Esmaspäev. Sõidame Volgogradi

Öösel jääb vihmasadu järele, aga see-eest paisub tuuleke kergemat sorti tormiks. Päike tõuseb siin 4.46, aga 4.20 on juba kuulda, kuidas Jaanuse auto rahvas asju pakib. Karta on, et hakkas vilu, kraadiklaas näitab +10.5°C !. Põiekas sunnib ennastki autoust avama ja arvata on, et vaatamata hubasele olemisele on magamised selleks korraks magatud. Kell viis on laagris veel ainult 7 autot. Asutame samuti liikuma.

Aga enne veel kiireid hommikusi asjatoimetusi

Kella seitsmeks jõuame M6 trassile “Kaspia”. Siin on ka ööpäevaringsed söögikohad. Ühte neist hommikusöögi eesmärgil ka väisame.

Siin selgub ka tõsiasi, et kitsetalledel siiski on raskusi 16-ni lugemisega. Nimelt kohtume siin LC90 tiimiga, kes kõrvalasuvas motellis öö veetsid ja eileôhtusesse laagriplatsi ūldse ei tulnudki…

Söögikoht osutub populaarseks ja kohtume veel rohkema rahvaga

Tellime omleti juustuga kahest munast.

Selline see söögikoht on. Järgmine kord valiks mõne teise koha…

Vahest on vaja ka ihu kergendada. Üks selline koht sobib kenasti tualetijuttude seeriasse. Nagu kolm õde..

Tee on sirge ja sõidetav. Autosid on üksjagu ja vahepeal on ka teeremonti aga kilomeetrid kuluvad ja poole kaheteistkümneks oleme ca 50 km kaugusel Volgogradist ja külastame Raidi algatusel ühte kahtlast kohta..

Mille kõrval kena väike kalaturuke.

koos aiasaaduste müügiga. Kai saab 100 rutsi eest ämbritäie tomateid. Enne Volgogradi muutub tee uueks neljarealiseks betoontrassiks.

ja kohe on ka linna piir.

Kella üheks on Volgograd seljataga. Kohe on aru saada, et läheduses on kalarikas veekogu (Volga koos arvukate sonnide ja vanajõgedega), 24h avatud kalastustarvete poodide kontsentratsioon on ilmselt maailma suurim. Teeme paarkümmend kilomeetrit enne laagriplatsi kiire poepeatuse. Kaubikust ostan ühe 13kilose arbuusikese ka kaasa. Hinnaks kümnekas kilost.

Poole kolmeks jõuame kohale ja valime kena tuulealuse platsi. Ilm on küll selgemaks ja soojemaks läinud, aga tuul on ikkagi vali. Siin see plats on

tehnika jaoks on info järgmine

Hangime ka ümbruskonnast küttematerjali

Ja transpordime Hiluxiga kohale

Enne kolme saabuvad ka esimesed autod

Etapi pikkuseks seda marsruuti pidi, mida meie kasutasime, tuli 597 km. Loetud hetked ja jõuab ka Jaanuse tiim Navaraga

Mõnda autot on jõutud juba ka eesmärgipäraselt kasutada

Autod pargitud, saab hakata olme ja toitlustamisega tegelema

Hotellidega Kasahhis on suur segadus. Tegin broneeringu neljakümnele inimesele booking.com saidil, aga mõne aja pärast teatas hotell, et neil polegi niipaljudele inimestele majutust pakkuda. Leidsin küll puuduolevad kohad teisest lähedalasuvast majutusasutusest, aga kuna mõned autod siia laagrisse täna ei tulegi, vaid sõidavad otse Astrahani poole, siis on mõistlik ikkagi Atõraus külaliste saabumiseks kõik valmis organiseerida..)). Tiit otsustab ka kaasa tulla ja kella neljast stardime. Poole seitsme paiku paneme Harabali nimelises asulas Gaspromis autodele nektarit juurde, et ikka kindlasti Kasahstani välja venitaks. Siin samuti palju jahi-kala poode, aga paistavad juba kinni olevat

Rait annab laagrist teada, et asi seal tõsine. Ühel reisisellil sünnipäev ja teisel sündis tütar. Seega … Kella poole üheksaks õhtul jõuame Karaozeki piiripunkti. Laagriplatsist teeb see 382 kilomeetrit. Önneks eelmisel aastal tohutusuurte löökaukude tõttu peavalu valmistanud teelõik oli nüüdseks korda tehtud. Kuna on juba pime, siis tuleb väga tähelepanelik olla teedele ronivate kariloomade suhtes. Piiripunkti pääsemist ootab topeltrivi veokaid. Sõiduautode järjekord on õnneks tunduvalt lühem , kuid siiski märkimisväärne. Vähemalt 30 sõidukit möödalontsiva piirika hinnangul. Ja eelisjärjekorda ei saa. Küsivad, kuhu meil kiiret… Eks ta nii ole ka. Õnneks asi liigub, mitte nagu Koidula piiripunktis….))

Käin poekeses tädidelt infot kogumas. Selgub, et maanteed remonditud ei ole ja seisukord olla veel palju hullem kui mullu. Soovitavad magama heita ja homme valges sõita. Just nagu meil plaanitud ongi. Veel saan teada, et hetkel on järjekord, kuna hiljuti saabus reisibuss ja sellega tegelemine tekitavat järjekorda. Öösel kahe-kolme ajal aga ei pidavat kedagi olema…Järjekorras tuleb valvas olla, sest kui tähelepanematusest eelseisva autoga vahe sisse lasta, võib peagi avastada, et selle koha on juba keegi kavalpea ära napsanud… Pool kümme saan “letti”.

Tiit jääb veel tõkkepuu taha. Kôigepealt auto. Kapott lahti, siis uksed. Midagi ei otsita, ainult vaatab. Ja siis küsib, et ega see, mis mul peas on, juhuslikult videoregistraator ei ole. Rahustan maha ja ütlen, et ei-ei, fonarik, aga ikkagi jäi nagu umbusklikuks..10 min. on kõik läbi. Venemaa-poolne passikontroll ja auto ülevaatus. Et Venemaa ja Kasahstan on omavahel tolliliidus, siis autot vormistama ei pea. Küll aga valmistab miski piirivalvuritädile tõsist muret, sest lappab ta mu passi juba mitmendat-setmendat korda, leidmata sealt igal järgneval korral midagi uut.. Lõpuks vaatab veel mingi lambi all minu väärt dokumenti ja konsulteerib teise tegelasega, kes taskust mingi kokkuvolditud paberi võtab ja sealt midagi loeb. Veel kord-paar pass läbi lehitseda ja siis saangi templi sisse.Tiidud saavad juba viie minutiga tulema. Reaalse piirini on ca 10 versta sôita. Piiriks on jõgi, mille sillal on viimane kontrollpunkt. Siin on vaja esitada eelnevalt saadud “talontšik”. See on selline väike paberilipakas, kuhu kõik vajalikud intstantsid oma kraakjalad ja pitsatikesed panevad tõestuseks selle kohta, et nad sinuga oma protseduurid on läbi viinud. Ja nûüd siis selle päris viimase tõkkepuu kontrollija veendub, et sind on tunnistatud kõlblikuks riigist lahkuma. Teisel pool silla otsas hakkab sama jama tagurpidi lahti kerima. Nooruke vormikandja pöördub viisakalt “hellõutades” ja annab üle kohaliku variandi migratsioonikaardist

ja “talontšikust”, mis on kergelt väriseva lapsekäega ruudulisest paberist välja lõigatud tükikene.

Kell 22.00. Lõpuks Kasahhi poolel, selgub, et pole see jãrjekord kuhugi kadunud, lihtsalt siia üle kolinud ja passimine algab. 22.35. muutusteta. 22.45. mingi kogus autosid saab tõkkepuu taha. Ja paar autot üritab järjekorras ette trügida. Avaldan oma nördimust lãhedalseisvale piirivalvurile, kes âsja oli küsinud mult inglise-vene segakeeles, kas “one tshelovek”? Lubab asja korda ajada ja tõepoolest, üks auto tagurdabki tagasi järjekorra lõppu. Teine ei taha kuidagi alla anda ja tagurdab ainult paar autopikkust, jããdes ilmselt oma võimalust varitsema.Varsti ônnestub piirikontrolli territooriumile saada. Passikontrolli järjekorrast autot edasi ajama minnes kihutab see viimane vaheletrügija suure hooga meie ees olevasse vabasse lõiku. Tõstan kisa, aga pisikesekasvuline noor kutt ei tee märkamagi. Kohalikud kamandavd ta aga ikkagi passijärjekorra lõppu. Lõbusa vahejuhtumina saab mãrkida seda, kui Tiit ütles, et “näe, kohe sõidab kanalisse” ja sekundi pärast oligi üks žiks, täpsemalt VAZ 2104, paremat nurka pidi kanalisse potsatanud…

Pikka kasvu ja nooruke tollimees vaatab ka veel kiirelt auto üle ja võime lahkuda. Edasi tegeleme kindlustusega. Uuemal autol pidi natuke odavam olema, vanemal kallim, aga meie 2011 ja 1993 maksid mõlemad 10000 tenget/15 päeva. Kuu oleks 14500 olnud. Et muutus ajavöönd ja hüpe on kaks tundi edasi, siis hakkab kell kohe kaks öösel saama. Liigume mõned kilomeetrid mööda seda kohutavat teed siin, millel justnagu käiks remont ja seda isegi nüüd öösel, kus midagi veetakse, rullitakse ja lükatakse, aga tulemust pole juba aastaid kuskilt märgata. Siis aga keerame teelt maha magama. See juhtub 2.20. Head ööd!

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga