23 nov. Iraani piir

Screenshot_2014-12-05-21-58-08

Öösel sadas hooti vägagi tugevat vihma ja tuli ka rahet, aga hommikuks oli ilm selge ja karge. Nüüd on ka ümbrust näha ja mitte kaugel siit on lumised mäed. Natuke imelik on see, et olles nii kaugele lõunasse sõitnud, on ilm ikkagi nii sügistalvine. Adzaarias oli hetkeks juba suvine, aga siin ikka veel sellina nagu ta on. Ja on ju alles novembri lõpp. Kahjuks pole siin kelleltki uurida, kui tõsiseks asi jaanuaris-veebruaris läheb.
Hommikusöögiks tuleb hartsoo, kuhu saab hoolega sibulat-küüslauku lisatud. Ikkagi oht külmetuda!
Kui piirihoone seinal olevat kella uskuda, siis ajavahe Eestiga on 1,5 tundi ja kui eile öeldi, et tulla poole üheksaks, siis just nüüd on õige aeg. Lähen uurin, ega me ometi veel ühte päeva piiril veetma ei pea.
Tolliboxis istub – üllatus, üllatus – naisterahvas. Keelt ei oska, aga et palub mul  käeviipega istuda, siis ilmselt tuleb oodata. Lähen ootesaali seinal olevat televiisorit vaatama. Uudistest suurt sotti ei saa, aga all jooksevad inglisekeelsed pealkirjad. Peauudis on siitsamast, tulvaveed. Edasi valimised Bahreinis, kus opositsioon mässab valimispettuste tottu. Genfis toimuvad Iraani tuumaläbiraakimiste 10 voor, kohal on G5pluss 1. Keenias kaaperdasid terroristid liinibussi ja tapsid 25 inimest. Iraanil saab valmis uus allvelaev Destroyer. Iraan on valmis saatma relvi Isise vastu võitlejatele. Ja kogu lugu.
Eilne tollimees tulen umbes üheksaks. Liigume lähedalasuvasse suurde büroohoonesse. Siin kohtun eilse häälega telefonis. Selgub, et siin tavaliselt CDP-ga ei tegeleta ja nüüd tuleb oodata manageri, big bossi, kes siis otsustab, kas edasi liigume easy way voi hard way. Esimene tähendab vormistamist siinsamas piiril, aga viimane sisaldab endas eskortimist lähemasse suurde linna. Aga riiki sisse paaseme kindlasti. Et meil on täna pühapäev, avaldan arvamust, et äkki boss täna ei tulegi, aga saan maha rahustatud, et siin on puhkepäev hoopis reede. Üldse pidavat täna olema eriline päev, kuna on oodata tähtsate ninade visiit. Tuleb oodata. Selleks organiseeritakse mulle bürootool ja sean ennast siis kümnete ja kümnete kohalike vahel sisse. Minu “hooldaja” püüab viisakas olla ja uurib, ega ma hommikusööki ei soovi, keeldun, teeb natuke tööd ja siis pakub oma telefoni, et äkki tahan internetist miskit, taas keeldun viisakalt. Kõik, kes vähegi mõne sõna inglise keelt oskavad käivad seda oskust minu peal kasutamas. Mõned on juba eilsest minuga tuttavad – mina neid küll meelde ei suuda jätta – ja pöörduvad minu poole juba salam, Toomas!
Vahepeal käime seinale kleebitud tohutu suure Iraani kaardi juures marsruuti arutamas. Siinse navigaatori pakutud tee Bandar Abasi on 1723 km pikk ja kulgeb riigi keskelt. Selle panevad nad mulle ka kirja. Aga järgida seda pole plaanis, tahaks hoopis liikuda piki Iraagi piiri ja hiljem juba mööda mererannikut.
Lõpuks saabub oodatud manager koos tähtsate saatjatega. Tuleb kõigiga kätt suruda ja vastata trafaretsetele küsimustele. Nagu ikka, saab Estoniast Espanja ja et mul on seljas vana saksa lipuga kamuflaazist pluus, siis kuulen ka juttu Allemainest. Seda juttu olen ka enne kuulnud ja ilmselt kuulen ka edaspidi. Ega hakka selle ümberlükkamisega ka vaeva nägema. Tollimees käib bossi jutul ja siis tuleb minu poole, poial püsti. Tähendab siis ikkagi easy way. Hakkame siis vormistamisega tegelema. Selleks saadan vormistajat varjuna, käime mitmete erinevate inimeste jutul. Kõigil tuleb ikka kätt suruda ja juttu teha ning et see on kaunis väsitav, siis loobun umbes peale viiendat seltskonda ja jään ootele.
Et ilm on võrreldes eilsega kardinaalselt muutunud, siis lähen õue. Kohe leian ka omale sõbra, kelleks osutub nooremapoolne kurdi kaupmees, kes raagib väga head inglise keelt ja tegeleb kaupade müügiga Iraanist Iraaki. Et aega on nii mul, kui paistab, et ka tal, siis juttu jatkub kauemaks. Käime vahepeal ka meile SIM kaarti otsimas, et internetti kasutada, aga ei õnnestu. Ainult valuutaga hangeldajaid jagub.
Vahepeal käin sees uurimas, et kuidas asjad edenevad. Saanud vastuseks , et veel kümme minutit, on selge, et aega on vähemalt tunnike.
Lõpuks, kui kokku on kulunud umbes neli tundi, on protsess lõpule viidud ja võime liikuma hakata! Selleks tarbeks antakse veel üks paberilipakas, mis tuleb territooriumilt väljasoidul esitada. Minu uus sõber tahab ka meiega oma 25 km kaugusele kodulinna sõita, algselt keeldun, väites, et pole ruumi. Mis pole ka suuresti vale. Kuid siis otsustame omakasupüüdlikel eesmarkidel talle siiski ruumi teha. Tee linna poole kulgeb mägede vahel.Picture 005Picture 004Picture 001

