Projekt Visitequator – Hamburgi manööver

19.X.2020. väljasõit

Peale kuid kestnud pingelisi teoreetilist laadi arutelusid jõudis nüüd kätte esimene praktiline samm selleks talveks plaanitud Ekvatoriaal-Aafrika jõugukülastuse organiseerimisel. Nimelt laekus hommikul Saksamaalt info, et võiksime oma proovireisijaks soetatud kastiauto homseks Hamburgi toimetada ja see seal oma viimsele teekonnale musta mandri suunas lähetada. Esimene võimalik väljumine Hamburgist Doualasse on juba 22 oktoobril ja sellele laevale jõudmiseks peabki auto hiljemalt 20-ks kohal olema.

Kuna eelpoolmainitud sadamalinna on erinevaid marsruute pidi keskmiselt paartuhat kilomeetrit, siis , eriti kui arvestada, et kastiauto optimaalne kiiruse maksimum jääb sinna 90 km/h kanti, pole aega just ülearu palju venitada.

Nii juhtubki, et lõuna paiku saab see teekond ette võetud.

Peale nelja oleme viimases tanklas enne Lätit

Et Euroopas möllab viirus, iga riik toimetab omasoodu ja selget ülevaadet pole, millised meetmed keegi ja kus on üleöö kehtestanud, siis saab see sõit ka omamoodi eksperiment olema. Igatahes piiril pole kummalgi pool ühtegi ametnikku. Vasakut kätt torkab silma lagunev (endine?) Alko 1000 poehoone. Ei tea kas ka koroona ohver.

Läti kohta on teada niipalju, et transiit on lubatud, aga 48 h enne riiki sisenemist tuleb internetis ennast registreerida. Vastavasisuline sõnum tuleb ka riigipiiri ületamisel Indrekule mobiilile. Minule millegipärast mitte. Seda kohustust ei ole meil aga enam kuidagi võimalik täita, sest oleme juba pooles Lätis. Ja ei näe ka ausalt öeldes mitte kõige vähematki mõtet – sõidame Lätist ilma peatumata läbi ning epidemioloogilisest aspektist on meie võimalik mõju null.

Väike ülevaade sõidukist. Soetatud sai see 2001 aastal ilmavalgust näinud 57 kw diiselmootoriga Mazda B2500 Tartust.

Eesti on väike ja nii ka nüüd. Nimelt osales müüja lähiring ka B-B 2020 üritusel.

Muidu töökorras pillil olid vanusele vastavalt ka väiksed vead küljes, millistest praktilist tähtsust omavad said ka enne väljasõitu korda tehtud. Üks väike kivike müüja kapsaaeda muidugi on: automüügikuulutusel oleval pildil esistange kohal ilutsenud led-valgusti oli selleks hetkeks, kui Tartusse auto järgi jõudsin, kenasti maha kruvitud ja seda, et seal kunagi üldse midagi olnud on, tõendavad kaks kurvalt tühja augukest põrkerauas. Kuna õigel hetkel ei märganud küsida, siis natuke oma viga kah..

Veel läks vahetusse kuulsa tootja Blaupunkt automagnetoola, millel oli ebaseadusliku võõrandamise vältimiseks aktiveeritud turvakood, mida aga kahjuks keegi enam ei suutnud meenutada. Nii rändaski väärt raadiotehnika lihtsalt utiili ja muusikalisi vahepalu ning hetkel lätikeelseid uudiseid edastab meile hoopis mitte vähemmaineka tootja vastuvõtja. See kõik võib olulist rolli mängima hakata, kui mingil põhjusel peaksime autole Aafrikas uut peremeest otsima hakkama. Töökorras autoraadio on vähemalt samatähtis kui nagu töökorras signaalseade!

Poole seitsmeks saame Riiaga ühele (lõuna)poole, olles Via Baltica selle piirkonna ainukesel neljarealisel paarikilomeetrisel lõigul Salaspilsi juures eesvenivast rekkakolonnist möödumisel saanud 70 piirkiiruse alas teada ka võimaliku tippkiiruse.

Leetu jõuame poole kaheksaks. Piir on tühi mõlemal suunal. Kui Lätis maksis kütus mõned sendid siia sinna euro ümber, siis siin on hind keskmiselt 10 senti odavam.

Leedu koroonaolukorraga viib mind kurssi kohapealne sõber, kes küll, kuulnud, kuhu minek, esimese asjana mainib ettevaatusele Poolas, kus olla eriti hull olukord. Rahustan siis, et pole plaanis seal kedagi pikemalt kallistama hakata. Aga Leedus olla viimane ööpäev üle paarisaja nakatunu lisandunud. Kuna aga nädalalõpus on siin valimised, siis keegi ei julge ebasoosingu hirmus mingeid otsuseid vastu võtta ja nii pole ka mingeid erilisi piiranguid kehtestatud.

Liikumiskiirus jääb meil keskeltläbi 80 kanti ja möödasõit on eksootiline manööver. Sellele vaatamata jõuame tunniga Panevežisesse. Lõikame läbi linna, integreerides seda poeskäiguga.

Üks reegel siin ikka on – maskid. Hea, et viimasel hetkel taipasime need vajalikud aksessuaarid Pärnust kaasa hankida

Et aega pole raisata, siis varume vahendeid, mis kindlustavad meile muretu kulgemise hommikuni.

Õhtul üheteistkümneks saabume Poola. Eelnevalt tangime Nestes, 98 senti liiter, olles eelnevalt möödunud mitmest tanklast, kus hind 84-85 senti..

Leedu poolel pole kedagi aga Poola poolel seisab piirivalveauto. Kedagi kinni ei peeta. Muutuv kellaaeg kingib meile ühe lisatunni.

Kuna meie pill pole teab mis kiirteesõiduk, siis suundume marsruudile läbi Põhja-Poola. Teed on kitsad ja kurvilised, hoiavad kenasti ärkvel.

Poole neljaks (k.a.) jõuame Toruni. Liiklus on olematu ja siiamaani on ainult mõnda üksikut inimest näha olnud. On muidugi ka öö, aga ikka on tunne, nagu sõidaks hüljatud maal.

Miskit on hakanud kapoti all “tärisema”

Aga kiire diagnoos liigitab sümptomid vähemurettekitavateks.

Vastu hommikut on taas aeg tanklapeatuseks

Saab ka ühe tanklatoidu lubada

Üheksa paiku jõuame Saksamaale. Poola poolel on näha mõningaid politseiautosid, ühest jälgivad kaks silmapaari pingsalt binoklitega vastutulevaid autosid.

Saksa poolel aga on suisa kümneid autosid koos arvuka personaliga. Kiirtee on kinni ja autod suunatakse reas läbi tasku. Enamik peetakse ka kinni, me aga lipsame läbi. Ka väljuval suunal on mõned vilkurautod.

Eesti aja järgi kaheks oleme lõpuks suuremate viperusteta Hamburgi jõudmas.

Üsna kiirelt saab selgeks ühe probleemi, millele siiamaani sai kerge üleolekuga suhtutud, tõsidus. Nimelt ei ole selge, kuidas siit koju tagasi saab.. Lendamine tuleb paraku välistada, otselende kuhugi pole ( vähemalt mitte vajalikku suunda, New Yorki saab aga vabalt 280 euroga) ja ümberistumistega variandid on väga pikad ja suisa arusaamatult kallid.

Otsustame osta mingi auto. Internetisaitidel on sadade kaupa mõnesajast eurost tuhandeni maksvaid sõiduautosi, mis polegi väga vanad ja piltidel päris viisakad välja näevad. Lähemegi neid kaema.

Esimeses poes pakub sorava inglise keelega afgaanist kaupmees meile 1000 euroga mersut. Soovime sellist autot, mille kodus omahinnaga oleks võimalik maha müüa. Selle puhul jääb see ?märgi alla. Ja veel see numbriprobleem. Selgib, et transiitnumbri viieks päevaks saaks alles homseks ja seegi maksaks oma 200-250 lisaraha. Suundume üle tee teise poodi.

Siin on peremees kohaliku moega. Vaatame Peugeot 607 diislit. Hinna saame 900 euro peaĺe. Auto täisnahk ja luks, aga seisnud oma aastakese, sammal juba peal. Saame kontakti, kes telefonis puhtas vene keeles lubab 90% tõenäosusega homse päeva jooksul transiitnumbrid hankida, kui me ainult juba hommikul seitsmest tema juures oleksime. Ja maksab sada raha. Kui küsin, kas kiiremini, näiteks täna juba, ei saaks, vastatakse, et homseks ongi juba väga kiire, võiks kuni nädalani venida. Ei tundu ka see variant ahvatlev olevat. Võtame kontaktid, aga tunne on, et neid ei kasuta..

Google abil leiame bussi, mis poole kümnest õhtul Varssavisse väljub. See ka variant, ikkagi poolel teel koju. Seega otsustame sadamasse minna ja vähemalt auto üle anda, ei tea ju, mida sellekski veel vaja läheb või kaua aega võtab.

Sadam pole kaugel ja meie pole ainukesed sinna suundujad

Sadamaväravate ees on juba hulganisti autotreilereid autodega, mis oma pensionipõlve soojemas kliimas soovivad veeta. Kuna kohalikud protseduurid on meile tundmata ja üks tõkkepuu lahti ka, siis üritame kohe sisse pressida. See muidugi ei õnnestu. Varsti tuleb keegi ja instrueerib, et kuhu ja kuidas.

Sõidame tagurpidi tagasi ja läheme kõrvalasuvasse kontorisse, kus juba ohtralt helkurvestidega tegelasi ees ootamas. Vest muidugi sadamas kohustuslik ja meil jällegi pole seda.

Ühest luugist saan juhised järjekorranumbri võtmiseks, mille tulemuslikult ka ellu rakendan.

Meie ees on kümmekond tegelast, aga järjekord kahaneb üllatavalt kiiresti.

Vajalik aknake, kuhu tuleb järjekorra saabumisel minna, asub teisel korrusel. Kogu protseduur kestab vast mõne minuti ja selle tulemuseks on kollakat karva paber, millel oleva ribakoodi abil saab lahti sissesõiduvärava. Veel saab kaasa instruktsioonid, kuhu täpsemalt sadama territooriumil sõitma peab ja kuhu lõpuks auto parkida. Ja lisaks öeldakse, kustkohast saan endale vesti laenata. Saab seda teha turvamehe juures pääslas passi pandiks andes.

Sadamaterritooriumile sisse pääseb ainult üksinda, nii jääbki Indrek väravasse ootele. Sõidan juhendis näidatud platsile. Siin käib päris aktiivne tegevus. Laetakse treileritelt autosid, paljudel Soome või Rootsi numbrimärk küljes. Ja käib see laadimine üsna võikal moel – kahveltõstukiga

Ilmselgelt pole keegi siin sellest huvitatud, et ma nende tegevusest pilti teen või hoopis filmin. Ei hakka tüli üles tõmbama, jätan auto platsile, võtmed ette ja teen minekut.

Palun siiski enne minekut luba pildistada autode lükkamiseks/transpordiks mõeldud sõidukit ja selle loa ka saan. Juht muidugi enda isikut üritab iga hinna eest varju jätta.

Nimelt ei lähe ju siin enamus autodest käima (vähemalt lihtsasti kindlasti mitte) ja keegi ka ei viitsi ilmselt sellega jännata. Nii liigutataksegi autosid ühest kohast teise kas puksides või tõstukiga. Et selline tegevus on siin pigem standard, annab tunnistust nende autode rohkus. On nad kõik kenasti ära nummerdatud ja vaevalt, et see siin pildil just kõige viimane juhtub olema

Väravasse tagasi naasmiseks saab tellida transfeeri, vajutades selleks ettenähtud suurele punasele nupule konteineri kõrval.

Ja ei möödugi kaua aega, kui kutsutav saabub.

Vahepeal on taustajõud kodus Kalevi näol leidnud veel ühe autobussi väljumise Varssavi suunale, mis väljub juba 18.00. ja piletidki ära ostnud. Sellele suundumegi.

Kuigi Hamburg võiks kaardi järgi olla hinnanguliselt oma 100 km. avamerest, on tõusu-mõõna mõju selgesti märgata. Vaade sadamast väljajalutamisel

Et bussi väljumiseni on aega ikkagi üle kahe tunni, siis võtame ette kohaliku transpordi linnaliinirongi näol. Paari peatuse jagu sõitmist maksab 2.30

Rongid ise käivad tiheda graafiku alusel ja kohe saabubki järjekordne

Meil on vaja sõita kolm peatusevahet ja nii jääb natuke aega silmitseda kontingenti enda ümber. Näib, et rongis on esindatud peaaegu kogu Paabeli torni ehitusbrigaad, kui ainult ehk sakslased välja arvata.

Väljume Keskjaamas.

Siin paistab olukord veel hullem olevat. Kõikvõimalikku värvi ja rahvusest inimesi töllab ringi. Sakslastest pole endiselt kippu ega kõppu. Ühte anekdoodi parafraseerides võiks arvata, et kui siin üldse sakslasi elab, siis on nad ilmselt tööl… Ainult, et kus, nähtaval olev teenindav personal on küll kõike muud kui sakslased? Otsime üles siinsamas lähedal oleva bussijaama,

kus samuti igat värvi karvaseid ja sulelisi vedeleb, pikutab, kerjab, tuiab või tuigerdab niisama ringi.

