3 detsember. Mõttetu päev

Hommikul käin ujumas ja dushamas, Miza jätab seekord vahele,talle vist avaldab ikka see National Day mõju..))). Kella kaheksaks olen kenasti Neeraji juures kontoris uudiseid kuulamas. Kahju, et ma kuidagi ei saa jagada tema positiivsust meie asja edenemise kohta. Nüüdseks on ära langenud 06 dets laeva variant laevafirma liigkeeruliste nõudmiste tõttu ja laual on uued variandid : 09 konteiner laeva ja 15 kohal, ning 15 laeva ja 22 kohal. Naljakas, et ta üldse küsib, et kumba varianti ma eelistan. Esimene olla 75 euri kallim. See eurodesse arvutamine on üldse üks kahjulik plaan, kuna nemad kasutavad selleks kurssi 4,8 ja kui nüüd eurodest tagasi dirhamiteks teha, siis saame kõvasti lüpsta)). Kontrollisin ametlikku kurssi täna, selleks on 4,55 dirhami ühe euro eest. Mingi lootus peaks olema ka auto täna ikka sadamasse ära viia. Aga selleks peab mingi paberitöö tehtud saama. Sadam ise asub 37 km siit lõunas mööda peamaanteed. Selgub, et see on ikkagi tasuline ja kui meid seal kinni peaks püütama ootaks meid  200 AED suurune trahv. Me siin juba sadu ja sadu km-d mööda tasulisi teid põrutanud. Aga ega neil meile trahve saata õnnestu. Kuhu?

Õnne ei maksa muidugi pikalt proovile panna ja edaspidises liiklemises proovime ikkagist tasulisi teid vältida. Kuna minu kontoris istumisest suuremat kasu pole, siis lepime kokku, et oleme lähikonnas ja hakkame uudiseid ootama. Enne ärasõitu tullakse veel autot mõõdulindiga mõõtma, aga näinud, milline pisike autoke meil on võrreldes kohalike autodega, siis pannakse lint ilma kasutamata taskusse tagasi.

Lähme “vanalinna” moodi linnajakku siinsamas lähedal, kus on suur kontsentratsioon hotelle-hosteleid-guesthousse, et selleks puhuks, kui tuleb auto ära anda, endale öömaja kindlustada.IMG_9181

Auto parkimisega on probleeme, lõpuks õnnestub see kalaturu juures parklas. Kaks raha tund. Hais on jube. IMG_9183

Hotellidest paljud on täis, aga kõigil odavama otsa hotellidel on nagu kartellilepe- kahene tuba 250 AED. IMG_9180

Vaatasin booking.comist ka, näiteks purjes on vabu tube küll, hinnad alates 1700 usd öö. Hommikusöök hinnas.

Edasi lähme lõunasöögile. Selleks hüppame kodu-carrefourist läbi ja maandume juba tuttaval ehituskrundil rannalähedal. Praeme vorsti sibula ja küüslauguga. Praetult pole vigagi. IMG_9186

Ja pärast ujuma.

Peale ujumist helistan Neerajile. Nagu kartsingi. Hommikul jälle kontorisse, loodetavasti siis juba dokumentide järele ja kella üheksast sadamasse. Taas loodetavasti.

Ok, sõidame siis linnaserva ja jääme laagrisse. Satume küll kaunis populaarsesse paika, kus kohalikud käivad autode ja atekatega hullamas. Õnnestub suisa oma köit kasutada ja üks sheigipoeg oma hiiglasuure patroliga liivast  välja päästa.

2 detsember.National day.

Täna on UAE 43 sünnipäev. Sel puhul, ja et pole kuhugile kiiret, magame kauem, kuni päike teeb olemise liialt palavaks. Eks oma osa ole ka eile joodud pidujoogil))! Kuulame kohalikku ingliskeelset raadiojaama, kus räägitakse mitmetest sünnipäevaüritustest. Näiteks toimuvad täna rahvusvahelised langevarjurite meistrivõistlused üle tuhande osavõtjaga. Eks paistab, äkki läheme ka mõnele üritusele.Igatahes peab minema lähemale Dubaile, et hommikul õigel ajal sadamas olla. Enne aga peab tuvastama, kus see sadam üldse asub. Selleks aga on vaja internetti saada, sest meie soetatud kohaliku SIMkaardi ettemaks on läbi saanud.((.

Hommikusöögiks on sobivalt Salvesti seljanka suitsuribilihaga. IMG_9151Nämmm..

IMG_9165
Paistab, et oleme oma laagri kohalike ristteele parkinud. Hommikul möödub meist kolm kaamelikarja, kes lasevad endast kenasid pilte teha. IMG_9154

IMG_9157IMG_9173

Ka liigub üksjagu kohalikke, aga ei mingeid vahejuhtumeid.
Õnnekson ilm poolpilves ja auto varjus on päris meeldiv istuda.
Päeva kuludes tuleb siiski kodinad kokku panna ja Dubai poole tagasi liikuma hakata. Hommikul vaja ikkagist lahinguvalmis olla.
Neeraj pole küll miskit meili saatnud ega helistanud, aga eks talgi ole ju vaba päev.

Teel olles kontrollime juttu, et Abu Dhabis on küte odavam. Ongi. Ainult, et esimesest tanklast meil tankida ei õnnestu, kuna pole miskisugust küttekaarti. Teises tanklas algab sama kaardi jutt. Et meil juba tuli põleb varsti, siis uurin asja lähemalt. Selgub, et see kaardisüsteem siin ilmselt nö. kütuseturismi vältimiseks ja kui olen tanklas meie päritolu seletanud ja passigi näidanud, siis lubatakse lahkesti tankida. Liiter maksab 2,35 ja 100 AED eest saame ligikaudu 42 liitrit. Vaene tankijapoiss Indiast saab üleni diisliseks, tankurid siin  ju veokate tankimiseks, diisel sõiduautosid siin pole, ja meie auto pole võimeline sellise kiirusega kütust vastu võtma.
Dubai kesklinn on rahvast tulvil. Meie “kodupood” Carrefour on samuti hullult ülerahvastatud. Palju inimesi on poes lihtsalt niisama, degusteerimistest osa saamas või mingil muul põhjusel, aga mitte ostmas,korvegi ole ligi. Meie aga oleme ostmas ja täiendame oma toiduvarusid.
Plaanisime sõita randa, sest siit oleks hommikul hea ligi asuda asju ajama, ei peaks pikalt ummikutes passima. Aga selleks et randa pääseda tuleb hoopis nüüd õhtul ummikutes passida! Randa viivad ja piki randa kulgevad teed on autodest umbes. Enamik autosid on ehitud vastavalt omaniku kujutlusvõimele lipuvärvidega või siis sheikide piltidega. Töristatakse signaale, inimesed on peomeeleolus. Ristmikel on politsei. Lõpuks õnnestub keerata maha rannaäärsesse parklasse, et siis ära süüa oma õhtusöögiks ostetud grillkanad. Mõlemale oma, sest mingil põhjusel on kanad siinmail kidura kasvuga ja rohkem tuvi mõõtu. Ja täiesti maitsetud ka veel..
Tundub, et kuigi kell juba kümme läbi, siis eufooria ei paista näitavat raugemise märke. Mitmelt poolt erinevatest suundadest on näha suurejoonelisi saluute. Aga meil vaja ju ööbimiskoht vaadata. Selle tarbeks asume liikuma. Ringteel peatab meid politsei ja soovib dokumente näha. On pakkuda talle eesti load ja inglise teh. pass. Tundub, et nad eriti asjast aru ei saanud, selline juhus nagu meie ilmselt väga igapäevane ei ole, aga et käed-jalad tööd täis, siis lasevad meid edasi sõita. Aga mõne aja pärast sõidab meile kõrvale eraautoga politsei, kus tuleb välja hoopis kurjema olemisega mees, kes esimese asjana teatab kohe, et me ei tohi siin selle autoga sõita. Jõuan juba kergelt muretseda, et carnetit ei ole meiega, aga saame peale dokumentide ja passi kontrollimist loa edasi sõita.
Ranna ja kesklinna vahel on üks maatükk täisehitamata jäänud (seda kindlasti enam mitte kauaks), sinna siis seamegi ennast sisse.
Lärmi on kuulda veel kaua, kuni uni lõpuks kõrvad suleb..

1 detsember

Tänase päeva alustamiseks sai valitud teistsugune kontseptsioon. Tõusime kell kuus, just kui hakkab valgeks minema. Kusjuures valgeks ja pimedaks läheb siin väga ruttu, sest mida lähemale ekvaatorile, seda suurema nurga all päike loojub ja tõuseb ja seda kiirem on ka protsess, kui ta horisondi taha kaob. Meie laiuskraadidel toimub see väikese nurga all, libamisi, sellest ka pikad õhtud. Igatahes, korjame oma kodinad kokku ja kiirelt autosse ning punuma. Lootus on enne ummikuid ennast kiirelt kesklinna välja libistada. Meie sihtkoha lähedal on avalikk rand, seal siis plaanime ujumas käia, duzhi võtta ja kohvi keeta. Plaan on hea, aga ummikutest ei pääse. Marsruudile jääb ka teeremont, mis võimendab ummikut veelgi. Kuigi kokku oli lepitud, et kontorisse tulen kella üheksaks, siis Neeraj helistab juba poole ajal. Kokku vedame ummikus umbes kaks tundi ja nati enne üheksat oleme rannas. Kiired plaanitud protseduurid ja kiirpudru ning pool kümme olen juba Neeraji juures.
Tuuakse kohvi, mis on must aga tulimagus, ja pudelivett. Sätin ennast mugavalt kontoritooli ja hakkame asju lahkama.Üldiselt on olukord positiivne. Esile on kerkinud mitmeid väiksemaid, kui kindlasti lahendamist vajavaid probleeme. Üheks selliseks on järgmine. Kauba saatedokumentidesse on vaja kirjutada saaja telefoni number. Ja see ei tohi olla rahvusvaheline vaid kohalik, Djibouti number. Kahjuks ei tunne ma seal kedagi. Neeraj kutsub seda probleemi arutama erinevaid oma kolleege, kõik küsivad, kas mul siis tõesti ei ole seal ühtegi sõpra-tuttavat!?. No ei ole)). Pakun, et võiks sinna kirjutada lihtsalt suvalise numbri ja kui ma paar päeva enne konteinerit kohale jõuan, siis anda sadamasse oma juba Djiboutis ostetud telefoni number. Põhimõtteliselt peaks töötama. Seda numbrit on vaja selleks, et oleks kuhu helistada, kui konteiner vaja üle anda. Teine variant on broneerida hotell ja anda hotelli number. Kah võimalik, aga vähemsoovitav, hotell maksab raha ja kõne võib ka kaduma minna. Neeraj üritab säästa mulle hotelliraha ja katsub leida kellegi, kellel on sealkandis mõni klient, et siis sellega juba kokku leppida ja nende kontakte kasutada. Esimene selline üritus jookseb küll liiva, sest keegi ei taha end eriti võõraste saadetistega siduda – parem karta kui kahetseda, krt seda teab, mis saadetistega tegu. Aga Neeraj on positiivne ja koos kolleegidega lubavad siiski midagi välja mõelda.
Vahepeal uurib Neeraj ka Eesti kohta. Ise on ta Indiast, nagu ka enamik ülejäänud personalist siin kontoris Täpsemalt Mombay lähedalt, siin aga juba 5 aastat. Tavaliselt käib kodus kaks korda aastas, aga nüüd pole juba ligi aasta aega käinud.
2 detsembri laevast, mis oli algne plaan, ei tule küll miskit välja. Homme on jällegi vaba päev. National Day. Ühendemiraatide 43 sünnipäev. Ja töö loomulikult seisab.
Laual on kaks varianti: 6 konteiner laeva ja 15 Djiboutis ning teine oli vist 12 ja 22. Igatahes, kuna ajafaktor on peamine, siis uueks plaaniks saabki see esimene. Selleks tuleb kolmapäeva hommikul sadamasse sõita.
Et ma siin enam kuidagi abiks ei saa olla, siis sätin minekule. Uudiste ja küsimuste puhuks on kokku lepitud kasutada telefoni ja juhised sadama jaoks peaksin saama ka meilile.
Et taas on plaaniväline vaba aeg, siis kasutame seda Djibouti saatkonnaotsimiseks. Kuigi viisa peaksime saama lennujaamas on arrival, siis maapiiri kohta ei tea nii täpselt. Ja parem oleks ikkagi kindel olla. Interneti info annab asukohaks ligilähedaselt sama paiga, kus Etioopiagi saatkond. Aga nimetatud aadressil küll midagi saatkonnalaadset ei asu, lihtsalt villa, värav lukus. Teine võimalik asukoht asub Abu Dhabis, sinna on natuke üle saja kilomeetri. Asumegi teele.IMG_9112

Kütus jälle otsakorral, aga poole maa peal tangitakse mingit rekkat teeservas kütuseautost. Ronin ka kohe jaole ning lastaksegi meile paaki saja raha eest kütet. Mõõdik näitab küll nagu oleks jooksnud 66 liitrit, aga paistab nii, et siin on kasutusel mingi muu, 0,5 liitri suurune ühik, sest paak saab parasjagu pooltäis. Aga piisab sellestki.

IMG_9133

Abu Dhabi peaks küll nö. pealinn olema, aga Dubai ja Sharjah on ikka kõvasti vägevamad. Kuigi ka siin ei saa miskit ette heita, raha on lennanud paremale ja vasakule. IMG_9121IMG_9126

Aga ei õnnestu meil ka siin see Djibouti esinduse leidmine. Kahtlustan, et kuna pole just väga rikka riigiga tegu, siis võib olla tegemist ka lihtsalt väikese kontoriga aga mitte suure eraldiseisva villaga, nagu siin muudel riikidel kombeks.
Peale selle on siinkandis meil ka teine sihtpunkt kaardile märgitud. Peale erinevaid infokanaleid pidi saadud teabe läbitöötamist eksisteerib võimalus, et õnnestub osta alkoholi. Ja seda ilma litsentsita. Alkoholipoliitika on siin range, kuid erineb emiraaditi natuke. Sharjahis on igasugune alkoholi ostmine-müümine, omamine ja tarbimine vangla ähvardusel keelatud. Ülejäänud emiraatides tuleb alkoholi ostmiseks ja tarbimiseks taodelda litsentsi. Selleks tuleb minna politseisse ja täita avaldus, kaasa võtta dokumendifotod(!). Ei tea küll täpselt, aga ilmselt saab siis kaela pildiga tunnistuse joodikuks olemise kohta))!. Ja selle litsentsiga on siis võimalik ka vastavast poest üht-teist osta. See käib kõik mittemoslemite kohta. Moslemitele kehtib absoluutne kuiv seadus.
Paistab, et luureinfo peab seekord paika ja me ei peagi National Day’d kuiva suuga tähistama. Paik on teada ka teistele valgetele napsusõpradele, enamikul on lahkudes käed tööd täis.)). Panen siia ka asukoha info: 24°26’32.76″N, 54°36’26.71″E

IMG_9131

Poes on valik seinast seina, rahuldatud saab nii nõudlik kui ka vähenõudlik klient, seega ei jää ka meie tühjade kätega. Ja seda ilma litsentsita! Ostud pakitakse siivsalt mustadesse kottidesse ja head teed.

IMG_9132
Võtame suuna Al Aini poole, et endale mugav laagriplats leida. Linnade lähiümbrus pole selleks kõige sobivam tiheda asustuse tõttu. Käime veel mingis väikeses teeäärses “supermarketis” toiduainetevaru täiendamas. Piduõhtusöögiks saavad loomalihakebabid.

IMG_9141

Mõne aja pärast keerame paremale, Saudi Araabia piiri poole. Tee kulgeb läbi tihedalt tarastatud istanduste. Tarad on ilmselt kaitseks kaamelite eest. Tara sees kasvavad põõsad aga omavad ilmselt lihtsalt luidete kinnistamise eesmärki, mingeid vilju need põõsad küll ei kanna. Istanduste vahele jäävad aga suured liivaluited. Kuigi kõikjal on autodega sõitmise jälgi, siis on ühe autoga vastav ettevõtmine siiski kaunis riskantne ja peab hoolega jälgima, et autot sisse ei kaeva. Pärast mõningast roamimist leiame ka meid rahuldava laagriplatsi. Seame ennast mugavasti sisse, teeme õhtusööki ja tähistame homset rahvuspüha. Vahel satuvad laagrisse ka mõned juhuslikud kohalikud. Üks üritab mulle midagi seletada, aga et inglise keele oskus pole kiita siinsete külaelanike seas, siis läheb mõnda aega, enne kui saan aru sõnast 5 dirhami. Ja saan õieti aru, sest viiedirhamiline rahatäht võetakse kenasti vastu. Käsitleme seda kui laagrimaksu.
Hämardudes tibutab ka kergelt vihma, aga suuremat sadu ei tõota. Abu Dhabi poolt kostab pikalt-pikalt ilutulestiku kõmin, aga kuna oleme piisavalt kaugel, siis kahjuks näha pole miskit..

30 nov. Asjaajamise päev

Hommikul saame küll seitsmest liikua ja me pole ka eriti kaugel linnast ning tundub juba, et saame saatkonda enne õiget aegagi,siis aga algab ummik. Liikumine küll on, aga väga aeglane. Veedame selles oma pool tundi vähemalt ja kohale jõuame alles peale üheksat. Saatkond on lahti. Annan üle oma juba kodus täidetud viisataotluse, tädi vaatab passi ja tahab veel ka teist passi näha,kus Emiraadi viisa sees. Seejärel aga saadab mind mingi ülemuse juurde,kellelt peaksime mingi “permissioni” saama.Selleks tuleb minna ruumi nr 2, mis asub saatkonna hoones, kui viisataotluste vastuvõtu ruum on eraldi majakeses.. Ruumis on 5 aknakest ja minule vajalik on loomulikult viimane. Seletan siis, et vajan seda permissioni, täpsemalt ei tea isegi. Annan oma passi ja palutakse istuda ning oodata. Mõne aja pärast suunatakse mind veel suurema ülemuse juurde, kelleks on konsul ise. Selleks on vaja minna kabineti nr 10. Konsul on nooremapoolne mees, kes selgitab mulle, et siin anatkse viisa ainult Emiraatide resitentidele ja äärmisel juhul oleks võimalik väljastada ainult 7-päevane transiitviisa. Meie aga peaksime oma viisat taotlema Venemaalt. No tere hommikust. Ja kauplemine ei aita. Kuna täpseid kuupäevi meile veel teada ei ole, siis jätame asja sinnapaika ja läheme hoopis laevafirmasse, mis asub Rais Hassan Saadi Buildingus.
Maja ees on erinevalt eilsest ja üleheilsest probleeme parkimiskohtadega. Mihkel jääb autosse ja lähen sis lahingusse. Kolmandal korrusel saan sekretäri abiga mr. Arackali käeulatusse. Justnimelt käeulatusse, jääb ta minust teisele poole klaasvaheseina, mille vahel pilu käesurumiseks ja dokumentide edasiandmiseks. Ei tea ta suurt midagi meie tellimusest, ütleb, et kui keegi tolli ja muud paberid korda ajab, siis konteineri saab neilt küll,aga paberitööd nad ei tee. Siiski võtab mult Olegi tehtud broneeringu numbri ja kaob kuhugi kontori sisemusse. Mõne aja pärast on tagasi infoga, et sama maja viiendal korrusel asuvad inimesed, kes saavad aidata. Aga et praegu on neil koosolek ja peaksin telefoni teel kokku leppima. Võtan siis andmed ja lähen autosse helistama. Tuleb valja, et vajalik asutus asub ikkagi neljandal korrusel ja et peksin minema tuppa 406. Sinna ma siis ka suundun. Tuba on laudu ja rahvast täis aga õnneks mind juba oodati. Minuga hakkab tegelema mr. Neeraj Gidwani. Tema asjadega kurssi viimine võtab ikka aega. Ilmselgelt pole see just igapäevane tegevus, mida tal teha palun. Kõikidest paberitest, mis mul talle pakkuda on teeb ta koopiad. Ilmneb,et eksisteerib võimalus selleks, et pean minema kuskilt hankima tõendi oma identiteedi kohta. Paras lollus.Politseist siis ilmselt. Aga eksisteerib ka võimalus, et ei pea. Sellele viimasele jään ka lootma. Igatahes on kogu protsess äärmiselt keeruline ja büürokraatlik ning kogu asjaajamine võtvat vähemalt kolm kuni neli päeva aega. Kuna minust enam kohapeal palju kasu pole, siis vahetame telefoninumbrid ja lepime kokku,et homme hommikul kell üheksa tulen kohale värskeid uudiseid kuulama. Ja kui asjad laabuvad, siis saab homme ka auto sadamasse viia. Aega ongi märkamatult kulunud mitu tundi.
Läheme siis Carrefouri ennast toiduga varustama. Hämmastav, kui odavad võivad vahest asjad olla. Pakkumises on teksapüksid, klassikalise lõikega ja igat värvi ja suurusega. Täiesti korralikud.Hind 10 dirhami ehk ca 2,2 eurot. Made in Pakistan. Selles rahas peab ju sisalduma poe kasum, transport, mingid tollikulud,materjal, töötaja palk…. Et siinsetes islamimaades on paljudes olukordades pikad püksid hädavajalikud,siis teen ka selle väljamineku ja omandan ühe paari.
Poes käidud, suundume laagripaika otsima. Teele jääb mälestusmärk Sarjahi Araabia kultuuripealinnaks olemise kohta. IMG_9096

Kütus ka jälle otsakorral. Tangime jälle 100 kohaliku eest, seda juba kolmandat korda siinmaal. Tänaõhtuseks laagripaigaks saavad luited keskmaal. Ümberringi on palju kohalikke, kes naudivad maasturite ja atv-ga sõitu. Süüa teha ei viitsigi, teeme lihtsalt võikusid ja Mihkel teeb tomati-kurgi-tillisalati maitsestamata jogurtiga. Ja siis oleme niisama. Mis on vahelduseks päris hea, sest päevade kaupa lauslollusega tegelemine on ikka väsitav küll…
Enne magamaminekuaega teeme veel teed ja sööme karbi sprotte ära, Nö teravaid maitseid)).
Ja ööseks kipub päris jahedaks minema

29 nov. puhkepäev emiraatides

Hommikul ärkame enne kukke ja koitu, et õigeks ajaks olla saatkonnas ja laevafirmas. Sõita on ikkagist üle saja kilomeetri ja tipptunni ummikud on ka siinkandis kindlasti olemas.  Hommikusöögiks kiired munad. IMG_9013

Liikuma saame peale seitset aga alles poole kümneks oleme saatkonnas. See aga on kinni. Kaks naisterahvast saabuvad veel kohale, ja helistavad kuhugi ning värav avatakse. Avaja vastab,et saatkond on täna ikkagist kinni ja et tulge homme hommikul pool üheksa. Selge. Edasi laevafirmasse, mis õnneks ei asu kaugel. Sisenen majja, ja et turvameest ei paista, hüppan kohe lifti ning sõidan kolmandale korrusele. Koht on küll õige, aga ühtegi hingelist pole näha, saan jalutada tühjas kontoris. Tundub, et vaba päev on ikka üldine. Saan sellele ka kinnitust olles jälle all,kuhu nüüd ka turvamees on siginenud, must mees mustalt mandrilt. Nii et jääb jällegist homne päev. Siin algab töö kell kaheksa.

Uurime veel teeäärseid ööbimisvõimalusi hotellides, aga need on täiesti vastuvõetamatud. Käime Carrefouris varusid täiendamas ja Mihkel saab uued moodsad rannajalatsid)). Edasi on suund põhjapoole.IMG_9062

Tee viib läbi Sharjahi ja Umm Al Quvaini emiraatide.IMG_9056

Lõpuks leiame kena koha mererannas, kus saab ujumas käia. IMG_9065

Et aga tuul on vali, siis see koht söögitegemiseks ja ööbimiseks hästi ei sobi. Selleks tarbeks liigume kilomeetri jagu sisemaa poole ja pargime ennast luidete vahele. IMG_9082

Õhtuks teeme praekartuleid tuunikalaga. IMG_9067

See selline eksperimentaalne projekt, pole ennem saanud. Aga üllatavalt maitsev tuli. Kõrvale saab maitsestamata jogurtiga tomati-kurgi-sibulasalati. Ja tee.

28 nov Emiraadid

Täna on reede ja siinses maailmas puhkepäev. Meil kulub see peaasjalikult kolme eesmärgi täitmise tähe all. Esimene on teha kindlaks, kus asub laevafirma  CMA kontor. Teiseks tuvastame Etioopia saatkonna. Ja kolmas on juba meelelehutuse valdkonnast. Üritame ligi pääseda maailma kõrgeimale majale – Burj Kalifah’le, millel kõrgust 828 meetrit.IMG_8979

 

See ei  olegi nii kerge ülesanne. Aga teele jääb ka hulgaliselt muidki põneva välimusega maju. IMG_8990

Õnnestub ka tankida. Kütus polegi siin nii odav, kui arvata võiks,Diisel maksab 3,05 dirhami liitrist. Bensiin on, tõsi, odavam, jäädes sinna 1,5 dirhami kanti. Abu Dhabis pidi ka diisel väheke odavam olema  Üks euro võrdub ca 4,5 dirhamiga..

Oma päevaplaani saame kenasti täidetud ja ööbimiseks otsustame sõita Eiraatide India ookeni poolsele küljele, lootusega leida sealt veidike privaatsemat mereranda aga see osutub naiivseks sooviks. Pigem vihma käest räästa alla. Satume hoopis kohalike pidustuste keskele. Käime ka kohalikus supermarketis, jääme siingi Carrefourile truuks. Ostame õhtuks mõned õlled. 0,0 % loomulikult. Muud ju ei müüda… Ja hommikuks karbi mune. Et väljas juba pime siis pole enam ka kuhugi mujale aega sõita ja niisiis siiasamasse ka jääme.IMG_9006

Kohalike meelistegevus tundubki olevat oma suurte dziipidega kõrbesse või mereranda piknikule sõitmine. Või siis niisamuti mööda luiteid ringi kihutamine,kas siis atv-ga või autode või bagidega.

Tuul on vali ja tahab telgi vägisi ookeani kanda, aga Mihkel päästab olukorra, seda küll ühe oma pläta kaotamise hinnaga. Otsustame siis eelarvelistest vahendites homme uued hankida.

27 nov. Emiraatidesse jõudmine

Screenshot_2014-12-06-09-11-12

Ärkan, kui hakkab valgeks minema. Kuigi ka pimedas tegin silmi korduvalt lahti. Näha on maad. See vasakult pardast paistev mägine kallas peaks olema veel Omaani enklaav. GPS annab selle vana praamiroju kiiruseks ca 10 sõlme ehk siis kuskil 16-20 km tunnis. Tundub, et sadamani jõudmisega läheb veel aega.IMG_8898

Rahvas ärkab ja varsti antakse järelejäänud sõidupileti vastu hommikusööki, mis koosneb papptopsist leigest teest ja poolkuivanud saiast, millele määrimiseks antakse väike juustutükk ja pakike porgandimoosi. Kuigi ilm on vines, hakkavad läbi selle siiski paistma pilvelõhkujad ja lõpuks ka maailma kõrgeim maja.IMG_8900

Kellaaeg on Emiraatides Iraani ajaga võrreldes pool tundi ees ja Eesti ajaga võrreldes siis 2 tundi ees. Sadamasse saabume orienteeruvalt 11 paiku.IMG_8912

Vastutulevad tegelased ja laeva personal ei suuda kuidagi otsustada, kas võiksime kaipeale sõita või peaksime ikkagist laeval ootama. Lõpuks saame loa siiski maale sõita ja vastutulnud ametnik ütleb, et tuleb politseid oodata. Ise aga võtab meilt Carnetid ja kontrollib kerenumbreid.IMG_8917

Mõningase ootamise järel saabub ka politsei, reisijad praamilt saavad loa tulla maale ja minna vastutulnud bussi. Kogu see mees sõidab siis politseieskordi saatel eemalasuvasse passikontrolli. Selleks tarbeks suunatakse meid kõiki ühte ootesaali ja kästakse istuda. Rahvas jaotatakse neljaks –  naised eraldi, siis kaks gruppi mehi, kes minu jaoks küll välimuselt ei erine, ja siis meie, viis inimest Euroopast. Nimelt oli laeval veel üks jalgrattaga tüüp saksamaalt Hamburgist,kes kavatses Emiraatidest edasi Sri Lankale sõita.. Meid kästi millegipärast kõige viimasesse ritta istuda. Ootamine venis pikale, nagu ootamised ikka, aga lõpuks saabusid vastavad ametnikud ja passikontroll võis alata. Esimeses järjekorras käideldi naisi. Täidesaatvaid ametnikke oli kaks, aga sellegipoolest oli protsess aeglane. Peale naiste lõppemist õnnestus meil kõigil vastava luugi ette ennast sappa nikerdada. Ja kogu see järelejäänud meestekari parves sealsamas. Aga kohalikud korravalvurid lõid korra majja ja ülejäänud rahvas aeti istuma, jäime ainult meie. See sobib küll. Kui järg minu käes, siis tekitas mu pass natuke kõhklusi. On ju viisasaamine piirilt eestlastele alles alates kevadest ja siitkaudu ei usu, et eriti keegi saabunud ongi. Tundus, et veendumaks, et mulle ikka võib viisa väljastada, kasutas ametnik oma telefonis interneti. Oli, kuidas oli, aga 30 päeva löödi passi.

Järgmine protseduur on sularaha hankimine, sest formaalsuste eest tuleb maksta kohalikus valuutas ja sularahas. Selleks otstarbeks võimaldatakse meil minna välja sadama kinniselt territooriumilt ja käia tollimajas asuvas ATM-s. Kuna täpselt pole teada, kui palju seda rahakest siin nõutakse, siis võtan 1000 dirhami.

Edasi läheme tagasi. St. sinna, kuhu jäid carnetid. Siklite eest tuleb maksta 400, aga auto eest 425. Hindust ametnik jääb  75 võlgu ja lubab pühalikult hiljem raha ära tuua. Sest see pole veel kaugeltki kõik. Annab meile viiest punktist koosneva juhise, mida nüüd siis edasi peab tegema. Koigepealt tuleb temalt saadud paberiga minna juba tuttavasse tollimajja, uksest sisse ja vasakule. Siin lüüakse sellele paberile üks tempel. Seejärel tuleb suunduda sadama peaväravas asuvate inspektorite juurde, kes sõidukid peaksid üle vaatama. Selgub, et selle protsessi alustamiseks on vaja maksta 20 raha. Kassa on sealsamas kõrval, aga kassapidaja, tõsise ja kurja näoga ning halli habemega vanamees, teeb miskeid oma toimetusi ja siis, kuigi näeb, et me kannatlikult tema luugi juures ootame, ootamatult hoopis minema läheb ja paistab,et niipea tagasi ei tulegi. Lõpuks see, kes meil seda 20 raha käskis maksta, halastab meie peale ja võtab selle raha ise vastu. Pool tundi tagasi oleks võinud seda teha!

Lõpuks liigub asi reaalse autode ülevaatamiseni. Kontrollitakse VIN-koode. Sellega ühelpool, tagasi inspektorite majakesse, kus taas mingeid pabereid vormistatakse. Vähemasti oskavad siin kõik vähemal või suuremal määral inglise keelt! Seejärel üle tee ülemuste majakesse. Ülemus on nooremapoolne tegelane,kes pikalt kummi ei venita ja oma õnnistuse dokumentidele oma allkirja näol annab.Edasi tuleb suunduda jällegist tollimajja, uksest sisse ja vasakule. Vaja läheb ka auto inglise passi, seda pole ammu keegi näha tahtnud. Tuleb maksta 80 raha. Kassa on paar luuki edasi. Jälle tagasi eelmise luugi juurde. Paberivirn kasvab. Edasi siis selle luugi juurde, mis asub uksest tulles paremat kätt. Ei tea taas, mida siin tehakse, aga selle eest tuleb välja käia 270 dirhami. Aga see peaks ka jandi siin lõpetama. Paberid käes, tuleb sõita veelkord tagasi kõige esimese kontaksti juurde, see  siis näitab meile, kuhu putkasse minna, et saada luba territooriumilt väljasõiduks. Selles siis vaadatakse kõik paberid uuesti kenasti üle ja olles andnud veel viis allkirja, olemegi vabad lahkuma. Seda me ka teeme.

Felixil on paak tühi ja teine sihtpunkt on Sharjahi hostel,mis kuskil siinsamas peaks olema. Kuna viimane jääb enne teepeale, siis vaatame selle üle. 70 raha nägu kõik ühes toas ei ole mingi ahvatlev väljavaade ja meie loobume. Vahetame veel Felixi ja Ricardoga kontakte ja jääme hüvasti.

Võtame suuna linnast välja. Juba hakkab hämarduma, maale saamiseks kuluski terve päev! Ja linnast välja saamiseks kulub ka omajagu. Et meilgi pole küttega kiita, siis proovime ka tankida, aga siingi linnatanklates diidlit pole, keegi siin ju diiselsõidukatega ei sõida. Lõpuks,kui päike on juba loojunud, leiame  endale kena paiga luidete vahel.IMG_8918

Et ammu pole nuudleid söönud, siis see viga saab ka kenasti parandatud.

 

 

 

26 nov. praamile minek

26 november 2014 ehk kohaliku aja jargi 05.09.1393
Kell oli pandud poole seitsmeks, aga uni on läinud juba kuuest. Väljas ka juba valgeneb. Laheme siis laevafirmat otsima. Alt fuajeest saab ligikaudse suuna kätte. Sellest lähtudes sõidame teisele poole linna, kuid juhatatud ristmikul midagi meid huvitavat ei asu. Lähedal on saiade küpsetamise äri, sealt hakkan uurima. Kohalikud ei tea, aga kohe saabub klient, kes lubab meile teed näidata, sõitku ainult neile järgi. Et oleme ennast teises suunas parkinud, tuleb üks u-pööre sooritada. Aga varsti istub teenäitaja juba meil autos. Kaugele pole vaja sõita, varsti ongi Iraani riikliku laevafirma kontor vasakut kätt. Nuian meie teenäitajalt veel kaks saia välja, ise ei jõudnudki osta. Et kell on alles pool kaheksa, siis on paras aeg tagaluuk alla lasta ja kohvi tulele panna. See tegevus näib kohalikele palju nalja valmistavat.IMG_8847
Kümme enne lähen asja uurima, aga sees öeldakse, et tulgu ma ikka kahesa, saangi kenasti kohvi lõpuni juua.
Pärast väikesii eksirännakuid maandun kolmandal korrusel ühes kabinetis, kus tundub olevat härrasmees, kes teab mida teeb (või teha tuleks). Asi suures piires selgeks tehtud ja vajalikud dokumendid edasi antud, läheb hinna arvutamiseks. Peale mitmeid üritusi suudab kodanik lõpuks paberile kirjutada 1105 usd, mille peale ma valjult protesteerima hakkan. Arvutab siis tegelane veel mõnda aega, ega nende miljonitega arvutamine polegi ei tea mis lihtne tegevus, lihtsalt võib ühes tehtes mingi null ära jääda või juurde tekkida. Segadus tekitab veel asjaolu, et kasutusel on ka rahaühik toman, mida kasutatakse riali summast kahe nulli ärajätmisel. Veel on vaja kuhugi helistada, et hind paika saada. Esialgu tundub kummaline, et kuidas saab praamipileti hinna arvutamine nii keeruline protsess olla, aga päeva lõpuks imestan, kuidas ta selle siiski nii kerge vaevaga kokku pani!!. Igatahes saab järgmine arv juba hulka söödavam olema. Selle protseduuri käigus vajuvad sisse veel kaks tüüpi – tuntavas ülekaalus sakslane Felix ja itaallane Ricardo. Mõlemad ligi 20 päeva mööda Iraani cruisanud, kuid tutvunud vist alles neli päeva tagasi ja sellest ajast saati koos sõitnud. Aga sõidavad nad mootorratastega. Ja soovivad samuti Emiraatidesse. Uurin, kas nad veel turiste on kohanud? Felix oli kohanud ühte saksa naisterahvast samuti tsiklil ja see on ka kõik.
Siinsed protseduurid meiega tehtud, saadetakse meid sadamasse, kuna protseduurid pidavat aega võtma. See oli vägagi prohvetlik ennustus!!
Et meil oli hotellis check-out veel tegemata, siis pidime eriti kiirustama. Uued sõbrad olid sadama asukohaga kursis ja enne hotelliminekut sõitsime neil sabas, et näha, kuhu pärast tulla. Käime kiiruga asjade järel ära ja kohe tagasi.
Esimese asjana sadamaväravas peame auto sinnasamasse parkima. Leiame inspektori, kes auto numbrite vastavust dokumentidele kontrollib. Seejärel lähen konteinerkontorisse, kus carnet saab esimesed sissekanded. Seejärel on vaja minna teisele poole konteinerit asuva ülemuse juurde, kes eelnevatele tegevustele oma allkirjaga õnnistuse annab. Edasi on käik krooniku juurde, kes suurde raamatusse kõik hoolikalt kirja paneb. See kohalik keelevärk on ikka huvitav. Vähe sellest, et kirjutatakse paremalt vasakule, siis vihiku täitmist hakatakse pihta samuti meie mõistes viimaselt lehelt, aga ika lehekülje ülevalt, mitte alt. Ja veel, arve kirjutatakse ikkagi vasakult paremale.
Peale neid sissejuhatavaid tegevusi saame loa liikuda edasi tolli peamaja ette. Juba tuttavad tsiklid on ka siisn ja leiangi sõbrakesed ühe luugi eest. Saan kiirõlevaate, mida nad on juba korda saatnud ja millega mul tuleb kohe algust teha. Selleks on esimese asjana minna koopiaid tegema: passi esileht, viisalehekülg, carneti esileht, carneti Iraani leht. Ja seejärel see komplekt koos originaalidega siiasamasse aknasse anda. Akna taga aga istub siinmail haruldane inimtüüp – tõsise näoga meesterahvas. Mõne aja töö tulemuseks on araabiakelses kirjas paberileht, millele pean alla kirjutama. Ei tea küll, millele ma alla kirjutan,kas auto kinkelepingule või millelegi muule, aga teha seda tuleb.IMG_8854

Seejärel pen selle paberiga minema kuhugi eraldi kabinetti, kus ilmselgelt istub mingi kohalik füürer. Ja suuremeelselt lisab oma allkirja eelkirjeldatud paberile. Aga et sellest on siiski vähe, tuleb minna õle koridori asuvasse “sekretariaati”. Siin saab paber ka kena tepli alla. Varustatud sellise kaaluka dokumendiga, liigun tagasi tõsise mehe aknakese manu. Järgmiseks saan väikese paberilipaka, nii 1/4 a4-st, millel peal ainult mõned kritseldused. Sellega pean minema kõrvalaknakese juurde. Kuna siin kedagi parasjagu pole, asun ootama. Paar lauda eemal istuval tegelasel hakkab vist minust hale ja ta tuleb, käivitab kolleegi arvuti ja teeb, mis vaja. Loodetavasti. Järgmine käik jällegist ülemuse kabinetti. Õnneks on ülemusel mingit sorti tentsiku moodi abiline, selline keskmisest tumedama nahavärviga tegelane,kes minu paberilipaka kohe talle nina alla pistab. Sest ülemus on nõutud mees ja siin on ka peale minu tema jutulessovijaid piisavalt. Igatahes miskit toimub, sest järgmisena jällegist üle koridori juba tuttavasse osakonda, kus mulle mingi paber välja trükitakse.Kahes eksemlaris. Saavad ka kenad reljeefsed pitserid pressi all. Pakun, et sellel paberilipakal oli mingi minu toimiku number näiteks? Ühe eksemplari pen viima siinsamas kõrval asuvasse boxi Mohhamedi juurde, teisega lähen tagasi juba tuttava aknakese juurde, kust kiirelt lähettakse mind jällegist tagasi sellestsamast paberist koopiat tegema. Koopiaid teeb muuseas seesama tädi, kes ennist selle paberi välja trükkis…. Koopiaga tagasi, ulatan selle üle ja selgub, et sellega ongi kõik. Finish. Aga ainult asjaajamine selles hoones.
Sõbrad on vahepeal motikad juba sadama territooriumile viinud ja juhendavad mind, mida selleks tegema peab. Ja see on spetsiaalses majas, mis paistab olema lubadeosakond, passi panti jätmine, mille alusel väljastatakse kirjalik luba sadama territooriumile sisenemisek. Lähme siis autot ära viima, aga Mihklit sisse ei lastagi, kuna teda loal kirjas ei ole. Üldse tundub Mihkel kergelt pabinas olvat, sest mul pole teda eriti aega informeerida, mis toimub))))!Kardab vist maha jääda)).
Sõidan kogu sadamaterritooriumi läbi, aga tsikleid ei märka kuskil ja pargin siis sissesõidu lähedale auto ära. Nii sisse- kui ka väljasõidul pannakse loale kõik detailid ja kellaajad kenasti kirja. Tagasi ootepaviljonis,kuulen, et sõbrakesed olla oma rattad kohe praami kõrvale parkinud. Ei osanud seda praami ennist märgatagi, aga lähen nüüd tagasi ja pargin ka auto ringi.
Lähen viin loa tagasi ja saan passi kätte. Edasi asume ootama.Mees laevafirma kontorist lubas lõunapaiku tulla ja piletid tuua.
14.15 tuleb mingi tegelane ja vaatab meie asjaajamise seisu üle.IMG_8856

Mul üks paber puudu. Tean kindlalt, et pole küll kuhugile miskit ära kaotanud. Tuleb välja, et tegelased lubade osakonnast olid unustanud mulle selle vajaliku paberi tagasi anda, ainult juhuslikult märkan seda nende laual, kui olen seda siia otsima tulnud. Õnneks.
Edasi eskorditakse meid ühe uue hoone juurde. Mis hoone see on ja mida siin sees tehakse, jääbki meile lõpuni arusaamatuks. Aga protsess ise näeb välja järgine: esimeses aknas, kuhu meid juhatatakse,antakse ülesanne teha koopiad carnetist ja tollist saadud paberist. Igat koopiat neli (4)! eksemplari. Võtan siis selle töö enda peale ja korjan ka sõprade dokumendid kokku ning lähen koopiaid tegema. Sinnasamasse tollimajja, kus juba hommikupoolikul sai koopiaid tehtud. Teele jääb ka õks koopiate tegemise kontor, tundub, et see tegevus on ikkagi tasuline siin enamasti. Aga mina marsin hooga “sekretariaati” ja nõuan koopiaid. Kokku saab neid seekord 24 tk.
Tagasi seal,kust ülesande sain, jagan paberid laiali ja vastav ametnik saadab mind järgmise aknakese juurde. Teine komplekt koopiaid jääb maha ja edasi suunatakse kolmanda akna juurde. Siin kulub veits aega, nii et palutakse istuda. Peale seda aknakest on veel üks komplekt koopiaid järel, mis saab ainult ühte tähendada.
Ametnik,kes meid viimatikirjeldatud operatsioone tegema tõi,üritab selgeks teha, et nüüd on vaja käia kolmes kohas sadama territooriumil ja üritab käega juhatada. Üldiselt jääb asi kaunis segaseks. Aga alustama peab taas sellest, et hankida sadamasse sisenemise luba. Võtan siis loa enda passi peale ja liigume väravasse. Siin selgub, et selle loaga saaksin sisse siiski ainult ina,kuigi on vaja ikkagi meil kõigil sisse saada. Õnneks on meid instrueerinud ametnikul vist meist kahju hakanud ja ta saabub sobivasti oma autoga väravasse ja võtab meid omal vastutusel sadamasse sisse. Sõidame mingi laohoone juurde, mille kontoris toimub taas mingi vormistamine. Kogu protseduur on nii ajuvaba, et ei suuda enam suurt sammu pidadagi mida kõike siin meilt oodatakse. Siis teise kontorisse. Ja siis mingisse putkasse õuepeal. Seejärel tundub nagu kõik olema ja puksitakse meid ooteruumi tagasi.
Kerge segadus on laeva väljumiskellaajaga, kas see on kuus või üheksa õhtul. Igatahes kell on juba viis ja meil pole pileteid ega miskit.IMG_8861
Käime teise korruse restoranis kõik koos neljakesi söömas . – kanashaslõkk riisiga, täitsa maitsev. IMG_8862

Lisaks saab ka nelja peale kaks taldrikut salatit.IMG_8864

Siis helistab Felix hommikusele piletimüüjale, kellel on kohalik SIM ja vajalik number, et millal oleks lootust pileteid saada. Jutt läheb päris ägedaks, kuna üks pool ei mõista õieti inglise keelt rääkida ja teine pool ei taha midagi kuulda ilmselt mingist sealtpoolt pakutavast homsest. Lõpuks saame lubaduse, et tegelane kohe siia tuleb. Pole meil ju aega rohkemateks päevadeks siia jääda.
Mõne aja pärast piletimees ka saabub. Taas on probleeme arvutamisega. Tulemuseks on, et tsiklimehed maksavad tunduvalt rohkem kui neil ennem kokku lepitud, meie aga tervelt miljoni vähem. Olime küll vajaliku summa kohalikku rahasse vahetanud, aga otsast oli juba ära kulunud, nii et osa raha aksime dllarites, mis viis asjad veel segasemaks. Aga lõpuks saime siiski piletid kätte. IMG_8865

Koos invoicega,millel küll poole väikse summa kirjas, kui olime maksnud. See puudutas reisijaileteid. Sõidukite kohta polnud endiselt mingit paberit, ega ka kviitungit maksmise kohta. Tegelane toppis selle rahahunniku lihtsalt endale tagataskusse. Lubas, et Bill of Lading on juba laevas ja kordas kogu aeg no proble, no problem… Aga vahepeal kerkinud ärevus taandus. Mõne aja pärast algas turvakontroll. Kõik asjad mis meil kaasas olid, läbi röntgeni. Ega eriti midagi küll polnudgi, asjad ju autos. Aga ikkagi. Seejärel kobas turvamees kõik ükshaaval läbi ja minu taskust leidis viktorinoxi. Ja tahtis selle ära võtta! Vägisi tuli talle tahtmine öelda, et mul on autos matzeeta. Sest autode sisu ei vaadanud kordagi keegi. No on ikka tainapead. Tõstsin kõva kisa, et ei kavatse omanoast ilma jääda. Lubati teha paber ja pärast Sharjahis tagasi anda. lollakad. Õnneks tuli mõne aja pärast väheke tervam pliiats,ks korra noa lahti võttis, siis kokku tagasi pani ja mulle tagasi andis.
Edasi passikontroll. Anname oma passid ära ja saadetakse meid istuma. Mõne aja pärast saame mina ja Felix oma passid tagasi,templid kenasti sees, Ricardo ja Mihkel aga mitte. Esialgu pole sellest midagi, aga kui inimesed on juba praamile läinud ja mina ka auto praamile ajanud ning kellaaeg juba üle üheksa, siis hakkab juba mure tekkima. Kohalikud tegelased muudkui rahustavad, et no problem, no problem,police check jne. Õnneks need kaks puuduolevat passi siiski saabuvad ja saame praamile.
Kogu praami laadungiks ongi ca 40 inimest, kaks tsiklit ja üks auto. Praami nimi on Hormuz-14.IMG_8893
Mõne aja pärast hakkame ka liikuma. IMG_8867

Hinna sees on ka õhtusöök: kanakoib riisiga.IMG_8871

See söödud, toon autost magamiskoti ja padja ja sean ennast tekil kenasti sisse.IMG_8868

Õhk on soe ja praam loksutab mõnusalt ning päev on olnud kaunis väsitav.

25 nov. Iraan

Screenshot_2014-12-06-09-04-15

Pool ööd sadas vihma ja müristas otse pea kohal, nii et auto vappus.
Hommikuks on sadu üle, aga ilm on pilves ikka. Mis on ilmselt hea, sest päikese käes hakkaks juba palav. Täheldada on ka seda, et rasketes oludes kipub mootor vaatamata vahetatud radiaatorile siiski kuumaks minema.Selline on ümbrus, mis valgeks minnes meie ümber avanes:

Picture 173
Soojendame õhtust sööki ja hakkame liikuma Bandar Abbasi poole. Mihkel üritab juba kolmandat päeva seda nime meelde jätta, täna paistavad juba esimesed edusammud.
Sõita on jäänud ca 600 kilomeetrit, mis tähendab, et peaksime valges kohale jõudma. Maastik on muutunud lauslagedast tasandikust väheke huvitavamaks, tuule erosioon on loonud mägedest huvitavaid skulptuure ja ilmunud on ka puud-põõsad. Ilm püsib endiselt pilves ja tibutab aeg-ajalt.
Tangime taaskord 50 l, makstes seekord selle eest 360000 raha.

Picture 213
Möödume Iraani naftatöötlemiskeskusest, tundub moodne olevat ja näha on palju uusi ja pooleliolevaid ehitisi. Ka ei ole puudust gaasi põletavatest korstendest.

Picture 206
Enne Bandar Abbasi üritame veelkord tankida, aga seekord jääb meie saagiks ainult 9,5 l. Õnnestuks ehk ka veel kellegi kaardiga juurdegi tankida, aga jätame asja sinnapaika, sest asjaolude ideaalsel kokkulangemisel saaksime selle kütusega, mis paagis, kenasti Dubais konteinerisse sõita. Selle allkirja, et autos on konteinerisse panemisel alla veerandi kütust ja aku klemmid on lahti ühendatud, andsin ma aga juba Tallinnas.
Bandar Abbasis (bandar=sadam) leian suurema vaevata hotelli, kus peaaegu täpselt aasta tagasi sai ööbitud. Nii ka seekord. Ainult, et kui eelmine kord oli suur kahe magamistoa ja köögiga sviit, siis nüüd pisike tikutops kahele. Aga tähtis on hoopis, et on kuum vesi ja internet. Selle viimasega on muidugist see häda, et kiirust küll jagub, asun usinasti kaarte alla laadima, aga eesti lehekülgi ei ava. Ei postimeest, ei delfit. Mihklil õnnestub avada ainult Kesknädal)). Samuti ei avane wordpressi lehekülg, seega jääb seesama postituski paremaid ühendusi ootama..
Esmased vajadused rahuldatud, läheme linnapeale infot koguma. Leiame tourist agency, kelle abiga saab selgeks, mida peab tegema. Saame juhised araabia keeles ja inglise tähtedega samuti, kuhu homme hommikul kella kaheksaks peab ilmuma.
Teeme veel tiiru turul, aga kuna osta pole miskit vaja, siis pole erilist mõtet ka siin eriti aega veeta. Tahaksin minna juuksurisse, aga ainsas teele sattuvas on järjekord. Seega, ei jäägi muud üle kui õhtust süüa. Promenaadi ääres on selleks sobilik koht, kus pakutakse kebabi. Parasjagu on pakkumisel kanalihast, meie juuresolekul pannakse küpsema ka mingi tummisem liha, ilmselt lammas. Väikese kommunikatsiooniprobleemi tõttu saame algul ainult topsis friikartuleid kohalikus stiilis, aga väikse selgitustöö tulemusel saame ikka liha ka. Lihalõikaja ei ole kade ja pakub kohe söögi kõrvale väikest tobi kah. Siis seda isetehtut ikka. Aga piirdume siiski ainult söögi ja veega. Ei saa ka tellimistega eriti hoogu minna kui sul taskus ainult 400 000.- ))! Aga meie õhtusöögiks piisabki ainult 230000.-st.
Üritame, tagasi hotellitoas, tuvastada seda aadressi, mis meile anti, et kuidagi ikka hommikul oma jõududega kohale saada, aga päris veenvat tulemust me ei saa. Aga kuna hommikud pidavat vanade eestlaste arvates targemad olema, siis lähme varakult magama, et rutem targemaks saada.

24 nov. Iraan

Hommik algab suitsuvorstiga, kartulipudruga ja kohviga. Päike tõuseb ja tõotab kena ilma.
Tänane päev möödubki sõites ja suuremate vahejuhtumiteta. Tangime kaks korda. Esimene kord tuleb maksta 50 liitri eest 270 000 raha aga teine kord õnnestub osta 50 liitrit 125000 eest, mis teeb 4 usd ehk natuke pealt 3 euri!!!
Et õlituli annab märku taseme alanemisest, siis kallame liitrikese peale. Selle liitrikese poolsünt õli eest tuleb 150000 välja käia.

Kui kuskil kirjutatakse, et Iraanis ei saa vabalt oma arvamust avaldada, siis päris nii see kindlasti ei ole. Ma ei tea küll, millist sõnumit need tegelased allpool olevatel fotodel levitavad, äkki kiidavad niisama valitsust, aga meeleavaldus seegi ju?

Picture 130

Picture 132

Iraani puhul on isegi väheke ootamatu asjaolu, et linnades ja ringteede keskel ja muidu teeääres praktiliselt puuduvad militaarse olemusega skulptuurid või mälestusmärgid. Nägin ainult mõnda üksikut sõdurikuju Iraani-Iraagi sõja mälestuseks. Enamik skulptuure kannavad ikkagi endas positiivset sõnumit.

Picture 140

Picture 128

Picture 138

Picture 125

Vahest harva ei saa siiski läbi ka kõvade tegijate reklaamita…

Picture 147
Korra peatab meid ka liikluspolitsei, põhjus on möödasõit üle pideva joone, aga mingeid sanktsioone ei järgne, soovitakse rõõmsalt head teed.

Tee äärde on siginenud arbuusimüüjad.Picture 111

Teeme siis ka asja ja ostame ühe arbuusi ning meloni. Viimane on küll maitsev ja paneme selle ka kohe kohapeal nahka. Arbuus, nagu hiljem selgub, oleks võinud parem olla…Picture 114
Paaril korral peatume ka check-pointides, aga neis on enamasti rutiinsed küsimused-vastused.
Jõuame Pärsia lahe äärde, ilm on soe, kuid kisub pilve ja aeg-ajalt ka sajab väheke.

Picture 119

Maastik on üksluiselt kõrbeline. Näha on mitmeid gaasileeke, mis annavad tunnistust naftapumpamisest. Liigume piki rannikut kulgevat teed mööda, mis meie kaartidel on kui vaike külatee, aga tegelikkuses kena, kohati kuue, kohati neljarealine, ainult vahest kaherealiseks taanduv trass. Aga liiklust on õnneks hõredalt.

Picture 117

Mingil hetkel jääb meist paremale, mere poole tuumaelektrijaam. Vist siis ilmselt see, mida venelased siin ehitavad, või on neil juba ka mõni töötamas, ei teagi täpselt. Juba hämardudes ligineb tee merele niivõrd, et keerame luidete vahele ja käime ujumas.

Picture 169

Eemal on näha ka kohalikke vees.

Picture 159

Vesi on soe ja mõnus. Kuigi soolane, aga siiski karastav ja loodetavasti ka puhastav.
Jätkame veel tunnikese või nii, olles paar korda asulavahel ka õige tee kaotanud, aga õnneks siiski kiirelt ka üles leidnud. Väikest elevust tekitas vahejuhtum mudas, millest väljumiseks oli vaja nelivedu. Nimelt kasutasime otseteed trassile naasmiseks. Tee ise aga kulgeb rannikul piki Pärsia lahte.

Picture 141
Lõpuks keerame teelt maha ööbima. Õhtusöögiks saab tatrapudru suitsuvorstiga, millele lisatud eilne hartsoosupi lõpp eriti hea kõrvalmaigu annab. Õues müristab ja lööb intensiivselt välku ning varsti on ka suurem sadu kohal. Säh sulle kõrbe!Picture 172