Neljapäev. Stepilaager – rannalaager

Päikesetõus stepis on kaunis. Tuuleke on pea olematu ja temperatuur just täpselt paras, et end hästi tunda. Neljast puuduvast autost pole endiselt märkigi. Laager hakkab vaikselt ärkama.Silmapiirilt paistab tohutu tolmupilv. Lähenedes on näha suur kari kappavaid hobuseid.Sööme hommikust7.06 Nurgad stardivad esimesenaKella üheksaks peavad kõik läinud olema. Sellest kellast hakkab lugema 12h. Linnulennult on õhtuse laagrini Kaspia mere rannikul 242 km.Hakkame liikuma. Varsti tulevad koos mobiilileviga ka uudised. 4 puuduvat autot on Aktausse jóudnud, Jeepil kardaan alt võetud ja lãheb remonti. Järgmine teade tuleb trassilt. 90-l šarniirid purud ja ratas alt ära. Liigume appi.Saabuvad ka HiLux, Defekas ja Ford.Varsti koguneb rahvast veelgica 100 km kaugusel on suurem asula, Šetpe, lähen sinna varuosi otsima. Teised jäävad veel aru pidamaNüûd hakkab maastik vaheldusrikkamaks muutumaTee on endiselt hea ja varsti jõuangi kohale.Šetpes pole aga lootustki selliseid detaile osta. Leian küll paar autopoodi, kus peaasjalikult vene autode jupid. Ühe poe ees on üks tegelane juba käpuli mul auto all. Ja hea ongi, sest juhib mu tähelepanu asjaolule, et kadunud on üks lääba kinnitusmutter.Enne väljasõitu kodust said just lääbad vahetatud.Nüüd siis veel üks asi, mida otsida. Sellega loodetavasti lihtsam kui šarniiridega. Aga esimeses poes pole sobivat mutrit. Poemüüja juhatab, kus tema arvates on lootust saada ja teeb igaks juhuks skeemi kaAga ei leia seda kohta ka skeemi abil üles. Hoopis leiantee äärest autoremondi.Hüppan läbi ja saan suurest poolekslõigatud kanistrist tehtud kastis mutrite hulgas sobrada, kuni lõpuks sobiva leian.Ka siin kinnitatakse, et šarniire saab ainult Aktaust. Kuna meil sobivasti emissarid seal, siis vast saame asja lahendada, jäąb ainult sõitmine.Nüüd tekkis natuke vaba aega. Nägin ennist muuseumi ja plaanin seda külastada. Aga asjatu lootus, muuseum on kinni.Ja kas see on plaanipärane sulgemine, pole päris selge.Mis siis ikka, käin apteegis, et auto medkotti täiendada ja siis kõrvalasuvasse kohvikusse sööma.Saab ka käsi pestaja “kirikus käia”, nagu keegi tabavalt märkis.Kummaline anomaalia siin, elanikud kõik kasahhid ja vene keelt osatakse halvasti või üldse mitte. Kõik suhtlevad kohalikus keeles, aga menüü on venekeelne.Mulle muidugi soodne lahendus, saab vähemalt aru, mida tellida. Eelmiste klientide tellitud lagmani supp tundub isuäratav, samuti plov. Otsustan esimese kasuks. + kompottLõpetan just söögi kui saabuvad ka teised lõunatajad.elektrikud on siin kohvikus väärt tööd teinud, juhtmed kõik kenasti peidus, mitte nagu mingis prostas asutuses…Peale lõunasööki tuleb info, et 90 on käepäraste instrumentidega niipalju turgutust saanud kui liikuma saamiseks vajalik ja sõidab vaikselt Aktau poole. Solidaarsusest lähevad kaasa Frontera, Disco ja punane Patrol.Seega pole siin asulas enam suurt miskit teha ja parasjagu kui sätime minekule, kihutab Aare mööda.Võtame suuna laagriplatsi poole. Mõnda aega sôidame mööda asfalti, aga siis pöörame mere äärde. Laskume piki kaunist kanjonitKanjoni lôpus mere ääres jääb teele kenasti sisustatud ja vormistatud koobas.Käime uudistamas.Sees on vôimalik suisa ööbida, uhked vaibad ka maasTaas teel paistab piki kallast ida poolt lähenevat suure kiirusega auto. Tiit, Tiit , kes muu..Võtame suuna piki rannikut laagri poole.Rada läheb vahepeal läbi mägise-kivise piirkonna, kus on üksjagu pusimist. Tee ääres on kena järveke, mis eelmise sajandi punaarmee kaartudel kannab nime ……..Korra satun ka tupikteele, mille lõpus on endale kena pesa ehitanud üks slaavi välimusega härrasmees.Linnulennult on laagrini veel üle 16 kilomeetri aga Tiit kuuleb lällarist, et osa rahvast juba laagris!.Kaldast üles ja kaldast alla ja laagripaik paistab. Tõepoolest, esimesed autod on kohal. Nurgad olid esimesena jôudnud, 16.15 platsis.Veel on kohal Defekas ja Ford.Juba on järele proovitud ka merevesi. See on soe ja soolane, sügavaks läheb samuti ja ujuda saab.Ja see võimalus kasutamata ei jääTublimad on juba pannkoogitaigna valmis teinud ja küpsetamine käibNatuke eemal on kohalikud kummipaati ujutamas. Vaevalt, et nad seda lihtsalt lõbuks teevad. Varsti asutavadki end minekule, peame auto kinni ja kaupleme kala. Enne muidugi tuleb kalameeste uudishimu rahuldama, seejärel aga saame kolm kefaali. Kûll mitte päris niisama, vastutasuks tuleb kolm õlut loovutada…Kefaal peaks olema Kaspia mere endeemne kalaliik. Plaanime seda grillida.Kaaslasteks laagriplatsil on suur kari kaameleid, keda arbuusikoortega meelitamas käiakseVarsti saabub Aare. Temal on autoga väike probleem, mida kollektiivselt lahendama asutatakse.Küsimus on selles, et auto soojast peast ei käivitu ja madalatel pööretel jõudu poleKui aga kapotialune maha jahtub, siis ikkagi käivitub. Spetsislistid diagnoosivad probleemseks detailiks kütusepumba.Viimane, keda siia täna oodata on, on Nelijooksja. Varsti nende tuled ka kaldajärsakule ilmuvad.Õhtusöögiks riis päikesekuivatatud tomatite ja konserviga, pannkoogid ja fooliumis grillitud kefaalid. Viimased osutuvad tõeliselt maitsvaks kalaliigiks.Enne magamaminekut teen veel taskulambi valgel väikese jalutuskäigu. Rajal varitseb saaki keskmisest hulka suurem ämblik

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga