Neljapäev.

Hommikul ärkan kuuest. Mitte ammu on tõusnud päike ning öösel sadanud vihm ja äike möödunud. Auto käivitub kenasti, aga laadimist ei ole. Võtan kõik võimalikud tarbijad tagant ära, nii peaks päris kaugele sõita saama.

Rait liigub ka juba. Samuti Hilux, kes, leidmata ööbimiskohta, on kogu öö kulgemises olnud. Seega mitte kaugel minust.Tee on hea, liiklust vähe. Seda kuni Pihkva trassini. Seal algab teeremont ja jant valgusfooridega.

Siiamaani pole ka ühtegi autoremonti teele jäãnud. Pustoškas on küll selline koht, aga ilma elektrikuta. Selline ametimees pidi leiduma kindlasti Ostrovis aga ilmselt ka Opotškas. Käin kiiruga Pjatjorotškas (kauplustekett venes), et oleks, mida eelseisvate valgusfooride taga passimise ajal närida. Opotškas uurin maad, käin ühes ja teises kohas, lõpuks juhatatakse ühte garaaži, kus uksed pärani aga ei ühtegi hingelist. Ootan ja ootan ja siis helistan seinal olevale numbrile, keegi ei vasta…

Sõidan Ostrovisse. Esimeses kohas elektrikut pole, on pood, kus õlifiltrid. Et kohe õlivahetus ka käes, siis ostan ühe. 500 rubla. Teises kohas öeldakse, et nemad ei remondi, aga linnas olla kūll üks mees. Mõõdame pinget, mis täpselt 12V. Helistavad kellegile Dimale ja siis ütlevad, et vaja maha võtta ja remonti viia. Aga nii veniks protsess pikale ja võtan kontakti ning sõidan ise kohale.

See hetk, kui hakkan genekaremonti liikuma jõuavad Tiit ja Erlend kohale. Lähevad Pihkvasse Lentasse ja siis Koidula kaudu Eesti.

Pika pusimise peale leian selle Dima teisest linna otsast jõe kaldalt ka üles. Genekas tuleb nüüd küll ise maha võtta aga loodatavasti saab vähemalt probleem lahendatud..

Genekas maas

Ja kohe ka selge, et vaja uut. Mähis läbi põlenud ja dioodsild samuti. Juhuks, kui siit uut võtta pole, paneme akud laadima, et saaksin vähemalt koju ära sõita.

Genekaremondimees Dima võtab oma motorolleri ja kimab kuhugi generaatoripoodi, mina aga vaatan niikaua, kuidas Velikaja jõgi elab

Poole neljaks on ka Rait Ostrovist 40 kilomeetri kaugusele jõudnud.

Selgub, et osta pole siit midagi, isegi mitte homseks. Seega vana kokku ja peale tagasi ja punuma.

Rait on ka vahepeal siia jõudnud ja aitab mul siva geneka peale panna. Pimeda peale ei tahaks ju jääda.

Igatahes 18. 20 oleme tangitud ja suundume piiri. Autosid paar tükki, kes juba protseduuridega poole peal. Auto vaadatakse igast küljest aga pealiskaudselt üle ja head teed. Alati imestan, mis pärast küsitakse, kuhu ma sõidan. Suht mõttetu küsimine…

18.40 jõuan juba Eesti järjekorda. Sest siin on järjekord. Kolmes rivis oma 15+ autot. Aga seekord läheb kõik kiiresti ja ladusalt 19.08 olen juba väljas. Keegi ei nori ja ollakse viisakad. Soovitakse VIN-koodi näha. Ja see ka kõik. Vahelduseks päris hea.

Hūppame veel terminalist läbi ja saame teada, et Raidi auto täiskaal koos Kaiga on 3000 kg, minu omal aga 2880 kg.

Võtame ka õhtusöögi, mis minu puhul osutub suureks veaks. Sest Tallinnani on ikkagi pikk maa. Päike loojub kell üheksa ja selleks ajaks olen ma alles Tartus. Mäosse jõudes on pime ja ei jää muud üle, kui vaheldumisi ohutulede ja lähituledega sõita. Vahel on ka valgustatud teelõike, siis saab tuled välja lülitada ja akudele puhkust anda. Tallinna juures on esituled juba täitsa tuhmid ja ei valgusta enam üldse suurt midagi.

Aga 23.00 olen kodus.

Vaatan ka kilometraaži üle. Selleks kujuneb ei rohkem ega vähem kui 8414 kilomeetrit!

Marsruudikaart tuli kojusõidul järgmine:

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga