Teisipäev. Kojusõit – Kasahstan

Ärkan Mitsupoiste ärasõidul, aga nii vara ei viitsi veel tõusta. Ilmselt ei saa ka veel süüa. Kella kaheksaks kobin alla, hommikust sööma. Raidid just lõpetavad sööki ja kuna Raidi püsimatus on teada, siis saadan nad teele, kodu poole. Seejärel saan uhkes üksinduses oma toitu nautida.

Selle koha kiituseks tuleb öelda, et toidud on siin küll lihtsad, aga samas väga maitsvad. Kohvi on küll lahustuv ja ilmselt oleks pidanud tee kasuks otsustama. Mitte kõik aga ei kiirusta kodu poole. Raulil näiteks on taskus värske Mongoolia viisa ja tema plaan on oma laeva tüür sinnapoole seada. Sellega vast saab ürituse lõppenuks lugeda ja otsad kokku tõmmata. Päris kindlasti said paljud siin oma silmaringi avardada ja kujaga kogemusi-elamusi. Mõni ei jäänud rahule kah. Sest kuigi oli eelnevalt räägitud, mis ees ootab, siis jutt on üks asi, ise reaalselt midagi kogeda aga hoopis teine tera… Juba on mõttes valmis ka uus plaan, mille käigus mõningaid asju teisiti teha. Aga sellest edaspidi. Head koduteed kõigile!

Ise teen veel hommikuse jalutuskäigu linnakese südameks olevale Vabaduse platsile. Ega selles 40 000 elanikuga suure küla moodi linnas ka eriti kuhugi mujale jalutada polegi..

Asula sümbol seinal

Ja samas ka käega katsuda

Teen ka autotiiru. Selle käigus saan teada, kui kenasti on asula gasifitseeritud. Torud kõik uhkelt värvitud, loodis ja sirgetes ridades. Harjumuspärasemalt on neid torusid rohkem igat pidi kõveralt nähtud.

Tanklas panen paagid täis ja kontrollin õli. Selgub, et viimast on vaja natuke lisada. Kohtan ka järjekordset autot Mongol rallil.

Tagasi hotelli juures näen veel Tartukaid, Aaresid, Rauli ja Tiitu koos Erlendiga. Et enam miski siin kinni ei pea, asutan minekule.

Südaöö paiku ületan juba Orali juures Venemaa piiri. Kulub selleks toiminguks 35 minutit. Esimesel pilgul ehmatab ikka hirmsasti ära see autode hulk siin piiril. Kiiruga loendan rekkaid järjekorras ja saan 185+ autot !. Ja seda olukorras, kus pole tegemist tollipiiriga. Enne tõkkepuud seisab veel oma paarkümmend sõiduautot. Enamati UZ numbrimärkidega. Eelnevast tean, et neist ei maksa välja teha. Need siin muudkui seisavad ja ootavad ja vaatavad, kuidas muud autod mööda sõidavad. Vahest sekka lastakse mõni nende oma ka läbi. Viisaka inimesena lähen ikkagi esialgu jala ja küsin piirika käest luba. Selle ka saan ja sõidan otse piiri. Natuke nagu imelik on ka see inimeste sortidesse lahterdamine siin..

Teenindus on meeldiv. Keegi ei pinni palju sul seda või teist kaasas on. Ametnik, kes peaks autot üle vaatama, hoopis pärib, kuidas ma kasahhide külalislahkusega rahule jäin. Jäin ikka. Küsib uuesti, natuke muudetud sõnastusega. Vastan siis, et kui just mõni politseinik välja arvata, siis kõik on väga külalislahked. Muigab..

Hilux on samuti Orali jõudnud, aga nemad jäävad hotelli ööbima.

Raidid valisid teise piiripunkti Saraatovi suunal. Seda järelsõitjatel teha ei soovitaks, kuna Vene poolel on esimesed paarsada kilomeetrit väga-väga halba teed, Samara kaudu sõites aga on tee hea.

Sõidan veel natuke edasi ja siis keeran põllule puhkama.

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga