehtud ja puha. Ega siin polegi midagi vaielda, broneering tehtud läbi bookingu ja maksmisest ei õnnestu nagunii pääseda. Aga oh üllatust, selgub, et meil on küll kümme tuba aga ainult kümnele inimesele. Näidatakse isegi bookingust tulnud paberit kus tõepoolest 10 tuba / 10 inimest. Mul endal näpu vahel paber 10 tuba / 22 inimest. Saan siis hotelli perenaisega, kes ise Aktaus, pikalt telefoni teel seletada. Lõpuks ikkagi asi laheneb, sest ega need toad meil ju ühekohalised ei ole. Saame ikka oma 22 voodit kätte. Võtan endale ühetoalise, kus tegelikkuses saaks neli inimest magada ja vahetan selle Raitidega nende kahekohalise vastu.

Jääb ainult küsimus, mida teha Arna hotelliga

Lepime kokku ka õhtusöögi ühise pika laua taga

Kokatädi toob menüü, kus kenasti kirjas, mitu portsu mingit sööki üldse saada on. 3 portsu borši, 15 üht ja 12 teist. Tellime siis kõigile omal valikul. Enne meid oli kohal juba Mitsu, poisid kenasti juba saunas konte pehmendamas. Teistest aga veel ei kippu ega kõppu. Laseme lähedalasuvas pesulas suurema tolmu maha uhada. Tasumisega, nagu ikka ette tuleb, arusaamatused. Eelnevalt kokku lepitud summa tunduvalt erinev sellest, mis pärast küsitakse. Ja ikka rohkem, mitte vähem.

Õhtusöögi plaanisime kella kaheksaks, aga kolmveerand kaheksaks jõuavad ainult Aared. Midagi pole teha, alustame ilma teisteta.

Kohe tuuakse ka 3×10 portsu õhtusööki

selleks on mantõd ehk kohalikus stiilis suured pelmeenilaadsed tooted

plov

ja loomaliha kartuliga.

Toome ka auhinnafondi seina äärde ootama

Aare andmetel oli Tiit ja Nurgad koos tartukatega läinud viimast punkti võtma. Mis tähendab, et neid saab ikka veel oodata.

Kojuminejate uudiseid: Navara õnnelikult Venemaal. Defekas, küll juba paar päeva tagasi, sai mitmesajakilomeetrise ringtee, usaldades liialt navigaatorit, mis juhatas nad ainult kohalikele mõeldud piiripunkti.

Saabub Hilux. Nende mõnevõrra hilist saabumist selatab asjaolu, et nemad, erinevalt minust, viitsisid vaeva näha ja käisid Beket-Ata tee koobasteni allamäge ära ja kulutasid sellele 2,5 h. Respekt. Muidugi oli selle eelduseks ikkagi ka see, et tabalukk väravate ees lahti tehti.

Erlend teeb söögisaali konditsioneerile uuendust.

Peale üheksat tuleb 90-nd. Kella kümneks on kõik õnnelikult kohal ja ring täis. Nagu juba tavaks, on hotellitubadega jama. Kuigi kohti peaks kõigile jaguma, siis reaalsuses ei jagu ja osa rahvast tuleb Arna hotelli suunata. Kui kõik on koikud leidnud ja söögi saanud, siis toimetame tagasihoidliku autasustamise tseremoonia. Kogu ürituse tegid kaasa neljateistkümnest autost seitse. Esikolmik kujunes järgmiselt.

Pretensioonitult ja teenitult esikoht Hilixile.

Sama teenitult teine koht Nurkadele ja kolmas koht 4runnerile! plaksutame võitjatele!

Ka kõik ülejäänud on olnud väga tublid

Ja kõik saavad ka väikese diplomi.

Näiteks sellise

Kahju on, et üheksakümmend lahkub juba õhtul, aga selline see elu kord on.

Muljetamine jätkub veel mõnda aega, homme hommikul aga liigub juba iga roju oma koju.

Vastupidavamad lähevad enne magamaminekut veel kaema, kuidas kohalikud kõrvalasuval Vabaduse platsil Noorsoo päeva veedavad. Jäävad sellega aga hiljaks, pidu juba läbi..

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga