Teisipäev. Kasahstani piir -Atõrau

Tõuseme 5.30. Tegelikult tuleb nüüdsest kohalikule ajale üle minna ja see on juba 7.30. Tuul on taltunud ja päike paistabRait ka andis teada juba et kõik üleval ja söövad kohvikus. Kärmed poisid. Teeolud on ikkagi kontrastselt erinevad senisõidetust. Mööduda tuleb nii paremalt kui vasakult. Olen täitsa veendunud, et nii mitmedki osavõtjad pole enne sellisel maanteel sõitnud. Kuigi, hullu pole tegelikult midagi, sõita ju saab, mis siis, et vahepeal on teepeenral või hoopis tee kõrval tunduvalt parem.. Asi läheks hulluks siis, kui esimene käik oleks liiast ja peaks hakkama siduriga mängima või aeglustiga sõitma.

Sellegipoolest on vaja valvas olla, sest vaatamata avarusele on tolmus vahepeal nähtavus olematu ja õnnetused kerged tulema. Peale ootamatute löökaukude võib vastu tulla auto kogu tee laiuse ulatuses igalt poolt ( nägime ühte laupkokkupõrget keset laia teed), samuti on lai spekter lojuseid, kes turvalisest teeületusest midagi kuulnud pole.

Umbes 35 kilomeetrit piirist tuleb esimene viisakas tankla KazMunayGas. Tilgutan paaki 177 liitrit kütet. Hind 193 tenget/l. Siin kohtume ka ühest teisest rallist osavõtjatega.

Sõidetakse 300 osavõtjaga Pariisist Ulan-baatarisse. Kaks kuud ja 12000 usd-d. Auto peab olema alla 1000 euro ja kuni 1600 cm3. Finishis autod lähevad vanarauda. Siin veel ka ekipaaž Iisraelist.

Poole kaheteistkümne ajal teeme kiire söögipausi teeäärses kohvikus.

Asutus on täitsa viisakas ja sobib soovitamiseks järele sõitjatele.

Menüü on sellineSöögikõlbulikud mantõd saab näiteks 600 tenge eest. Huviliste jaoks panen koordinaadid ka siia:Vahetult Atõrausse sissesõidul, ringteelt mahapöördel paremale jääb soodne Lidli vôi Säästuka-laadne kauplus. Saab soodsalt varusid täiendada. Kaardimakse toimib ka.Parklas saab ka juba ühes teises jutus mainitud kioskist maitsvaid värskeid samsasid soetada

Kella kahe paiku jõuame Green Hotelli. Nüüd on paslik veelkord see hotellide-jenka lahti kirjutada. Nimelt oli algselt siia broneeritud booking.comi kaudu toad kõigile neljakümnele inimesele. Oli see ka praktiliselt ainuke hotell selles linnas, kuhu meie eelarve piirides oli võimalik selline arv tube kinni panna. Aga hiljuti tuli mul hotellist selline teade:Здравствуйте,К сожалению мы не можем предоставить Вам таких количество номеров на 6-7го августа.Свободный только 10 одноместных и 4 двухм номеров.No mis siis ikka, tegin kiire lisabroneeringu kõige ligemasse hotelli, kus piisavalt kohti 22-le inimesele. Selliseks hotelliks osutus UyutViktoria nimeline asutus. Nagu peaks kõik korras olema. Nüüd, siin kohapeal selgub, et mahuksime ikkagi kõik siia Green Hotelli ära. Oleks mugav küll ja esialgu nii saabki planeeritud. Jääb küsimus, kuidas saaks sellest teisest hotellist ära öelda. Saidil see enam ei õnnestu. Otsustan siis kohale sõita. Sellega algabki järjekordne kino seriaalist võimalik ainult KZ. Nimelt aadressil, mis broneeringul kirjas, pole mingit hotelli. Tegelikult pole seda aadressigi. Põhjus siin selles, et enamikke tänavaid on siin korduvalt ümber nimetatud. Igatahes sõidan kohale kaardil märgitud kohta. Et broneeringul on ka GPS-koordinaadid, siis sisestan ka need navisse, aga ei miskit uut, seesama koht, kus pole mingit hotelli. Helistan siis antud telefoninumbril. Teise ürituse peale vastatakse. Küsin, kuhu vaja tulla, aga kasahh hääldab aadressi selliselt, et ka kümnendal korral ei saa ma sellise täpsusega aru, et miskit navigaatorisse sisestada. Ok, kaevan internetis ja leian mingi juhise, mis suunab mind sarnasele tänavale, nagu telefonis kuulda oli. Asub see hoopis teises linna otsas. Pressin siis sinnapoole, taaskord üle silla Euroopasse. Tegemist mingi sultani avenüüga. Aga ei ole seal samuti hotelli. Kuna avenüü on pikk, siis liigun igaks juhuks selle teise otsa, mis jällegist siin, Green Hotelli pool, seega Aasias. Ja leian lõpuks vajaliku koha pooljuhuslikult üles. Siin selgub, et meid on oodatud ja spetsiaalselt hotell meie jaoks tühi. Äraütlemine ei tule kõne allagi. Seega, 22 inimest peavad siin peatuma. Ja ega see pole sugugi halvem koht, ainult ca 2 km eemal. Hommikusöök on ka. Aga ôhtusook on kõigile Green Hotellis rootsi lauas. 1800 tenget. Avatud 23-ni, aga eks seda saa kah läbi rääkida… Selline lugu siis. Eks toad täituvad saabumise järjekorras, Green Hotellis on kahesed toad, aga UyutViktorias oli vist kaks neljast suurt tuba ka. Sellised on UyutVuktoria korrektsed koordinaadid:

Ja selline välisilmeVahepeal on tulnud ka uudiseid teelt. Rait oli kaheteistkümneks piiri ületanud ja tegi kindlustust. Samal ajal piiril oli veel viis autot. Kohe peale piiri nõudis Kasahstan ka oma esimese ohvri – Cherokee rehv lõhkes ja tagavara läks alla.Peale kaheksat hakkavad autod saabuma. Esimene käik on õhtust sööma. Et hotell kuulub hindudele, siis on ka road indiapärased ja vürtsikad.

Nagu ma arvasingi, tekitas esimesed 300 kilomeetrit ohtralt kõneainet. Kõik olid lausa vaimustuses ja lubasid tagasi kodus olles enam mitte kunagi teeolusid kiruda…)

Saalin vahepeal teise hotelli vahet ja viin osa rahvast sinna magama. Kuna käib agar teeremont ja kapaitamine, siis on seal internetikaabel läbi kaevatud ja poisid saavad ületee tanklast endale mobiilse neti. Kulub järgmistelgi päevadel marjaks..Südaööks on puudu veel kolm autot, aga kontakt nendega hiljuti oli ning ka nemad peaks kohe-kohe laekuma.Et esimene päev Borati- maal on täitnud inimeste südamed ja hinged rõõmsa elevusega, nii et ei täi magamagi minna, on selgesti näha ka järgmiselt pildilt.

Kuna minul on see suur vaimustus juba natukene jahtuma hakanud, siis lähen magama..

Esmaspäev. Sõidame Volgogradi

Öösel jääb vihmasadu järele, aga see-eest paisub tuuleke kergemat sorti tormiks. Päike tõuseb siin 4.46, aga 4.20 on juba kuulda, kuidas Jaanuse auto rahvas asju pakib. Karta on, et hakkas vilu, kraadiklaas näitab +10.5°C !. Põiekas sunnib ennastki autoust avama ja arvata on, et vaatamata hubasele olemisele on magamised selleks korraks magatud. Kell viis on laagris veel ainult 7 autot. Asutame samuti liikuma.

Aga enne veel kiireid hommikusi asjatoimetusi

Kella seitsmeks jõuame M6 trassile “Kaspia”. Siin on ka ööpäevaringsed söögikohad. Ühte neist hommikusöögi eesmärgil ka väisame.

Siin selgub ka tõsiasi, et kitsetalledel siiski on raskusi 16-ni lugemisega. Nimelt kohtume siin LC90 tiimiga, kes kõrvalasuvas motellis öö veetsid ja eileôhtusesse laagriplatsi ūldse ei tulnudki…

Söögikoht osutub populaarseks ja kohtume veel rohkema rahvaga

Tellime omleti juustuga kahest munast.

Selline see söögikoht on. Järgmine kord valiks mõne teise koha…

Vahest on vaja ka ihu kergendada. Üks selline koht sobib kenasti tualetijuttude seeriasse. Nagu kolm õde..

Tee on sirge ja sõidetav. Autosid on üksjagu ja vahepeal on ka teeremonti aga kilomeetrid kuluvad ja poole kaheteistkümneks oleme ca 50 km kaugusel Volgogradist ja külastame Raidi algatusel ühte kahtlast kohta..

Mille kõrval kena väike kalaturuke.

koos aiasaaduste müügiga. Kai saab 100 rutsi eest ämbritäie tomateid. Enne Volgogradi muutub tee uueks neljarealiseks betoontrassiks.

ja kohe on ka linna piir.

Kella üheks on Volgograd seljataga. Kohe on aru saada, et läheduses on kalarikas veekogu (Volga koos arvukate sonnide ja vanajõgedega), 24h avatud kalastustarvete poodide kontsentratsioon on ilmselt maailma suurim. Teeme paarkümmend kilomeetrit enne laagriplatsi kiire poepeatuse. Kaubikust ostan ühe 13kilose arbuusikese ka kaasa. Hinnaks kümnekas kilost.

Poole kolmeks jõuame kohale ja valime kena tuulealuse platsi. Ilm on küll selgemaks ja soojemaks läinud, aga tuul on ikkagi vali. Siin see plats on

tehnika jaoks on info järgmine

Hangime ka ümbruskonnast küttematerjali

Ja transpordime Hiluxiga kohale

Enne kolme saabuvad ka esimesed autod

Etapi pikkuseks seda marsruuti pidi, mida meie kasutasime, tuli 597 km. Loetud hetked ja jõuab ka Jaanuse tiim Navaraga

Mõnda autot on jõutud juba ka eesmärgipäraselt kasutada

Autod pargitud, saab hakata olme ja toitlustamisega tegelema

Hotellidega Kasahhis on suur segadus. Tegin broneeringu neljakümnele inimesele booking.com saidil, aga mõne aja pärast teatas hotell, et neil polegi niipaljudele inimestele majutust pakkuda. Leidsin küll puuduolevad kohad teisest lähedalasuvast majutusasutusest, aga kuna mõned autod siia laagrisse täna ei tulegi, vaid sõidavad otse Astrahani poole, siis on mõistlik ikkagi Atõraus külaliste saabumiseks kõik valmis organiseerida..)). Tiit otsustab ka kaasa tulla ja kella neljast stardime. Poole seitsme paiku paneme Harabali nimelises asulas Gaspromis autodele nektarit juurde, et ikka kindlasti Kasahstani välja venitaks. Siin samuti palju jahi-kala poode, aga paistavad juba kinni olevat

Rait annab laagrist teada, et asi seal tõsine. Ühel reisisellil sünnipäev ja teisel sündis tütar. Seega …Kella poole üheksaks õhtul jõuame Karaozeki piiripunkti. Laagriplatsist teeb see 382 kilomeetrit. Önneks eelmisel aastal tohutusuurte löökaukude tõttu peavalu valmistanud teelõik oli nüüdseks korda tehtud. Kuna on juba pime, siis tuleb väga tähelepanelik olla teedele ronivate kariloomade suhtes.Piiripunkti pääsemist ootab topeltrivi veokaid. Sõiduautode järjekord on õnneks tunduvalt lühem , kuid siiski märkimisväärne. Vähemalt 30 sõidukit möödalontsiva piirika hinnangul. Ja eelisjärjekorda ei saa. Küsivad, kuhu meil kiiret… Eks ta nii ole ka. Õnneks asi liigub, mitte nagu Koidula piiripunktis….))

Käin poekeses tädidelt infot kogumas. Selgub, et maanteed remonditud ei ole ja seisukord olla veel palju hullem kui mullu. Soovitavad magama heita ja homme valges sõita. Just nagu meil plaanitud ongi. Veel saan teada, et hetkel on järjekord, kuna hiljuti saabus reisibuss ja sellega tegelemine tekitavat järjekorda. Öösel lahe-kolme ajal aga ei pidavat kedagi olema…Järjekorras tuleb valvas olla, sest kui tähelepanematusest eelseisva autoga vahe sisse lasta, võib peagi avastada, et selle koha on juba keegi kavalpea ära napsanud…Pool kümme saan “letti”.

Tiit jääb veel tõkkepuu taha. Kôigepealt auto. Kapott lahti, siis uksed. Midagi ei otsita, ainult vaatab. Ja siis küsib, et ega see, mis mul peas on, juhuslikult videoregistraator ei ole. Rahustan maha ja ütlen, et ei-ei, fonarik, aga ikkagi jäi nagu umbusklikuks..10 min. on kõik läbi. Venemaa-poolne passikontroll ja auto ülevaatus. Et Venemaa ja Kasahstan on omavahel tolliliidus, siis autot vormistama ei pea. Küll aga valmistab miski piirivalvuritädile miski tõsist muret, sest lappab ta mu passi juba mitmendat-setmendat korda, leidmata sealt igal järgneval korral midagi uut.. Lõpuks vaatab veel mingi lambi all minu väärt dokumenti ja konsulteerib teise tegelasega, kes taskust mingi kokkuvolditud oaberi võtab ja sealt midagi loeb. Veel kord-paar pass läbi lehitseda ja siis saangi templi sisse.Tiidud saavad juba viie minutiga tulema.Reaalse piirini on ca 10 versta sôita. Piiriks on jõgi, mille sillal on viimane kontrollpunkt. Siin on vaja esitada eelnevalt saadud “talontšik”. See on selline väike paberilipakas, kuhu kõik vajalikud intstantsid oma kraakjalad ja pitsatikesed panevad tõestuseks selle kohta, at nad sinuga oma protseduurid on läbi viinud. Ja nûüd siis selle päris viimase tõkkepuu kontrollija veendub, et sind on tunnistatud kõlblikuks riigist lahkuma.Teisel pool silla otsas hakkab sama jama tagurpidi lahti kerima. Nooruke vormikandja pöördub viisakalt “hellõutades” ja annab üle kohaliku variandi migratsioonikaardist

ja “talontšikust”, mis on kergelt väriseva käega ruudulisest paberist välja lõigatud tükikene.

Kell 22.00. Lõpuks Kasahhi poolel, selgub, et pole see jãrjekord kuhugi kadunud, lihtsalt siia üle kolinud ja passimine algab. 22.35. muutusteta. 22.45. mingi kogus autosid saab tõkkepuu taha. Ja paar autot üritab järjekorras ette trügida. Avaldan oma nördimust lãhedalseisvale piirivalvurile, kes âsja oli küsinud mult inglise-vene segakeeles, kas “one tshelovek”? Lubab asja korda ajada ja tõepoolest, üks auto tagurdabki järjekorra lõppu. Teine ei taha kuidagi alla anda ja tagurdab ainult paar autopikkust, jããdes ilmselt oma võimalust varitsema.Varsti ônnestub piirikontrolli territooriumile saada. Passikontrolli järjekorrast autot edasi ajama minnes kihutab see viimane vaheletrügija suure hooga meie ees olevasse vabasse lõiku. Tõstan kisa, aga pisikesekasvuline noor kutt ei tee märkamagi. Kohalikud kamandavd ta aga ikkagi passijärjekorra lõppu. Lõbusa vahejuhtumina saab mãrkida seda, kui Tiit ütles, et “näe, kohe sõidab kanalisse” ja sekundi párast oligi üks žiks, täpsemalt VAZ 2104, paremat nurka pidi kanalisse potsatanud…

Pikka kasvu ja nooruke tollimees vaatab ka veel kiirelt auto üle ja võime lahkuda. Edasi tegeleme kindlustusega. Uuemal autol pidi natuke odavam olema, vanemal kallim, aga meie 2011 ja 1993 maksid mõlemad 10000 tenget/15 päeva. Kuu oleks 14500 olnud. Et muutus ajavöönd ja hüpe on kaks tundi edasi, siis hakkab kell kohe kaks öösel saama. Liigume mõned kilomeetrid mööda seda kohutavat teed siin, millel justnagu käiks remont ja seda isegi nüüd öösel, kus midagi veetakse, rullitakse ja lükatakse, aga tulemust pole juba aastaid kuskilt märgata. Siis aga keerame teelt maha magama. See juhtub 2.20. Head ööd!

Pühapäev. Borcha – Zelenevka

Kuna öörahu tuli viisakal ajal ( häälte järgi küll mitte kõigil), siis ärkan juba kümme enne kuut. Välja kolistama minna on vara ja nii siis pikutan ja ootan teisi ärkajaid. Need tekivad seitsme paiku. Varsti on kogu laager jalgel ja käib hoogne hommikune tegevus.

Et oleme ikkagi jõe ääres, võtan hambaharja ja rätiku ning lähen ujuma.

Vesi osutub kristallselgeks ja põhi liivaseks. Temperatuur on jõele sobilikult karastav. Palju ujub igas pikkuses kalamaime ja sügavamas on põhi karpidega kaetud. Väga värskendav!Jaanuse auto on hommikuks alla andnud ja vajab natuke kõrvalist abi.

IMG_1322

Kaheksast hakkame liikuma. Suurele teele sõidame natuke teist rada pidi ja möödume külakesest, kus ilmselgelt elavad kunstilembesed inimesed.

Kuna laagris jäi söömata, siis läheme kohvikusse hommikust sööma.

Satub eeskujulik koht

Mitmekülgne menüü tekitab probleeme valikutega ja põhjustab ületellimise…

Alustuseks värske salat tomati-kurgi-paprikaga

seejärel hartsoo

ja põhiroaks pelmeenid, minu puhul koos puljongiga. Ei tea, kuidas selline kogus ära süüa..

Kõige lõpuks veel suur tass kohvi!Tänase päeva distantsiks kujuneb ca 600 km Karatševi linnakesest väljasôidul jääb teele vasakule suurepärase valikuga kamuflaažriiete pood.Ainult et hinnad natuke krõbedavõituSamas saab ka meeldivas vabaõhutualetis käia.

Kahhel maas ja puha. Ainult hais on hingemattev, ja seda vaatamata ideaalsele ventilatsioonile.

Otsustame lõunasöögi vahele jätta ja käime vaid “pjatjorotskas”, et teele üht-teist kaasa osta. Valik paneb mõne mehe suisa põlvili.

Mõnda aega liigume Rostovi trassil, mille mõningad lõigud on tasulised. Esimene kord küsitakse ainult 25 rubla. Tegelikult meilt Raidiga võeti 35, auto üle 2 meetri kõrge… See nagu sissesöötmine või nii, et pole kallis, sõida-sõida. Järgmine laks juba 110 rutsi.

Kui kellelgi elu mõtestamisega probleeme, tasuks siin parempööre sooritada ja vastavas kohas aru pidada.

Peale Voroneži juhtub apsakas ja satume natuke valele teele. Et tegemist tasulise kiirteega ja mahapöördeid niipea ette ei satu, tuleb improviseerida..

Poole seitsmeks jõuame laagriplatsi, Tiit ja Rait. Kedsgi veel pole. Ilm on terve päeva vihmane olnud ja tibutab siingi. Sooja on 18.5 kraadi. Õnneks tuult pole. Vaba on ka üks kämpingumaja esimestele kiirematele soovijatele, 1500 rubla. Saab ka kala püüda, 500 rubla. Karbid ja sasaanid olla 7-8 kilosed…Et vihmasadu ei näita loobumise märke, siis muudame algselt plaanitud laagriplatsi asukoha lagedal neemel vastaskaldal asuva metsasalu vastu. Kuna sinna viiva teeotsa peal on tõkkepuu, mis on lukus, siis küsime peremehelt võtit. Seda leidmata, toob ta meile kangi…). Õnneks seda ikkagi vaja ei lähe, sest ettesõitnud Tiit teatab, et on tuvastanud võtme ühe Nivaga kalamehe valdustest ja saab tee avada. Selline on veehoidla administratsiooni ümbrus

Maitsvad shampinjonid kasvavad siin samas rohus.

Näide rehvide taaskasutusest. Et siinse maa rahvas on leidlik, on ennegi märgata

Teeme veel ühe naljaka ostu, 200 rubla eest kotitäie küttepuid. Selgub, et metsa all puid kūll…

Kai saab 500rublase kalapüügiloa omanikuks ja hakkab seda kohe ka kasutama. Tänaseks kilometraažiks kujunes 639 km. ja laagriplatsi täpsed koordinaadid leiab siit:Autod hakkavad laekuma poole üheksast. Kõigepealt tuleb kahene grupp, Defender kõige ees. Seejärel kohe seitse autot korraga. Järgmisi tulijaid annab pool tundi oodata. Vihma muudkui sajab, aga õnneks mitte padukat.Poole kümnest on kõik kohal. Vaatamata sellel, et vihmasadu lõpuks järgi jääb, otsustavad osad telgisööbijad siiski edasi sõita ja katusealust ööbimist otsida. Telgid olla veel eelmisest ööst täitsa märjad. Õhutemperatuur ka aega ja kohta arvestades anomaalselt madal. Minejad on Disco, punane Patrol ja Opel.

Laupäev. Ostrovi ümbrus – Borcha

Äratus toimus kell viis ja oli seotud sellega, et meieni jõudsid Tiit ja Erlend HiLuxil. Nende piiriaeg Luhamaal oli eile 22.00 ja magada polnud nad veel saanid, kogu öö kulus seiklusteks piiril. Põhiprobleem, mille ümber käis jant, oli kaks tagavararatast. Venemaal on jąrk-järgult vähendatud varemalt 50 kg suurust oma tarbeks toodavate kaupade kogust. hetkel on see kogus 25 kg ja järgmine aasta ainult 15 kg. Seaduse interpreteerimine aga sõltub ainult ametniku fantaasiast. Ja sellisel moel saigi ühest tagavararattast lõpuks tollitav kaup, kaalufa 37 kg, millelt maksu tuli tasuda 150 evrikut.. Täitsa põnev kohe, et milliseid lugusid veel kuulda saab.

Hommikusöökla. Kastis näha tolliga konfrontatsiooni tekitanud rattad.

Hommikumunad

ja hommikusupp..)

Järjekordne tank teeservas

Kõigil ei saa alati vedada

tahked olmejäätmed

Tankidega siinkandis ei koonerdata, iga endast lugupidav asula paneb mõne ikka sisse või väljasõidule üles, et kuhu siis hea näiteks noorpaaridel tulla lilli tooma ja pilti tegema

Sverdlovskis satume keskmise suurusega liikluskaosesse, üks suurem ristmik, millest ka meie peaksime läbi rühkima, on praktiliselt suletud trammiteede kapitaalremondi või ehituse tõttu

Aga et miski pole võimatu, siis varsti saavutame oma eesmärgiks seatud vahepunkti, nimelt kaubanduskeskuse Lenta.

Selle vastas saavad soovijad rahajumalast tüdinemise korral ka muud lunastust

Lentas õnnestub peale tualetikülastuse ja varude täiendamise ka internet hankida. Seekord saame BeeLine õnnelikeks klientideks. Tiidu auto aga katsetab Megafoni. Sverdlovskist väljasõit Brjanski poole algab kena uue trassiga

Mingil hetkel satume Pärnu ekipaazidele ja saan pidulikult vedrud üle anda. Sõita õhtuse laagriplatsini pole ka enam palju jäänud.

Kell kolm saab ületatud Brjanski oblasti piir

Siis aga tuleb info, et esimene auto on sihtpunktis ja laagrit seal enam üles panna pole võimalik. Platsi asemel on töötav liivakarjäär!Jõudme ise samuti kohe kohale ja nii ongi

Et mitte kaugele jääb jõgi, siis tuleb legendi jooksev muudatus

Saab see ka kenasti ära vormistatud

Ja võib-olla ongi hästi, sest jõe kaldal on kena laagrikoht, esimesena jõudnud auto ka juba poolteist tundi tagasi kohal.

Ei olnud ka nende piiriületus lihtsate killast, nende põhimureks kujunes kidur keeleoskus. Rahvast vaikselt koguneb, poole viiest saabub järgmine autoVahepeal vihmaseks kiskunud ilm on õnneks samuti muutunud laagerdamist soovivalt soojaks ja päikeseliseks

Järgmisena vuravad kohale pärnakad. Vedrude vahetust vajav sõiduk

ja kaks teist

Land Roveril õnnestus mitte kaugel siit leppida töökojas ka paari tunni pärast vedrude vahetamune kokku.Et mälu on hea, aga teadupärast lühike, rahvast aga jällegi palju, siis arusaamatuste vältimiseks ja nimede meeles pidamise hõlbustamiseks saab igaüks rinda kleepsu oma nimega

Kuna küla on väike, siis tuleb ka mõni kohalik uudistama

Tiba peale poolt kuut saabuvad järgmised kaks autot

Arusaamatu, kuidas mõnel õnnestub piiriületus vaatamata esmasele visiidile ja liisingautole ilma mingi probleemita. Ei mingeid seletuskirju ega lisaküsimusi. Aga Jaanusega just nii läks.Peagi saabub uus grupp autosid, suisa neli korraga

Seitsmeks laekub veel üks seltskond

kümme minutit enne kaheksat laekub Aare

Lõpuks on kõik kohal ja toimub meeleolukas laagriõhtu. Tehakse grilli, lennutatakse drooni, käiakse ujumas siis veel muud meelepärased tegevused. Et homme on vaja ikkagi palju kilomeetreid läbida, siis pikalt istuda pole kasulik ja laagri lõpetab tugev vihmasadu poole kümne paiku.

Reede. Väljasõit

Väljasõiduga on nii, nagu linnakoristajatel talvise lumega, ikka tuleb see aeg liiga ootamatult kätte, mis siis, et aasta aega juba kuupäev teada..). On aga ka teistsuguseid inimesi. Kolm ekipaaži startisid Pärnust juba eile! Ja poole kahe paiku öösel tuli neilt ka sõnum eduka piiriületuse kohta.Et kõik lepase reega ei lähe, sai selgeks kohe hommikul. Esiteks olin ise jännis oma asjade koondamisega. Siis selgus, et eile startinutel on Pihkva kandis ilmsiks tulnud tõsiasi, et nelja inimest ja asju sõiduks kasutatav Land Rover hästi oma turjal kanda ei taha ja vedrud vajuvad läbi. õnneks tuli see info sobivasti siis, kui ma veel väga kaugel linnast ei olnud ja sain kenasti nina Imedepõllu poole keerata, et sealt siis tiba toekamad vedrud kaasa haarata.

Kasutan juhust, et ka oma autot vaevavale vaiksele probleemikesele lahendust leida. Nimelt ei tule mul juhipoolsest aknapesurist vett. Et tegemist on siin siiski proffidega, siis mõne hetke parast on asi lahendatud, uus pihusti kenasti kapotil ja saab hakata Luhamaa poole rühkima

Järgmine pauk tuli juba tõsisem. Rait, kes parasjagu Tartus oma autot ootab ja aega parajaks teeb, andis teada, et Aimari auto mootor oli tanklapeatuse ajal jarsku kolisema ja suitsema hakanud. Meenutab natuke kingseppa, kel endal pole korralikke kingi, sest viimasel ajal on Aimar rohkem Raidi ja minu autoga tegelenud, kui mahti saanud oma autole käsi külge panna.. Igatahes kahju, kui sõit sõitmata jääb. Luhamaale jõuan poole kaheksaks. Rait ja Kai söövad õhtust ja kohal on veel üks ekipaaz Nissan Patroliga. Aimar on vahepeal jõudnud oma autole juba uue turbo peale panna, aga kahjuks sellest ei piisa..( Mootoris ikka ka kolin sees ja üks ekipaaz rivist valjas, ilma, et oleks jõudnud sõitu alustadagi. Teisest küljest parem, et see kodus juhtus aga mitte kaugel stepis..

Reede ohtu ja piiril on kõvasti sebimist. Aga järjekord kahaneb tavatult kiiresti, vähemalt seni, kui saab läbi Eestipoolne piirikontroll. Edasi saab hakata passima. Minu ootekoht satub just selline olema, et auto nina on juba Venemaal, tagaosa aga veel kodumaal..

 

Aga ei lahe eriti kaua, kui hakatakse sõiduautosid läbi laskma. Jõuan kenasti oma dokustaadid ette naidata ja siis langeb tokkepuu alla. Tegemist on muidugi mõista diskrimineerimisega, sest vene numbrimarki kandvad autot lastakse kenast paremalt poolt sõidurajalt edasi. Nii need asjad siin juba kaivad.

Väljas on juba hämar, kui lõpuks läheneb järjekorra lõpp. Sääski on tüütavalt palju..

Protseduurid algavad kohe negatiivses õhustikus. Autode kontrollija palub mul edasi liikuda, et saaks hakata läbivaatust teostama. Aga et mul on passikontroll veel tegemata, siis saan selle eest kõvasti pragada. See, et täitsin käsku, ei ole mingi argument. Peaksin ise teadma, et nii ei tohi. No kus mina pean teadma kohalikku hierarhiat, et kelle käsk on ülim.

Kord juba “süüdi”, saan veel. Kui keegi plaanib kaalu langetada, siis siin on veel üks aspekt, mida silmas pidada. Nimelt oli mu viisal pilt Toomasest, kes kaalus 15 kg rohkem sellest eksemplarist siin, nägu ümmargune kui täiskuu. Ja see tekitab kahtlusi. Peale põhjalikku tundemärkide hindamist saab siiski tempel passi ja saab tolli liikida.

Et ma selle autoga pole siit piiripunktist varem Venemaale sõitnud ( nagu ilmselt enamik meie reisiseltskonnast), siis hakkab nalja saama. Tollimees kontrollib arvutist, et olen korduvalt küll selle autoga Venes käinud, aga mitte siit ja seetõttu tuleb hakata seletuskirja kirjutama. Vene keeles kirjutamine oli juba kooliaeg keeruline, viimasel ajal aga tuleb isegi eesti keelest harva kirjutada. Aga see sìin loomulikult kedagi ei huvita. Tahad üle piiri saada, kuku kribama. Kahju, et ma oma kirjatükist pilti ei saa teha, tuli selline naljakas kraakjalgadega. Ega sellest keegi suurt sotti vist saa. Selgituses oli vaja ära mainida, kuhu, kellega, mis marsruudil, mis eesmärgil ja kauaks, kus ööbime jne, jne. Lõppu veel ports allkirju, et olen tutvunud VF. koodeksite ja paragrahvide selle ja sellega. Täitsa kino.

Kell hakkab juba südaööle lähenema, kui lõpuks selle kauaoodatud 3-kuulise “vremennõi voz’i” kätte saan. Algselt lootsime/plaanisime natuke ikka varem piiriületusega hakkama saada, et Pihkvat väisata ja Lenta nimelist supermarketit külastada. Tõsi, viimane on avatud 24h, aga (une)aega kipub lõpuks napiks jääma

Tangime autod kurguni kütet täis, et niipea ei peaks sellega tegelema ja hakkame läbi Izborski Ostrovi-nimelise linnakese poole liikuma. Kunagi auguline-konarlik ja sinka-vonka tee on nüüd päris sõidetavaks tuunitud, ainult kurvid on alles. Hakkab sadama vihma. Läbime Ostrovi ja jõuame nn.Kiievi trassile. Mõni minut enne üht öösel keerame vasakule parkimisplatsile. Siin asub ka 24h avatud kohvik, kus loodetavasti hommikul süüa saab.

Stardini 2 päeva

Nunii, aeg sealmaal, et võiks mõelda kodinate kokkupanekule. Nagu ikka, siis mida vähem jääb aega ärasõiduni, seda kiiremaks läheb. Õnneks on tegemist kaasavõetava varustuse poolest suhteliselt lihtsa reisiga ja kui miskit juhtubki maha jääma, siis pole see tavaliselt otsustava tähtsusega. Kui muidugi näiteks dokumendid välja arvata…). Ise sain eile alles auto tehnilisest kontrollist kätte ja sellega peaks olema enam-vähem ok. Tänud Soo tänava autoremondile! . Veel peaks tänama Imedepõldu, kes samuti on aidanud autot ette valmistada. Sõidumugavus (salong jm.) vajaks ka hädasti san. remonti, aga ilmselt see peab ootama tagasitulekut..

Kuna nüüdseks on enamik distantsilt tehtavaid ettevalmistusi tehtud, siis väike kokkuvõte ka kogu eelseisvast üritusest. Sõbralikule Kasahstani-avastamise retkele suundub umbes 40 inimest 17 autoga. Umbes sellepärast, et päris täpne arv pole isegi tänaseks veel selge, et kes ikka saab kaasa tulle ja kes mitte. Aga eks paari päeva pärast saab juba täpsemaid andmeid..! Autodest 14 võtavad osa ka väikesest sõbralikust mõõduvõtmisest eelnevalt mahamärgitud kontrollpunkte läbides. Põhimõttel, et kes ette antud aja jooksul rohkemaid punkte läbib, see on ka võidumees. Kontrollpunkte ja muud ettevalmistust käisime tegemas 2018 aasta septembrist ja lühikest ülevaadet sellest saab lugeda siit: Kasahstani seikluse 2019 ettevalmistus 2018. Ja võistelda tasub, sest võitjatele on ürituse toetajad välja pannud ka mitmed suurepärased ja vajalikud auhinnad! Kokkuvõttes kõige rohkemaid kontrollpunkte läbinud ekipaaz saab Startax AS poolt oma metallist suksut ehtima hakata sellise suurepärase LED-kaugtulega:

tuli

Järgnevate kohtade vahel lähevad jagamisele sellised auhinnad.

Europart AS paneb välja kinkekaardi 100 eurole

kinkekaart

OÜ Wildores paneb välja igati vajaliku kompressori. Tegelevad nad autovaruosadega ja muu nende poolt pakutavaga saab tutvuda https://4x4cruiser.eu/

kompressor

Motuli õlide ametliku maaletooja Motoral Eesti AS poolt on auhinnakorvis 20 liitrit kvaliteetset mootorimääret

õli

Igale osavõtjale saab kindlasti ka miskit personaalset, rääkimata kustumatutest elamustest!

16 jaanuar

Reisi lõpp..(.  Lendame ära, Mihkel suure kaarega koju, läbi Zimbabwe, kus meil maad mööda ära käia ei õnnestunudki ja mina Kathmanduse, et seal juba kohtuda ülejäänud seltskonnaga, kellega jätkata teed Tai pooleIMG_1111

Lennujaamas

IMG_1112

Lennujaamas

IMG_1113

Mälestusmärk kaevuritele. Kah lennujaamas

IMG_1115

Kogu kupatus mis koju tagasi sõidab. Palju palju häid asju jäi autosse…(

IMG_1116

IMG_1119

11-15 jaanuar. Sambia. Lusaka

Nende päevade jooksul tegeleme põhiliselt auto müügiga ja Lusaka elu tundmaõppimisega. Ka jääb siia vahemikku tähtis sündmus – Mihkli sünnipäev!!

Allpool mõned pildid sellest perioodist:IMG_1050IMG_1051

IMG_1057

IMG_1060

IMG_1062

IMG_1066

IMG_1067

IMG_1068

IMG_1069

IMG_1071

IMG_1073

IMG_1077

IMG_1079

IMG_1080

 

IMG_1083

Viimane pilt autost…

IMG_1087

ja pilt sellest, mis vahetuskaubaks vastu anti…

IMG_1088IMG_1092

IMG_1094

IMG_1095

IMG_1096

IMG_1098

10 jaanuar. Botswana-Sambia

Et laagrisse jäime juba hämaras, siis laagriümbruse uurimine on hommikune teema. Selline see siis on:

IMG_1034

Paistab, et ka see kant siin meeldib elevantidele. Nende elutegevuse jääkproduktid vedelesid mõne meetri kaugusel meie öömajast.. Õnneks öösel keegi meile telki ei astunud..

IMG_1037

Liivases pinnases oli palju huvitavaid lehtreid. Ilmselt kasutab mingi loomake neid püünislõksudena:

IMG_1040

IMG_1038

Veel kasvas mingeid huvitavaid vilju, meenutades natuke dekoratiivkõrvitsaid

IMG_1036

Piiriületus sujus kenasti. Loomulikult litsub ligi igasugu “sõpru” ja “agente”, mõnel suisa nimesilt kaelas, kes kõik oma abistamisteenust pakuvad. Aga tunneme end juba koduselt ja keeldume teravas toonis, et mingit kahtlustki ei jääks) Seekord saame passi kena viisakleepsu, mitte sellise templi nagu Malawi piiril. Mis puudutab autot, siis kaaludes asja nii ja naapidi, otsustasime üritada Sambiasse siseneda ilma carnetita. Viimases hädas saaks ju ikkagi carneti ka välja kraapida, kasvõi vabandusega, et üritasin lehti säästa.  Esimese hooga tahetakse ikkagi carnetit, aga kui ma ikka väidan, et mul pole, siis lõpuks õnnestub ka ajutine sissevedu. Saan 30 päeva.

Edasi liigume juba pealinna poole. Huvitav on, mismoodi siinsetel maadel teeservi niidetakse. Ei olegi kindel, kas “niitma” just kõige õigem sõna on. Sest kogu tegevus käib matsheetedega. Lisaks ülimadalale produktiivsusele on ka kvaliteet alla igasugu arvestust. Aga et niitjaid jagub – kohati on teeservas “niitjaid” kümnete kaupa, ja rohi saab ikkagi ka madalam kui enne, siis ilmselt on selline traditsiooniline teguviis ka OK.

IMG_1044

Lusakas vaatame ööbimiskoha eelmise öömaja kõrvale sisenemisega paralleeltänavast. Loodame kvaliteedi tõusu. Maja on küll kivist aga see-eest pole internetti. Ka on paari toa peale kööginurk ning auto saame otse akna alla parkida.

IMG_1045

IMG_1046

Teeme süüa ja seejärel lähen väikesele jalutuskäigule, mille tulemusena leian palju soodsama ja meeldivama ööbimiskoha mõnesaja meetri kaugusel. Ainuke puudus on, et samuti pole internetti. Aga see mure on hõlpsasti lahendatav kohaliku SIM-kaardi ostmisega. Homme hakkame kolima ja automüügiga tegelema. Sest reaalseid võimalusi ja aega kaaludes ei jää muud üle. Lihtsalt ei jõua enam kuhugi suunas sõita.

09 jaanuar. Botswana-Zimbabwe-Botswana

Hommikul ärkame vara, et olla õigel ajal piiril. Botswana poolel kulgeb kõik kenasti. Rahvast on vähe, aga iga minutiga tuleb aina juurde ja juurde. Zimbabwe poolel aga jamad algavad. Selgub, et Eesti kodanikud piirilit ikkagist viisat ei saa, isegi transiiti mitte. Selgitatakse, et internetis oleks pidanud ennem vastava taotluse täitma. Öeldakse, et taitke see ära, saate positiivse vastuse ja tulge homme tagasi. Et lihtne asi. Uurin siis, et kas oleks äkki võimalik kuskil siinsamas seda teha ja et kaua aega võtab, kas äkki saaks juba täna tagasi tulla? Ei-ei, siin ei saavat, peame kindlasti Botswanasse tagasi minema. See, et kindlasti läheb aega kuni homseni, teeb väheke murelikuks. Aga valikut pole. Ega see tagasimineminegi niisama lihtnbe ei ole. Vormistatakse hulk pabereid ja selle tulemusena saame veel templi passi, et oleme piirilt tagasi saadetud. Edasi tuleb veel suunduda kuhugi tolli, kes annab ka loa auto tagasipöördumiseks.

Siin aga juhatab vägesi eriti vastiku olemisega tüüp. Kõik, kes ta jutule tulevad annavad peos mingi nutsaku talle üle. Ei taheta mindki niisama ära lasta. Deja vu. Et mul on jalas laigulised lühikesed püksid, siin riigis aga on need keelatud, siis tuleb trahvi maksta. Et olen väga sõjakalt meelestatud ja selline väljapressimine ajab veel eriti harja punaseks, siis saadan ta seenele. Ütlen veel, et kuna mind keelduti riiki lubamast, siis ei sa mind ka selle riigi seaduste järgi karistada. Kuna tüüp näeb, et ilmselt minult miskit ei saa, jätab ta mu lihtsalt passima, ära ka ei luba minna. Lõpuks saadab mingi naisterahva minuga tegelema, kes vajalikud paberid korda ajab ja templid alla lööb, et saaksime tagasi sõita.

Tagasi Botswana poolel, avaneb masendav vaatepilt. Piiriületuse järjekord on hullem kui veneaegne viinasaba ja kasvab iga sekundiga tohutu kiirusega. Miskit pole parata, tuleb oma koht sisse võtta, esialgu lõõskava päikese käes, lootusega varsti kaitsva katuse alla saada..

IMG_1021

IMG_1022

Seismine on väga väsitav ja vaevaline. Järjekord liigub aeglaselt ja nagu ikka on igasuguseid VIP-e ja muid tegelasi, kellel õigus kohe piirile minna. Ustel peab küll vahti turvamees, kes õnneks kaunis rangelt kontrollib eelisjärjekorda kuulumise õiguspärasust. Võtab mitu head tundi, enne kui Botswanasse tagasi saame.

Teel Francistowni üritame leida internetti. Vastav teoreetiline võimalus ka leidub umbes poole maa peal külas. Postkontoris on kenasti mitu arvutit ja printergi, mida aga pole, on ühendus. Seega ei jää küll muud üle, kui edasi sõita.

Francistownis saame kenasti võrguühenduse ja kiirelt saab selgeks see,  mida ma sisimas niikuinii juba arvasin. Et ei käi need asjad sugugi nii lihtsasti. Ankeedis on palju selliseid küsimusi, millele meil vastata polegi võimalik, nagu küllakutsuja andmed jms. Ja isegi sel juhul, kui meil oleks vastused kõikidele küsimustele, läheks vastusesaamisega ikkagi isegi kuni paar nädalat. Seega tuleb Zimbabwesse minek ära unustada.

Kaalume veel muid variante. Lõuna-Aafrika viisaga läheb ka aega ja probleem on veel selles, et eelinfo järgi on carneti kasutamine tingimata vajalik, seega kerkib ikkagi üles probleem, mida teha autoga. Sama lugu on Namiibiaga. Mosambiiki on võimalik pääseda ka Sambiast. Et info Mosambiigi piirilt viisa saamise kohta on vastuoluline, siis on Lusakast satkonnast võimalik ka viisa eelnevalt taodelda. Igal juhul peame pöörduma tagasi ja seda me ka teeme.

Tagasiteel pakuvad meeldivaid vahepalu mitmesugused suurimetajad

IMG_1032

IMG_1026

Elevante on siin tõesti palju, näeme neid ikka sadu teeääres. Ühte pildistades muutub Misha eriti julgeks ja tagajärjeks on kiired jalad…))

IMG_1027

IMG_1030

Õhtuks jõuame tagasi Kazungulasse ja jääme ööbima võsavahele mitte kaugel praamist.