Picture 009
Linnas on esimeseks asjaks valuutavahetus, mis toimub kohe esimese ringtee aares. 100 usd eest saab 3 200 000 kohalikku. Rahalugemise protsessi käigus sõidab kõrvale politsei, kes soovib dokumente näha. Tegemist on harvakohatavalt kurja näoga tegelasega. Meie tõlk läheb asja selgitama ja sõnavahetus läheb väga ägedaks ja päädib sellega, et politseiauto hakkab sõitma ja viipab käega aknast, et me järgneks, tõlk poolenisti ukse küljes rippumas. Ega palju muud ka teha ei saa. Keerame varsti kõrvaltänavasse, kus taas peatume ja saame trahvikviitungi. Väidetavalt siis selle eest, et meil ei ole araabia numbritega numbrimärki. Absurd. Kuigi kuuldavasti Egiptuses see täpselt nii ongi, et saad piiril uue ajutise numbrimärgi. Aga mitte siin. Igatahes peaksime homme hommikul minema politseisse asja selgitama. Ja sõidavad minema, meie dokumendid kaasas. Kuna ühte päeva viivitust me enam üle ei ela, siis sõidame kohe jaoskonda kus siis öeldakse, et makske trahv ära ja tuuakse dokumendid tagasi. Jääbki siis ainult kiirustada, sest tööajad hakkavad juba lõppema. Õnneks jõuame banka, trahv on 500 000 ehk siis ca 15 usd. Ja kiiruga tagasi jaoskonda, mis asub linnast väljasõidul. Seal selgub, et on vaja siiski kesklinnajaoskonda minna. Siva tagasi. Õnneks jõuame ja “tõlk” toob dokumendid ära. Selline negatiivne kogemus on siiski Iraanis seni erandlik ja tagantjärgi arvan, et osalt tingitud sellest, et meie uus sõber lihtsalt oma kiire ärritumise ja liigse emotsionaalsusega natuke provotseeris ja tarbetult pingestas olukorda.
Proovime veel SIM-i osta, aga müügikoht on suletud. Pärast kutsest tänaseks siia jääda ja meie sõbrakese poole minna, keeldumist, hakkame liikuma.
Teeservast ostame kotitäie mandariine, mis siin on väga maitsvad ja värsked.Picture 021
Et tankida on ka vaja, liigume esimesse tanklasse, aga siis meenub mulle, et linnas asuvates tanklates diislit ei müüda ja liigume edasi linnaservas asuvasse. Selles on väike järjekord veokeid, aga sõidame kohe kõige ette ja saame suurema vaevata paagi täis lastud. Turistihinnaga 5000 raha liiter. Meile mahub 64 liitrit 320 000 raha ehk täpselt 10 usd eest.
Jõudnud Sanandaj linna, lähen hankima SIM-i.Picture 023Picture 025

Vastavas poekeses on müüjaks naine, kes küll annab mõista, et kohe-kohe on tööaeg läbi aga siiski vist ikkagi saan oma tahtmist. Õnneks ilmub taas nagu võluvael välja sõber, kelleks seekord osutub 19-aastane jalgpallur, kes lubab ennast Diegoks kutsuda, kohalik nimi oli ka sarnane. Ja aitab minu eest siis lepingut täita. Passist tehakse ka koopia. Ja kõige lõpuks on vaja sõrmejälgi. Neid Diego minu eest ei anna ja nii saangi näpuotsa mustaks ja panen oma pitseri suisa kolme kohta. Aga raha küll maksta ei tule, Diego teeb välja, nimetades seda Iraani külalislahkuseks. Kaardil pidi olema 200 mb netti ja tööle pidi hakkama paari tunni parast. Picture 026

Etteruttavalt tuleb öelda, et homme õhtuks on õnnestunud vaid üks hetkeline internetiühendus, mille käigus sai alla laaditud väike kuid vajalik fragment kaarti.
Tee mis ennem oli mägedes, laskub aina enam tasandikule ja muutub sedamööda ka sirgemaks ning ilm soojemaks. Lõpuks kui juba on pime, keerame teelt maha ööbima

22 november Iraak – Iraani piir

Öösel sadas nagu oavarrest ja et auto sai puu alla pargitud, siis sellelt langevad piisad olid veelgi suurema potentsiaaliga auto plekk katusel kolinat tekitama. Ka oli vihm muutunud punakast savist koosneva maapinna kleepuvaks plögaks mis kohe esimesest sammust tihke tatina jalatsite külge kleepus. Seega tuli vältida pikemaid jalutuskäike auto ümber ja kohvi ja pudru sai tagaistmel valmis vaaritatud,
Tee Sylemani poole kulges mööda mäejalamit ja mingil hetkel oli mäest tulvav vesi osa teest ära uhunud. Oli ka alustatud remonttöödega ja tehtud ümbersõit, aga meie kummid koostöös savi libedate omadustega vedasid auto kenasti risti ja ähvardasid kaldast alla libistada. Nelivedu ja Mihkli ennastsalgav käitumine mudas auto lükkamisel päästsid siiski olukorra. Kuna mitte kaua aega tagasi oli olnud teede lahknemine ja teine haru viinuks meid sama kenasti edasi, siis otsustame tagasi pöörduda ja mitte tarbetut riski votta uuesti proovimise näol. Enne teeleasumist tuli Mihklil küll poriloigus sulistades suurem muda maha pesta.Picture 339
Teedel on ikka regulaarselt check-pointid, aga meie neile erilist huvi ei paku, enamasti viibatakse lihtsalt käega, et sõitke edasi. Peale salamaleikumitamist tahetakse vahest ikka passi ka näha, aga enamasti sellega asi ka piirdub, keeleoskused ei luba pikemaid vestlusi.
Et kütust hakkab nappima, siis soritame veel ühe tankimise, seekord saame 20 usd eest 28 liitrit. Osuti aga tõuseb ainult veidi, tegemist on ilmselt mitte tankijapoolse pettusega vaid meie lisapaagi eripäraga, mida pole veel olnud mahti uurida.
Sylemani paistab suuremat sorti linn olevat.Picture 359

Ja kaasaegset arhitektuuri torkab ka silma, aga linna sisse me ei sõida, sest ringtee sobib meie sõidusuunaga kenasti.Picture 372

Picture 369
Endiselt on ilm vihmane ja nagu sellest veel küll poleks, siis puhub ka maru tuul. Siiski õnnestub mägede vahel selline koht leida, kus lõunasöök valmis teha ja Mihkel saab ennast mägiojas peale offroadiseiklust väheke kasida.

Picture 375

Pannile lähevad koos võis praetud sibula, küüslaugu, tomatite ja makaronidega ka eilse riisipudru jäägid. Saab päris söödav rökk, millisele viimane talv sai nimeks risotronid.

Picture 376

Analoogne roog, kus riisi asemel on tatar, aga tataronid.
Piiripunkti ülesleidmine tekitab natuke segadust. Kaardi järgi Iraani poole viiv tee muutub kuidagi pisikeseks ja ilmselgelt selliseks, midamööda veokid küll ei liigu. Kerame siis ringi ja otsime muid alternatiivseid marsruute. Teeme veel ühe vale väljasõidu enne kui õige soone peale saame.Tundub, et oleksime ikkagi algsel marsruudil ka sihile saanud.. Kuskil ju viitasid pole, et sinna ja sinna on vaja keerata kui tahate Iraani sõita. Vähmalt arusaadavas formaadis küll mitte…
Teel liigub palju kütuseveokeid, enamus neist kannavad Iraani numbrimärki. Pole küll päris kindel ag a tundub, et vedu käib suunal Iraan-Iraak. Piirile viiva tee ääres oli küll igal endast lugupidaval kodanikul oma tankla, mis koosnes tavaliselt paarist suuremast plastikkonteinerist (sellised metallraamis, ca tonnised), siis hulgast 200 l vaatidest ja veel palju palju rohkemast arvust 20-30 l plastkanistrites. Ja siis kütusepumpadest ja lehtritest. Jätsime sellises tanklas käimata. Loodetavasti saab Iraani poolel peatselt tankida, kuna seal kütus ikka palju soodsam.
Õige tegutsemisjärjekorra tuvastamine piiril on veits problemaatiline. Põrutan esimese hooga kohe nii kaugele kui saab, Iraani lipud juba lehvivad käeulatuses, aga siis küsitakse passi ja kuna seal miskit värsket ei ole, siis tuleb ots ringi keerata ja minna passikontrolli otsima. See asub majas, millele on kirjutatud Exit. Et parasjagu pole elektrit, siis vormistamist ei toimu ja jääme koos ülejäänud piiriületamist soovivatega ootele. Korraks elekter taastub ja juba jõutakse mind ka nimepidi kohale kutsuda, kui tuled taas kustuvad ja tuleb edasi oodata. Lõpuks olukord siiski laheneb. Siinsamas saab ilma liigse sekelduseta ka auto välja regada. Saan isegi sissesõidul peale eelpoolkirjeldatud pika protsessi tulemusena välja antud auto sissevedu lubava dokumendi endale mälestuseks kaasa.
Vahepeal vaibunud vihmasadu on taas tugevaks muutunud, kui me Iraani poole siseneme. Esimesena tuleb vastu pahura olemisega sõjaväelane, kellele me ilmselgelt ei meeldi. Õnneks ta keeleoskus ei luba meile palju küsimusi esitada ja nii ta siis hoopiski uriseb pahuralt ja uurib paduvihma käes me passe ja seejärel auto sisemust, mina särgiväel kõrval. Lõpuks saame loa natuke edasi liikuda. Mingi muu ülevaataja näitab, kuhu auto parkida, viskab ka korra pilgu peale ja siis läheme sisse uksest, millele on kirjutatud TO IRAN. Sees on kolm lõbusa olemisega selli, kes meie passid järgemööda läbi lappavad. Eesti ei ütle neile küll midagi aga nalja tegi sellegipoolest. Millegipärast on ühel veel vajalik minu kaasasolev dokumentide mapp põhjalikult läbi uurida. Siin käimise mõte jäi igatahes arusaamatuks. Aga edasi juhatab juba tuttav tegelane meid suurema maja juurde, kus siis ilmselt juba asjalikemaid protseduure tehakse. Tuleb minna mingisse kabinetti, seal pakutakse istet, võetakse passid ja kus istuv nooremapoolne ametnik üritab oma tagasihoidliku keeleoskusega vestlust arendada. Televiisori paneb ka käima. Mitte üleliia pika ootamise järel passid saabuvad ja edasi suunatakse meid mehe juurde, kelle boxi kohale on kirjutatud midagi stiilis presidental institution. Küsib mis ametit me peame, jääb mulje, et lihtsalt selleks, et midagi küsida. Kohmitseb midagi oma arvutis ja siis uurib viisasid meie passides ja teeb oma kalendermärkmikku mingeid märkmeid. See märkmik oli enne juba igasugu suvalisi kritseldusi täis ja ei näinud kuidagi mingi ametliku dokumendi moodi välja. Aga ju nii oligi vaja. Avastasime ka, et minul oli viisa 20 päeva, aga Misa oma ainult 10. Loodetavasti sellest ikka piisab
Suure saali servas on laud, kus istub tolliametnik. Räägin talle siis oma autost. Küsib carnetit. Selle ta ka saab. Veel võtab mu passi, auto tehniline pass teda ei huvita, ja läheb hoonest välja. Oodata tuleb kaua, ja selle käigus saavad igavlevad ametnikud meid pinnimas käia ja mina jõuan juba igasugu mõtteid mõelda. Näiteks tuli selline mõte, et korra võiks ju ka kõik lihtsalt laabuda, et ootan pool tunnikest, ametnik tuleb tagasi, dokumendid vormistatud, ulatab need mulle ja soovib head reisi! Poole tunni pärast tuleb ta küll tagasi, aga ütleb hoopis, et täna vormisada ei saa, tuleb homseni oodata! Inglise keelt ei räägi ei tema ega ta kolleegid ja seetõttu helistab ta kellegile, kes siis mulle telefonis tõlgib ja inglise keeles üle kordab, et peame ootama homme hommikuni. Lähim hotell olla 25 km ja sinna saavat taksoga. Kuna hinnaga hakkas ta puterdama, alguses 100, pärast vist ikka 40 usd ja et kohe-kohe hämardub ka, siis kasutame lubatud võimalust ja jääme autosse.
Autos veedame aega kaarte mängides ja sobilik on see ootamatu vaba aeg ka kirjatööks. Keedame teed ja sööme kartuliputru. Vahepeal raugenud vihm hakkab taas sadama. Üldiselt on normaalne selliste keeruliste piiride peale arvestada üks terve päev, aga nagu näha, siis peaks alati olema ka varupäev võimalik plaanidesse mahutada

.Picture 386

21 nov. Türgi-Iraak

Hommikul on veel niiskem kui õhtul, sest temperatuuri alanedes on rohkem vett pilvest kasteks muutunud. Aga kohvi ja supi tegemist see ei sega.
Avastan, et auto esiklaasi ülaserva on tekkinud mõra. Kuskilt on kivike lennanud ja täke on ka sees. Loodetavasti see ei arene pikemaks praoks üle kogu klaasi..
Edasi liigume pisikest ja käänulist mägiteed, mis pakub kenasid vaateid. Asume pilvedest kõrgemal ja kena on vaadata orgu, mida katavad pilved.

Picture 280
Enne Iraagi piirile jõudmist sõidame mõnda aega piki Süüria piiri. Palju on näha sõjaväe kohalolu ja ka rasketehnikat. Ööselgi oli teel paar kontrollpunkti, kus kõik autod kinni peatati, aga meid kui turiste lasti kiiresti edasi sõita.
Enne piiri kulutan viimased 65 liiri kütusele. Kütus on Türgis kallis, diisel ca 4,20/liiter, seega eriti palju paaki juurde ei saa. Paneme panuse sellele, et Iraagis on odavam küte.
Oma viis kilomeetrit enne piiri hakkab pihta veokite järjekord.Picture 296

Õieti on järjekordi kaks, sest rekkad seisavad kõrvuti. Põhilised artiklid, mis katmata koormates silma hakkavad on autod, armatuurraud ja tsement. Aga ka mitmesugused seadmed. Ausalt öeldes on autode hulk ja segadus mis sellega kaasneb suuremate killast mida mina eales enne näinud.
Meie ja teised sõiduautod laveerime selles segaduses kuidagi edasi, kasutades selleks nii päri- kui vastassuunavööndeid ja teepeenraid. Lõpuks piiripunkti jõudes on segadus järsku seljataha jäänud ja olukord suhteliselt rahulik. Mis laseb rahulikult meile taas tünga teha. Enne piirikontrolli ujub ligi mingi tegelane, surub mingi paberi pihku ja laseb meie andmetega ära taita. Kahtlustan kohe taaskord mingit scammi, alust selleks annab mingi minibussi pilt paberi ülaservas. Väheke lootust, et taas petta ei saa, annab aga lehe allservas olevad lahtrid politsei ja tolli templite jaoks.Picture 298

“Ametnik” küsib viis dollarit ja kui ma kuidagi üle kahe maksta ei taha ja ta kõik oma solvumise ja muud näitemängud on lõpetanud ja raha ilusti vastu võtnud, siis liigume edasi. Mõne meetri pärast on mingi luuk, kuskohast siis paberi sisse ulatan ja sellele ka mingi templi saan. Täitsa huvitav oleks lasta kellelgi kunagi ära tõlkida, mis laadi paberiga oli tegu, sest edasisel piiriületamisel selle vastu küll keegi huvi ei tundnud!!. Edasine protseduur aga väga lihtne. Ühes aknas tempel passi, teises auto välja ja asi korras. Kohalikud ostsid veel mingeid kleepekaid 15 ja 25 liiri eest, aga mulle öeldi, et pole vaja.
Piiriks on, nagu sageli ikka, jõgi. Picture 302

Teiselpool jõge on kontroll, kes rõõmsalt tervitab: welcome to my country! Kohe sealsamas on ka passiontrolli hoone. Selles on aken nr 1, kus passide näitamise eest saab mingi araabiakeelse paberilipaka. Sellega tuleb minna aknasse 2, kuhu aga on järjekord. Tegelikult on aknaid nr 2 isegi kaks ja varsti avatakse kolmaski. Järjekord aga liigub õnneks kiiresti. Panen tähele, et kõik on mehed, vilksab ainult üks, ilmselgelt mitte kohalik, naisterahvas. Kui järjekord kätte jõuab, siis suundub ametnik seinal olevat nimekirja uurima. Kahtlustan, et see on nimekiri riikidest, kelle kodanikke riiki lubatakse ja silmade pingutades ma sealt Eestit küll ei leia. Aga õnneks on hoopis vastupidi ja seal on hoopis riigid, keda ei lubata! Euroopast paistab seal Albaania ja Belorus ja veel ca 10 riiki. Aafrika nimekiri on hoopis pikk ja millegipärast vaatab tegelane seda põhjalikult, aga kui ta kuskilt Eesti nimelist riiki ei leia, siis saamegi templid passi koos loaga viibida Iraagi Kurdistani territooriumil 15 päeva.
Edasi liigume tolli autot vormistama ja siin saab taaskord selgeks , et tegu on ikkagi seiklusega. Esimene minust aru saav ametnik otsib minuga koos inimest, kes minuga tegeleks. Selleks osutub lõpuks mingi auto ülevaataja, kes koos abimehest kirjutajaga autot kontrollima asub. Kirja saavad andmed kapoti alt ja muu selline. Saadud paberiga varustatult juhatatakse mind eemal paistvasse oranzhide servadega hoonesse. Selles istub ametimees, kes on ennegi vist euroopa autodega kokku puutunud, teadis kohe küsida, et kus on tehnilise passi teine pool! Ja pole ime, siin liigub autosid saksast, belgiast, hollandist ja kust iganes. Sees küll mitte turistid, vaid kohalikud kes ilmselt Euroopast autosid ostmas käivad. Kui aga küsimise peale, et kuhu läheme, vastan, et tahame Iraani minna, siis jookseb ametniku muidu nii asjalik olek kohe umbe. Algul tundub, et selline transiit on üldse võimatu. Asja arenedes saan paberil mingid araabiakeelsed juhised, millega pean minema kõrvalmajas asuvasse kohvikusse. Natuke kummaline tundub, aga okei, lähen. Selgub, et kohvikus on miskit lett, kuhu ulatan oma paberitüki. Seal siis kirjutatakse mulle a4-le midagi, mis minu arusaamist mööda on avaldus. Sisu võin ainult oletada ja oletangi, et avaldan soovi sõita autoga Iraani. Lähen siis saadud paberiga tagasi. Selgub, et sellele on vaja peamajast saada kellegi mänedzeri allkiri. Et siis kas lubatakse või ei. Aga katsu sa seda õiget tegelast leida. Esimesel korrusel suure kirjutuslaua taga loetakse mu paber abi ja saadetakse teisele korrusele. Pikk koridor, uksi täis, ei teagi, kuhu minna. Hea õnne peale lähen koridori lõppu, kuna sinna veel mingid inimesed paberid näpuvahel, suunduvad. Siinses kabinetis on tunduvalt suurem kirjutuslaud ja ilmselt ka tunduvalt väärikam tegelane seal taga. Vanem harrasmees mõistab kenasti inglise keelt, kirjutab mulle siis sellele paberile midagi j a saan jälle üle platsi tagasi kapata. Selgub, et miski ei anna tollimehele ikkagi rahu ja ta kirjutab uuesti sellele paberile midagi. Püüan mõistatada, et jutt käib minu Iraani viisast ja kust ma selle sain ja kuhu minna tahan jne. Lippan siis jälle tuldud teed tagasi teisele korrusele. Seekord pole vist enne allkirja andnud mees enam pädev otsustama ja pean suunduma mingit müstilist manageri otsima. Esimese korra peal leian kellegi, kes keelt mõistab ja mind jälle teisele korrusele juhatab, seekord kabinetti nr 4. See aga on lukus. Lõpuks olen jälle juba tuttava suure kirjutuslaua ees ja saan vastuseks, et tuleksin tunni aja parast, siis on vajalik inimene olemas.
Ootan siis autos ja tegelen kirjutamisega. Enam-vähem täpselt tunni parast tullakse mind kutsuma ja juba tuttavas kabinetis on seltskond tähtsaid härrasid. Minu kontakt ütleb mulle, et your job is done ja kirjutab paberile veel mingi resolutsiooni.Picture 303
Tagasi tollimehe juures, annan võidukalt talle oma paberid taas üle. Jälgin, kuidas talle see asi ei meeldi, kord põrnitseb tühjusesse, kord trummeldab sõrmedega ja on ütlemata õnnelik kui tuleb uus klient kes talle annab võimaluse hetkeks minu olemasolu ja sellega kaasnev probleem unustada. Lõpuks, nagu vastu tahtmist teeb ta mu paberid siiski korda. Seejärel rändavad need veel läbi mitme ametniku, aga nüüd juba kiiresti, lisaks veelkordne auto ülevaatus ja seejarel saamegi loa liikuma hakata.
Et meil on vaja tankida, siis suund on tanklasse. Esimeses ei õnnestu, ei tea kas arusaamise puudulikkuse tõttu või mitte, aga teises näkkab. 20 usd vahetab omanikku ja saame teadmata koguse kütet. Et Mihkli arvates oli kalonkal 22 liitrit, aga eelnevalt olime selgitanud, et 40 liitrit peaks 26 usdi maksma, siis tundus see nagu kohatult vähe. Et sõnadest ei piisa, siis sai auto tolmust külge arvutustehete tegemiseks kasutatud. Arusaamatus ei tahtnud kuidagi laheneda, aga siis vaatasime,et paak peaaegu täis ja seega siis olime vast ikka oodatud koguse kütust saanud. Jääb üle ainult Rate-fotod teha!!!

Picture 308Picture 309
Edasi liigume Mosuli poole. Paris Mosulini ei taha aga sõita, sest mitte ammu olid mäletamist mööda sealkandis lahingud ISISega käimas. Plaan on ikkagi nö. tagalas liikuda. Taban ennast paralleelilt Ukrainaga. Liikudes trassil Rostovi poole, oli sellel silt Donetsk 28 km. Nii et samuti mitte kaugel otsesest vaenutegevusest.
Teed on head ja käib agar veel paremate teede ehitus.Picture 328

Ka tanklaid on siin rohkem kui külluses, mõned päris koomilised:Picture 362

Üldse tundub, et elul pole siin suurt viga midagist. Kahjuks hakkab hämarduma ja hakkab ka vihma tibutama. Suuremalt trassilt maha keeranud, otsime endale ööbimispaiga. Teeme õhtusööki, milleks on riis sealihaga.

2o nov. Aserbaidzaan

Pool kuus eesti aja järgi hakkab valgenema ja tõuseme üles. Palju on kohalik aeg, ei ole selge ja ega see ka mingit tähtsust oma. Kaunis vilu on.Picture 183

Keedame kohvi ja sööme kartuliputru ja hakkame liikuma. Öine udu on ka hajumas. Mõnda aega sõitnud, muutub tee kohati libedaks ja maastik on paksus härmatises.Aga mitte pikalt. Kui ma ei eksi, siis liigume Türgi Kurdistani aladel ja et siin alati kõik omavahel sõbrad ei ole, sellest saab sotti kui möödume teeäärsetest laskepesadest. Ka tuleb vastu soomustatud autosid.
Igdiri linnas sõidab me ees soomusauto, kuulpildur kuulipildujaga luugist väljas ja aktiivselt ümbrust jälgimas. Kohe hakkas turvalisem tunne!
Nahhitsevani viib Igdirist lai neljarealine maantee, aga liiklus praktiliselt puudub.
Türgi poolel ehitatakse uut suurt piiriterminali, aga meil tuleb esialgu veel vana korraldusega läbi ajada. See tähendab asjaajamist läbi mingi konteineri akna. Saame templid passi ja sõidame üle piirijõe silla Aserbaidzaani poolele.
Siin seiklused algavad
Kõigepealt hämmastab kui kidur on ametnike vene keele oskus, isegi nende seas, kes veel nõukogude aegsed inimesed. Inglise keelel pole lootustki. Aga saadetakse mind kellegi juurde, kelle keeleoskus on piisav selleks, et mulle selgeks teha,et parempoolse rooliga autoga riiki sisse ei saa. Auto tuleb jätta piiril parklasse ja siis busside või taksoga edasi liikuda. Läheme siis passikontrolli ja siin jookseb ametnikel mõistus kiiresti kinni. Kaks passi on neile liig. Ja see asjaolu, et Türgi valjumise tempel on teises passis kui aseri viisa ähvardab meid sellega, et tuleb Türgi poolele tagasi sõita ja uus tempel hankida. Vahemalt veerandtunnine telefonikõne ja meie passide põhjalik uurimine spetsiaalse valguse all ja ilma toob lõpuks siiski tulemuse. Saame templid passi. Edasi on toll, kes meil osa asju käsib autost läbivalgustamisele viia. Paras segadus siin, ise tuleb ka läbi skanneri astuda, olles eelnevalt metallist asjad taskutest välja võtnud. Telefoni võtan, aga mündid ja võtmed ja muu kraam jääb taskutesse. Aga ilmselt tundub, et see aparaat ei töötagi. Tegelikult ei ole sellel tegevusel mingisugust mõtet. Ilmselt näeb lihtsalt tööeeskiri ette, et inimene peab korra skanneri väravatest läbi minema, mis siis, et ta nii enne kui ka pärast võib vabalt sellest edasi-tagasi käia voi ka õues lihtsalt edasi tagasi liikuda. Auto vaadatakse ka keskmise põhjalikkusega üle ja lõpuks lubatakse meil oma kodinad kokku panna ja minema hakata. See lootus, et äkki saame siiski autoga edasi liikuda, kui juba nii põhjalikult auto kontrolliga tegeleti, osutub siiski enneaegseks. Üks suht hästi vene keelt oskav härra, kellele muu hugas ka custom on seljale kirjutatud, juhatab meid “otoparki”. Kaeban talle oma rasket saatust ja hetkeks tundub juba, et kui me tõesti tahame edasi Iraani minna, siis võiks ju meid ikkagi nagu läbi lubada. Kütan veel ideed sellega, et kui viisat vormistasime, siis ei öelnud keegi, et parempoolse rooliga riiki ei saa. Käime siis eelpoolmainitud härraga erinevate inimeste jutul, aga kahjuks olukord ei muutu. Lubatakse meid vähemalt tasuta bussiga Nahitsevani viia. Nii poole tunni parast. Et päev on lühike, lubadused head asjad ja aeg jookseb, võtame hääletamise ette. Picture 197

Seisma jääb Volga. Juht vene keelt ei jaga, kuid vähese kauplemise peale lepime 20$ kokku.

Picture 201

Natuke aega sõitnud, peatume teeääres seisvate taksode juures ja seal selgub, et elu on ikka seiklus. Peale seda, kui oleme oma 20 volgajuhile andnud, vahetab teadmata summa kohalikku raha kohaletulnud politseinikuga omanikku ja edasi sõidame juba politseiautos. Mõne aja parast peatab politseinik ühe takso ja suunab meid sellele, ise öeldes, et besplatno. Muud vene keelt ta ei paistnud mõistvat. Taksos on veel kaks nimest, tundus olevat ema ja poeg, kes laksid lennujaama.

Picture 205

Peale nendest vabanemist ja kesklinna jõudmist tekkis arusaamatus taksojuhiga, kes meilt 11 manati nõudma hakkas. Kuna meil arusaamine üksteisest puudus, siis otsisime linnapealt tõlgi. Selleks osutus kohalikus ülikoolis vene keelt õpetav härrasmees, kelle vahendusel siis asju selgtasime. Politseinik polnud loomulikult taksojuhile mingit raha andnud ega ka miskit muud öelnud, seega peaksime nagu sõidu eest maksma. Tüüpiline scam. Tema soovitus oli olemasoleva juhiga ka tagasisoidus kokkuleppele saada,muidu läheb veel kulukamaks, kui järgmise tegelasega maad jagama hakata. Elu pidi siin olema h**joova, kuna kõik on maffia kontrolli all. Diil saab siis peale lühikest ja tulist kauplemist järgmine. Teeme 10 minutilise peatuse kesklinnas. (Käime tohutu pomppööses pargis, mida kroonis riigilipp ja lühikese ajalookursusega muuseum), ja seejärel viib ta meid piirile tagasi. Raha kokku 40$. Täname tõlki ja paneme ajama.

Picture 240
Tanklas diisel 0,6 manati, aga meile see rõõm ilmseilt ei laiene, sest piiril tanklat pole.
Tagasi Türki vormistamine käib juba lihtsalt. Vaatamata asjaolule, et enne auto korralikult üle vaadati ja ta sealsamas parklas seisis, teevad samad tegelased uue ülevaatuse.
Türgi poolel on tiba rohkem segadust kui tulles ja samuti vaadatakse meie kola üle. Aga ei midagi keerulist.
Võtame siis suuna Iraagi poole. Soita on ca 600-700 km. Ilm on selginenud ja õhtupäikese taustal on ilusti valjajoonistunud Armeenlaste püha mägi Ararat, mis praegu küll Türgi piirides ja meist vasakul. Picture 258

Tee viibki poolkaares ümber mäe, nii et saame vaadet mitmest ilmakaarest. Mõne aja parast jääb vasakut kätt suur järv. Igale ristsõnasõbrale on kindlasti tuttav järv Türgis, kolme tähega. Van. Aga et on juba pime, siis on näha ainult asulatulede peegeldust vees. Mingis linnakeses teeme marketis kiire peatuse ja varustame ennast mandariinide ja saia ning tomatitega. Esimesed on tohutu suured, lahtise koorega, maitsvad ja odavad. Oleks pidanud rohkem ostma! Ahjaa, kaasas on meil no. meditsiinilistel eesmärkidel pudel rummi aga kuna see võib järgmistel piiridel ebasoovitavaid tagajärgi tuua, siis on vaja see kuidagi ära tarbida. Mis väib samuti tagajärgi omada)). Sellel eesmargil ostame ka pepsit.Marsruut kulgeb Ercis-Tatvan-Baykan-Sirnak-Cizre-Silapo. Kellaaeg näikse olevat sama Eestiga. Ööbima jääme ca 150 km enne Silapot. Väga külm ei ole, küll aga niiske, paistab sedasi et oleme pilve sees.Aga und see ei sega. Küll aga teevad seda mitusada lammast ja nende kantseldaja oma taskulambiga, kes meie majapidamist uurib..

19 nov. Georgia

hotell Georgias

hotell Georgias

Kella kaheksaks oleme autos ja hakkame liikuma. Hotelliperemees oli tõesti külalislahke, üldse on siin inimesed abivalmid ja heasoovlikud. Liigume Tbilisi peale, kuhu on umbes 50 km. Ilm on soojemaks läinud, termomeeter näitab 8 soojakraadi. Linna jõuame tipptunnil, kella üheksa paiku. Aga sõita saab. Ja sõidetakse, kus vähegi auto läbi läheb. Kõnniteest on lisarada tehtud, eriti palju on seal taksosid naha, eks see ole vist kohalik variant ühissõidukiradadest. Politseid on kõikjal, autodel vilkurid töös, aga neid eriti keegi tähele ei pane. Picture 150

Kesklinnas vaba wifi leidmine pole probleem ja vajalikud toimingud netis saab kiiresti korda.Picture 149

Mihkel viib ka auto ehitamise lõpule, nimelt paigaldab inverteri. Kiire ülevaatus näitab vasaku esiratta anomaalset kulumist nii seest kui välisservast. Mis tähendab, et mõne aja pärast on vaja rattaid ringi tõstma hakata. Õnneks on neid autol eeldatava läbisõidu kohta piisavalt.
Tbilisist võtame suuna Batumi peale. Esimesed 50 km kuni Gorini on kaasaegne kiirtee, mida näikse ka edasi ehitatavat, seejärel aga jatkub vana kaherealine. Tee ääres on pidevalt ka sildid, mis visalt eiravad de facto olukorda ja juhatavad Sukhumi peale. Tegelikult on piir Abhaasiaga suletud oma 20 aastat.Picture 155
Peale veelahet läbiva 1800m pikkuse tunneli läbimist on ilm kardinaalselt muutunud. Paistab päike ja sooja arvatavalt oma 20 kraadi. Otsime kena tuulevaikse koha ja teeme lõunasööki. Selleks on makaronid konserviga!!!Picture 153
Edasi mere poole liikudes hakkavad teeääres juba palmid kasvama ja ilm läheb veel soojemaks.Picture 165
Üks euro on 2,2 kohalikku raha ehk siis lari. Diiselkütuse liitrihind kõigub 1,80 ja 2,15 vahel, bensiin on tiba kallim.
Kutaisi linnas õnnestub kohaliku politseiga juttu puhuda.Picture 162

Kuigi liikluseeskirju rikutakse räigelt ja pidevalt otse seadusesilma juuresolekul, siis meie tagasipööre ristmikul oli ühele ekipaazile liig ja meile väljastati loetud minutitega 20 larine trahvikviitung.Picture 164

Ei mingeid pikki tobedaid usutlusi ja seletuskirju teemadel et miks sa ikka nii tegid jne. Kümme päeva maksetähtaega ja head teed!.Picture 160
Hämaras jõuame Adzaaria pealinna Batumise. Et maantee viib otse läbi linna, siis tuleb ka õhtuse tipptunni ummikuga rinda pista. Türgi piir pole enam kaugel ja et siinne kütus on odavam, laseme ka paagi kaelani täis.
Georgia piiril teeme vist algatuseks miskit valesti, et politseinikutelt kurjalt noomida saame. Kui aga selgub, et oleme turistid ja Eestist, siis leebutakse kiiresti ja loobutakse meie kila-kola sees tuhnimast.
Piirivalvenäitsikul on juba arvutist teada, et oleme trahvi saanud! Elagu e-riik!
See ei takista meid küll edasi sõitmast. Kohe 100 m pärast ongi Türgi piir. Ka siin ei huvita me kedagi. Ainult et, kuna meil puudub roheline kaart, siis tuleb kindlustus osta. Ja nagu sellistel puhkudel ikka,  nagu sundostud piiril, on see ilmselgelt inflateerunud hinnaga. Saan miskiparast kolmekuulise kindlustuse 66 kohaliku raha ehk liiriga. Kolm kuud ilmselt sellepärast, et ka auto ajutine sissevedu on vormistatud kolmes kuuks.
Aga selleks et seda 66 lira maksta tuli ennem raha vahetada. 50 euro eest annab ametlik piirispekulant 135 raha. Sellega formaalsused lõppevad ja sõidame edasi. Kuna tomtomis on ka türgi kaart, mis sest et puudulik, siis sätime talle sihiks Igdiri, mis paistab olevat viimane suurem linn enne Aserit, ja kukume kimatama.
Tee viib pidevalt mäkke üles ja kõrgeim kuru on 2470 m. Lumi on maas aga õnneks on asfalt kuiv. Mingist hetkest muutub udu nii läbipaistmatuks, et edasisõit on aeglase tempo tõttu mõttetu ja keerame teelt maha ööbima. Igirini jääb veel 130 km. Et kõrgust on 1900 m siis eriti soe ei ole. Aga päev on pikk olnud ja sprotivõileib purgi õllega toob une kenasti silma.

18 nov Põhja-Kaukaasia

18 november Kabardiino-Balkaaria – Põhja-Osseetia – Lõuna-Osseetia – Põhja-Osseetia – Georgia

Hommikul on ilm endiselt udune. Peale Kislovodskit sööme hommikust. Selleks tarbeks peatume teeäärses kohvikus, kus kohalikud kabardiinitädid parasjagu omakeelset koosolekut peavad. Pakutakse mantõsid ja juurviljasalatit. Picture 076

Pakutavaga võib enam-vähem rahule jääda.

Edasi sõites vahetub föderatsiooni subjekt ning siseneme Põhja-Osseetiasse. Mitte et sellest märgatavalt midagi muutuks.

Picture 084

Picture 079Teeserva jääb tihtilugu palju nõukaaegset sümboolikat, siinkandis kohtab seda sagedamini kui põhja pool. Picture 077
Järgmine suurem asula on Beslani linn, kurikuulus kahjuks, seega sõidame ringteed pidi ümber linna Vladikavkazi poole.Picture 090Picture 096Picture 099

Viimases läheb tee kaheks, otse on tee Georgiasse, läbi Larsi, meie aga keerame paremale, plaan on Tshinvalit, Lõuna-Osseetia pealinna,  külastada. Kuigi ilmselt Georgiasse edasi sealt ei pääse. Tee viib ülespoole piki jõeorgu, piir asub tavaliselt piki veelahet. Picture 115

Picture 114Picture 110

Loodus on ilus, kuigi sügisene ja eespool on näha lumised tipudPicture 126
Ei ole unustatud ka propagandat.Picture 131

Piiripunktis Lõuna Osseetia ja Venemaa vahel algavad sündmused lootusrikkalt – tollis vormistatakse auto kenasti riigist välja. Passikontrollis hakkavad asjad venima. Kuni selleni, et tuleb auto jällegist ära parkida ja saada eskorditud peamajja ülekuulamisele. Sisenedes tuleb taskud tühjendada ja siis ennast metalliotsijaga üle lasta käia. Edasi läheb pinnimiseks. Kõigepealt tavalisemat laadi küsimused – nimed, elukohad, tegevused, sugulased jne, jne. Edasi siis juba teravamas toonis, et kuhu ikkagi minek ja miks jne. Ja siis, et mida me arvame Ukraina asjadest, et miks Ameerika Venemaad ähvardab ja mida Eestis Venemaast arvatakse jne. Jõudsin juba vihastada ja hakkasin pärima, et millest selline ülekuulamine. Selle peale võttis seltsimees samuti teravama positsiooni ja püüdis mind uskuma panna, et olen kõvasti seadust rikkunud, kuna olen siin nö turistina, aga viisa on äriviisa. Ja seejärel pani mu mingisse tuppa, mis ilmselt ka kartseri ülesannet täitis, luku taha. Toas oli tool ja laud, viimasel kaust seaduste ja õigusaktidega, millega soovitati siis mul tutvuda. Õnneks väga pikalt ootama ei pidanud,ca 10 minuti pärast oli seltsimees tagasi ja lubas meil edasi sõita. Hoiatas küll, et ega osseedid meid ikkagi edasi sõita ei lase. Mihkel oli seni autos oodanud ja ütles, et auto oli ka kaunis põhjalikult üle kontrollitud. Kummaline, et siin passi templit ei löödud.
Sõidame siis edasi Tshinvali poole.Varsti siseneme tunnelisse, mis näeb viimase peal kaasaegne välja, ja mis viib meid läbi mäe, mille harjapidi kulgebki tegelik piir. Tunnelist väljas, saame sõita veel kümmekond kilomeetrit, kui tuleb osseetide kontrollpost.

Picture 133

Siit edasi meid kahjuks ei lasta. Tegelased on küll sõbralikud, aga kord on kord. Et kui oleksime MID-ist (ministerstvo inastrannyh del – lühend, õigemini selle keeleline päritolu, räägib ise enda eest, kes selle ministeeriumi on kokku pannud) luba taodelnud, näiteks läbi interneti, siis oleks visiit siiski võimalik olnud. Ja üks lisas veel, et neid, kes neid ei tunnusta, nad riiki ei luba. Keerame otsa ringi ja tagasi. Piirile on paras järjekord tekkinud, aga õnneks liigub kiiresti. Enamik autosid kannab kohalikke numbrimärke ja riigitunnust RSO (Republic of South Osetia). Selgub,et siin piiril migratsioonikaarte ei kasutata. Uurin, et kuidas me siis ilma selleta järgmises piiripunktis hakkama saame,aga mind rahustatakse sellega,et Lars on sama piirkond ja seal samuti migratsioonikaarte ei kasutata. Ei hakka selle pärimisega, et mis Eesti piiril saada võiks, pingeid kruvimagi. Auto vormistamisega tsirkus jätkub. Saan küll deklaratsioonile mingeid templeid,aga sellest ei piisa, suunatakse veel röntgenisse. Teeme siis selle protseduuri ka läbi, asja toimetav ametnik skaneerib veel ülipuudlikult kogu komplekti dokumente ja ilmselt röntgenipildiga rahule jäänud, saan vajaliku templi kätte.Tagasi tollis, suudab vormistajatüdruk taas üllatada. Talle nimelt on vajalik tõestus et ma ikka Eestisse sissekirjutatud olen. Kahjuks ei oska talle kuidagi meelerahu tagasi tuua ja sellega ta ka peab leppima. Pean veel allkirjastma mingisuguse paberi, mille pealkiri oli umbes selline nagu meelespea auto ajutisele sissevedajale. See õnnestub kolmandal katsel, sest esimesel kahel juhul ei saanud mu nimi ja allkiri päris täpselt sinna kuhu vaja..
Hakkab juba hämarduma, kui lõpuks Vladikavkazi poole saame tagasi sõitma hakata. Teeme kiire peatuse teeäärse monumendi juures.Picture 141

Larsi piiripunkti jõuame juba kottpimedas.Siin käivad asjad tunduvalt kiiremini.Minu autodeklaratsioon tekitab vastavas ametnikus küll arusaamatust, aga õnneks ta ei taha seda minuga pikalt arutada. Ka migratsioonikaardi puudumine ei tekita pikemat arutelu. Saame templi passi ja olemegi Georgia piiril. Siin on hoopis lihtne, pole vaja autostki väljuda. Sõidame ca 100 km ja peale paari hotelli olukorraga tutvumist jääme lõpuks ühte ööbima. Et kohvikut ei ole, siis keedame kaasavõetud borshi ja kasutame võimalust käia kuuma dushi all.

Picture 144

17 nov

Mõned tunnid sai niisama magatud, siis hakkas külm ja tuli auto käima jätta. Liikuma saime nii seitseme paiku, hakkas just valgeks minema. Nüüd on rataste all Rostovi trass. Picture 070

Ümbrus on ikka üksluine. Tohutu suured põllud, eraldatud kitsa riba paplitega ja kergelt lainjas reljeef. Liiklus on tihe, aga politseid eriti tihti ei kohta. Ilm on selline poolpilves, aga vahepeal on päikest ka näha.
Lõunatame trassiäärses kohvikus,Picture 065

pakutakse hartsod ja sealiha kartulipudruga. Esimene on nii piprane, Mihkli arvates pannakse nii palju pipart ainult siis kui toit hakkab käest ära minema.Picture 063

Kohvikutädi näitab oma metallkroone täies hiilguses ja säras, kui kuuleb et me turistid oleme)
Tankimisega on endiselt probleeme – kütust tuleb paaki tilkhaaval nõrutada ja käitumine on selline, et lisapaaki nagu ei olekski.

Picture 067

Ometigi juhtus korra fakt, et lisapaagist voolas kütus põhipaaki, seega ühendus ikkagist eksisteerib.

Õhtuks jõuame juba Põhja-Kaukaasiasse. Politsei ei tunne endiselt meie vastu erilist huvi. Teeme veel enne ööbimispaiga otsimist kiire shaverma peatuse. Picture 073

Tiheda udu tõttu pole ka erilist mõtet edasi trügida, kiirus jääb nagunii väikeseks.

väljasoit 16.11.2104

Krt. kirjutasin selle jutu korra juba valmis ja siis otsustas mu tahvel selle lihtsaltäara kustutada. Aga kirjutada tahvlile sõidu ajal pole eriti mugav, seega ggggrrrr!!
Laupäeva õhtul sõitsime peale Aleksi juures peetud koosolekut Kolusse, varustasime ennast kohalikus säästukas pelmeenidega ja peale kõhu trimmi pugimist ja paari õlut sättisime veits pealt kümmet magama. Poole viiesest äratusest ei tulnud midagi välja, sest pool neli oli juba uni läinud. Kiired võileivad ja kohv ja minekut. Siis aga oli Mihklil millegiparast vaja mainida kollast passi – kollapalaviku vaktsineerimistunnistust- mis minul aga kenasti linnas. Et edaspidiseid võimalikke tekkivaid ekstsesse vältida, siis otsustasime Koidulasse läbi Tallinna sõita. See võimaldas ka Kopratransist läbi hüpata ja mahaununenud pealambi kaasa haarata. Omaette teema oli tankimisega. Selline tunne jäi, nagu jookseks kütus alt välja voi oleks kulu järsku 30 sajale. Ilmselt tuleb seoses lisapaagi kummalise käitumisega, st kütust adsorbeerib aga välja ei anna, mingi õpituba läbi viia.
Igatahes üheksaks jõuame Koidulasse. Mis on hea kellaaeg, sest äsja lõppes vaheaeg. Ühtegi autot pole. See ajab harja punaseks. Sest peale hiljutist hinnatõusu tuleb maksta eraettevõttele Paldiski Sadamad piiriületuse eest juba 6.30 eurot. Vene poole varjatud (suhteliselt labaselt) piiriületuse tasustamine nn. tasulise tee teemaksu kogumise näol – 150 rubla, ehk ca 2,5 euri on paras naljanumber, aga meie omadel on ikka täiesti teine tase. Küsida Eestist väljasõidu eest raha. Banaani(vaba)riik.:-) Huvitav, mida arvab maksuamet arvetest, millel kirjas olevat teenust tegelikult ei osutata.
Piiril endal suurt miskit ei juhtunud. Peale reisisihi mainimist olid muidugi kohustuslikud ebola-naljad. Vene poolel tundus ka nagu kõik laabuvat. Jõudsin juba oma kontrollitud/ tembeldatud passi kätte saada ja Mihklile mainida, et sujub hästi, kui läks lahti. Pidin kahtlustama hakanud piirivalvuri-tädile põhjalikumalt meie sõidu marsruute ja motiive selgitama hakkama. Ja seejärel oma dokumendid talle tagasi andma. Paluti auto
ära parkida ja autos oodata. Ega palju valikuid ka jäetud. Peale mõningast ootamist hakkas igav ja läksin uurima, et mis seis on. Et varsti hakkab külm ja meil vaja hakata hommikusööki valmistama. Tädil naljatuju ei olnud ja ütles ainult, et piiril tuleb ikka viivitusi ette ja oodaku ma rahus. Selleks ajaks oli mulle ammu selge, et migratsioonikaardile oleks võinud Vladikavkazi asemel mõne muu sihtkoha kirjutada.. Lõpuks siis viidi mind erariides nuhi juurde ülekuulamisele. Selgitasin siis, et vaevalt et Eestist mingeid dzihadiste leida võiks. Vaikselt mõtlesin et kui võikski, siis küllap nad vast oskaksid sinna ankeeti tähelepandamatu Pihkva reisisihiks kirjutada. Peale lühidat usutlemist ja veelkord kinnitust pärides, et ma ikka tõsimeelne kristlane olen, lasti mind minna. Valge paberileht laual jäigi puutumata.. Mihkel eskorditi samuti pinnimisele, aga kuna ma hoiatasin, et vene keelega võib tulla probleeme, siis kaua aega ei kulunud. Sellega asi küll ei piirdunud. Eelnenud pealiskaudsele auto ülevaatusele järgnes nüüd põhjalikum. Kogu padajann tuli välja tõsta ja suur hulk sellest ka läbi röntgeni tarida.
Lõpuks ei osatud meiega enam muud teha, kui minema saata.
Esimene tegevus tankimine, seejarel kindlustuse tegemine, kuna Eestis rohelist kaarti teha ei õnnestunudki. Üsna arusaamatu suhtumine. Kui välismaalane tuleb oma autoga Eestisse ja kindlustus juhtub läbi saama, siis uut teha polegi võimalik.Picture 017
Venemaal igatahes õnnestus. 15 päeva ja 1490 rutsi.
Marsruut järgmine – Izborskist ehk Irboskast(siit kulges kunagi EW piir) otse Ostrovisse, Pihkva jätame vahele. Kuna on pühapäev, siis Moskvas on õhtul ilmselt ummikuid oodata ja seetõttu tundub mõistlikum pikki Valgevene piiri vaikselt lõuna poole libistada. Seda plaani õnnestub Moskva trassilt ara keerates ca 100 kilomeetri ulatuses ka järgida. Siis aga on ees silt: tupik 92 km. Selgituseks, et sild üle Zapadnaja Dvinaa jõe on suletud ja ümbersõit toimub Valgevene kaudu. Mis kohalikele raskusi ei valmista, küll aga meile. Venemaa/Valgevene piiril pidi lauskontroll küll puuduma, aga meie oleks seal kindlasti tähelepanu pälvinud Ja vajalikud viisad meil ju puuduvad. Seega ainus väljapääs on nina Velikije Luki poole ja tagasi Moskva trassile.Picture 028
Moskvast ringisõiduks kasutame väikest betoonringteed, mida teinekord ei soovitaks kasutada. Liiklus kull väga intensiivne pole, aga pidev linnarezhiim tõmbab kiirust alla. Temperatuur on -7 aga sademeid pole. Lõuna poole sõitma hakkame mööda trassi nimega Krym. Vähemalt kuni Tuula mahasõiduni on see kaasaegne valgustatud kiirtee.Picture 033

Et homme saaks kenasti startida otsustame sõita Tuulast läbiPicture 045

ja pärast linna keerame ühele põlluservale ööbima.

Asjad hakkavad kuju võtma

Täna võtsin kätte ja helistasin Aseri saatkonda. Ja vahi, viisad ongi valmis. Homme hommikul lähen järgi. Huvitav, kui poleks helistanud, kas nad siis ise oleksid ühendust võtnud? Auto on ka Vello juures ja õnneks tõstukil. Loodetavast ta sealt enne valmimist alla ei tule. Tänud Vellole selle eest.Oleg on ka tublit tööd teinud ja auto transportimise hinna juba päris söödavaks teinud. Negatiivse poole peale tuleb kanda see, et Sudaani saatkond Stockholmis ei oma veel mingit infot viisa kohta. Seega võib Sudaan marsruudist üldse välja jääda..