Kolme riigi piir. Vol.2.

Mullu sai käidud Vene-Norra-Soome piiride kokkupuutepunktis. Teine samalaadne koht Skandinaavia põhjaosas on aga veel, seal kus kohtuvad Soome-Rootsi-Norra piirid. Nagu tavaliselt, saab käik teoks põhimõttel mitu ühes, seega saab kasulik ühendatud meeldivaga.

Sõit saab alguse esmaspäeva, 29 juuni hommikul, kel 07.00 väljuva Viking Line praamiga. Kas on see tavaline esmaspäevahommik töölesuunduvate kalevipoegadega või koroonapaanika lõppemisest tingitud liikumispiirangute leevenemine, aga laev saab täis.

Kella 19-ks olen Tornios. Tangin oma lemmiktanklas paagi kurguni. Kütust mahub arusaamatult vähe. Viimati panin triiki Türil, kuhu siit on ca 900 km, aga paaki läks ainult 86 liitrit. Äkki on õhukork ees…? Mõnikümmend kilomeetrit edasi on kütus veel 12 senti odavam

Edasi tuleb juba huvitavam tee piki Torniojõe kallast otse põhja, mööda The Northen Lights Route’i ehk Revotulientietä

Poole üheksast keeran vasakule, piki jõekallast kulgevale teele. Edasi on suund loodesse piki Soome käsivarreks kutsutud piirkonda

Öösel ühe paiku, öö on küll ainult kella järgi, sest õues on täitsa valge, jõuan lõpuks Kilpisjärvele ja pargin ennast magama.

30 juuni.

Hommikul ärkan nii kaheksast. Ilm on sompus, aga ilmaennustuse kiuste ei saja. Veel.

Panen kõik oma soojemad riided selga ja mõni minut peale üheksat hakkan liikuma.

Mõnesaja meetri pärast jõuab rada Siilasjärvi järve Kilpisjärvi järvega ühendava kärestikulise jõekeseni. Kuna kõrgem järv asub 484, alumine aga 473 meetrit merepinnast, siis 11 meetri jagu langu lühikese maa peale tekitab suisa koselaadseid efekte

Teisele kaldale saamise hõlbustamiseks on ehitatud sild

Peatselt hakkab ka vihmakest tibutama, mis mõne aja möödudes väikesteks lumekruupideks muutub.

Rada on kivine ja vesine ja kaunis libe. Kasutavad seda ka loomad, kes siia endast vastavaid märke on jätnud

Kuju ja vorme on erinevaid

Need viimased tunduvad mingite lindude, (metsiste?) omad olevat

Tunnen, et pean ka omapoolse panuse andma ja keeran diskreetselt rajalt maha. Kuigi, diskreetsusest rääkida oleks liialdus, oma erkpunase jopega paistan ma nagu hiigelsuur poi tasasel merel….

Kuna nii suurtel laiuskraadidel on suvi üürike ja algab hilja, siis on näha mitmeid erinevaid meil tavaliselt eri aegadel õitsevaid taimi siin üheaegselt koos õitsemas. Vegetatsiooniks sobilik periood on lihtsalt ajaliselt kokku pressitud. Varsakabjad

Kannikesed

Rada ronib ülesmäge ja tuul aina tugevneb. Praegu puhub küll peaasjalikult tagant, aga tagasitulles ju vastu! Maastik on üsna lage ja seetõttu on ka raja kulgemine hästi näha. Samuti põhjapõdrakarjad. Loomad küll otseselt inimest ei pelga, aga hoiavad siiski turvalist distantsi

Aeg-ajalt tuleb ületada väiksemaid ja suuremaid niresid. Viimastele on sageli purded paigaldatud

Raja kõrgeimas punktis on II ms. aegse saksa bunkri jäänused

Samas kõrval on ka üks taastatud ja täiesti kasutuskõlblik eksemplar

Koikud sees ja puha. Sildid siiski keelavad siin ööbimise ja ka küttekolle ei ole mõeldud kasutamiseks

Lapi sõda

Siit ülevalt oli/on siiani hea ülevaade all orus olevale Siilasjärvi järvele ja selle kaldal kulgevale teele

Edasi hakkab rada mööda mäekülge libamisi laskuma. Ja muutub raskemaks. Palju on lahtiste kividega lõike. Vasakule jääb suurepärane vaade Kilpisjärvele.

Tuleb ette ka kaks jõekese ületust, mis aga pole väga keerulised. Ühel neist, mis kannab Kitsijoe nime, on terve jugade kaskaad

Et rada on päris kõrge ja järsu mäe jalamil, siis, nagu hoiatussilt väidab, on siin teatud aastaajal ka laviinid võimalikud. Lund siinkandis ju jagub, isegi praegu

Sihtkoha lähenedes paikneb rada piki Norra piiri ja muutub oru põhjas üsna tasaseks. Soistele kohtadele on mõned jupid laudteed ehitatud

Sihtpunkti jõudes tekib väike segadus, kuna ühtäkki torkab silma mitmeid erinevaid kollaseks värvitud kivikuhilaid ja hetkeks pean esimest ettesattuvat selleks otsitavaks

Siis aga näen hoopis suurejoonelisemat betoonist ehitust. Piiripostiks ei saaks seda kuidagi kutsuda, ei teagi, mis see õige väljend võiks eesti keeles olla. Betoonikärakas vast…) Paistab see natuke eemal keset väikest järve. Jääb ainult imestada, mis kaalutlused olid ammustel aegadel nendel piiri mahamärkijatel see tähtis tähis niiviisi keset loiku paigutada… Viit kinnitab mu arvamust, et tegu on õige objektiga

Et nii tähtsa objekti juurde ikka ligi pääseda, on korralik laudtee ehitatud.

Kuidas kunagi betoon siia sai, ükski tekst ei selgita. Kuigi võiks, kindlasti huvitav logistiline probleem.

Rada Kilpisjärvelt siia on samaaegselt ka kolmes riigis – Soomes, Rootsis ja Norras – kulgeva ca 800 km pikkuse, soome keeles Kalottireitti nime kandva matkaraja osa ja kus veel, kui mitte siin, kolme riigi kokkupuutepunktis, on raja avamisele pühendatud kivi

Piiri täpne asukoht siin määrati aastal 1897 ja praegune piirimärk ehitati aastal 1926, seega ligi sada aastat tagasi. Pildil vaade Soome poolt

Tegemist on maailma põhjapoolseima kolme riigi piiriga, mullu külastatud Soome/Norra/Venemaa kokkupuutepunkt on 900 m lõuna pool..

Minule teadaoleva info kohaselt tohib ümber maamärgi ehitatud laudteed mööda vabalt ringi peale teha. Schengen ikkagi. Kuigi on rõhutatud, et kaasas ei tohi olla tollitavat kaupa. 🙂 Teen siis ka ringi peale ja alles hiljem saan teada, et olen ikkagi seadust rikkunud. Oleksin vist pidanud tegema poolkaare Soome  ja Norra territooriumil, aga Rootsi sektorile ei oleks tohtinud astuda…. Üksikasjad sellest saan teada, kui alustan tagasiteed ja astun sisse siit mitte kaugele ehitatud matkaonni.

Asub siin kaks maja. Üks on kümnele külastajale mõeldud ja täisvarustuses puhkemaja, mis on lukus ja mida saab kasutada eelkokkuleppe alusel

Piilun aknast sisse ka

Teine maja, kelopuust palkhoone, on vaba kasutamiseks kõigile soovijatele

Ukse ees on paar tähtsaimat tööriista – labidas

ja metallpurkide laiakslitsuja:

Vaatamata ukse kõrval olevale koroonaviirust puudutavale ja matkaonnide sulgemisest teada andvale hoiatussildile on uks lahti

Sees on meeldivalt soe, tundub, et hiljuti on köetud. Mugavaks äraolemiseks on kõik vajalik olemas. Kööginurk gaasipliidi ja tee/kohvi/kakao/soola ja suhkruga. Kööginõud jms.

Samuti magamisase. Vooditarbed peavad endal olema, kui just ei taha riietega kõval laudlavatsil pikutada..

Aknast on näha, et enne tibutanud vihm on parajaks sajuks arenenud. Panen vee tulele ja teen kakaod. Kõrvale hammustan kaasavõetud lõunat.

Muude paberite seas on laual ka kenasti kiletatud kujul info, mis annab teada, et  Soome-Rootsi piiri ületamine mujalt kui ametlikest piiripunktidest on keelatud ja need, kes seda teevad, on riigipiiri rikkujad. Kaasa arvatud need, kes ümber piiriposti käivad. Täielik jama ja bürokraatia musternäidis. Oleksin pidanud taotlema loa piirivalvelt (!). No igatahes on ümber piiriposti nüüd käidud

Pikemalt peatujale on ka kirjandust. Tõsi, valik on küll mitmekeelne aga kaunis üksluine. Uue testamendi ingliskeelne versioon, üks venekeelne juturaamat ja soomekeelne krimka.

Hoovis on kena ilmaga ka lõkketegemise ja grillimise koht

Koos õuemööbliga )

Samuti hubane välikäimla ja küttepuude varu

Sattusin mõtlema, et kui praegu propageeritakse hirmsasti sooneutraalsust, siis mingil põhjusel on tualettruumid selles vallas kahe silma vahele jäänud ja endiselt tehakse vahet M ja N ruumidel….))

Vaatamata sellele pisiasjale on kõnealune asutus igati ontlik ja leiaks vajadusel kasutamist küll…

Kuna ilmateade telefonis näitab ainult arenguid halvemuse poole, ei tasu siiski kauaks siia mõnulema jääda. Vähemalt pole õnneks ohtu öö peale jääda, pimedaks ju ei lähe…). Teen lühikese sissekande külalisteraamatusse, millest selgub, et siin on käidud olenemata aastaajast ja hakkan saapaid jalga ajama. Õuest on hääli kuulda ja varsti ilmuvad kaks nooremapoolset matkajat ka nähtavale. Lühikese vestluse käigus saan teada, et neil on varustust kaasas kaheksapäevaseks matkaks. Veel võtame jutuks selle jabura olukorra seoses Rootsi piiriga siin. Saan teada, et Kilpisjärvelt käib siia ka laev, üheotsa pilet 25 eurot, edasi-tagasi aga 30. Ja et kuna paadisild jääb siin Rootsi poole piiri, siis pardale saab ainult pärast dokumentide kontrolli ja piirivalve eriloaga.

Tagasitee enam nii lõbus ei ole. Vihmasadu muutub lörtsisajuks, mis kiiresti tiheneb. Tuul on ka tugev ja nüüd otse vastu. Umbes 45 kraadise nurga all vastu tuiskav lörts teeb riided kiiresti läbimärjaks. Püksid kleepuvad jalgade külge ja et käsi ei tasu libedate kivide ja muidu turvalisuse huvides taskus hoida, siis saavad needki märjaks ja muutuvad üsna kohmetuks.

Raja kõrgeimal kohal, kus tuul tugevaim ja ka sadu tihedaim, tuleb vastu üks juba aastates paarike, suured seljakotid seljas ja näod kõigele vaatamata rahulolevad. Tervitame ja liigume vastassuundades, soovin juba autoni jõuda..

Viimastel langustel tunnen, et põlvedele on kogu marsruut natuke rängalt mõjunud ja need muutuvad jäigaks. Aga vean ikka välja. Veerand viieks olen lõpuks auto juures tagasi. 7 tundi vantsimist. Statistika näeb välja selline.

Panen soojenduse tööle ja hakkan vettinud riideid seljast koorima. Aluspüksid on ka läbimärjad. Seejärel hävitan järelejäänud söögivarusid, erilist rõhku küüslaugule pannes.

Kuna plaan nägi ette ka Norrat, siis sinna suundungi. Soome – Norra ühine tollipunkt on siimsamas, mõni km enne reaalset piiri. Kuna roheline tuli põleb, siis põrutan aga edasi.

Enne piiri, veel Soome poolel, köidab pilku silt, millel kiri: Ahdaskurun silta. Keeran vasakule parklasse asja uurima. Selgub, et tegu on 10,9 meetri pikkuse Lapi ainukese sõja üle elanud kivist võlvsillaga, mis ehitati aastal 1943 rasket saksa sõjatehnikat silmas pidades ja mis nüüd on nö. muuseumieksponaat.

Ei jõua veel stendilt kogu infot läbigi lugeda, kui kaks norra tollitöötajat, nooremapoolsed mees ja naine, valge Škodaga platsis. Kohe pinnima. Ja nagu ikka, siis tavalise tollitöötaja labased küsimused suitsu ja alkoholi kohta. No kui palju seda kraami siis ikka võiks ühte sõiduautosse mahtuda. Kerge tõrge tuleb alati selliste pärimiste peale ja avaldan kahtlust, kas neil üldse mingit juriidilist õigust on siin ülbitseda, Soome territoorium ikkagi. Aga ei hakka asja väga teravaks ajama ja lasen uudishimulikul ja agaral plikaohtu ametnikul pilgu oma auto sisemusele peale visata. Mehel tundub justkui natuke piinlik olevat oma kolleegi pärast ja lausub vabandavalt, et ma polevat midagi valesti teinud. Ütlevad, et de facto piiril on politsei, kes samuti mind küsitlema hakkab, ja sõidavad minema. Nii teen minagi

Piiril politsei tõesti on. Nooremapoolne amentik on väga viisaks ja lahkus ise, mitte selline ilmselgete kompleksidega nagu äsjakohatud naistöötaja. Soovib autojuhilube näha. Avaldan imestust, sest juba ammu pole sellist soovi keegi avaldatud. Piiril võiks vähemalt mingi muu dokumenti küsimist eeldada. Pilgu soovitud dokumendile visanud ja justkui sellelt miskit välja lugenud, teatab, et peab mind kahjuks tahasi suunama, kuna Norra avanevat teistele riikidele peale Põhjamaade alles 15 juulist. Välja arvatud Rootsi muidugi, lisades. Selge sott, polegi midagi vaielda, tuleb ots ringi keerata.

Edasi juba kodutee. Mõnele autole aga on siin sõitmine viimaseks jäänud..