Bussijaamas on ka piletilassa, kus müüakse pileteid isegi Tallinnasse. Aga buss väljub korra nädalas ja see päev ei ole mitte täna.

Meil on väljumiseni veel aega ja liigume poodi otsima, et üht-teist teele kaasa osta. Samuti peaks kõhu kenasti täis sööma. Esialgne plaan leida Hamburgis mõni linna nime vääriline hamburger kukkus läbi – neid, nagu ka sakslasi, siin linnas ei paista olevat. Kui, siis ainult McDonalds..

Poe leidsime.

Põhiline, mida siit ostmas käiakse, paistab olevat alko.

Meie ostame ikka midagi muud ka.

Söögikohad on vähemalt selles sektoris üsna üheülbalised. Valdavalt pakutakse kebabi. Mis vahelduseks ju täitsa isuäratav, kuid ei jäta saladuseks, kelle käes just siin piirkonnas on toitlustamises jäme ots

Enne, kui saab asuda tellimust esitama, tuleb aga ankeet täita

ja alles siis lubatakse menüüga tutvuma

Kuna praegu veedame palju aega istudes, siis soovin proovida lambalihasuppi. Tavapärane hirm kasukamaitse ees ei realiseeru ja toode on maitsev ning väga küllusliku lihasisaldusega.

Buss on kohal õigeaegselt. Täituvus tuleb sinna veerandi kanti.

Kõigil maskid ees ja istutakse ratsukäikudega. Meie kohad on kõige viimases reas.

Sekeldused siin linnas kulgesid järgmist marsruuti pidi

Buss pole teab mis kaasaegne, aga kurta pole ka põhjust. Sõidu algfaasis tehakse iga pooleteise tunni tagant 5-minutilisi suitsupause. Berliinis väljub osa rahvast ja edasi saab juba ennast magama sättida.

Vahepeal on ka (pissi)peatus Poola kiirteel. Aeg-ajalt on ikka juttu tehtud erinevate maade kemmergukultuuri(tuse)st. Ausalt öelda paremat teenust, kui nendes asutustes siin, pole kuskil saada. Võiks nentida, et käib suisa online-hooldus: Sina väljud kabiinist, koristaja siseneb sinna.

Varssavisse jõutakse 6.25.

Kuna meile teadaolevalt ainuke hommikune buss Tallinna on juba 6.15 väljunud ja järgmine, samuti ainuke, mille suutsime interneti abil leida, läheb alles hilisõhtul, jääbki meie ainukeseks alternatiivseks transpordivahendiks lennuk.Kui ikka tahame kiiresti koju saada. Reis Tallinna väljub 10.25.

Lennujaama saab bussijaamast rongiga. 5 peatust. Rongijaam on kohe bussijaama vahetus läheduses, aga tee sinna läheks suure kaarega. Kappame kaitsva hämaruse varjus otse võsa vahelt üle relsside. Pileteid saab osta piletiautomaatidest ja info on esmakordse reisija jaoks oma erinevate võimalustega natuke eksitav. Otsustame 20-minutilist sõitu lubava pileti kasuks.

Ronge liigub päris sagedasti ja varsti saamegi peale.

Nähtavasti tegime piletiostul ikka õige valiku, seda kinnitab ka kontrollifunktsiooni eesmärgil rongi paigutatud tehnikavidin, moodsama nimega validaator

Erinevalt eelmisest rongisõidust hakkab siinmaal silma, et reisijad näevad kõik kohalike moodi välja. Lennujaama peatus on ühtlasi ka lõpp-peatus.

Siin sujub kõik suuremate viperusteta, registreerimisel saan teada, et reisijaid pole palju, 23. Kuna pagas on lisatasu eest ja see on kaugelt üle saja zloti, meie ainuke pagas, mida ei saa pardale võtta on aga Indreku taskunuga, siis otsime üles postkontori ja paneme selle heas usus teele . Maksab see toiming kõigest 13 zl + 0,90 ümbriku eest.

Hiljem selgub, et kulus ainult nädalake, mille vältel Ints pidi ilma oma väärt tööriistata olema. Loodetavasti said ikka kõik autod vaatamata sellele vahepeal kenasti remonditud.

Ka lennujaamas käib agar Covidiga võitlemine. Selleks on kasutusel erinevad meetmed vennastumise vältimiseks

Lende on vähe ja sellest tulenevalt on ilmselt lihtsam kellaaegadest kinnipidamine. Lennuk ootab juba varakult ja startki on minutipealt.

Pardal kostitatakse piruka, tee/kohvi/vee ja 15 grammi soolaste maapähklitega.

Tallinnas võtab lennukilt tulijaid vastu terve armee relvastatud politseinikke. Nagu oleks mingi Al Capone või Escobar kohe-kohe maandumas.Reisijatel tuleb täita tervisedeklaratsioon ja anda allkiri karantiini mineku kohta. Aga tegelikult on see suisa arusaamatu jõudemonstratsioon. Sest kõigil tuleb nagunii läbida passikontroll ja mööda sellest hiilida pole võimalik.

Pärast neid formaalsusi saab minna ja anda koroonatesti, mille andmine on siin päris populaarne ja tasuta.

Järgmisel päeval selgub, et miskit positiivset ei leitud..

Edasi saab juba minna koju ootama, millal autoke praamile lükatakse/upitatakse, et peale selle info laekumist teha juba plaanid autole vastu sõitmiseks.

Kogu eelpool kajastatud ettevõtmine näeb kaardil välja järgmine:

5. november 2020.

Saksa täpsusest pole juttugi. Aga mis täpsust sa ootadki, palju neid sakslasi ikka seal sadamas enam töötab. Igatahes tänaseni pole auto veel ühegi praami peale saanud. Lootused on 6. või 9. kuupäeva peal. Kalev hoiab nendel arengutel kätt pulsil.

9.november 2020

Kalev helistas Saksamaale. täna peaks lõpuks toimuma kauaoodatud laevalaadimine. Prognoos saabumisaja kohta ütleb, et see võiks juhtuda kuskil 6. detsembri paiku.

13 ja reede

Kuna lubatud meile pole siiani Saksamaalt saabunud, siis tegi Kalev täna järjekordse kõne ja sai vastuseks, et meie autot ikkagi mingil põhjusel ei laaditud nädalavahetuse laeva ja et järgmine üritus on järgmisel nädalavahetusel. ETA on 12 detsember… Peale lõunat sain Saksamaalt kõne. Esialgu pidasin seda viimasel ajal nii sagedasti toimuvaks spämmikõneks ja saatsin helistaja pikalt. Kui ta ikka visalt helistamist jätkas, nagu tavaliselt ka konksutajad teevad, siis lõpuks sõnapaari Hamburg ja shipping kuuldes otsustasin tegelase ära kuulata. Inglise keel oli tugeva aktsendiga aga mitte saksa omaga. Vaja olla kiiresti teada, kes on kauba vastuvõtja Doualas. Ütlesin, et eks see mina ole, see ju ka paberites kirjas + Kalev on seda juba mitu korda telefonis ennegi teada andnud. Selge. Uurin veel, et millal siis auto laeva läheb. Järgmine nädalavahetus. Millal kohal? 6 detsembril(!). Ühe päeva jooksul kaks täiesti erinevat kuupäeva. Ootame siis nädalavahetuse ära ja vaatame, kuhu asi esmaspäevaks tüürinud on. Kui juba Saksamaal valitseb selline korralagedus, siis võib ainult oletada, mis Doualas ees ootab…

23.nov.2020

Järjekordne esmaspäev ja olukord on endine. Tegelikult suisa tragikoomiline. Möödunud on juba üle kuu ja väljunud on meie teadmise järgi vähemalt neli laeva. Nendest viimase, Grande Argentina, peale pidi meie autoke kindlasti mahtuma, aga tundub, et võta näpust. Homme katsub telefoni teel väheke selgust maija tuua. Aeg hakkab samuti pitsitama. Vaatamata sellele, et viisad said tehtud aastased ja mitmekordse sisenemisega, siis oli seal ka lisaklausel. Nimelt peab esmakordne sisenemine olema tehtud kolme kuu jooksul alates väljastamiskuupäevast ja jõuab see päev kätte 21 detsembril. Kui nüüd auto selleks ajaks sinna ei jõua, ja ilmselt nii läheb, siis seisame valiku ees, kas teha lihtsalt üks (väga kulukas) nn. visarun, et sellega viisade kehtivust pikendada või jääda lootma võimalusele uute viisade saamiseks. Üks võimalus on veel hiljem riskida ja proovida samade viisadega siseneda, aga ebaedu korral on muidugi jama suur.

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga