Tšeljuskini neeme reis 2019

Proloog

23 jaanuar 2019.

Hakkab kätte jõudma järjekordse tõsisema, et mitte öelda ambitsioonika,  ettevõtmise stardikuupäev. Seekord on sihiks ei rohkem ega vähem kui Euraasia mandri kõige põhjapoolsem tipp – Tšeljuskini neem. Selle mõneti sümboolse koha olemasolu on mul meeles juba kooliajast, täpsemalt üks pilt propelleriga ausambast hukkunud lenduritele-maadeavastajatele. Kas selline mälestusmärk ka praegu seal asub, vajab veel kontrollimist… Pikemalt mõttes mõlkunud plaan hakkas kuju võtma ca. aasta jagu tagasi. Siis said kirja ka osavõtjad ja algasid ettevalmistused. Kõige keerulisem asja juures on saada vastavate instantside kooskõlastused ja piirivalve load, et üldse sedalaadi ettevõtmist saaks läbi viia. Kui kõigil Venemaa viisad passides, siis andsime vastavad taotlused koos väikeste mõjutusvahenditega meie vene kolleegidele üle ja mõni päev tagasi tuli lõpuks, seni küll suusõnaline, teade, et meile  ikkagi on otsustatud väljastada kogu komplekt “propuskeid”. Kogemused sunnivad skeptitsismile ja lõplikut rõõmu selle tulemuse üle saab siiski väljendada alles nö. paberit pihus hoides. Ja seda paberit on ka füüsiliselt vaja originaali kujul kaasas omada, mingisugused meilid või koopiad ei sobi ja võrdsustuvad lubadeta olekuga. Tõsi on küll see, et marsruudi Jakuutiat läbiva osa kohta saabusid load juba mõned päevad tagasi. Nendel on kenasti ka osalejad ära toodud:

Täna peaks kriitilise pilguga üle vaadatud varustus kokku saama ja paari järelejäänud päevaga saab veel meelde tulnud ja puuduvad asjad lisada ning laupäeval hommikul siis start.

26. jaanuar. Tallinn- Velikije Luki

Kella 11 paiku  saame Mustakivi Toyota ees kokku. Toimub väike esitlus ja siis hakkame liikuma. Esimene remont leiab aset juba Jüri Cirkules, nimelt ei kuule Kristo auto, mida Alexi autost räägitakse. Kõik muud ühendused toimivad. Abi saab ühe saateautoga raadiosaatja vahetamisest.

Edasi liigume mööda Tartu maanteed linnast välja, et siis Kosel hargneda, meie Raidiga liigume edasi Türi poole, et saaksin maal hüdrofoori välja lülitada – lubab ikkagi külma talve. Teised aga liiguvad  edasi Tartu poole, et viimane vandersell Raineri isikus peale korjata.

Kolus käidud, suundume Pajusi poole, et ka Rait saaks viimase pilgu oma maakodule peale visata. Sellega ühel pool, saame Hollywoodi juures kõik kokku, et edasi Luhamaa poole juba ühiselt liikuda.

Luhamaal saame meeldiva kohtlemise osaliseks – kõigil söödetakse kenasti kõhud täis, antakse veel teepeale kaasagi ja suunatakse piirile.

Eesti piiri läbime viperusteta ja vene piiri läbime samuti suhteliselt kiirelt ja suuremate probleemideta.

Esimene tegevus, mida enamik piiriületajaid tavaliselt teevad, on kütusetankla kasutamine. Meie pole ka selles vallas erandid ja laseme kõik anumad, mis selleks otstarbeks autodel küljes, kurgumulguni täis.

Vaatamata hilisele ajale liigume siiski edasi, sest homme vaja ikkagi mõistlikul ajal Moskvas olla ja ööbima jääme alles Suurte Sibulate ( Великие Луки) külje all. Siin muistsetel aegadel ennegi eestlaseid ööbinud… Pargime ennast kohviku kõrvale parklasse, hea hommikul kiire eine võtta!

27. jaanuar. Velikije Luki – Moskva

Eelnevalt kokku lepitud kava kohaselt tõuseme Raidiga enne teisi. Kuna erinevalt kahest teisest autost meil käru järel ei ole, vaid on osadena kaasas, siis oleme meie need, kes sõidavad Moskvasse satelliittelefoni järele. Külma on meeldivad 12 kraadi. Kõrval seisev Kristo auto mootor on öö otsa töötanud, mis ilmselt tähendab probleeme.

Kohvik on viisakas, aga vähemalt hommikune menüü muljet ei avalda. Salatid on kuivanud ilmega ja ainuke värske toit on praemuna:

Temperatuur, mis vahepeal jõuab juba peaaegu -17 langeda päikesetõusul, hakkab Moskva lähenedes tõusma. Taevas läheb ühtlaselt halliks ja hakkab sadama lund

Riia – Moskva trass on päris sõidetav, liiklust on vähe ja ka teehoole on teostamisel

Enne Volokolamskit, millest alates hakkab neljarealine magistraal, muutub liiklus tihedamaks. Kuna on talvised teeolud, siis hakkavad moodustuma pikad kolonnid, milledest möödasõidud on samuti rasked ja ohtlikudki.

Kui aga juba kiirteel

Siis saab juba kiiremini edasi

Kuna juba aasta jagu Venemaal politseinike elu lihtne, kiirusemõõtmise ülesanne on nüüd erakätesse usaldatud, siis pole neid ametimehi ka teedel eriti näha. Et pered tahavad toitmist, siis pideval joonel ja möödasõitudel hoitakse ikkagi silma peal. Kuna kiiruse mõõtmine toimub nüüd eranditult kaamerate vahendusel, siis välismaa numbrimärke kandvate autode juhtidel on juhuslike apsakate tekkimise ohu puudumise tõttu hulka vähem stressi…)

Moskvasse satume ilmselt parimal võimalikul ajal nädalast, kui liiklust silmas pidada. Vaatamata teeoludele liigume jõudsasti ka linnasLund sajab juurde, aga samas viiakse ka ära))

Kõik mis vaja, sai kenasti tehtud ja linnast välja liikuma saame just just see õige aeg, kui sissesõidud hakkavad juba umbe minema. Aga välja veel saab..! Tuleb ainult tähelepanelik olla:

Et oleme kaasreisijatest ajaliselt ees, sõidame Podolskisse, et kolleegidele interneti-SIM hankida

Aga koht, kuhu õhtuks jõudma peame, on Zvezda-95 nimeline elamurajoon. Seal peaksid meie silmad lõpuks avatud saama. Seda siis küsimustes, mis puudutavad meile eraldatud ( või siis mitte) piirivalve ja muid lube. Jõuame pääslasse napilt enne teisi

Kohe saabub ka võõrustaja, kes kiirustab kütma ja mõne hetke pärast on ka teised autod kohal.

Minu isikliku arvamuse kohaselt on tegemist väga elitaarse elamurajooniga, mis on rajatud otse paksu kuusemetsa. Puid aga on minimaalselt maha võetud ja tulemus on sümpaatne.

Maja on tõesti kütmata, aga ahjus on tuli ja sooja juba tuleb. Hakkame sööki valmistama ja peremees viib meid olukorraga kurssi

Seniks, kuni soe söök valmib, maiustame kaasavõetud vorstiga:

millele majaperemees lisab omalt poolt kala, hapukurgi ja hapukapsa

Kõigepealt saame ülevaate majaperemehe seiklusrohkest eluteest, korduvatest reisidest nii põhja kui lõunapoolusele, 40 aasta pikkusest arktika-uurimisest ja edasistest plaanidest

Seejärel jõuame aktuaalsemate teemadeni. Nii nagu aimdus oli, pole hetkel meile pihku midagi anda ja kaasa saame võtta ainult suulisi lube…. Aga mingite paberite puudumine ühte õiget reisimeest peatada ei tohiks ja nii on ka meiega. Päris tühjade kätega me siiski ei jää – saame komandeeringu ja “töökäsu” arctic centeri poolt, et projekti “pole to pole” raames sooritame uurimisretke etteantud marsruudil millele jääb ka Tšeljuskini neem. Mine sa võta kinni, palju sellest kasu on, aga kahjuks need paberid mingil juhul olla ei saa.

Juttu jätkub kauemaks ja alles kella kahe ajal öösel saame  magama. Hommikune väljasõit on kella kaheksaks kokku lepitud.

28 jaanuar, esmaspäev. Moskva – Tšeboksarõ

Hommikusöögiks on omlett ja lahustuv kohv. Plaanitud väljasõidu hilinemine jääb akadeemilise veerandtunni sisse. Enne teeleasumist teeme veel ühispildi. Vasakult teine on meie võõrustaja, ekspeditsioonide keskuse “Arktika” president ja programmi “Maailm pooluselt poolusele” juhataja hr. Vladimir Semjonovitš Tšukov

Nüüd ei jää muud kui ainult sõita sõita sõita… Järgmine peatus on planeeritud Omskisse, vana tuttava Aleksei juurde.

Moskva – Vladimiri trassini jõudmine võtab omajagu aega, Aleksi auto, kui kõige janusem antud teeoludes, vajab ka tankimist:

Samuti vajab tööle panemist Kristo auto soojendus. Selleks teeme väikese peatuse.

Siiani on edasijõudmine päris aeglane, aga suur maantee lubab loota, et kui esimesed hädad on üle elatud, siis võiks keskmine kiirus ja päevaga kaetud vahemaa kasvama hakata.

Et vahepeal tahab inimene ka süüa, valgel ajal aga restoranipause aeg teha ei võimalda, siis külastame Vladimiris kaubanduskeskust “Lenta” ja varustame endid erinevate toiduainetega, mida on võimalik koheselt sõidu ajal autos tarvitada.

Ilm on soojemaks läinud (-6) ja lauspilves, aga ei saja. Teeolude kohta ütleks Villu Vane, et teedel on sõiduradade vahel kohati lund ja teekatted on soolaniisked, paiguti võib esineda pinnatuisku ja libedust.

Ca. 150 km enne Nizni-Novgorodi hakkab ikkagi sadama.

Ja näha on, et see pole siin mitte esimene lumi

Seda, et politsei täiesti teedelt kadunud pole, saab aeg-ajalt ikka järele kontrollitud ja kinnitatud otseste kontaktidega.

Õnneks on see kontroll vahest ka tasuta!

Enne Nizni-Novgorodi ringteele mahapööramist teeme kiire tanklapeatuse.  Viimaste aastate jooksul on Venemaa tanklakultuur tohutult edasi arenenud ja kohalikud “bensukad”  ei jää millegi poolest oma lääne analoogidele alla.

Nizni-Novgorod on miljonilinn, mida paljud kindlasti teavad ka kui (endist) Gorkit ja sellise automargi nagu GAZ sünnikodu.

Ringtee ääres käib agar naftatöötlemine, mida peale rikkalikult valgustatud erinevate tehaste ja paljude suitsevate korstende, ka lõhna järgi tunda on.

Edasi suundume aga sellise subjekti nagu Tšuvassia poole.

Tekkis küsimus tšuvasside religioossest taustast. Sai seda asja siis natuke uuritud ja selgus, et kuni aastani 1552 olid nad peamiselt paganausulised, vähesel määral, seda ilmselt naaberrahvaste tatarlaste ja baškiiride eeskujul, ka moslemid. Siis aga liitsid venelased nad Venemaaga ja hakkasid usinasti õigeusustama. Kuna see vastavalt ajastu kommetele teps mitte vabatahtlikuse alusel ei käinud, siis olla pooled rahvast plehku pannud ja nii ongi, et tänapäeval elab Venemaa ligi 1,8 miljonist tšuvassist koduvabariigis alla poole….

Ilm on endiselt soojapoolne, hetkel näitab -8, aga ettevaatavalt on siiski lootust ka madalamaid temperatuure nautida. Vaatasin olukorda Hatangas:

Kõige hullem polegi, kui just tugevat tuult ei juhtu puhuma….)

Siiani suhteliselt tasane ja metsane maastik hakkab tasapisi muutuma lainelisemaks. Ja metsa asemel annavad tooni paplirividega eraldatud tohutusuured põllud.

Nagu juba mainitud sai, siis tanklad on muutunud vägagi kaasaegseteks. Ka tualetid on nendes täiesti kasutatavad. Õnneks ei pea rohkem traditsionaalse stiili austajad samuti kõvasti pettuma, sest ka nendele on mõeldud. Ühte sellist saavad ka meie soovijad klaasipesuvedeliku lisamise pausi ajal testida.

Ööbimiseks valime väikse söögikoha parkla peale Tšeboksarõt.

Kell on pool üksteist Moskva aja järgi ja ilm on väheke jahedamaks kiskunud, nii 12 miinuskraadi peale. Näljasemad lähevad õhtusööki nõutama:

Saledama joone hoidjad panustavad rohkem hommikusöögimenüüle. See pole küll just meie veovalem, mis menüüd ehib,  aga loodame et meid siiski nälga ei jäeta..

Igaks juhuks otsime ka selle koha üles, kus kuningas jala käib.

Arvestades suhteliselt aeglast edenemist ja mitmeid viivitusi, koguneb tänase päeva kilomeetrilugejale suurepärane tulemus – 750 kilomeetrit! Omskini jääb veits üle kahe tuhande..

Väljasõiduks on plaanitud kell kaheksa.

29 jaanuar. Tšuvaššia – Uuralid

Kella seitsmest hakkab valgenema. Vaatamata trassil pidevalt toimuvale liiklusele ja selle tekitatud mürale maitses uni hästi. Nagu ka hommikusöök. Poole kaheksaks on kogu kamanda juba kohvikus. Valik  menüüst:

Söögi kõrvale pakutakse ka meelelahutust ja uudiseid. Viimased annavad teada, et suur osa Venemaast ägab lumeuputuse käes. Nostalgilist lumesadu saab ka nostalgilisel  teleriekraanil vaadata:

Kokkulepitud ajaks oleme juba liikumas. Veel viimane pilk ööbimiskohale, nüüd juba valges:

Edasi liigume peatselt algava Tatarstani poole. Tee on hea ja paremaks läheb

Viimane suurem asula Tšuvassias on Tsivilsk

Tatarstanile on iseloomulikud avarad maastikud laugete orgude ja mägedega. Lund on samuti, aga mitte silmatorkavalt palju. Edeneme jõudsalt.

Poole kümne paiku jõuame Volga jõeni. Sillale sõidul asub ГАИ, esitame neile siis liiklemiseks vajamineva dokumentatsiooni a- st o-ni. Kõik osutub määrustepäraseks ja saame loa liikuda sillale

Möödunud Tatarimaa pealinnast Kaasanist, on suund Naberežnõje Tšelnõ peale. Teed on siin traditsiooniliselt keskmisest paremad. Tatarlastel on Venemaa poliitilises süsteemis kõikidest teistest föderaalsubjektidest pisut erinev positsioon, sest neil on õige natuke ka reaalset iseotsustusõigust, erinevalt kõikidest ülejäänutest, kelle puhul sellised asjad on puhtalt formaalsed ja paberil. Arvatavalt jääb siis mõni protsent rohkem ka raha koju, millest jällegi osa on teedesse pandud

Sildid teedel on samuti kolmes keeles, kusjuures esimene on kohalik keel, seejärel alles vene ja inglise keel

Et tee on lai ja lund palju siis käib teehoole järgmise skeemi kohaselt: linttraktor lükkab valli meetrit viis sisemaa poole ja sahk teeb niiviisi vabanenud pinna puhtaks.

Järjekordne tanklapeatus saab teoks enne Tšelnõd. Seda on juba pikalt oodatud, sest sotsiaalne tellimus sooja ja mugava wc järele oli pikalt täitmata. Lõpuks selline võimalus avaneb Lukoili tanklas.

Paneme oma haagise ka kokku…)))))

Enne suuremaid linnu ja jõgesid on endiselt alles ka politseipostid.

Jõgi, mida ületama hakkame, on Kaama ja selle derivaat on teada- tuntud veokas KaMaz. Sild on multifunktsionaalne ja toodab ka elektrit

Järgmine haldusüksus marsruudil on Baškortostan ehk lihtsalt Baškiiria, pealinnaga Öfö, rohkem tuntud Ufaa või Ufa nime all. Öfö on Paldiski sõpruslinn, kus elab üle miljoni inimese. Enamiku suurlinnade ümber on õnneks ehitatud transiitliikluse jaoks ringteed ja see lubab linnaliikluses aega mitte kulutada ning kiiremini reisi sihtpunkti liikuda.

Baškiiriasse jõuame kella kahe paiku, aeg teeb samuti hüppe ja kohe kahe tunni võrra edasi. Seega on ajavahe Eestiga nüüd +3h

Videvikus jõuame Öfö lähistele ja magame maha tasulisele teele sattumise. Peale väikest amdmevahetust süsteemihalduritega määratakse meile teemaks. Kolme auto peale a 5000 kohalikku raha. Viin läbi väikese privaatse vestluse ühe kaastöölisega ja summaks saab ümmargused sada eurot. Et asi ikka selge oleks, küsitakse pärast vahendite liikumist igaks juhuks üle, et palju see ka kohalikus vääringus teeb….

Peale vahejuhtumit tekib kohe paljudel soov tualetti külastada. Jätkates teemat sansõlmedest, siis nüüd jõuame kolmanda tüübini: tasuline wc. Hinnad ja kvaliteet sellistes asutustes varieerub ja ei pruugi üldsegi omavahel korrelatsioonis olla. Hetkel kasutadaolev maksab 10 rubla

Samas saab ka kohe ennast puhtaks küürida, aga kuna meil Omskis pikem boxipeatus ees ja olukord veel väga hull ( loe: lõhnav) ei ole, siis keegi pesema ei lähe

Et kohe kõrval on kohvik, siis allume ka kiusatusele üks söömaaeg teha.

Kohvik osutub meeldivalt puhtaks ja hoolitsetud kohaks koos väga isuäratavate roogadega menüüs. Kiusatusi neile, kes sooviksid kaalu kontrolli all hoida, on palju…

Minu osaks saab salat “Весна”, ehk siis “kevad”, mille koostisosad on peale köögiviljade veel keedetud vutimunad.

Ja põhiroaks lambalihaga hartšoo supp, mis osutub tõeliselt maitsvaks. Kaasaarvatud sageli sellise lihaga kaasneva spetsiifilise kõrvalmaitse puudumine.

Ka teiste tellitud eined näevad isuäratavad välja:

Magustoiduks saab osta Läti jäätist. Huvitav kuidas selline toode sanktsioonide poliitikaga kooskõlla läheb? Jätame igaks juhuks ostmata..

Ja ongi kiire 45 minutit kestnud tualetipeatus läbi ja kimame edasi

Viimane administratiivne üksus kuhu täna jõuame, on Tšeljabinski oblast. See on seotud Uurali mäestiku ületamisega. Aeg-ajalt hakkab taas lund sadama.

Jalasirutuspausi ühendame teeäärse kaubandusvõrgu külastamisega. Põhilised äriartiklid on kõikvõimaliku disainiga koduse metsakohina tootmise aparaadid. Ja siis kõikvõimalikku vajalikku või ka vähemvajalikku nänni ja suveniire.

Sooritame meiegi mõne ostu

Kuigi Uuralid on vana ja lauge mäestik, ilma teravate tippude ja järskude tõusudeta, siis liikumine pole siiski see mis lauskmaal. Ajutine lumesadu ja pimedus annab ka oma osa, aga isegi vaatamata haagistele liigume rahuldavalt. Et on üsna hiline aeg, siis paljud rekkad on juba pausile läinud ja liiklus mitte häirivalt tihe.

Ööbimiseks vaatame hotelli ja kohvikuga parkla Bakali asulasse suunduva mahapöörde juures.

Parkimine on tasuline ja üks rekkakoht maksab sada rutsi. Vaatamata sellele, et meie kolm autot koos haagistega üksteise sabasse pargitult oluliselt rohkem ruumi ei võta, siis maksame siiski 3×50.-

Viskame veel pilgu peale sellele kohale, kus hommikusööki saama hakkab, mõni teeb ka testostusid

Ja edasi juba tuttu. Kilomeetreid kogunes suurepärased 900!!

30 jaanuar, kolmapäev. Uuralid – Omski oblast

Kõik on üleval ja sööklas juba enne kokkulepitud aega. Ja seda vaatamata kella keeramisest tekkinud ajavahele. Ilmselt on siin oma osa ka sellel, et keskkond oli suhteliselt mürarikas – aeg ajalt ikka mõni rekka ennast käivitas.

Poole kaheksa paiku asutame minekule. Et raskemate teeolude tõttu on kütusekulu suur, siis Alexi auto, kui antud tingimustes kõige janusem, saab ööbimiskoha kõrval olevast kenast looduskividega kaunistatud tanklast lisaportsu diislit.

Kella üheksa paiku ületame Euroopa-Aasia piiri, mis minuteada peaks jooksma kokkuleppeliselt piki Uurali aheliku tekitatud veelahet. See sümboolne piir on trassil ka vastavateemalise obeliskiga tähistatud, aga sõidame peatumata mööda.

Temperatuur on hakanud samuti kiiresti langema ja ca. 100 km enne Tšeljabinskit näitab juba -15,5 C.

70 km enne linna saab vahelduseks ka neljarealist teed maitsta.

Ja teemaksu kogujad ka kohe platsis…)

Tšeljabinskist saab samuti lõuna poolt linna ümber sõita ja edasi viib tee juba Kurgaani oblasti poole. Ilm on pilves ja mõne kraadi võrra soojemaks läinud. Lund on üllatavalt vähe.

Järgmised ca poolteist tuhat kilomeetrit on üsna monotoonne maastik. Kasesalud lagedamate aladega vahelduvad soolakute ja soolaste või vähesoolasema veega järvedega.

seega jääb aega autos kaasavõetuga maiustada:

Poole kaheteistkümneks jõuamegi Kurgaani oblastisse. Hakkab sadama ja tuiskama, aga sadu pikalt ei jagu

Ka siinkandis on ametnikud tulnud kena talveilma nautima:

Töötavad teehooldemasinad:

Järjekordne tanklapeatus Rosneftis

Poole kolme paiku möödume oblastikeskusest Kurgaanist

Sildid räägivad, et Omskini on veel 550 km

See aga konksuga küsimus. Trass Omskisse läheb läbi Petropavlovski, see aga asub Kasahstanis. Tegelikult võiks ka niiviisi sõita, sest eesti passiga on see riik viisavaba, Venemaaga aga tolliliidus, mis tähendab, et ka autot ei peaks vormistama. Küll aga ütleb kogemus, et formaalsustele kuluv aeg ei ole õigustatud ja otstarbekam on ringi sõita. Seega jääb veel ca 650 km.

Ei, see auto ei ole järjekordne kiiruskaamera. See skanneerib veoautosid, et tuvastada teemaksu maksmise kohustuse täitmist. Selle süsteemi nimi on “Platon”

Värviline aknapesuvedelik kojamehi disainimas:

Hetkel läbitav teelõik Kurgaanist ida poole on vähese liiklusega ja vaatamata mõningale langusele teekatete kvaliteedis, kenasti sõidetav. Asfalt on suisa kuiv.

Mõne aja pärast peale Kasahstani ümbersõidule pööramist teeme tehnohooldepeatuse. Kristo autol on kütuse kättesaamisega probleeme ja filtrid lähevad vahetusse.

Niisama ei löö peatuse ajal keegi aega surnuks, igaüks teeb ikka midagi…:

Et vahepeal haagiseid vahetada saaks, proovime kas Raidi autol ka tuled põlevad, aga tutkit, hoopis pistikud ei sobi. Vaja üleminek hankida

Kuna eelpool loetletud tegevused toimusid kohvikuesisel platsil, siis vormistame ka hilinenud lõunasöögi.

img_8238.jpg

Õues on just pimedaks läinud, kui jõuame Tjumeni oblastisse. Mitte et sellest ka akna taga midagi muutuks. Alanud on küll pinnatuisk, aga olen üpris veendunud, et see ei ole regioonipõhine

Kiire tankimine ja edasi.

Nüüdseks on meile natukene infot kogunenud selle kohta mis meil olemas on ja mida pole. Lihtsam on sellega, mida meil on, sest et tegelikult pole meil midagi. See puudutab siis igat masti propuskeid ja razresenjesid. Ja prognoosid on sellised, et Vankori aladele sõitmisel sõltume ilmselt KПП töötajate armust, kes võivad tõkkepuu üles tõsta, aga võivad ka mitte tõsta. Sarnane on olukord Norilskiga, mis ei ole küll piiritsoon, aga hoopis suletud linn. Ka selle sisenemise luba meile enam kuskilt ilmselt ei paista. Kõige tõsisem on olukord Hatanga ja Tšeljuskini lubadega. Seda esimest meile siiamani ikka lubatakse, aga näinud pole seda veel keegi.. Teist aga enam ei lubatagi. Info, mida erinevatest allikatest ammutame, on samuti väga vastuoluline. See puudutab piiritsooni lubade, piiritsooni enda ja seal käitumise teoreetilisi ja praktilisi aluseid. Teooria ütleb, et ilma propuskita piiritsoonis viibimine on administratiivõigusrikkumine trahviga kuni 1000 rubla. Sellest lähtudes poleks nagu üldse mingite lubadega jändamist vaja. Elu on näidanud siiski, et on ka muid tõlgendusi. Teine asi on see, kui propuski puudumise tõttu lihtsalt mõni tõkkepuu suletuks jääb ja ots ringi tuleb keerata.

Positiivsema poole pealt saab teada anda, et aktiveerisime edukalt oma satelliittelefoni SIM-kaardi ja saime kontaktandmed, kuskohast saame kütust Taimõri järvel ja veel mõningates strateegiliselt olulistes punktides.

20.30 jõuame Omski oblastisse. Ja aeg peaks tegema hüppe tunni võrra edasi, seega siis ajavahe Eestiga +4h. Vahepeal on taevas selgemaks läinud, tähed siravad, jahedat on 16 kraadi jagu ja langeb.

Ööbima jääme ca 200 km enne Omskit suures trassikompleksis, kus rekkaparkla, autovaruosade pood, juuksur kui ka motell ja kohvik. Viimases teemegi kiire õhtuse briifingu ja arutame päevakajalisi teemasid.

Kilomeetreid koguneb täna 942.

31 jaanuar, neljapäev. Omsk

Hommikuks on jahedat juba ligi -25 C . Toitlustame endid ja kümme enne kaheksat oleme juba stardivalmis

Kristo auto vajab siiski kütusefiltri vahetust. Eile sai umbes jämefilter välja võetud aga ilmselt tuli paagist ikka veel mingit sodi, mis peenfiltri kah umbe ajas. Põhjus ilmselt selles, et auto liiga kaua seda reisi ootama pidi. Lisapaak sai kodus puhtaks küüritud aga põhipaak mitte.. Peale uue filtri installeerimist probleem laheneb.

Kui siinmail lapsed miinus kahekümneviiega kooli ei peaks minema, siis nad talvel ei saakski kooli))

Päike tõuseb, tõotab kena ilma. Teedel on pinnatuisk.

Omskis on planeeritud garaažipeatus ja et niikuinii juba ilm külm ja teed puhtad, siis otsime autopesula, endal puhta autoga mugavam opereerida ja ei reosta ka Aleksei garaaži.

Alexil annavad ka mõned rehviluku poldid alla , seega on tegemist kombineeritud peatusega

Autod puhtad, on järgmine probleem, kuidas pesulast välja saada. Pesula uksed on kinni jäätunud ning kohalikel on tükk tegemist, et need avada ja meid välja lasta…))

Kella üheteistkümneks jõuame Omskisse

Vaatamata külmale ilmale kütab päike läbi klaasi, nii et palav hakkab.

Omski galerii:

Aleksei juurde jõudnud, toimub optimeerimise eesmärgil seltskonna jagunemine. Mina lähen kõigepealt lõpule viima tehingut öömajaga, Alexi auto saab kanali peale ja Alex koos Kristo ja Iljaga lähevad jääkarude peleteid otsima.

Korter on kolmetoaline, kahe sansõlmega ning täisvarustuses, seega rahuldab meie soove ja ootusi täielikult.

Korteri pealt tagasi, liigume koos Kalle, Raidi ja Väintsiga jahi ja kalastustarvete poodi, et Kalle vastavalt klimaatilistele oludele riidesse panna

Kogu reisigrupi poolt väga sooja vastuvõtu saavad erinevad  raketid ja paugutid, millega meid varsti pidevalt ümbritsevaid karukarjasid saab  laiali ajada… Ostetakse neid nii palju, et need poodidest, mida külastame, suisa otsa saavad ja kogu potensiaalne ostusoov osaliselt rahuldamata jääb..

Kalle aga saab riidesse pandud.

Et erinevate konsultatsioonide tulemusena on selgeks saanud kolme haagisega sõitmise negatiivsed jooned, siis kraabime meie kokkupandava käru detailid välja ja jätame siia paremaid aegu või kojusõitu ootama…

Kokkuleppeliselt siis veetakse haagiseid edaspidi roteeruvalt.

Aleks ja Rainer modifitseerivad oma rattalukkusid, et pidurdada poltide purunemise tempot. Selleks otstarbeks kuluvad marjaks vanad kiilrihmad, mis  leiavad koha luku välisringil.

Õhtu kella seitsmeks reserveeris Aleksei meile õhtusöögilaua, selleks ajaks on vaja oma toimetustega ühele poole saada.

Päris kõik plaanitud tegevused siiski valmis ei saanud, enne tuli õhtusöögiaeg kätte. Aga homme hommikul saab jätkata.

Delikatessid viivad suisa keele alla…:

Selliste maiustustega tegelemine venitas õhtu päris pikale..

01. veebruar, reede. Omsk – Barabinsk

Kella kaheteistkümneks vabastame korteri.

Ebameeldiv üllatus on see, et meie auto ei soovigi käivituda, kuigi külma on ainult -25. Öösel olla küll natuke ka jahedamat olnud. Peab lisasoojust andma:

Rait ostab endale uue talvejope, vana jope lukk keeldus koostööst. Toimub see ost suure valikuga jahi-kalaasjade poest aadressiga Žukovi 51, mida mäletasime eelmisest Omski visiidist kui ühte parimat omataoliste seas.  Eile käisime seda poodi  spetsiaalselt otsimas, aga kuna aadressi täpselt ei mäletanud, siis ei leidnudki üles. Täna aga pooljuhuslikult sattusime just siia..:

Veel on tarvis raha vahetada. Selleks liigume internetist tuvastatud soodsaimat kurssi pakkuvasse finantsasutusse. See on tõsine ettevõtmine, kupüürid vaadatakse kõik ükshaaval üle nii ühelt kui teiselt poolt ja ca 20% praagitakse välja. Lisaks täidetakse mitmesuguseid pabereid ja tehakse hunnik koopiaid dokumentidest. Lõpuks saan rublad, nagu mingi hingeõnnistuse, kätte. Rait juba jõudis ukse peale vastu tulla ja muretsema hakata, et mis toimub..

Raidi autol saab ka kärupistik ära vahetatud ja nüüd on võimalik haagiseid vahetada.

Kella poole neljaks oleme viimaks valmis liikuma asuma.

Tangime linnast väljasõidul Gaspromneftis. Müüjanna tunneb huvi, et kust tuleme. Kui kuuleb, et Eestist, siis rõõmustab: temal vanaema eestlane ja vanaisa lätlane. Viisakusest jätan pärimata, et kelleks ta ise ennast peab..

Omski oblastis, nagu ka eesootavas Novosibirski oblastis on läbi aegade eestlasi elanud. Küll tuldi siia tsaariajal vabatahtlikult paremat elu otsima ja küüditati nõukogude ajal. Eks osa sellest rahvast ja nende järeltulijatest ela siiamaani siin. Jaanus Piirsalu soovitas meil Konovalovost läbi sõita, kus veel väga head eesti keelt pidi kuulda saama. Et aga kohale jõuaksime juba pimedas ja aega pole ka raisata, siis jätame selle külastuse vahele.

Tee on ideaalne, külma -27 C, taevas selge. Ilmselt öösel langeb temperatuur veelgi.

Juba hämardub kui peatume söömiseks

Öömaja hakkame otsima juba traditsiooniliselt kella kümne paiku. Saame sõita täna 366 km ja maandume Barabinski lähedal.

Selle sõidu jahedarekord ilmselt purunes, kui termomeeter näitas -37,1 C

Et hommikul oli juba käivitamisega tõrge, siis jätame igaks juhuks autod tööle.

Organisatoorse poole pealt veel niipalju, et kuna täna on reede ja endiselt pole meie lubadest mingit infot, siis on ka selge, et originaale me enam ei näe, isegi kui need kuskil välja peaksid ilmuma. Sest väljastatakse need meile teadaolevalt hoopis Murmanskis, siis postiga Moskvasse ja sealt lennupostiga meile järele. Mõtet oleks see aga omanud ainult Krasnojarski puhul. Kuna Krasnojarsk paistab juba homme, nädalavahetusel aga ei toimu propuskite vallas midagi, siis saame loota ainult elektroonilisel kujul saadetud lubadele. Kõige kriitilisem on Hatanga luba, sest kui meid sealt läbi ei lubata ja tagasi kästakse sõita, on kogu üritusel kriips peal. Samuti on meil seal vaja tankida ja sellega kulub aega, nii et suurt lootust pole ka varjatult läbi lipsata. Norilsk ja Vankor on juba nö. tagasiteel ja reisi õnnestumise seisukohast nii printsipiaalselt suurt kaalu ei oma.

02 veebruar, laupäev. Barabinsk – Atšinsk

Uni läinud juba poole seitsmest ja läheme hommikust sööma.

Alex ja Rainer ühinevad ka varsti, aga kolmandast autost pole veel 10 min enne kaheksat kippu ega kõppu.

Põhjus selgub varsti, nendel kõigil kellad lihtsalt veel eelmises ajavööndis..

Päikesetõusul saame termomeetrile näidu -42,4 C

Enne Novosibirskit muutub trass neljarealiseks ja taaskord magame teemaksukogujad maha. Sellise tähelepanematuse eest saame natuke noomida.

Aga Novosibirski juures oleme keskpäeval, päike kõrgel ja on õhku ka kütnud, nii et õues juba “soe” , nii ca -32

Teeme järjekordse tanklapeatuse, seekord Lukoilis, mis selgub, et polegi see päris õige sibulaõli, vaid mingi ooo “Olümp”. Loodetavasti vähemalt kütus on õige.

Soovijad saavad ka ihu kergendada

Endiselt on aknataga valdavalt kasesalud:

Sellised on mõned näited liikluskaameratest Venemaa teedel:

Sellina aga Baaba-Jaga kodu..

Veel üks Eestiga seotud asula tee ääres

Madalad temperatuurid teevad oma töö. Kuigi oleme kõik koos tankinud, siis kuna Kristo autol puudub tagasivoolu soojendus, annab see tema autol kõige esimesena tunda. Võib-olla on süüdi ka liba-Lukoil. Filter parafiini täis ja vajab vahetust:

Tuisutõkked Novosibirski – Kemerovo vahel

Poole kolme paiku jõuame Kemerovo oblastisse

Siin asub kuulus kivisöemaardla Kuzbass

Kiire amps ja edasi!

Tiba enne nelja jõuame Kemerovosse

Üllatavalt vähe on linnas liiklust, aga eks täna ole laupäev ka.

Linnast saame kiirelt ja valutult läbi

Maastik hakkab lõpuks põnevamaks ja reljeefsemaks muutuma. Metsas on näha esimesi lehiseid, nulgusid ja seedreid

Mõni hetk tagasi saime ka värsket informatsiooni Moskvast põletavate päevakajaliste teemade kohta. Nimelt olla nüüd selgunud, et see olulisim paber, propusk Hatangasse, küpseb valmis esmaspäeva lõunaks. Murmanskis. Seejärel pannakse posti ja 24h pärast peaks väärt dokument Moskvas olema. (Minu arvates väga optimistlik hinnang). Kuna parimalgi juhul ei jõuaks see paber Krasnojarskisse ( sinna käivad lennukid igapäevaselt, mujale ilmselt poleks mõtet üldse saata) enne järgmise nädala lõppu, siis lepime kokku, et Moskvas need skanneeritakse ja saadetakse meile meilile, et need siis kuskil välja printida saaksime. Ikkagi parem variant kui mitte midagi. Ja seegi siiamaani ainult teoreetiline. Ahjaa, selline pisiasi veel, et raha tuleb juurde maksta ja muudest lubadest pole mingeid uudiseid.

Vahepeale ka mõni meeleolukas pilt liiklusest:

Videvikus jõuame Mariinskisse. Kristol hakkab auto laadimistuli põlema ja jääme bussipeatusesse sunnitud peatusele põhjusi välja selgitama.

Tuli kustus ära ja viga jäigi mõistatuseks.

Aga tavaliselt asjad iseenesest korda ei lähe. Teisel pool Mariinskit peame juba täkujuhtmed välja kraapima

Et käivitudes käitub auto normaalselt, siis otsustame teed jätkata kuni võimalik, et hommikul valges siis juba kotermanni jälgi ajada.

Kemerovo oblastiga vahetus märkamatult ka kellaaeg, see nüüd Eestist 5 h eespool.

Krasnojarski kraisse siseneme veerand üheksa paiku.

Aleks on ees ära sõitnud ja leppisime kokku, et Atšinskis KNP tanklas saame kokku, et koos tankida. Aga selleks et sinnani jõuda pidime veel igaks juhuks natuke peale tankima. Esimene katse ebaõnnestus, kuna tanklamüüja ütles, et ärge siit tanklast küll ostke. Diisel ainult -20.

Järgmine tankla, Texaco, müüs vajaliku kütte, see pidavat -35 olema.

Atšinskis tangime kõik paagid täis. Krasnojarsknefteprodukti tanklas müüdav diisel maksis 50.80 liiter ja pidi sertifikaadi järgi olema kuni -45, müüjaproua aga kinnitas, et kestab vabalt ka -50. Elame -näeme.

Et kell juba kümme läbi, siis pikalt enam ei sõida ja jäämegi Atšinskist väljasõidule ööbima. Raidil on jalg paiste läinud, ravitseme veel seda.

Täna tuli kena sõidupäev, ca 933 km. Et ilm on soojemaks läinud, külma alla kolmekümne, siis võtame kaalutletud riski ja jätame auto seisma. Alexil kõrval jääb käima, saab abi anda kui vaja..

Mõne aja pärast otsustame ikkagi auto käivitada ja nii ta töötabki öö otsa. Kristo auto rahvas kasutab võimalust ja magab kõrvalasuvas hotellis.

03 veebruar, pühapäev. Atšinsk – Krasnojarsk – Tuluni ümbrus.

Kohvik peaks olema avatud kella seitsmest, aga kohvikuemand jääb natuke hiljaks. Aga mitte palju ja kui juba kohal, siis teenindab meid nobedalt. Hotelli ja kohviku ruumid on värskelt remonditud ja annavad kõigile võimaluse nautida puhtaid sanitaarruume..))

Olen ise eile väikse nohu üles korjanud ja alustan päeva ravijoogiga, Raidi koib kah parem, aga siiski mitte terve.

Aga et jalg rooli taga paremaks ei saa, siis tuleb vahepeal kirjutamisesse paus teha ja ise rooli istuda.

Siht on Krasnojarsk ja Lenta nimeline supermarket. See peaks olema enam – vähem viimane suur ja soodne kaubanduskeskus meie marsruudil ja siin plaanime sooritada viimased ostud järgnevaks etapiks.

Ühtlasi käime apteegis ja Rait saab veel ühe lisajala kargu näol.

Et on pühapäev, siis rahavahetus ei laabu, jätame selle Mirnõisse ja lahkume linnast.

Ületame Jenissei, mis allpool hüdroelektrijaama tammi on pikalt jäävaba ja aurab kui põrgu.

Ilm on pilvine, soojemaks on ka läinud, temperatuur kõigub 26-28 miinuskraadi vahel ja kohati sajab mingit imepeent härmatist ja on pinnatuisku.

Loodus on mitmekesisemaks muutunud.

Järgmine asula on Kansk

Kohustuslik leenin ikka ka platsis

Krasnojarskist väljasõidul pidasime maha debati marsruudivaliku osas Bratski suunal ja jõudsime konsensusele, et sõidame mööda suurt trassi läbi Tuluni, mis on küll paarsada kilomeetrit pikem kui Taišetist piki BAM-i minna, aga ilmselgelt kiirem. Teine variant oleks olnud kas kohe Krasnojarskist põhjapoole sõita kuni Angara jõeni, või siis Kanskist üles samuti Angarani ja siis ida poole suunduda, et hiljem juba kaarega tagasi kagu suunas Bratskisse jõuda. See marsruut oleks küll kõige nauditavam looduse ja vaatamisväärsuste poolest, aga ilmselt ka kõige aeganõudvam ja aega kulub meil tõenäoliselt varsti  hoopis ühes teises kohas ja ka eesmärgid seekord vähe teised…

Pärastlõunane söögipaus saab teoks Nižni Ingaši nimelises asulas

Sellega seoses on ka väike vahejuhtum, kus Rait ei tee vahet UAZ-l ja Aleksi autol ning arvates, et Aleks juba mööda sõitis, annab viimasele juhtnöörid ümber keerata ja tagasi sõita. Aleks aga pole veel siiani jõudnudki. Õnneks saame eksitusele õigel ajal jaole ja suuremat jama ei teki.

Et külmetusnähud ei taha taanduda, tuleb kasutada tugevamaid mõjutusvahendeid

Korraliku kompleksi juurde kuuluvad ka järgmised kõrvalhooned:

Asulas endas asub kena jääskulptuuride park ja tagasihoidlik leenini büst administratsiooni ees

Jääb veel tankida. Seda asume läbi viima Rosnefti tanklas. Mingil kummalisel põhjusel voolab kütus nii aeglaselt et kolme autosse nii nelja ja poolesaja liitri laskmine võtab ligi tunni aega (!). Loodetavasti mitte sellepärast, et küte on s***. Vähemalt kinnitati kassast temperatuuri -39 talumist..

Kogu see tankimise jama + see, et jõudsime Irkutski oblastisse, kus kell taas tunnise hüppe tegi ( Eestiga nüüd +6h), on päeva õhtusse veeretanud ja ca. 50 km enne Tuluni keerame teeäärsele parkimisplatsile ööbima.

Suhteliselt soe ilm paneb katsetama Raidi kaasavõetud langevarju koostöös Omskist saadud ideega suunata eberspächeri heitgaasid toruga mootori juurde, et siis proovida ööseks mootor välja lülitada. Hommikuks lubab küll taas krõbedaid kraade…

Vaatame veel hommikusöögi koha üle ja läbematumad teevad kohe ka kaubaproovi ära:

On ka, millest valikut teha:

Kilomeetreid kogunes täna 782. Homme on viimane transiidisõidu päev plaaniga jõuda Ust-Kutist algavale zimnikule.

04 veebruar, esmaspäev. Tulun – Ust-Kut – Verhnemarkovo

Ei tea , kas see on nüüd tänu langevarjule, karterile puhuvale soojale õhule, -45 diislile, natuke soojemale ilmale või lühemale seisuajale kui Omskis, aga hommikul läks auto plärtsust käima. Tõenäoliselt on siin mitme teguri koosmõju mängus. Kristo auto töötas öösel, Alexi oma aga mitte, kuid käivitus samuti probleemideta.

Hommikusöök on maitsev, võtan pelmeenid, kuna need olla kohapeal tehtud.

Kohviku kvaliteeti tõestavad ka mitmed tänukirjad seinal:

Liigume Tuluni poole, siin aga pöörame vasakule Bratski peale. Liiklust on vähe ja teel pole ka viga. Osaliselt on säilinud veel vanadest aegadest betoonplaatidest maantee, tuntud ka “betonka” nime all

Mingil hetkel muutub tee neljarealiseks. Arvestades liiklustihedust siinkandis, siis üsna pōhjendamatult..

Temperatuur, mis seitsme paiku hommikul oli -32, hakkab päikese tõustes langema. Enne Bratskit kôigub pikalt 37-39 miinuskraadi vahel, aga kui siseneme tihedasse uttu, tuleb uus külmarekord:

Bratskis ilm selgineb ja temperatuur annab järele.

Kristo auto aga taas tõrgub töötamast.

Väisame Rosnefti, Alex ja Kristo saavad mõlemad 80 l värsket kütet peale ja siis veel väike kõpitsemine Kristo auto kallal

Nüüdsest edasi hakkab kütte hind ainult tõusma. Kui siin tankisime veel 48.50, siis mõnes tanklas oli hind juba üle 55 rubla, Taimõril aga võiks oodata juba nii paarisaja rublalist liitrihinda..

Kallel õnnestub töö käigus oma jope küttega kokku teha. Ilmselt meelega, nüüd hea põhjus Omskist ostetud uue jopega eputama hakata..)

Bratskis tehtud tehnopeatusest ja kõikvõimalikest kütuselisanditest pole kasu ja juba Padunis, asulas peale Bratskit, kus asub kuulus hüdroelektrijaama pais, tuleb teha uus peatus. Teeme selle taaskord Rosneftis ja seekord siis läheb uus kütusefilter. Ilmselt tuleb neid filtreid Mirnõisse hulgi ette tellida

Seeaeg, kui Kristo kammib kohalikke autovaruosapoode, et ennast kütusefiltritega varustada, vaatame ka ringi

Nüüd tuleb teada anda, et järgnev kaks päeva reisijuttu on kirjutatud tagantjärgi, kuna kogu jooksvalt kirja pandud jutt kustus ühe õnnetu vale liigutuse tõttu jäädavalt…((

Üritame sõita paisu altpoolt vaatama, aga üritus lõpeb keelumärgiga, mida igaks juhuks eirama ei hakka. Aga selge on, et elektriga siin miskit tegemist on. Suisa mustmiljoon elektrivärgindust, kui klassikuid refereerida..

Kristol õnnestub osta ühe varuosapoe  kaks viimast kütusefiltrit ja saame edasi liikuda. Viimane pilk siinkandi huvitavale rõduarhitektuurile.

Paisu alla me ei pääsenud, küll aga sõidame tast üle

Betoonist pais on 924 meetrit pikk ja kõrgeimas kohas 124,5 m kõrge:

Elektrijaam sai valmis 1966 ja oli siis omataoliste seas maailma võimsaim. Tänapäeval on ta oma 4500 MW võimsusega Venemaal teine elektrijaam. Veel suurem on oma 5000 MW-ga 1971 aastal valminud Krasnojarski HEJ.

Edasi Ust-Kuti poole viival teel on liiklust hoopis vähem. Ja tee kvaliteet on kõikuv, kuivast asfaldist kuni libedate ja konarlike lõikudeni.

Kulgeb aga tee vaheldumisi BAM-ga

Vaatamata aktiivsele teehooldele

siis järsematel tõusudel-langustel ikka vahejutumeid esineb

Ust- Kutis alustame tankimisega. Siin asub viimane tankla moodi tankla enne Mirnõid, seega kõik mahutid triiki!

Alex oli ees ära sõitnud ja nüüd juba söögikohas meid ootamas. Selleks osutub usbekkide kohvik:

seega, sealiha siit oodata ei ole… See-eest aga palju muud nämmat.

Ust-Kutist edasi Mirnõisse on ainult talveperioodil sõidetav tee, mida on üle 1000 kilomeetri. Täna saab veel mõned tunnid edeneda. Temperatuur langeb kiiresti ja kui näit kukub alla -46, on Kristol taas aeg filtrivahetuseks.

Täheldame huvitavat asjaolu, et kõik liiklusmärkide ja teeviitade postid on lumest piinlikult lahti kaevatud …(?). Selle tegevuse eesmärk pole üheselt arusaadav..

Ööbimiskohaks saab kohvik-parkla ca 15 km enne Verhnemarkovot.

Et nüüd on ikka juba külmad ilmad, siis viimane aeg on kindad ja villased sokid katuseboksist alla laadida..)

Karmimad vennad saavad siin hommikusööki õues nautida…)

Katame auto nina kinni, aga mootori jätame tööle.

05 veebruar, teisipäev. Verhnemarkovo – Tžuna parkla

Uni maitses hea, autos oli meeldivalt soe, seda vaatamata akna taga paukuvale pakasele ja asjaolule, et kogu soe tuli töötavast automootorist, eberspächeri lülitasime välja. Hambapesu neljakümnekraadises pakases ja siis hommikust sööma:

On ka kodanikke, kes on nutikamad ja  leiavad soojemaid hambapesukohti…

Hämmastab, kui soojad on seest sedalaadi ehitused, seda vaatamata õues valitsevale ülimadalale temperatuurile,  lihtsatele akendele ja suisa mittesulguvale uksele..

Kõhud täis, käib veel kiire tehnoülevaatus. Kristo summuti saab kütusepaagi peale suunatud ja on lootus, et see meetod natukene kütuse temperatuuri tõstab.

Viimane pilk kohvikule:

Seejärel liigume edasi. Koidab ja temperatuur langeb kiiresti. Varsti on käes uus miinimum

Aeg-ajalt nõuab zimnik ikka oma

Teeme meiegi pirueti ja Kristol õnnestub see paar korda isegi haagisega

Et vahemaad on siin suured ja statsionaarsed tanklad puuduvad, siis kasutatakse seda asjaolu ära ka väikse privaatkütuseäri ajamiseks

Paraku on tooted ilmselt sertifitseerimata..

Vaatamata hõredale asustusele on ometigi taiga risti-rästi teid ja sihte täis. Õiget suunda aitavad hoida viidad

Aga need teed pole mitte niisama lõbu pärast siia tehtud, vaid ikka loodusvarade paremaks ekspluateerimiseks. Seetõttu enamik siin kohatavaid masinaid on suured rekkad ja rasketehnikat vedavad treilerid, sekka metsaveoautosid.

Aeg-ajalt  liigub ka vähemaid masinaid ja suisa sõiduautosid

Üks selline oskab tee kenasti lukku sõita. Ei pääse ise edasi ja paneb ka teised lõksu.

Loodusvaradest on põhiline ikka nafta ja gaas, mida probleemideta rahaks saab teha. Ja seda kraami paistab siin olevat

Kes kätt otse musta kulda sutsata ei saa, lepib metsamaterjaliga…

Mingil hetkel peatab meid üks tsisternauto juht ja tuleb rääkima. Hüppab kabiinist välja, plätud paljaste varvaste otsas ja palub meil viia kotike varuosadega eespool ootavatele masinatele, Scaniale ja Manile. Et tema auto täislastis ja seetõttu liigub väga aeglaselt. Loomulikult nõustume.

Peatuspaik Taeznõi

Autojuhid siinsetel teedel on kõvemast puust. Lisaks tavalisest raskematele oludele teedel on sõna otseses mõttes eluliselt oluline osata ka oma tehnikat rikkimineku korral korda teha

Kui üldiselt sellistel trassidel puudub mobiilside ja suhtlemine käib raadiosaatjatega või läbi satelliittelefonide, siis Nepa nimelises asulas tuleb korraks ka mobiililevi

Nepast väljasõidul ületame Nižnaja-Tunguska jöe, mis siin alles poisike ja paksu jääkaane all

Kedrovaja-nimelises peatuses on võimalik ka tankida. Selleks otstarbeks on suisa inspireeritud tankla. Laseme paagid jälle triiki. Hind soodne, 40 rbl liiter. Loodetavasti on ka hea kütus, lootust selleks annab asjaolu, et tangivad siin ka järjest kohalikud. Eelmisest triikitankimisest Ust-Kutis on kulunud Raidil 123 liitrit, Kristol haagisega 72 liitrit. Aleksile tangime 100 liitrit ja selgusetuks jääb, palju veel oleks mahtunud.

Teeme siinsamas ka söögipausi

Menüü, nagu tavaliselt, rikkalik:

Mina tellin uhaa lutsukalast. On ju veebruar ja lutsupüügi kõrghooaeg. Seega loodetavasti on tegemist värske kohaliku produktiga.

Et siiamaani pole meil õnnestunud leida kumbagi varuosasid ootavat autot, teame aga, kui olulised sellised asjad ootajale on, otsustame veel edasi sõita lootuses abivajajaid kohata ja ööbima jääme lõpuks pikalt peale südaööd Tžuna-nimelises peatuspaigas. Ka on siin mobiililevi ja isegi näpuotsaga internetti. Mida pole, on varuosi ootavad autod.

Ilm on pehmemaks läinud, külma alla kolmekümne pügala.

06 veebruar, kolmapäev. Tžuna – Mirnõi

Öösel poole nelja paiku saame kõne hr. Tšukovilt. Uudis on selline, mis ei lase oodata. Temal käes ja meil skänneerituna e-postis olla kauaoodatud Hatanga propusk. Seda lähemalt uurides selgub, et lahtris transportnoje sretsdva (transpordivahend) on lühidalt: нет ( eesti keeles: EI). Mida see praktikas tähendab, veel ei tea. Teine nüanss väärt dokumendi juures on see, et see lubab siseneda ainult с. Хатанга. Ka selle küsimusega tuleb veel tööd teha. Aga eks hommik ole õhtust targem ja saab veel mõne tunnikese magada.

Hommik

Öö otsa on sadanud härmatiselaadset lund ja on soe. Temperatuur kõigub -30 mõlemal poolel. Auto käivitus hetkega. Kuna magama saime alles poole kahe paiku öösel, siis tänahommikune väljasõit on plaanitud pool tundi hilisemaks, poole üheksaks.

Hommikusöögiks proovime kohapeal valmistatud pelmeene. 15 tükki neid maitsvaid ja toitvaid asju maksab 140 rubla. Saab nii puljongiga kui ilma.

Söögikoht ja pood, 2 1-es, näeb selline välja:

Kõrvallauas istuvad kaks jakuuti, kes omavahel räägivad kohalikus keeles. Minu käest uurivad aga vene keeles, et kui nemad tahaksid Eestisse tulla, siis mida selleks vaja oleks.

Et kõigil oleks võimalik orienteeruda kohalikel teedel, on ülesriputatud vastavasisuline kaart-skeem

Kui liikuma asutame, on juba valge. Selline on kohviku välisilme

Vahetan veel paar sõna paari teise kliendiga ja saan teada, et mitte ammu sõitsid siit põhja poole kaks Landcruiserit soomlastega, saadetuna “vesdehodist”

Huvitav oleks need kinni püüda, et nende plaanidest lähemalt teada saada

Zimnik on kena, taiga on silmipimestavalt ilus ja ilm meeldivalt pehme

Jõuame Svetka-nimelisse peatuspaika, kus leiame lõpuks ühe kahest otsitavast varuosi ootavast autost, nimelt MAN-i

Raidil õnnestub ka hommikune tualetikülastus, seda vaatamata vigasele jalale…

Siit edasi algab juba Jakuutia Vabariik, kellaaeg nihkub tunni võrra edasi ja kodumaaga on ajavahe nüüd +7h. See on ka loomulikult ainukene muutus, sest sõna “vabariik” tuleb siin mõista lihtsalt kui ilukirjanduslikku vormi, sisu ikka hoopis teine…

Talveteed, ehk kohalikus pruugis zimnikud, on teed nagu teed ikka, kõige juurdekuuluvaga: liiklusmärgid, kilomeetripostid jms. Ainult ДПС-i pole veel näinud

Kõige peamine suurem erinevus seisneb selles, et nad kevadel üles sulavad..

Kena lumine taiga paneb mõtlema, mislaadi tuisk siit üle on käinud, et ka puutüved niimoodi lumiseks saavad

Tõusudel-langustel on regulaarsete vahemaade järel liivakuhilad. Vajaduse tekkimisel nende leidmise hõlbustamiseks on need tähistatud vastavate sildikestega, millel tähed ПГМ. Selle lühendi lahtiseletamine meie teadurite grupil alles käib. Et asi ikka veel segasem oleks, siis leidub ka kuhjasid tähistusega ПГС.

Tänane ilm on olnud lihtsalt ideaalne. Päike kütab nii, et temperatuur on tõusnud juba üle -20 !

Autod, mis katki lähevad ja kevadeks korda ei saa, jäävad järgmist talve ootama. Aga tihti ilmselt ka igavesti siia..

Nüüd on tee ääres natuke nuputamist nutikaile: mõista mõista mis see on

(vastus: siin viidi läbi maa-alune tuumaplahvatus)

Veel üks kohalik transpordiliik:

Kella kuueks õhtul on selleks korraks zimnik läbi. Mirnõisse jääb veel ca 170 kilomeetrit. Mitmel pool põlevad gaasilondid reedavad , millega siin metsade ja rabade vahel tegeletakse

Jõuame Lensk – Mirnõi maanteele. Taevas tõmbub sumuseks ja tuleb imepeent lund. Õues juba pime ja endiselt “soe”. Kuna olime kokku leppinud, et saame esimeses kohvikus kokku, kohvikuid aga pole enam ühtegi teele ette jäänud, siis sisustame ooteaega mõne ampsuga..

Peagi on ka teised kohal

Kell üheksa õhtul oleme Mirnõis. Linna piiril saame tuttavaks uue reaalsusega kütusehindades:

Homseks on kohalikud offroad-klubi tegelased meie soovidele vastavad ettevalmistused teinud, aga täna jääme linnaservas asuvasse rekkaparklasse ööbima.

07 veebruar, neljapäev. Mirnõi.

Hommik on, arvestades asukohta ja kuupäeva, ilmselt rekordiliselt soe. Tõuseme kell 7, ( mitte küll kõik…)) ja termomeetri näit on -18 C.

Et parklakohvik avatakse kella üheksast, siis toitlustame end ise

Kella üheksa paiku kohtume vastuvõtjaga, taaskord on selleks Aleksei- nimeline härrasmees, kes kõigepealt viib meid meie majutuspaika kortermaja kaheksandal korrusel. Siin saame kiire kohvi teha.

Kõik leiavad endale voodikohad.

Nobedamad jõuavad ka sooja vee pakutavaid mõnusid kasutada.

Samuti ei sunni tualetitingimused eriti kiirustama

Aknast aga avaneb suurepärane vaade lasteaiale “Karlsson”. Tore nimi, palju parem kui näiteks “lenini-nimeline”, lasteaed nr. 126 vms.

natuke teise rakursi alt avaneb aga selline pilt:

Parasjagu toimub jäätmekäitluse transpordiga seotud etapi läbiviimine. Vaade ülalt.

Kella kümnest suundume asjaajamistele. Korteriperemees tuleb täpselt, aga Aleksei jääb veerand tundi hiljaks… On vahepeal autot vahetamas käinud.

Esimene peatus tuleb õlivahetus. Siin on ka Eberspächeri asjatundjad, loodetavasti Kristo saab oma probleemidele selles vallas abi.

Garaaž on tasemel, lausa lust vaadata. Ilmselt selle ilu kasutamine enam sellist rõõmsat emotsiooni ei tekita, vähemalt maksja poolele mitte….)

Iga asi omal kohal..

Garaažis saab isegi maitsvat kohvi

Soovime osta tagavaraks piduriõli, kuna pidurisilindrid jooksevad külmaga. Pakutakse Toyota originaali. Peame hinda 3500.- liitri eest meie eelarvet liiga kurnavaks. Seejärel antakse meile kingituseks odavamat, ilmselt siinkandis mitte eriti lugupeetud firma toodet…!

Uudised Kristo auto kohta ei ole kõige roosilõhnalisemad. Nimelt on keegi tema esisilda liitrite kaupa tavotti pumbanud ja nüüd tuleb suurem töö ette võtta, et juba tekkinud kahjusid hinnata ja vaadata mis olukorra päästmiseks ette võtta annab.

Lähme Raidiga linnapeale endale võetud kohustusi täitma. Rahavahetus sujub siinses pangas hoopis teises taktis. Kassatädi võtab meie Moskvas pikaajalise raske selektsiooni käigus väljapraagitud eurod, paneb masinasse, küsib veel, kas mingit paberit ka vaja on ja saanud vastuseks, et ei, ainult raha, teeb sahtli lahti, loeb vajaliku summa välja ja tehtud. Vot selline  on Tihookeanski pank!

Kella kaheks on kokku lepitud pressikonverents linnapea juures.

Kujuneb päris pikaks ja rahvarohkeks ürituseks mitmete erinevatest instantsidest osavõtjatega.

Lõppeb see üritus ühispildiga

Toimub see aga kõik linna keskväljaku kõrval, mida endiselt ehib kuusepuu

ja palju jääskulptuure

Loomulikult ei saa siingi läbi igale linnale siiamaani kohustuslike rekvisiitideta.

Ja kahtlemata asub see kõik lenini uulitsal

Peale sündmusi keskväljakul liigume garaaži tagasi. Autode tervis on prioriteet, seega tuleb ise toituda sellest, mida kätte saab..)

Väino pakub lahkelt maitsta oma matkaköögi eelistusi:

Samal ajal autod:

Õlivahetuse varustus:

Alekseiga sõidame nendega, kellel võimalik, linnaerskursioonile, mis algab linna sissesõidul oleva obeliski takseerimisega.

Seejärel teeme peatuse mingi muu taiese juures

Ja siis põhiatraktsioon, teemantikaevanduse 525 m sügavune auk.

Sama teiseltpoolt, vaateplatvormilt. Mastaabist saab aimu, kui vaadata ehitisi üle augu, need on üheksakordsed korrusmajad.

Sellest august on välja võetud 17 miljardi dollari väärtuses teemante. Tänapäeval käib aktiivne tegevus edasi, aga ainult šahtides. Ja miks ka mitte, kui pappi tuleb. Opereerib seda üritust ettevõte ALROSA, mis väidetavalt omab ligi kolmandikku maailma teemanditurust ja toimetab ka mitmes riigis Aafrika mandril.

Päevasel briifingul saime teada, et meie sõidusuunas Udatšnõist edasi on avastatud maardlad, mille varud ületavad kogu ülejäänud maailma teadaolevaid teemandivarusid. Maardla kasutuselevõtu ettevalmistused juba käivat…

Lõpuks on head uudised sellised, et kõik autod saavad ikkagi täna õhtuks korda. Ostame õhtuks pelmeene, et mitte linnapeale raha raiskama minna…). Sest pole päris selge kui suur see remondiarve lõpuks ikkagi tuleb

img_9086.jpg

Homme hommikul on plaan välja sõita kell üheksa. Erand graafikust on sellepärast, et hilisõhtuni remonti tegijad saaksid ka seda üüratut auku koiduvalguses üle vaadata.

08. veebruar, reede. Mirnõi – Udatšnõi.

Eileõhtune pelmeenisöömine venis päris pikale. Viimased sööjad Raineri ja Kristo isikus ilmusidki alles kesköö paiku.. Teatasid, et järgmises linnas, Udatšnõis, pidi samuti vastuvõtukomitee ettevalmistusi tegema…

Eile saime veel suhelda Moskvaga. Informatsioon on selline, et lisaks Saha (Jakuutia) territooriumil viibimise kohta igapäevaselt aru andmisele tuleb ühele kolmetähelisele organisatsioonile ka Krasnojarski krai piiritsoonis viibides iga viie tunni tagant oma koordinaadid edastada. Mis teeb meie plaanid mõnevõrra komplitseerituks. Mis puudutab transpordivahendite olemasolu puudumist sellel ainumal Krasnojarski kraid puudutaval propuskil, siis sellesse peaksime me väidetavalt suhtuma kui näpukasse. Elame – näeme, mida sellised “näpukad” meile maksma võivad minna…

Veel oleme paar õhtut proovinud helistada kontaktile, kes meid seal kaugel peaks kütusega varustama, aga seni pole ühendust saanud. Väga vajalik oleks, et õnn siiski pöörduks selles küsimuses meie poole..

Nüüdsest algab üks auk, mis on mõõtmatult suurem, kui siinne teemandiauk. See on leviauk. Ilmselt sporaadiliselt mingit levi ikka tekib, internetti aga tõenäoliselt peale Udatšnõid enam ei tule. See tähendab ka mõningast vahet postitustes.

Väljasõidu esimene peatus on tankimine. Selleks peame naasma linna sissesõidul asuvasse kui linna ainukesse korralikku tanklasse. Tegemist on rahvarohke ja toimeka kohaga:

Seejärel läheme Kristole auku näitama,

edasi aga juba sama teed linnast välja.

Tee Udachnõi poole on küll sirge, aga jääkonarustega ja kaunis libe, üle kuuekümne kiirus oleks juba liig..

Paarikümne kilomeetri pärast keerame vasakule, loomaparki, mis kannab nime  “Jakuutia elusad teemantid”.

Siin saab näha loomi, kes sellistes karmides tingimustes vastu peavad:

või isegi kaifivad neid olusid

Lisaks loomadele on siin ka ülevaade kohaliku rahva elust-olust.

Millesse on salamahti põimitud ka natuke võõraid värve ja ideoloogiaid…

Järgmine ja ühtlasi vist viimane asula enne Udatšnõid on Tšernõševski. Siin on Viljui jõele rajatud pais ja hüdroelektrijaam. Telefon levib samuti.

Edasi tuleb tükk tühja maad. Seda muidugi ülekantud tähenduses ja inimasustust silmas pidades.

Tegelikult on ilm ilus ja loodus lihtsalt silmipimestavalt kaunis. Et sõidame otsejoones põhja, siis paistab päike selja tagant ja niiviisi pole varje eriti näha ning valge lumi on kohe eriti valge.

Liiklusmärkide postid on siingi piinlikult lumest vabastatud. Möödume ka brigaadist, kes sellega tegeleb. Traktor sahaga ees ja Gazel karja labidaoperaatoritega järel.

Liiklust on minimaalselt, kõige rohkem kohtab kütuseveokeid. Aga valdavalt on tee tühi.

Metallmastid on lihtsalt võrratult härmas…)

On mõned sellised kohad millest võib oletada, et siin kunagi midagi toimus. Teele jääb siiski ka üks (pool)elus asula – Markoka

Pooled majad aga on varemetes, nagu väljatorgatud silmadega..

Õhtu lähenedes kisub taeva pilve ja hakkab puhuma lõikav tuul, mis muidu suhteliselt talutava temperatuuri, 26-28 miinuskraadi, teeb äärmiselt ebameeldivaks.

Kaheksast jõuame Udatšnõisse.

Linna piiril tullakse meile vastu ja saame sooja garaaži. Et Alexi auto maanteesõidu pöörded on äärmuslikult kõrged, siis soovib ta teha veel ühe õlivahetuse.

Saame teed juua ja arutame edasist plaani. Õnnestub ka redutseeritud hinnaga kütet tellida. Sest nüüdsest edasi ei ole enam mingeid tanklaid ega teid mitmeid tuhandeid kilomeetreid ja nädalaid. Esimene tanklamoodi tankla peaks tulema Norilskis. Aga kütusekulu suureneb nüüd drastiliselt. Seega kolmandik kütusehinnast maha saada teeb meie büdžetile ainult head.

Õli vahetatud, suunatakse meid restorani õhtustama. Antud juhul on selle koha restoraniks kutsumine õigustatud.

Ilmselt on mõistlik teha üks korralik õhtusöök laua taga ja taldrikutelt, sest sellist võimalust meil lähinädalatel enam ei tule.

Et öömaja eest küsitakse siin ebamõistlikku hinda, 2200 rutsi per nase, siis ööbivad kõik autodes. Pargime need garaaži juurde, kus ennem Alex õli vahetas. Asub see Nadjožnõi linnaosas. Hommikul kaheksaks tuuakse siia kütus, seejärel teeme linnaerskursiooni ja siis zimnikule.

Udatšnõi on asutatud 1967 aastal. 1974 aastal teostati siin tuumaplahvatus koondnimetusega “Kristall”. Ja seda kõigest 2,5 km asulast 98 meetri sügavusel. Pommi võimsus oli 1,7 kilotonni. Elanikke plahvatusest ei teavitatud (!). Plaanitud oli koguni 8 plahvatust, aga kuna juba esimesega läks palju asju nihu, nimelt paiskusid plahvatuse jääkproduktid maapinnale ja tekkis tugev reostus, siis projektist loobuti. Hiljem tekkinud lehter täideti ja nüüd peaks selle kohal olema kuni kahekümne meetri kõrgune sarkofaag. Homme peaksime seda ka nägema, peaks meile teele jääma. Päris imelik mõelda, et seisad tuumaplahvatuse epitsentris… Ilmselt ei ole väga tervislik seal kaua seista.)). Ette võeti kogu see jama ikka teemantite kaevandamise jaoks.

Hiljem, juba Hatangas kuulen Udatsnõi kohta veel sellist juttu, et nõukogude ajal plaanitud see linn katta hiiglasliku klaasist kupliga, mille all oleks aastaringi soe. Kupli vundamendi jäänuseid pidi olema ka praegu näha. Kahju, et selle projektiga kaugemale ei jõutud, päris huvitav oleks tulemuste kohta teada saada. Meenub, et üks selline jaburus peaks ka televiisoris seriaali näol jooksma. Ise küll pole vaadanud…

See asula, mis oli plahvatuskoha kõrval (Starõi Udatšnõi), on nüüdseks likvideeritud ja uus on ehitatud väheke eemale. Elab siin, 1987 aastal linnaks tunnistatud asulas, ca 12000 inimest.

09. veebruar, laupäev

Poole kaheksa paiku, kui proovime autot käivitada, on külma -29 kraadi. Tuul puhub ka kaunis tugev. Käivitumise probleemid tulenevad ilmselt sellest, et küte vajub ajaga tagasi. Esimese hooga filtritäis kütet põleb ära ja kui siis käsitsi juurde ei pumpa, auto ei käivitugi. Et aga käsitsi on võimalik pumbata, siis auto ikkagi võtab eluvaimu sisse.

Liigume tankima, mis toimub siinsamas lähedal 200 l vaatidedest akult käitatava pumba abil.

Seejärel tuleb auto alt nähtavale hommikune üllatus.

Edasised sammud siis sellised

Selgub, et härrad Mirnõi õlivahetuses olid unustanud vist õlifiltri kopsikule tihendi vahele panna…

Õnneks on perenaine abivalmis ja avab kohe ka oma autovaruosade kaupluse, et saaksime sobivat tihendit otsida. Kahjuks ei leia.

Seeaeg, kui Rait sõidab linna teise poodi, saame teed juua

Rainer demonstreerib kohalikku korra tagamise instrumenti:

Selline näeb päevavalges välja maja, kuhu eile oleks ööbima saanud minna. Asub see otse garaazi vastas.

See aga garaaž ise:

Linnast saab õige tihendi ja tänu sellele saab ka auto korda.

Edasised sündmused kuni 22. veebruari õhtuni said üles tähendatud suure põhjalikkusega koos mitmekülgse foto- ja videomaterjaliga, kuna kajastasid reisi seda etappi, mille pärast kogu üritus ette sai võetud. Ettenägematute sündmuste tõttu on kahjuks kogu see materjal nüüdseks hävinenud. Millised sündmused selle katastroofini viisid saab  taastatud ülevaatlikul kujul mälu järgi ja kaaslaste abiga. Lisaks väike ajarännak minevikku, põhiliselt 19 ja 20 sajandisse.

Kui kõik, mis puudutab tehnikat, on tehtud, siis suundume väikesele linnaerskursioonile. Alustame hommikusöögikoha otsimisest. Esimene valik on suletud.

IMG_1995

Arutame, mis edasi.

IMG_1996

Et Aleksil ei ole siinsesse kliimasse just kõige paremini sobivad jalavarjud, siis läheme külla kohalikule saapameistrile. Tegelikult küll kaupmehele, kes sellise kaubaga hangeldab. Elab ta kortermaja esimesel korrusel, mille koridorgi on omal kombel vaatamisväärne.

IMG_1999

IMG_2002

Aga et müüja väitel hakkab hooaeg lõppema (!?), siis saapaid enam ei ole, vähemalt mitte Aleksi suurust, ja ka mütsidega on “duuga”. Jääme tühjade pihudega.

Edasi aga viiakse, no kuhu siis ikka, õige, sõjamonumenti vaatama. Kuigi sõjaajal polnud siin veel ei kedagi ega midagi peale põdrakasvatajate. Aga see tähtsusetu nüanss ei sega kedagi…

IMG_2004

IMG_2007

IMG_2008

Mitte kaugele üle tee jääb Serafima Sarovski Kirik (церковь  Серафима Саровского), aga seda meid vaatama ei viida.

IMG_2003.jpg

Selle asemel väisame hoopis kaevanduse auks koostatud tehnikaväljapanekut.

IMG_5640.jpeg

Asub siin ju suurem teemandikarjäär, kui hoopis tuntum, Mirnõi oma. Siinse augu sügavus on 640 meetrit, Mirnõi oma mäletatavasti “ainult” 525 meetrit. Sellega kaasneb ka augu pindla suurenemine 1600X2000 versus 1170×1050 Mirnõis.

IMG_2026

Perenaine näitab veel oma tehnikaklubi garaazhi, mis väljast mittemidagiütlev,

IMG_2015

seest aga muljetavaldav.

IMG_2016.jpg

Proua ise osaleb võistlustel ATV-klassis. Respekt.!

IMG_2019

Kuna meie võõrustaja peab oma asjatoimetustele minema, siis edasi oleme juba omapead ja hakkame sättima edasisõidule. Tee äärde jääb maagi rikastusvabrik,

IMG_2023

veel mõni värvikirevatest kortermajadest

IMG_1992.jpg

ja siis juba suundumegi linnast välja. Vasakule mitte kaugele jääb kuulus “auk”.

IMG_2033.jpg

Sinna meid kahjuks, vaatamata kohalike palvele, julgeoleku eest vastutama pandud kolmetäheline organisatsioon ei luba. Töötav ettevõtmine ikkagi, äkki ajame veel taskud va teemante täis.. Teeäärt palistavad “tootmisjääkidest” turvaaiad.

IMG_2030.jpg

Kasutatud rehvid leiavad siinkandis muudki kasulikku rakendust. Näiteks sobivad nad ideaalselt torutranspordi paigaldamiseks .  Aga esmajoones teevad nad ikkagi oma tööd tehnika edasiliigutamiseks.

IMG_2036.jpg

Väljasõidul tekib väike navigeerimisviga, aga kiirelt saame siiski õige teeotsa kätte

IMG_2040.jpg

Mitte kaugele jääb ka eelpool jutuks olnud tuumaplahvatuse koht. Teeme siingi kiire peatuse.

IMG_2045.jpg

 100m kõrgusel epitsentrist seista on ikkagi kõhe, vaatamata kinnitustele, et kõik väga tervislik ja puhas on.. Muidu on ümbruskonnas palju loomade elutegevuse märke ja kõik kohad jälgi täis, siin aga lumekate puutumatu. Küllap ka sellest võiks üht-teist järeldada..

IMG_2043.jpg

Paarikümne kilomeetri pärast jõuame polaarjoonele. On see märgiline mõtteline joon ka siin tähistatud, küll mitte nii suurejooneliselt kui vahest mõnes teises kohas, aga siiski.

IMG_2048

Mingite veidrate uskumiste ilminguks on puuprakku surutud mündid

IMG_5657.jpeg

IMG_2050

Peatust saab kasutatud ka pagasi kontrollimiseks.

IMG_2046.jpg

Edasi liigume mööda täiesti korralikku “zimnikut”, mis üles-alla mööda talvist lehisetaigat suhteliselt otse põhjasuunas kulgeb.

IMG_2051

Vaatamata tee sessoonsusele on siiski nähtud vaeva ka liiklejate informeerimisega.

IMG_5659

IMG_2054

Ka see tee nõuab omale ohvreid

IMG_5660.jpeg

IMG_2056

Paneme tähele huvitava fenomeni, et temperatuur kõigub väga suurtes piirides, olles orus ca. kümme kraadi, vahest isegi natuke rohkem, madalam, kui mäelagedel, jäädes vahemikku -28 kuni -38.C. Ööbima jääme enne Olenjokki kaardi järgi viimasele kõrgendikule , umbes 370 meetrile merepinnast, olles leidnud natuke laiemalt lahti lükatud teelõigu. Autod jäävad tööle.

IMG_5662.jpeg

10. veebruar, pühapäev.  Olenjoki naabrus – Anabar

Hommikul läheneme jõudsasti Olenjoki asulale. Et viimane asub samanimelise jõe orus, siis on ka temperatuur madal. Päike hakkab tõusma ja loob ilusaid vaatepilte.

Olenjoki rahvusuluss ehk Ölööni uluss :  Evengi rahvusrajoon keskusega Olenjokis. Ulussis oli 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elanike arv 4091, neist 63% evengid, 30% jakuudid ja 4%venelased. Pindalalt on see Sahha suurim uluss (võrdluseks on see veidi suurem kui Poola). Kui ajalugu oleks teisiti kulgenud, võiksid need kolm tuhat evenki olla ilmselt maailma kõige rikkamad tegelased…

IMG_2063.jpg

Olenjok ise asub teisel pool jõekaldal, enne jääb paremale  väiksem Harõ-Jalahi asula.

IMG_2064.jpg

IMG_2069.jpg

Olenjoki jõe kaldad on palistatud sammasjate kaljude reaga

IMG_2071 copy

Asula ise on samuti kõrgemal kaldapealsel

IMG_2073.jpg

Jõejääl on pumbajaam, mis toidab asula veevärki.  Saame teada, et siin on ka kütusetankla, otsime ta üles ja laseme paagid täis. Külma on -41, päris krõbe. Asulas ikkagi elu käib, ehitatakse ka palju uusi hooneid.

IMG_2076

IMG_2077

Katlamajas õnnestub kaubale saada joogiveega ja laseme kanistrid puhast jõevett täis.

Asulast välja liigume taas väikese navigeerimisveaga, aga möödunud lennujaamast, saame ikkagi kenasti “trassile” tagasi. Mõnda aega on tee kvaliteet kaunis niru ja liikumiskiirus seetõttu kaunis pärsitud. eesootavatest vahemaadest annab ülevaate teadetetahvel teeservas:

IMG_2081.jpg

Aga näha on, et tee olukord on pannud muretsema ka kohalikke teemeistreid ja töö paremate liiklustingimuste loomisel on käimas

IMG_2084.jpg

Lihtsalt võetakse natuke linnupetet, tehes seda millegipoolest eriliseks peetava puu juures

IMG_2085

Pole me ka ainsad, kes siin ringi liiguvad.

IMG_5671.jpeg

Et liigume otsejoones põhja suunas, siis muutub lehisemets aina madalamaks ja hõredamaks

IMG_2086.jpg

Meie järgmine eesmärk, Jurung-Khaia, aga tuleb vaikselt lähemale

IMG_2088.jpg

Teeolud ja seega ka keskmine kiirus paraneb tunduvalt, kui jõuame maismaalt Malaja-Kuonamka jõe jääle:

IMG_2090.jpg

Jõe voolusäng on küll tasandikujõele iseloomulikult loogetega, aga isegi see asjaolu ei muuda meie jõudsat edenemist. Mingil hetkel on jõejääle paigutatud kiirust piirav liiklusmärk, selle all teabetahvel, et järgneval 100 kilomeetrisel jõelõigul toimuvad geoloogilised uurimistööd. Jõejäässe on tehtud kandilised augud, mille kõrval jääblokid, mis august välja tõstetud. Selliseid auke on sadu ja visuaalselt on jää üle kahe meetri paks. Huvitav oleks teada, kuidas selliseid kandilisi auke siia jäässe tehakse. Aukude läheduses on kuni kümnest üksusest koosnevad mobiilsed “külakesed”, töö käib vaatamata õhtusele ajale. Kirjad vagunelamutel reedavad tellija, selleks on ettevõte “Anabarskie almazõ”. Vaevalt, et nad siin järvemuda uurimisega tegelevad, küllap ikkagi kimberliidi otsimisega, et uusi teemandileiukohti avastada.

Kahju, et on pime, sest jõekaldad on kõrgetest sammasjastest kaljudest kanjoni moodustanud ja valges oleks kindlasti suursugune vaatepilt mida pildistada. Pimedas on ka muidugi efektne siin liikuda, kui kaugtuled müüre valgustavad, aga foto- ja videotehnika kahjuks seda vaatepilti adekvaatselt edasi ei anna.

IMG_2095.jpg

Kui siiamaani oli liiklus väga hõre, kogu päeva jooksul sai ainult paari sõidukit nähtud, siis alates Väike-Kuonamka ühinemisel Suur-Kuonamka jõega moodustunud Anabari jõest muutub liiklus tihedamaks ja “tee” laiemaks.

Kellaaeg hakkab lähenema juba sellele, et oleks vaja ööbimiskohta leida. Et midagi sobivat teele ei jää, siis pargime ennast peale Anabari asulat lihtsalt teeserva, lootuses, et keegi suure hooga meile otsa ei põruta ja jääme ööbima.

11. veebruar, esmaspäev.  Anabar – Saskõlahh – Harabõli jõgi

Öö möödus õnneks vahejuhtumiteta ja kui valgeks läheb, oleme juba Saskõlahhi asulani jõudnud liikuda. Enne asulat seisavad mõned veokad “teeservas”. Lähen nendelt infot hankima. Kütust nendelt ei saa, aga ütlevad, et Jurung-Khaias on tankla ja kütus vabalt saadaval. Ainult hind krõbe – 90 rubla liiter.  Seega ei pea me muretsema, et päris küttenälga jääme.

IMG_2105.jpg

Asulasse sisse aga peame siiski sõitma, sest siin asuvad piirivalvurid (vaata kaarti, kus asub piir!). Nendele aga tuleb oma kohalejõudmisest kindlasti teatada.

IMG_2106 copy

Piirikate asukoha tuvastamiseks tuleb kasutada kohalike abi

IMG_2110.jpg

Selgub, et oleme juba vaat et mööda sõitnud ja tuleb ots ringi keerata. Nende tähtsate tegelaste kontor olla nimelt lennuvälja juures. Taaskord proovime otse lõigata ning saame väheke kõrvetada ja naaseme siiski teele. Kui lennujaam juba paistab, siis on näha ka kaks laigulises vennikest, kes läbi hangede meile vastu rühivad. Parasjagu käib tee puhastamine, selgub, et hiljuti olla siin suurejoonelisem tuisupäev olnud ja nüüd siis tegeletakse tagajärgedega. Aga kaks piirikat olid spetsiaalselt meile vastu saadetud, ilmselt oleme siin nii oodatud külalised…). Staap on neil siin küll suhteliselt tagasihoidlik ja personali paistab olevat nii 5 mehe ringis. Vaadatakse siis meie dokumentatsioon otsast lõpuni üle ja et midagi tarka küsida enam pole, võimu aga tahaks näidata ja niisama kiirelt ära ka lasta ei taheta, siis küsitakse sekka mõni loll küsimus. Et ega me hiljuti Ukrainas käinud pole. Nagu sellele küsimusele vastamisel oleks võimalik vale vastuse korral miskit veel ette võtta. Ja siis veel lollim küsimus. Aga Süürias?. Lõpuks siis üritan omalt poolt juttu teistele rööbastele seada ja küsin, kuskohast kütust saaks osta. Üks noorem kaastöötaja haarab ka olukorra muutmiseks sööta ja kukub helistama. Selgub, et tulemuslikult, külast saamegi kütust. Annab meile numbri, et siis juba ise saaksime kokku leppida, et kus, kuidas ja kui palju. Viimasel hetkel, kui juba minema asutame, turgatab ülemusel veel meelde meie juhilube küsida. Vaatab neid siis nagu ilmaimet kergelt kahtlustaval pilgul ja laseb meid minema. Helistan Arsenile, selline on küttemagnaadi nimi, ja saan juhised sõita suure rohelise maja juurde. Selliseid paistab asula panoraamil üsna mitu, aga valime ühe välja, mis osutubki õigeks. Asub see küla keskel, ütleks suisa, et keskväljaku ääres. Kaupmees on nooremapoolne ja  kohaliku väljanägemisega. Kütust saame, palju tarvis läheb. Ka hind on täiesti vastuvõetav. Uurin, et millega veel siinkandis tegeletakse. Kalapüügiga loomulikult. Uurib, kas me kala osta ei taha ja viib mind oma kuuri alla, kus hunnikus külmunud purikaid mitmest liigist. Paar suurt taimenit hakkavad teiste seas silma. Et me kala osta ikkagi ei taha, siis annab meile paar väiksemat külmunud “poissi” niisama proovimiseks.

Tankimisprotsessi ajal käin poes ja Väintsiga kõrvalasuvas kultuurimajas, mille teisele korrusele jääb ka täiesti arvestatav muuseum. Küsime luba filmimiseks, aga nagu ikka, ei julge keegi midagi otsustada ja see aeg kui muuseumitöötaja kuhugi  helistada üritab, on meil juba pool muuseumi läbi käidud ja üles filmitud/pildistatud. Kahjuks neid pilte aga enam ei ole. Loomulikult hõlmab ekspositsioonist suure osa rubriik, kus aborigeenidele “progressi” tuuakse.

Kõik asjatoimetused asulas tehtud, hakkame edasi liikuma. Väljasõidul saan piirivalvuritelt telefonikõne, milles soovitakse, et kui me Jurung-Khaiast hakkame edasi liikuma, siis annaksime telefonikõne või sõnumiga sellest ka neile teada.  Huvitav, kuskohast nad mu numbri said, mina seda küll neile ei ole jaganud…

IMG_2113

IMG_2114

Saanud natuke maad sõita, kui peeglist paistab töötavate vilkuritega “buhanka”. Nii kutsutakse siinkandis vormileiba meenutava välimusega UAZ-mikrobussi. Politsei. Peame siis kinni ja lähen välja asja uurima. Miskit pahasti ei ole, soovivad teada, kust tuleme, kuhu läheme ja kas ikka piirivalvurite juures ka käisime. Küsimustele ammendavad ja rahuldavad vastused saanud, suruvad käppa, soovivad edu ja kohtumine on lõppenud.

IMG_5676.jpeg

Jätkame. Aleksil auto ikka ei taha hästi liikuda ja varsti peame jääma väikesele tehnopausile. Partertehingu tulemusena õnnestus Suurel külast jupp vasktoru hankida ja nüüd on plaan see ümber kollektori keeratuna kütet soojendama panna.

IMG_2115.jpg

Tee on küll hea, aga et tuul on meeletu, siis aeg-ajalt tuleb ületada suuremaid või väiksemaid tuisuvaalusid.IMG_2117

Seal aga, kust tuul on lume ära puhunud paljandub kristallselge läbipaistev jõejää

IMG_2122.jpg

Silma hakkab ka üksikuid “suvilaid” looduskaunites kohtadel  jõekallastel..

IMG_5677.jpeg

Liiklust kahe asula vahel on. Palju on kütuseveokeid, vahel terved karavanid kohe

IMG_5682.jpeg

Jurung-Khaiasse jõuame videvikus. Siin saab seni esmaklassiline olnud jäätee otsa. Et meil tankida pole vaja, siis asulasse sisse sõitma ei hakka, vaid laseme hoopis rehvirõhud alla ja proovime edasi liigelda. Esimesed mõnedsajad meetrid ehmatavad ära, aga kaldast eemale saanud, muutub lumi õhemaks ja sõit hakkab sujuma. Saadan Saskõlahi piirikatele nende soovi kohase teavituse Jurung-Khaiast lahkumise kohta. Leiame ka mõningad veokajäljed, midamööda siis üritame suunda hoida. Harabõli  jõele jõudnud, satume ees liigeldes ja teed otsides kinnituisanud jõelookes parema esirattaga lahtisesse vette. Õnneks midagi tõsist ei järgne ja saame tagasi tagurdada. Et kell juba ka hiline, siis ründame siinsamas kaldavallist üles ja jääme ööbima. Hommikul valgenedes juba parem teed otsida. Autode ülespuksimisele kaasa aidates on külm kenasti inimesi disaininud.

IMG_5688.jpeg

Taevas on virmalistest roheline..

12. veebruar, teisipäev. Harabõli jõgi – tundra

Üldiselt on liikumine, kui mõningad keerulisemad kohad välja arvata, üsna edukas. Jää on suures ulatuses sile ja lumevaba.

IMG_2158

Aga on ka lumisemaid lõike.

IMG_2164

IMG_5690.jpeg

Saame osaks vaatepildist vale-päikestega

IMG_2175

Aleksi auto on siiamaani hädas kuskilt saadud madalakvaliteedilisest kütusest tingitud probleemidega. Muud ei jää üle, kui proovida paagipõhjast setet välja lasta. Et see miski sealt seest paremini välja soostuks voolama, kasutame vana ja äraproovitud nippi. Tuli paagile alla. Lisaks veel soojendus heitgaasidega.

IMG_5692.jpeg

Sellised radikaalsed meetmed toovad lõpuks ka edu ja saame jätkata.

Üle tüki aja satuvad vaatevälja  imetajad. Grupp polaarjäneseid teeb kalda peal tralli ja eriti meist endid segada ei lase. Kasukas on neil valge-valge, valgem veel kui lumi, ainult ninaots ja kõrvatipud on kontrastselt mustad. Muidu poleks neid üldse võimalik märgata..

IMG_2194

IMG_2188

Et liigume ülesvoolu, siis hakkavad kaldad üksteisele lähenema ja seetõttu muutub ka lumi paksemaks ja jäätunud veepeegel aina ahtamaks. Üha sagedamini satume juba kaldal sõitma.

IMG_2195.jpg

Ja lumes ukerdama

IMG_2198.jpg

Lõpuks on käes see hetk, kus Harabõli jõesängi kulgemise suund ei ühti enam meie soovitud suunaga ja peame keerama paremale, lääne suunda, tundrasse. Katsetame Raidiga Aleksi haagise vedamist, aga sellest ei tule kohe mitte kui midagi välja. Arctic rehvid lihtsalt ei ole võimelised sellist kooslust liigutama, käivad kõik neli ratast all ringi aga koosseis ei liigu ja muud lahendust ei paista kui taastada endine konfiguratsioon. Esimesed kilomeetrid tundras on väga ja väga vaevalised. Vaadates, kui palju on seda tundrat veel sõita, siis sellise tempoga sõidaksime seda oma nädal aega. Aga pessimism ei ole õigustatud ja liikumiskiirus ajapikku kasvab.

 Läheneme  piirile Krasnojarski kraiga. See piir siin on muidugi tinglik ja kaardimaterjali põhjal tundub, et kajastab lihtsalt veelahet. Jakuutia poolel voolavad jõed ja jõekesed suurde Anabari jõkke, läände suunduvad vooluveekogud aga on osaks Hatanga jõe suurest vesikonnast. Üks praktiline küsimus seoses piirkonnavahetusega muidugi on. See kajastub selles, et kellal tekib juurde kohe kaks lisatundi. Otsustame peale arutelu, et mõistlik oleks üks lisatund lisada tänasesse päeva ja teine homsesse. Niiviisi siis kujunebki õhtu pikemaks. Ööbimiseks seisma jäädes peletame lendu mõned “kurapatkad”. Taas on taevas virmalisi täis…

13. veebruar, kolmapäev. Tundra – Popigai jõgi – Novorõbnaja

Täna liigume juba päris soravalt, ilmselt on tekkinud mõningane kogemus selle siinse tundraga. Aga suhteliselt üksluine on see elu siin. Seepärast siis skanneerivad silmad pidevalt horisonti, et mingigi väike ebakorrapära muidu lumisel maastikul tuvastada. Kahesajaliitrised kütusevaadid pole kindlasti üheski teises olukorras niipalju tähelepanu saanud.  Kui väga veab, siis avaneb sul võimalus  olla esimene, kes märkab näiteks tundrasse jäänud Kamaz-tüüpi veokat või karja põhjapõtru horisondil plehku panemas.

IMG_2212.jpg

Isegi päikesetõus tundub erilisem kui tavaliselt

IMG_2215.jpg

Samuti üksik linnuke, kes teepealt eest lendab, kajastub kindlasti lällarivestluses

IMG_2220

Poolest päevast jõuame Popigai jõele. Tehniline kontroll tuvastab, et haagisel Alexi auto sabas on järele andnud vedru pealeht ja mingil hetkel tuleks selle probleemiga tegelema hakata. Ilmselt siis Hatangas, enne kui kärusid koormama hakkame.

Jõesäng on lai, aga vett tundub siin enne jäätumist väga vähe olnud olevat. Liikuda  saab kenasti. Kaldanõlvadel on jälle näha vahepeal juba tükk aega kadunud olnud üksikuid kiduraid lehiseid. Asustusele lähenemisest annavad märku aina sagenevad üksikult ja karjakaupa esinevad “kahesajased”.

Kõigepealt on näha lumesaani jälgi ja seejärel paistab vasakul kõrgel kaldapealsel väike, kolmest- neljast barakist ja abihoonetest koosnev küla, nimega Popigai.

IMG_2222.jpg

Aga asukaid peaks siin olema suisa 350 tuuri. Kõik dolgaanid. Tundub eemaltvaadates väga masendav. Barakkide üldilme on kössivajunud ja kogu majandus paistab pilla-palla ja ligad-logadi. Ka on hästi näha, milleks üks pidev tuiskamine võimeline on.  Aga inimesi on liikumas näha. Seega elu käib. Ka jõejääl on märke kalapüügist. Liigume peatumata edasi, sooviks ikkagi õhtuks Novorõbnajasse jõuda.

Popigai kraater: Siin asub maailma üks suurimaid (erinevate allikate järgi teine kuni üheksas) tõestatud meteoriidikraater, mis avastati eelmise sajandi seitsmekümnendatel, aga oli kuni nõukogude süsteemi kokkuvarisemiseni riiklik saladus. Umbes 35 miljonit aastat tagasi langes siia 15-20 km/s kiirusel liikunud ligikaudu 5 kilomeetrise läbimõõduga boliit, tekitades peaaegu 100 kilomeetrise diameetriga kraatri. Selle tulemusel sulas hetkega arvestuslikult 1750 kuupkilomeetrit kaljut, millest pool aurustus või paiskus atmosfääri. Vabanes miljonite tuumapommiplahvatustega võrreldav kogus energiat ja temperatuur tõusis kõrgemale Päikese pinnal valitsevast temperatuurist. Kõige selle tulemusena tekkis miljardites karaatides teemante, mida tänapäeval teatakse kui suurima varuga leiukohta Maal.

Visalt edasi liikudes  jõuame lõpuks juba pimedas Popigai jõe suudmesse Hatanga jõele. Suue on oma 4 kilomeetrit lai, aga pimedas seda näha ei ole. Keerame ümber Samõs-Tumusi neeme ja olemegi Hatanga jõel. Kohe on ees näha ka tulesid. Mogilnõi neemel asuv Novorõbnaja (tõlgime seda kui Uue-Kala) on küll peaaegu viieteist kilomeetri kaugusel, aga tundub nagu siinsamas.

Asula ees jõejääl seisavad kolm veokat. Nende juurde liigumegi.

IMG_2232

Parasjagu on käimas mingi tehing ja meie kaamerad eriti oodatud ei ole.

IMG_5705.jpeg

Aga juttu saame ikka ajada ja taevas sähvivaid virmalisi imetleda.  Elutegevusest annavad märku suitsevad korstnad ja valgustatud majad. Mobiiltelefonid siin ei levi.

IMG_2230

Veokad liiguvad samuti Hatangasse, aga plaanivad välja sõita alles hommikul seitsmest. Et meie jaoks on õhtule jääda veel vara, siis otsustame edasi liikuda. Külla sisse me ei lähe vaid suundume otsejoones mööda jõge ülesvoolu. Vastu tulevad ühe auto tuled, kes, olles alguses meist mööda liikunud, järsku ümber pöördub ja meile järele sõidab. Osutuvad kohalikeks ümberehitatud Fordiga.

IMG_5709.jpeg

Ajame mõne sõna juttu ja läheme lahku. See hetk ei võinud me teada, et meie teed veel ristuvad peatselt. Ööbimiskohaks saab jäine plats, mille all kaks meetrit jääd ja siis 27 meetrit jõevett, ligikaudu kümmekond kilomeetrit enne kunagist Starorõbnoje ( Vana-Kala..?)) asulat.

14. veebruar, neljapäev. Novorõbnaja – Hatanga

Vaatamata sellele, et Hatangani pole rohkem kui sadakond + kilomeetrit, väheneb see vahemaa väga aeglaselt. Lund on palju, see on paks ja ei taha masinaid kanda. Ja siis veel tuisk. Vahepeal liikleme ainult tahvelarvuti ekraanil täppi vaadates, sest läbi esiklaasi pole mitte midagi näha.

Ždaniha asula juures tuleb mobiililevi. Elab siin ca. 200 inimest ja Hatangani jääb veel 30 kilomeetrit.

IMG_2233

IMG_2236

Kuigi kõik on täiesti täis tuisanud, siis ikkagi on aru saada, et nüüd on tegemist suisa mingil viisil hooldatud rajaga. Sellest annab märku regulaarne kepikeste rivi ja ühtlase laiusega lumerant, mis on sahaga lükkamisel tekkinud. Aga see saha poolt tekitatud kanal on triiki täis tuisanud. Sellegipoolest jõuame Hatangasse. Oleme teelt juba oma kontakti telefoni otsa saanud ja nüüd on ta meil linnakese piiril vastas.

Hatanga: (vene k. Хатанга). Evengi keeles tähendab hatanga “suurt vett”. Sellest asulast on andmeid juba 17 sajandist ja hetkel elab siin 3000 inimese ringis. Seda on umbes poole vähem kui 1989 aastal. Tegemist on ühe põhjapoolseima asulaga Venemaal. Siin on vene õigeusu kirik, kool, rajoonihaigla, mitu muuseumi, üks restoran (lahti reedel ja laupäeval…) lennujaam ja veel üht-teist…

Vaatamata juba õhtusele ajale saame kõikidele oma muredele kiirelt ja jooksvalt lahenduse. Sest võõrustaja isegi peaks homme meiega samas sihis liikuma hakkama. Viiest Kamazist koosneva kolonniga Taimõri järvele. Seega saame haagisele ühe UAZ-i vedru, mille Rainer vaatamata kimbutavale külmetushaigusele vapralt külge installeerib. Saame tankida sellises koguses nagu tarvis. Ainult hinna üle kauplemine ei õnnestu eriti suures ulatuses. Ilmselt pole meie positsioon selleks väga tugev.. Veel saame oma joogivee kanistrid täita kohaliku trassiveega, mida siiski soovitatakse kasutada ainult läbikeedetuna. Saame ka poodi. Aga hinnad siin just hulgioste sooritama ei kutsu. Tahaksin kohupiima, aga Krasnojarski lennuk pidi alles homme tulema..

Veel üks tähtis käik on vaja siin ette võtta. See on käik piirivalvurite juurde. Asuvad nad kuuekordse maja esimesel korrusel ja võtavad mind ka vastu.  Ei oskagi seisukohta võtta, kuidas nüüd käituma peaks. Minuteada meil siiski Tseljuskini lube ei ole. Aga asi laheneb iseenesest.  Kui nad küsivad, et mis plaanid meil on, siis hakkan juba veeretama mingit jutukest Taimõri järvest aga segatakse kiiresti vahele ja küsitakse, et me pidavat ju Tseljuskinile minna tahtma. Oleks võimatu hakata seda eitama ja jään nõusse, et nojahh, on küll selline plaan jah. Üllatuslikult sellele vastuväiteid ei ole. Näitan siis oma paberid ette. Need on muidugi nii puudulikud kui olla saab. Lubade peale on kirjutatud Rait ja kuus inimest, Aga kes need kuus on, pole kuskil kirjas. Näitan veel Moskvast saadud komandeeringupabereid, aga need praagitakse kohe, kui kõlbmatud, välja. Jõuan juba muretsema hakata, aga peale telefonikõnesid ja konsultatsioone kõik laabub. Kuskil kõrgemal ollakse siiski kursis ja see takistab asjade komplitseerumist. Ooteajal saan loa uurida seinal rippuvat hiigelsuurt Taimõri kaarti. Sellist eksemplari pole enne kuskil näinud. Pildi tegemisest ei julge isegi unistada.. Ja saabki lõpuks siin kõik korda.

Et ka muud küsimused on lahendatud, siis võtame vastu otsuse sõita ööbima juba linnast väljasõidule, et kellelgi ei tuleks pähe äkki ümber mõelda või niisama mingeid totrusi välja mõelda. Nii liigumegi kilomeetrit viisteist mööda Hatanga jõge allavoolu tuldud teed tagasi ja keerame siis vasakule “teelt” maha.

15. veebruar, reede. Hatanga – Novaja jõgi

Esimesed ligi viiskümmend kilomeetrit liigume juba korra sõidetud marsruuti pidi, siis aga, enne Dzon-Arõ saart, keerame vasakule, mööda jõe peavoolu, et pääseda Novaja jõele. Eespool paistab mingi tume täpp, mis ajapikku, sedamööda kuidas me talle läheneme, muudkui kasvab ja kasvab ning lõpuks osutub hüljatud Kamaziks. Asub ta natuke meile vajaliku jõe suudmest edasi jõejääl  ja seega jääbki meile teadmata, mispärast ta just seal seisab.

Kui Hatanga jõge kattis paks lumi ja liikumine oli kohmakas, siis Novaja jõe jää on hoopis puhtam ja saame tempot tõsta. Kuna liigume ülesvoolu, siis hakkab ka siin tunda andma see asjaolu, et jõgi muutub kitsamaks ja aina sagedamini tuleb rinda pista täistuisanud jõekäärudega. Vahepeal on lihtsam autodega kaldale ronida ja seal liigelda.

IMG_2239.jpg

Aga kulgemine on üsna stabiilne ja suuri vapustusi sellest sõidupäevast meelde ei tulegi. Kaldapealsetel on silma jäänud ka paar “isbuzkat”, üks paistis olevat isegi talvel kasutusel.

Kahjuks on juba pime, kui möödume kõige põhjapoolsemast metsast Palaearktises. Selleks on Arõ-Masi kõrgendikel meist vasakule kaldale jääv lehisemets. Loodan, et tagasiteel satume siis valgel ajal ja saan mõne pildi teha.

IMG_2244.jpg

Ööbima jääme jõekaldal. Tuiskab päris usinasti, aga lumme tehtud augus õnnestub ikkagi väike prügilõke süüdata.

16. veebruar, laupäev. Novaja jõgi – Kokora järv

Hommikul jätkame liikumist mööda Novaja jõe jääd, kuni jõesäng pöördub läände. Meil aga on vaja liikuda põhjasuunas ja seetõttu peame nüüd kasutama Zaharova Rassoha (Захарова Рассоха) nimelise lisajõe abi. Et tegu on ikkagi lisajõega, siis sellega kaasneb muidugi ka voolusängi ahenemine. Lisaks on reljeefsemaks muutunud maastiku tõttu jõgi kärestikulisem ja lume all peidavad ennast ka kivid. Teatud ilmakaarest on ilmselt tuuled rohkem puhunud ja mõned jõelooked on nii täis tuisanud, et võtab päris pikalt aega, enne kui mõne kilomeetrikese edasi saab pusitud. Juba pimedas oleme siinmaal, et oleks vaja suunduda üle umbes neljakilomeetrise maakitsuse Kokora järvele. Ühed jäljed küll paistavad umbes selles kohas, kus nad ka meile saadaoleval träkil asuvad, aga kaldanõlv on nii täis tuisanud ja mingid jäljed liiguvad ka edasimööda jõge, seega loodame veel   leida mõne lihtsama pääsetee. Kaotame hulga aega ja naaseme siiski nende esimeste jälgede juurde. Kaldast ülessaamine ei kujunenudki nii raskeks kui algselt kartsime. Saame kõne satelliittelefonile. Kamazid Hatangast on meile järele liikumas ja on meie peale pahased, et me nende jaoks ees olevat jälge rikume. Meie rööbe on nende omast erinev ja pärast meid on neil väga raske liikuda. Paraku on tegemist paratamatusega, kui me üldse eesolevat jälge ei kasutaks, oleksime nii mõneski kohas üsna suures hädas…

Mööda tundrat aeg-ajalt jälgi leides ja siis jälle kaotades jõuame kenasti järveni. Järvejää üllatab taas. Selle asemel, et olla tasane ja sile, on see hoopis suurte lumevaaludega ja jääd ennast ei paista kuskilt. Ainult lumi. Aga sisse ei vaju ja niiviisi siis kulgemegi otse üle järve põhjasuunas.  Jõuame mingi kalaonnini ja selle juures pressime endid kaldarinnakust üles. Tuul on tõusnud ja tuiskab kui kole. Seetõttu, olles mõned-sajad meetrid liikunud, kaotame eesliikuvad jäljed lootusetult ära ja otsustame peaga mitte vastu seina joosta ning jääme ööbima. Palju “nalja” saab autodele langevarju paigaldamisega. Tuul on veelgi tugevnenud ja nüüd võiks seda suisa maruks kutsuda. Autode ninadele lahti lastud langevarju kangas kohandub kenasti autode väliskuju järgi, servad aga jäävad loperdama ja peksma. Väino laseb kogemata oma kinda lendu ja see kaob järve poole maad puudutamata.. Viskab siis teise samuti suurest frustratsioonist järele. See teine aga jääb vedelema siiasamasse ja on veel hommikulgi alles.. Aleksil õnnestub ka oma auto nina koormakatte alla peitu saada.

Tunduvalt lihtsam oleks muidugi olnud kaldarinnatiselt alla järvejääle naasta olnud, seal kindlasti tuult vähem, aga või me siis lihtsaid teid otsime.

17. veebruar, pühapäev. Kokora järv – Taimõri järv

Hommikuks on maru taltunud ja saame kenasti eile kaotatud jälje üles võtta. Ees on ligikaudu sada kilomeetrit tundrat. Selle vahemaa katmine ei valmistagi enam teab mis suuri raskusi. Loomulikult on paremaid ja halvemaid lõike. Vahest tuleb üsna pikalt pusida. Korduvalt saavad rehvid pooltühjaks lastud ja siis jälle neisse survet juurde pumbatud. Enamik aega on võimalik liikuda kellegi jälgi mööda, aga aeg-ajalt kaotame jäljed sootuks. Tuule poolt puhtaks puhutud tundras on kohati päris pinnastee moodi jäljed, sest sõidetakse ühte jälge, see aga kulutab õhukesse pinnakihti kiirelt jäljed, tundrapinnakate aga ei taastu sugugi kiiresti.

Kõrgemates tippudes on endiselt säilinud kõrgusmärgid, ei oska öelda, kas need ka tänapäeval veel millekski vajalikud on. Kui, siis kindlasti pildistamise objektidena.

IMG_5718

Nii kujunebki, et pingutame kuni jõuame Taimõri järvele Baikuraneru lahte. Esmamulje on hea, jää on sile ja puhas. Võtame seda nagu esimest tähtsat teetähist teel sihtmärgile ja tähistame seda ka vastavalt.

18. veebruar, esmaspäev. Taimõri järv. Väino sünnipäev

Hommikul hakkame liikuma juba traditsioonilisel ajal. Jää muidugi nii siledaks ja lumevabaks ei osutu, kui eile õhtul paistis. Aga miskit häda samuti pole. Mõne aja pärast on ees näha kõrget valli, mis osutub risti üle kogu järve kulgevaks suureks jääpraoks.

IMG_2247.jpg

Peale kiiret luuret leiame koha, kustkaudu teistpoole takistust õnnestub saada.

IMG_2248.jpg

Varsti paistab paremas kaldas mingi baas. Lähemale jõudes lastakse sealt õhku roheline signaalrakett. See peaks märku andma, et tegemist on asustatud kohaga. Veel lähemale jõudes on ka inimest koeraga meile vastu tulemas näha.

Koer jookseb kohe tervitama

IMG_5729.jpeg

Ainult, et lumi on nii paks ja pehme ja autod jäävad kinni.

IMG_5725.jpeg

Lähen siis jala vastu ja maad kuulama, raadiosaatja taskus.

Osutuvad kalameesteks ja ilma nende  kutsele sisse astuda nõustumata ei ole viisakas edasi liikuda. Teeme siis pooletunnise pausi.

IMG_2252.jpg

Kohalik koer võtab kohe omaks ja saadab meid

IMG_2257.jpg

Elab-töötab siin kolm kalameest. Pajatavad oma toimetamistest.

Hoonet kütavad kivisöega.

IMG_5732.jpg

seega on toas soe.

IMG_2260.jpg

Vastates tavapärasele küsimusele, et kuidas kala ka on, saab vastuse, et meie mõistes on kala palju, nende jaoks aga, nagu ikka, vähe. Olla just hiljaaegu oma viimase saagi, 50 tonni ehk 5 Kamazi koormat, teele saatnud. Sellise koguse kala püüdmiseks on neil jää all, mis kaks meetrit paks, 3,5 km võrkusid.Küsin diiselkütuse kohta, aga neil midagi pakkuda ei olevat. Äärmisel juhul mingi väike kogus madala kvaliteediga vedelikku hädaolukorraks. Nii häda  aga õnneks meil veel ei ole..

Käime ka kuuri all vaatamas, mis neil peale viimast kauba saatmist juba püüda on õnnestunud.

IMG_2268.jpg

lisaks muudele hakkab silma ka üks üüratu suur lutsukala.

IMG_2269.jpg

veel on kuuri all nende liikumisvahend – Buran

IMG_5734.jpg

Päike hakkab üle järvekalda paistma ja meil on aeg hakata liikuma. Tee jääbki joomata…

IMG_2270.jpg

Mööda järve liikumine on samuti vahelduva eduga. Veel mõned korrad tuleb jääpragusid ületada. Ühe tankimispeatuse ajal saab ka Väinole õnne soovida.

IMG_5743.jpg

Kui juba hämarduma hakkab, siis hakkame jõudma Baskura poolsaare tipu kohale. Vasakule jäävad Tundmatud saared (Неизвестные o-ва), natuke kirde suunas Liivasaar (o. Песчаный), selle taha aga jääb Kupfferi saar.

Karl Reinhold Kupffer:(25.III.1872 – 14. XI.1935). Kuulus baltisaksa botaanik ja matemaatik, tähtsamaid Eesti ja Läti floora uurijaid Tema 27000 lehest koosnev herbaarium asub praegu Riias. Aastast 1889 õppis Tartu ülikoolis, mille lõpetas 1893 botaaniku ja matemaatikuna.

Meie põhiprobleem on aga see, et kuidas käituda kütuse hankimisega. Päris lõpuni me oma varudega ilmselt ei sõida, natukene jääb ilmselt puudu. Tingimused on ju ka teadmata ja kui mingil põhjusel tuleb seisma jääda, siis soojendamisele kulub kütusekogus ei ole samuti teps mitte väike. Valikud on üldjoontes järgmised. Oodata järgitulevaid Kamaze ja loota nendelt saadvale/ostetavale kütusele. Selle variandi vastu räägib see, et proovime neile küll helistada, aga ühendust ei saa. Seega on teadmata ka nende siiajõudmise aeg. Ootamise aeg aga, teatavasti on pikk..  Teine võimalus on kasutada meile teadaolevat telefoninumbrit ja osta kütust kelleltki, kellel seda kuskil siin järvel asuvas baasisi pidi olema. Kolmas variant on jääda lootma boosnuskütuseks tituleeritud kütusele mis meid peaks samuti varsti ees ootama. Sinna aga on veel tükk maad ja pole päris kindel kas sellega ikkagi arvestada saab. Arutelu käib, aga samal ajal liigume ikkagi kogu aeg edasi.  Siht on seatud Sableri neemele. Teel proovin siis võimaluste väljaselgitamiseks helistada kaasasolevale numbrile. Selgub, et inimene, kellel on siinkandis kütust, asub hetkel hoopis Krasnojarskis ja niipea siiakanti ka ei satu. Kogu kütusediili olek spidanud temaga hoopis ammu ette kokku leppima ja nüüd tundub, et ta jääb suisa natuke muretsema oma varanduse pärast. Eriti, kui kuuleb meie täpset asukohta. Sest just läheneme Sableri neemele, kõrgel kaldapealsel aga paistavad lisaks hoonetele ka suured kütusetsisternid. Oleme ilmselt endataedmata täpselt siin, kus meile vajalik kütuski. Igatahes loetakse sõnad peale, et ilma tema kohaloluta ei toimu siin midagi.

IMG_2272

Ja ega me väevõimuga kelleltki midagi omistada plaanigi. Võtame hoopis suuna edasi, lootusega saada kütust järgmisest eelinfo poolt paikapandud punktist. Seda siis sellise reservatsiooniga, et kui peaksime seal küttest ilma jääma, siis kindlasti tuleme ikkagi siia järvele tagasi Kamaze ootama/jälitama. Üritust poooleli kindlasti ei jäta.

Liigume Nestor Kuliku lahe suunas, mille lõpust voolab välja Alam-Taimõra jõgi.

Mingil hetkel saame osaks mõistatuslikust nähtusest. Muidu tasasel järvejääl satub ette süvend. Jää sõna otseses mõttes on vajunud laugete servadega kanaliks. Teiste sõnadega on järvejääs süvend, mille sügavus on üle auto kõrguse ja taganttulijate jaoks kaob auto suisa nägemisväljast. Tekitab kõhedust sellisest kanalist läbi sõita ja arusaamatu on, kuidas selline asi üldse võimalik on.   Väiksemas ulatuses kordub selline asi veel mõni kord.

Järgmine tählepanuväärne sündmus on ilmamuutuse kiirus. Kui järvel liikudes oli ilm selge, tuulevaikne ja kuu paistis, siis jõudes kitsasse lahesoppi kahe kõrgema mäe vahel, tõuseb mõnekümne sekundiga ennenägematu tuul ja sellega kaasnev tuisk. Ka see tekitab kõhedust. Nähtavus kahaneb olematuks ja tuul aina paisub. Ilma muutumine on olnud tõesti sekundite küsimus. Et midagi muud ka ette võtta pole, siis liigume Hofmani poolsaare poole, et tee lühendamise eesmärgil sellest üle sõita. Lootus on, et kuna tuul puhub lõunakaarest, siis äkki saame poolsaarel asuva 145 meetrise mäe taga tuulevarju.

Ernst Reinhold Hofmann: (20. jaanuar 1801 Paistu kirikumõis– 4. juuni 1871 Tartu). Baltisaksa geoloog ja mineroloog. Hofmann õppis aastatel 1819–1824 Tartu Ülikoolis, esialgu arstiteadust ja hiljem Moritz von Engelhardti mõjutusel geoloogiat. Aastatel 1824–1826 võttis ta osa Otto von Kotzebue ümbermaailmareisist. Tema isa Karl Gottlob Hoffmann oli aastatel 1800-1814 Paistu Maarja koguduse õpetaja. 1833. aastal asus ta Tartu ülikoolis õppejõuna asendama Engelhardti, aastatel 1835–1837 oli ta seal eradotsent. Omandanud 1837. aastal Tartus magistrikraadi, sai tast Kiievi ülikooli erakorraline ja 1839. aastal korraline mineraloogiaprofessor. Aastast 1845 oli ta Peterburi ülikooli professor. 1870. aastal tõi Hofmann suurema osa oma elamisest Peterburist Tartusse, kus ta aasta hiljem suri.

Üle poolsaare ronimine võtab kõvasti vaeva ja võib-olla oleks lihtsam olnud ringi sõita. Kõigepealt on tükk tegu, et üldse kürgest kaldarinnatisest üles saada. Vedeleb siin kõvasti kahesajaseid tünne. Naiivsuses suisa togime mõnda, äkki on midagi sees, ..))

Lootus tuule vaibumisele kustub ja õhtu lõpetab sunnitud peatumine. Aleks teatab,et üks vaatidest lekib ja vaja on kiiret tegutsemist, et mitte seda vähestki kütust kaotada. Pumpame siis kütuse ringi ja hindame kahjusid. Maha on voolanud umbes 20-30 liitri jagu kütust. Päeva lõpetuseks koguneme Kristo juurde Väintsi sünnipäeva tähistama.. Selleks otstarbeks on suisa kõik paremad palad välja otsitud, pool pudelit kodust õunamahla ja räim tomatis…

IMG_5747.jpg

19. veebruar, teisipäev. Nižnaja-Taimõra jõe algus – Bunge jõe suue

Hommikuks pole suurt midagi muutunud, mis puudutab ilma. Ukse taha on kena hunniku tuisanud. Et oleme tänu eilsetele sünipäevapidustustele liikuma hakkamisel natuke hiljaks jäänud, siis on juba täitsa valge. Aga see ei loe suurt midagi sest nähtavus on null. Nii hull olukord oli ennist ainult mõne tunni jooksul Hatanga jõel, aga nüüd paistab, et tulebki õppida kaardi järgi liikuma. Selleks, et aru saada, kas auto liigub, tuleb uks irvakile teha ja rattale pilk visata. Sest muidu aru ei saa, spido näiteb kenasti kiirust ja mootor jõurab. Asja teeb tunduvalt hullemaks see, et jõejääga on midagi juhtunud. Asume nagu keset jääst moodustatud hiiglaslike koprapesade labürinti millede vahel asuvad jääpraod. Enamikke neist viimastest pole ka kuidagi võimalik näha, sest need on kerget lund täis tuisanud. Ühte sellisesse ka parema esirattaga sisse põrutame. Ustki ei saa lahti, pean vasakult tagauksest välja ronima.Ei aita muud kui välja vintsida. See vahejuhtum teeb veelgi ettevaatlikumaks ja langetab kiirust, mis niigi peaaegu olematu. Päeva esimeste tundidega liigume ainult mõned kilomeetrid. Päeva jooksul küll olukord mõnevõrra paraneb.

IMG_2282.jpg

Seda peamiselt selle näol, et jää muutub siledamaks, nähtavus on endiselt halb ja hakkab paranema alles Engelhardti järvele jõudes.

IMG_5749.jpg

Aga siis hakkab juba ka hämarduma. Teeme peatuse järve keskkohta jääva poolsaare lähedal. Selle tipus hakkab üks onnike silma.

Otto Moritz Ludwig von Engelhardt: (8.XII.1779 Viisu – 10.II.1842 Tartu ) oli baltisaksa päritolu Eesti geoloog ja mineraloog, Tartu Ülikooli esimene mineraloogiaprofessor. Sündis Järvamaal Viisu mõisniku pojana, lõpetas Tallinna Toomkooli. Aastatel 1796-1798 õppis ta Leipzigi ja Göttingeni Ülikoolis õigusteadust, seejärel aga Tartu Ülikoolis füüsikat ja keemiat. Engelhardtide suguvõsa on Shveitsi päritolu väga vana ja suur, sellest Eestiga seotud kuulsaid isikuid on kümneid ja kümneid. 

Pimenedes hakkab lõpuks tuul vaibuma. Kella kaheksaks õhtul oleme liikunud ligi 40 kilomeetrit, mis on selle reisi rekordmadal läbisõit. Aga oleme sellegi üle rõõmsad, igasuguse tempoga liikumine on ikkagi edasiminek.Prjamaja jõe suudmes on mahajäetud baas. Vedeleb igasugust tehnikat ja mitmeid soojakuid. Enamik on halvas seisukorras. Selle põhjustavad tavaliselt jääkarud, kes soovivad vaadata, mis soojakutes sees. Ja piisab imepisikesest praokesest, et kogu ruum saaks tihkelt täis tuisatud.

IMG_2295

IMG_2296

IMG_2300

Tänaseid pingutusi  kroonib lõpuks ka suur edu. Nimelt on meile jäetud eelinfokohane kütus täiesti ootamas. Tangime endid täis ja kelle üheksaks oleme selle tegevusega lõpetanud. Et ilm on paranenud ja kümneni veel aega, siis sõidame natuke edasi. Tuul on siiski endiselt väga vali. Ööbimiseks valime kena kanjonilaadse jõelõigu Bunge jõe suudmest allavoolu. Kuu paistab ja jõejääst turritavad õhukesed servapidi püsti olevad jäätükid helendavad ebamaiselt

Alexander von Bunge (Venemaal tuntud kui Aleksandr Aleksandrovitš, v.k.  Александр Александрович Бунге) (28. oktoober 1851 Tartu – 9.jaanuar 1930 Tallinn)  arst, zooloog ja maadeuurija. Põlves XVIII sajandil Ida-Preisimaalt Venemaale rännanud aadlisuguvõsast. Ta oli Tartu ülikooli botaanikaprofessori Alexander Georg von Bunge (1803−1890) ja tema teise abikaasa Caroline Elisabeth von Pistohlkorsi (1813−1858) noorim poeg. Alghariduse omandas Tartus Blumbergi elementaarkoolis.1858-1861 õppis Tartu gümnaasiumi eelkoolis ja seejärel aastatel 1862-1870 gümnaasiumis. Astus 1870. aastal Tartu ülikooli, et õppida arstiteadust. Lõpetas stuudiumi 1878. aastal ja sai 1880. aastal meditsiinidoktori kraadi. Aastatel 1888-1891 osales ta arstina oma esimesel ümbermaailmareisil. 1893-1894 oli ta arst Jenissei ekspeditsioonil. Seejärel määrati ta vanemarstiks ristlejale Rjurik. 1895, aastal sai 17. ekipaaži vanemarstiks. 1895−1898  osales ta oma teisel ümbermaailmareisil. 1900. aastal määrati 12. ekipaaži vanemarstiks ja 1902-1905 oli ta mereväearst oma kolmandal ümbermaailmareisil. Vene-Jaapani sõja ajal teenis Vaikse ookeani eskaadris ja oli Port Arturis mereväehospidalide ülemarst. 1905. aastal osales oma teisel Jenissei ekspeditsioonil. Samal aastal viidi ta üle Balti laevastikku, kus määrati ülemarstiks. 1908−1914 oli ta Balti eskaadri lipuarst. 1912, aastal sai ta salanõuniku teenistusastme ja 1914. aastal läks riigiteenistusest erru. 1918. aastal pöördus ta tagasi Eestisse. Elas Virumaal Mõtlikus, kus oli arst ja põllumees. Ta oli Tartu Looduseuurijate Seltsi korrespondentliige ja Eestimaa Kirjanduse Seltsi  auliige.

20. veebruar, kolmapäev. Bunge jõe suue – Taimõri laht

Hommik on selge ja külm. Jõejää on kohati sile, kohati aga selliste jääkamakatega kaetud, et liikumine on võimatu.

IMG_2310

Kaldal paistab olevat parem liikuda ja võtame suuna sinnapoole. Natukene enne maale jõudmist kukub meil vasak tagumine ratas jääprakku. Seda kohe sellises ulatuses, et esimene parem ratas maast lahti kerkib.

IMG_2315.jpg

IMG_5756.jpg

Suuremat kahju õnneks ei sünni ja väikese nikerdamise tulemusena saame kõik kenasti kaldale.

Ees ootab Alam-Taimõra jõe kõige suurejoonelisem lõik, milles jõgi voolab kõrgete kallaste  ja kaljude moodustatud kanjonis.

IMG_2316

Jää on muutunud siledaks ja läbipaistvaks, lumiseid lõike on vähe ja ka siis on lumi õhuke või kannab autot.

IMG_2319

  Pildistan kümneid ja kümneid vaateid. 

IMG_2324

IMG_2325.jpg

Selline ilu jatkub oma kaheksa kilomeetrit ja lõppeb siis kallaste madaldumisega ja jõe laienemisega järvelaadseks. Enne järve algust jääb paremat kätt neeme tippu vast kõige kuulsama selle maakoha uurija nime kandev Middendorfi koobas.

IMG_2328

Seda ei saa me kohe kuidagi külastamata jätta. Et kalda lähedal on lumi paks ja autosid kanda ei taha, siis viimased paarsada meetrit läheme jalgsi.

IMG_2333.jpg

Koopa laes on auk. Ei ole teada, kas see seal ka kuulsa ööbimistsükli ajal oli.

IMG_2331.jpg

Tagasi autode juurde liikumine on hoopis ebameeldivam, tuul on vastu ja külm tahab vägisi liiga teha.

IMG_2345.jpg

Alexander Theodor von Middendorff (v.k. Александр Федорович Миддендорф; vkj 06.VIII 1815 – 16.I.1894 Hellenurme ) oli baltisaksa ja eesti päritolu  geograaf, zooloog  ja uurimisreisija, Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia Akadeemik.  Temal tasub natukene pikemalt peatuda. Oma varajase hariduse sai ta Peterburist. Hiljem õppis Tartu Ülikoolis meditsiini, kooli lõpetas aastal 1837. Pärast ülikooli lõpetamist tudeeris ka Berliinis, Erlangenis, Viinis ja Breslaus. Aastal 1839  sai temast Kiievi Ülikoolis zooloogiaprofessor. Middendorff osales 1840. aastal Karl Ernst von Baeri ekspeditsioonis Koola poolsaarel. Aastatel 1842–1845 juhtis suurt uurimisretke Põhja-Siberisse ja Kaug-Itta. Pälvis oma kuulsusrikka Siberi reisi tulemuste eest Londoni Kuningliku Geograafia Seltsi Victoria kuldmedali, Vene Geograafia Seltsi Konstantini kuldmedali ja Peterburi Teaduste Akadeemialt K. E. von Baeri kuldmedali. 1868. aastal uuris põllumajandusteadlasena Baraba steppi ja 1878. aastal Fergana orgu. 1870. aastal juhtis ta hüdrometeoroloogilist ekspeditsiooni Barentsi merele ja Islandile. Ta oli üks Vene Geograafiaseltsi rajajatest ja  eesti punase veise ja tori hobuse tõuaretajaid. Talle kuulusid Hellenurme ja Päidla mõis Tartumaal ning Pööravere mõis Pärnumaal.  Ta on maetud Hellenurme mõisa surnuaeda.

Koos eesti rahvusliku liikumise isa Johann Voldemar Jannseniga seisis ta eesti talumeeste hariduse eest ning üritas neid kaasata Liivimaa põllumajanduspoliitika kujundamisse. See oli vastukarva eesti rahvusliku liikumise suurkujule Carl Robert Jakobsonile. Vähem on teada, et Jakob Hurt õppis tänu Middendorffile loodust tundma ja kirjutas seejärel mitu loodusloo õpikut eesti koolidele.

Peterburi teaduste akadeemia korraldatud ning Middendorffi juhitud Siberi ekspeditsiooni (1842–1845) üks olulisi eesmärke oli koguda andmeid kliima kohta Taimõri poolsaarel. Sinna polnud seni astunud ühegi teadlase jalg. Taimõril Boganidas seati 1843. aastal üles spetsiaalne vaatlusjaam, kus reisi liikmed taanlane Thor Branth ja Middendorffi teener – esimene eestlasest maadeuurija – Mihkel Fuhrmann regulaarselt vaatlusi tegid. Need tõestasid, et Taimõr on siiski elu arenguks sobiv piirkond. Seni oli arvatud, et Taimõr on kaetud igavese jääga ja elu seal pole võimalik.

Middendorffi päritolust on teada järgmist:

A. Th. v. Middendorffi isapoolsed esivanemad olid kunagi Saksamaalt Baltikumi sisse rännanud. Esimesi teateid Middendorffidest on juba XV sajandil Tallinnas ja Riias. Emapoolselt on Alexander eesti päritoluga. Tema emapoolne vanaisa Johan (1746…1828) vabanes pärisorjusest 1810. aastal ning temale anti isa järgi perekonnanimi Jürrisohn. Johani tütar (akadeemiku ema) Sophie (1782…1868), keda kutsuti ka Amalieks (eestipäraselt Maaliks), oli sündinud Klooga mõisas pärisorjuses.Mitme autori väitel peetakse A. Th. v. Middendorffi emaks Pööravere mõisa eestlannast karjatüdrukut Maalit. Seda kinnitab ka Middendorffi jutustus Hellenurme mõisas olnud kodukooliõpetajale (1865. ja 1866. a.) Jakob Hurdale: “On olnud vahest paha, et ma pole varem poistele (pojad Ernst ja Karl, M.K.) jutustanud, et minu ema on eestlane. Minu naine tahtis seda edaspidiseks jätta. Ma võtsin mõlemad poisid ette ja ütlesin, kui uhke olen ma oma emale. Ütlesin nendele, et pean ennast seepärast pool-eestlaseks ja et nemadki peavad nõnda tegema. Olen omalt poolt selles kindel, et teaduslik and, niipalju kui seda minus avaldub, on mu ema pärandus, kuigi see tema suguvõsas on hariduse puudumise tõttu varjul olnud.”Käesoleva kirjatüki autor sai paar aastat tagasi akadeemiku kolmanda põlvkonna järglastelt teada, et ema Sophie (Maali) oli olnud Pööravere mõisas köögitüdruk (mitte karjatüdruk).On veel teada, et A. Th. v. Middendorffi teenija Juks, kes oli temaga reisidel kaasas, lausus kord (J. Hurda teatel) ühele akadeemiku pojale: “Papa on sul otsekui vanaema, see armas vanaproua, keda kõik hoiavad.” Ja edasi: “Sellepärast ongi isa nii tark, sest vanaproua on üpris terane eit – seda näeb ju ta silmadestki. Ta on ikka tagasihoidlikult riides, sest ta tahab, et eestlased näeksid temas oma inimest. Härra akadeemik, oma ema poeg, on väga hea härra, üpris hea oma alamatele.”Lapsepõlvekoduks oli tulevasele akadeemikule Pööravere mõis. Koolivaheajad veetis ta aga Hellenurme mõisas. Sealt sai noormees tähelepanekuid ja kogemusi põllumajanduse, käsitöö ja jahinduse alal. Saanud noorukina isalt jahipüssi, kujunes temast kogenud kütt ja suurepärane laskur. Need omadused kujunesid edaspidistel ekspeditsioonidel väga vajalikeks.

Legend räägib, et 1843 aastal, olles siis 27 aastane, jõudis kuulus mees koos kolme saatjaga siia ja olles jäänud raskesti haigeks, saatis oma kaaslased abi järele. Ise aga jäänud koopasse varjule. Kui möödunud oli juba kaks nädalat ja kõik toidu-joogivarud otsa lõppenud, siis pöördunud vaene mees oma reisi vältel kogutud zooloogiliste preparaatide poole ja ilmselt siis joonud nende piiritust ning hammustanud preparaati peale. See andnud talle jõudu koopast välja minna ja õnnestunud tal lasta paar lumekana ning peagi olid ka päästjad koos kohalike päriselanikega appi jõudnud. Kuigi see versioon ei pruugi ka tõele vastata, siis see  on siiski fakt, et kuulus mees siin koopas oli. Sada aastat enne oli selle koopa avastanud maadeuurija Hariton Laptev ja Middendorf oli selle olemasolust ka teadlik.  Tema mälestuseks on siin ka tahvel.

img_2330.jpg

Middendorf on andnud nime paljudele siinkandi geograafilistele objektidele. Muuhulgas jääb mitte kaugele siit Taimõri saar, millel asub Middendorfi neem. Selle vastas mandril aga on Hellenurme neem.

Koopast  edasi liikudes, peale järvelaadset laia kohta, jätkab jõgi samuti juba laienedes, sest meri ei ole enam kaugel ja reljeef on samuti madaldumas.

IMG_2347.jpg

Schrencki jõe suubumiskoha vastaskaldal on lagunemismärkidega onnike.

IMG_2351.jpg

Alexander Gustav von Schrenck (ka Schrenk; 4. veebruar 1816, Triznovo, Tula kubermang – 25. juuni 1876, Tartu) oli baltisaksa päritolu mineraloog, tuntud Siberi-uurija, hilisem Tartu Ülikooli õppejõud ja Tartu Looduseuurijate Seltsi asutajaid. Ta tegeles ka botaanikaga  ja kirjutas luuletusi. Schrenck õppis Tartu Ülikoolis aastatel 1834–1837. Seejärel asus ta Peterburi Botaanikaaia teenistusse ja aastatel 1848–1853 oli Tartu ülikooli mineraloogia eradotsent. 1852. aastal sai ta Tartus mineraloogiamagistriks ja 1853. aastal Königsbergi Ülikoolis doktorikraadi. Peterburi botaanikaaia teenistuses tegi Schrenck uurimisreise Euroopa-Venemaa kirdeossa (1837), Lapimaale ja Koola poolsaarele (1839) ning Dzungaariasse (1840–1844). 1837. aasta reisikirjelduse esimene osa pälvis Demidovi auhinna. Aastatel 1858–1868 elas Alexander von Schrenck tema naisele kuulunud Pühajärve mõisas ja seejärel kuni surmani Tartus. Ta maeti Õisu mõisa kalmistule.

Liigume taas jõudsalt. Vahel jõejääl, vahel kaldapealsel. Õhtu lähenedes jõuame juba Taimõri lahele. Merejää on lumine, pragusid ega rüsijääd ei ole. Väints märkab läänesuunal valgustäppi. Üsna horisondi lähedal. Tekib arutelu, mis see selline olla võiks. Kuuleme igasuguseid fantastilisi ja vähemfantastilisi ideid. Pingsalt vaadates näen ma ka teist samasugust valgustäppi. Ise pakuksin et, äkki on ikkagi mingid tähed. Taevas on ju suhteliselt selge. Horisont aga tundub muidu ikkagi kerge udu sees olevat. Üks täpp võiks ju ka vabalt Veenus olla. Sinna kanti jääb veel Tseljuskini saar, mida, kui mingil põhjusel ei õnnestuks meil samanimelist neeme vallutada ja peaksime tagasi pöörduma, saaksime siis külastada ja keegi ei saaks öelda, et me pole Tseljuskinil käinud.. Aga see saar on tilluke ja vaevalt et seal keegi praegu on.

Veidi kaugemal samas sihis aga on Osten-Sakeni neem, millel kaardi andmetel küll mingi hoonestus vähemalt kunagi on olnud.

Vürst Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken a. d. H. Rothof (20.X.1752 Tallinn – 19.IX.1837. Kiiev) oli Venemaa väejuht (kindralfeldmarssal). Fabian Gottlieb von der Osten-Sacken sündis Kuramaa Sarkanmuiža (Rothof;Vindavi lähedal) mõisast pärit Tallinna garnisoni kapteni, parun Wilhelm Ferdinand von der Osten-Sackeni (u 1700-1754) ja Hedwig Eleonore von Udami (1712-1778) pojana. Fabian Gottlieb kaotas kaheaastaselt isa ja nende pere elas üsna kehvades tingimustes. Pärast õpinguid Tartu Ülikoolis astus ta 1766 allohvitserina (podpraporštšik) Koporje musketäripolku ja sealt edasi jätkus juba tema üsna sündmusterohke sõjamehetee läbi Vene-Türgi sõja, sõdade Poolas ja Napoleoni vastu. Kuni Barcaly de Tolly surmani juhatas Osten-Sacken 3. jalaväekorpust.  Läks 1835 sõjaväest erru ja suri lastetuna Kiievis kaks aastat hiljem 85 aasta vanuses. Ta on maetud Kiievi-Petserski suurkloostrisse.

Alles mõne päeva  tuleb mingi võimalik seletus nendele kahele tulele. Nimelt võisid need olla hoopis lumesaanide tuled. Aga sellest hiljem. Nüüd tuleb pead ragistada hoopis teise küsimusega. Pea kohal lendab mingi lennuvahend. Kiirus on suur ja kõrgus madal. Häält ei ole. Kuna näeme seda kõik ja kõik on ka ühel arvamusel nendes parameetrites, siis helikopteri ja lennuki arvame võimalike kahtlusaluste alt välja. Miskit tarka ei oskagi arvata. Ka selles küsimuses oskavad peatselt kohatavad inimesed üht-teist kosta. Aga mitte lahendust. Selgub, et mitte ainult meie pole sellise mõistatusega kokku puutunud.  Realistina kaldun küll optilist petet ja  lennukiversiooni pooldama…

Ööbima jääme Baeri saarest mõni kilomeeter põhjapool paari kilomeetri kaugusele rannikust.

Karl Ernst von Baer (28.II.1792. Piibe mõis– 28.XI.1876 Tartu) oli loodus- ja arstiteadlane, kirjeldava ja võrdleva embrüoloogia rajaja. Eelkõige on tuttav ta kõigile eestimaalastele kahekrooniselt rahatähelt.  Sündis ta  Eestimaa rüütelkonna peamehe Magnus Johann von Baeri (1765–1825) jaJuliane von Baeri  (1764–1820) pojana. Tema esivanemad olid pärit Vestfaalist Saksamaal. Pärinud rüütlitiitli, oli tema täielik nimi Karl Ernst Ritter von Baer, Edler von Huthorn. Baer õppis 1807–1810 Tallinna Toomloolis  ja seejärel 1810–1814  Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas (sügisel 1814 kaitses doktoritöö eestlaste endeemilistest haigustest) ning jätkas haridusteed Berliinis, Viinis ja Würtzburgis. 1821. aastal asus ta korralise professori kohale Königsbergi Ülikoolis. 1826. aastal valiti ta Tartu Ülikooli füsioloogia, semiootika ja patoloogia professoriks, kuid Baer ei võtnud seda kohta vastu. 1834. aastal asus Baer Peterburi. 1841–1852 töötas ta Peterburi Meditsiinikirurgia Akadeemia võrdleva anatoomia ja füsioloogia korralise professorina. Ta oli Vene Geograafia Seltsi asutaja ja selle esimene president, samuti Vene Entomoloogia Ühingu asutajaliige.

Viimased eluaastad (1867 – 1876) elas Baer Tartus, olles seal Eesti Looduseuurijate Seltsi esimees. Baer on maetud Raadi kalmistule Tartus. Tartu Toomemäel asub ka Baeri mälestuskuju.

21. veebruar, neljapäev. Taimõri laht – Mogilnõi neem.

Hommikul saame liikuma plaanipäraselt. Ilm tõotab tulla hea ja loodame kiiresti edasi liikuda. Liigume piki Oskari poolsaart Oskari neeme suunas. Selle Oskari nime päritolu lahtiseletamisega on raskusi, aga õnnestub välja selgitada siiski järgmist: F.Nansen nimetas selle poolsaare ja neeme Rootsi kuninga auks 1893 aastal ja kinnitas  need nimed 27 jaanuaril 1897 aastal oma ukaasiga ka tsaar. Seega päris ametlikud nimetused. Ei tea, kas see nime päritolu kehtib ka hiljem jutuks tuleva Oskari lahe kohta, ag ajätkan uurimist..

  Saame liikuda nii veerand tundi, kui Aleks märkab, et Kristo haagisega miskit juhtus. Vedru pealeht on puru. Lähemal vaatlusel selgub, et ka Aleksi enda haagisega on sama lugu. Tangime niipalju kui võimalik ja jätame siia maha ühe täis ja ühe tühja vaadi, et need siis juba tagasiteel peale korjata. Mõne aja pärast hüüab Kristo, et nii kella kolme suuna skaldal on jääkaru. Jääme seisma ja alustame vaatlusi, pildistamis-ja filmimisssesiooni. Pool teed olen Raidile kirunud, et kuna jätsin oma “suure toru” maha, siis kindlasti näema ka karu, oleksin kaasa võtnud, siis ei näeks. Nagu hiljem selgub, siis oli ikkagi hea, et kaasa ei võtnud… Aga hea tahtmise korral on võimalik see jääkaru ka allolevalt pildidlt üles leida:

IMG_2361

Karu  teeb näo, nagu meid polekski, ise vaikselt kaldast alla, meie poole, libistades. Aga et ta tempo on aeglane, siis peale 10 minutit ootamist saab meie kärsitus võitu, pole meil ju samuti piiramatult aega, ja hakkame edasi liikuma. Niikuinii vabatahtlikke karuga ühe pildi peale minejaid ei ole…

Oskari neeme otsas asub heas korras olev maa-või siis meremärk. Jõudnud ümber selle, hakkame liikuma mööda Tolli lahe jääd. Nii nimetas selle lahe 1893 aastal F. Nansen.

Parun Eduard Gustav Toll (Эдуард Васильевич Толль, (14. märts (vkj. 2. märts) 1858 Tallinn – 1902 Ida-Siberi meri) oli baltisaksa päritolu geoloog ja polaaruurija. Sündis Võrumaalt Urvaste kihelkonnna Linnamäe mõisast pärit parun Arndt Wilhelm Gustav von Tolli (1800-1863) ja Auguste Marie Aquilanderi (1831-1912) pojana. Tema lell,  Kukruse, Albu ja Peetri mõisnik Robert von Toll, oli tuntud ajaloouurija ja kollektsionäär. 1863 suri tema isa ja laste kasvatamine jäi ema õlule.1869-1870 õppis Eduard Tallinna Toomkoolis. 1872 kolis pere Tartusse ja Eduard jätkas õpinguid sealses gümnaasiumis (1872–1877). 1877 asus ta Tartu Ülikooli mineraloogiat õppima, kuid tuli juba kaks kuud hiljem koolist ära.1878. aasta veebruaris asus ta ülikooli meditsiini õppima. Sama aasta sügisel sattus Toll kõrtsikaklusse ja ülikooli kohus otsustas ta mõneks ajaks Tartust välja saata. Ülikooliõpinguid alustas ta taas 1880, seekord zooloogia alal. Tolli esimene ekspeditsioon viis ta Põhja-Aafrika rannikule. Ekspeditsiooni käigus uuris ta Alzeeria ja Baleaaride floorat, faunat ja geoloogiat. Ekspeditsiooni järel naasis ta Tartusse ja kaitses 1883 kandidaaditööd zooloogias. Tolli tööd äratasid tuntud teadlase ja polaaruurija Alexander von Bunge, kellest oli juttu juba eespool,  tähelepanu. Ta kutsus Tolli ekspeditsioonile Uus-Siberi saartele, mille korraldas Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia. 1885 uuris Toll Suur-Ljahhovi saart, Bunge maad, Faddejevi saart, Kotelnõi saart ja Uus-Siberi saare läänerannikut. Aastal 1886 tundus talle, et ta nägi tundmatut maad Kotelnõi saarest põhja pool. Toll pidas seda Sannikovi maaks, mida Jakov Sannikov jaMatthias von Hedenström väitsid olevat oma 1808-1810. aasta ekspeditsioonil näinud. 1893 juhtis Toll Peterburi Teadusakadeemia ekspeditsiooni Jakuutia põhjaossa ning uuris piirkonda Leena ja Hatanga jõe vahel. See on just see piirkond, millest meiegi läbi sõitsime ja üsna pikalt aega veetsime. Ta kaardistas esimesena mägismaa Amabari ja Popigai jõe vahel ning mäestiku Olenjoki  ja Anabari jõe vahel. Samuti korraldas ta Jana, Indigirka ja Kolõma jõe geoloogilisi uuringuid. Aasta ja kahe päeva jooksul läbis ekspeditsioon 25 000 km, sh 4200 km veeteed. Oma reisil tegi ta ka geodeetilisi mõõtmisi. Keerulise ekspeditsiooni ja raske töö eest sai Toll Teaduste Akadeemial Nikolai Przevalski nimelise Suure Hõbemedali. 1893–1894 juhtis ta Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni, mille eesmärk oli mammutite jäänuste otsimine Anabari jõel ja jõe geoloogiline uurimine. Kuigi mammuti terviklikku surnukeha ei leitud, hinnati ekspeditsioon edukaks. 1899 osales Toll  ekspeditsioonil Teravmägede uurimisel. Jäälõhkuja sõukruvi läks katki ja Toll tuli tagasi Peterburisse. 1899. aasta juunis kutsuti ta Teaduste Akadeemiasse ja aasta lõpus sai ta ametlikult Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia Vene polaarekspeditsiooni juhtiks. Selle ekspeditsiooni eesmärk oli Kara ja Ida-Siberi mere hoovuste uurimine, varem avastatud saarte uurimine ja tundmatute saarte otsimine, sealhulgas hüpoteetilise Sannikovi maa avastamine ja uurimine, Venemaa põhjaranniku ja Uus-Siberi saarte uurimise jätkamine ning Põhja-Meretee loomisega seotud tööd.

Väga huvitav on Tolli viimane ekspeditsioon, mis samuti lõppes mõnes mõttes fiaskoga. Refereerin seda pikemalt.

 

21. juunil 1900 väljus kuunar Zarja Peterburist. Kokku osales ekspeditsioonil 20 inimest. Esimene peatus oli Tallinnas, kus Toll jättis hüvasti oma abikaasa ja kodulinnaga.24 juulil sisenes Zarja Aleksandrovskisse Murmani ääres ja 31. juulil väljus sealt täieliku toidu- ja küttevaruga Barentsi merre. Augustis jõudis ekspeditsioon Kara merre ja tegi lühikese peatuse Dicksoni saarel. Sügisel triivisid nad Middendorffi lahte. Talvituti Taimõri saare looderanniku juures Colin Archeri lahes. Aprillis 1901 saadeti Kolomeitsev koos kaupmehe Rastorgujeviga posti mandrile viima, kuunari kapteniks reisi lõpuni sai Fjodor Matisen. Sama aasta kevadel ja suvel uuriti Taimõri poolsaart, tehti kaks uurimisreisi. 25. augustil tuli Zarja avamerre. 1. septembril möödus laev Tseljuskini neemest ja liikus Sannikovi maa suunas. 9. septembril leiti, et punktis koordinaatidega 75°45’N 139°E on sügavus väike, mistõttu meeskond arvas, et Sannikovi maa on lähedal. Paraku aga tihe udu ja paks jää takistasid edasiliikumist. Talvituti Kotelnõi saare Nerpitsja lahes, kus avati ilmajaam. Mais 1902 valmistati ette kelkude ja sõudepaatidega retk Zarjast Bennetti saarele, mis arvati asuvat Sannikovi maale kõige lähemal. 5. juulil jäi Toll koos kaaslaste astronoom Fridrih Zeebergi, jakuudi kaupmehe Vassili Gorohhovi (Omuk) ja evenk Nikolai Protodjakonoviga (Bagõlai Tšitšah) laevast maha. Lepiti kokku, et kaks kuud hiljem tuleb Zarja Bennetti saare juurde ja võtab nad jälle peale. 13. juulil jõudis Toll kaaslaste ja koerarakenditega Võssoki neeme juurde Uus-Siberi saarel ja 3. augustil jõudis Bennetti saarele. Üle kolme kuu uuris Toll Bennetti saart. Raske jääolukorra tõttu ei saanud Zarja neile järele tulla. Mattisen ja Koltšak proovisid mitut teekonda, aga lõpuks pidid nad Tiksi lahte minema. Ekspeditsiooni liikmed jõudsid mööda Leenat Jakutskisse ja detsembris 1902 Peterburi. 98 päeva jooksul kaardistas Toll kaaslastega saart, kogus mineraale ja ehitas saare kaguossa maja. Kui sai selgeks, et kuunar Zarja neid ei päästa ja talvitumiseks toitu ei jätku, siis liikusid nad 8. novembril tagasi Uus-Siberi saare suunas. Selle järel nad kadusid. Matisen ja Koltšak hakkasid kohe Peterburi naasmise järel päästeekspeditsiooni korraldama. Teaduste Akadeemia otsustaski kadunud inimeste leidmiseks sinna uue ekspeditsiooni saata. Algul plaaniti saata jäälõhkuja Jermak Bennetti saarele, aga olukorda kaaluti ning saadeti kelkude ja sõudepaatidega päästeekspeditsioon. Selle juhiks sai Koltšak. Päästeekspeditsioon kestis 5. maist 7. detsembrini 1903. Selle koosseisus oli 17 inimest ja 12 süstsaani 160 koeraga. 5 Tee sinna kestis kolm kuud ning oli raske ja eluohtlik. 4. augustil jõuti Bennetti saarele. Leiti kadunud inimeste asjad, päevikud ja Tolli jäetud sedel, kus oli kirjas, et mehed läksid juba 26 oktoobril 1902 kahe-kolmenädalase toiduvaruga lõunasse. Uuriti kogu saart, aga inimesi, elavaid ega surnuid, ei leitud. Saare kirdeneeme nimetas Koltšak Tolli abikaasa auks Ennelini neemeks – see oli viimane, mida ta sai oma sõbra jaoks teha. Uus-Siberi saartel otsis Tolli ekspeditsiooni jälgi inseneri Mihhail Brusnevi ekspeditsioon. Tolli päevik anti tema abikaasale. See ilmus 1909 Berliinis saksa keeles ja 1959 lühendatud kujul vene keeles.

Paar kilomeetrit sõitnud, kuulen Aleksit lällarist välja ütlemas mõtet, mis mul samuti mõni aeg tagasi pähe turgatas, aga tundus piisavalt hull, et see avalikkuse ette tuua. Sest tundus, et meie seltskond on piisavalt segane, et seda kohe ka ellu viima hakata. Kuna aga see nüüd on välja öeldud, siis kohe ka heaks kiidetud ja täitmisele suunatud. Idee on selles, et milleks teha poolkaart ümber lahe, kui võiks põrutada otse üle, sihiga Mogilnõi, või miks ka mitte, otse Sterlegovi neemele. Vahemaa otse hinnanguliselt nii 70 kilomeetrit, mis oleks võrreldav Soome lahe ületusega. Loodame ka, et merel on jää siledam ja saame kiiresti liikuda.  Kerget hirmu see siiski minus sisendab, eriti, kui peaksime pimeda peale jääma. Aga protsess on käima lükatud. Jõudnud umbes viie kilomeetri kaugusele kaldast, on meie liikumissihis ees pragu. Kaunis värske selline, mitte küll eriti lai, aga lähen ikkagi uurima. Kummalisel kombel on isegi jalgsi sellele praole natuke kõhe läheneda. Praos aga on lahtine vesi ja kui ennast õõtsutada, siis see ka lainetab. Seega, jää nüüd ülearu paks ei ole ja kui mõõta, siis tulemuseks saame mitte üle kahekümne sentimeetri (!!). Seda on kaugelt liiga vähe, ja seda nii lähedal kaldale. Seega meie plaan üle lahe põrmustub. Hea, et see juhtus nii varajases faasis ja ilma suuremate vahejuhtumiteta. Hakkame siis libamisi kaldale lähenedes liikuma, et turvalisemale alale jõuda. Jääl on hulgaliselt näha põhjapõtrade väljaheiteid. Ei tea, kas jääkaru neid loomi ka kätte saab, aga igatahes on ka tema siinkandis ringi uidanud.

IMG_2369

Oleme ennast kaldale lähemal sõitmisega lõksu ajanud ja ühe jääprao ületamine on möödapääsmatu, kui just ei taha kogu tuldud teed tagasi sõita. Otsime selleks turvalisemana tunduva (enda arvates muidugi) koha. Õnneks läheb kõik hästi.

IMG_2374.jpg

Varsti, juba suhteliselt turvalises kaldavööndis liikudes, ristub meie liikumissunaga otse lahele liikuv lumesaani jälg. Ja samas kohas kaldapealsel on näha mitmeid ehitusi, neist mõni kaunis eriskummaline, meenutades näiteks lennujuhtimistorni või miskit sellist. Mingi loom pressib järsust kaldapealsest üles. Arvame seda koer olevat ja peame seda kohta asustatuks, kuna ka saani jäljed on lumel. Et se on eksiarvamus ja ilmselt oli tegemist ahmi või hundiga, saame teada alles hiljem. Baas on hüljatud juba ammu. Aga et oleme ikkagi mõne kilomeetri kaugusel, siis silm hästi ei seleta ja vaatama me ka ei lähe.

Järgmine kord on asustuse märke näha Haffneri lahe kitsas suudmes, mille ühel kaldal asub Haffneri, teisel aga Lavrovi neem.

Johan Frederich Vilhelm von Haffner – Norra Geograafiaseltsi president. Tema auks nimetas lahe ja neeme 1893 aastal F. Nansen.

Liikumine on muutunud aina sagenevate jäämägede tõttu vaevalisemaks. Möödume pahaendelisest Mogilnõi neemest. Nii nimetati see 1915 aastal  B.A.Vilkitskii  ekspeditsioonil surnud  ja siia maetud kahe ekspeditsiooniliikme järgi. Et nähtavus on halb, jääkuhilad aga ümberringi ning tee leidmine pimedas väga raske, siis jääme ühte suuremasse sliedama jääga alasse ööbima. Autod pargime julgelt kõrvuti…

22. veebruar, reede. Mogilnõi neem – Vega neem – Tšeljuskini neem

Hommikul valgenedes on näha kaldal asustuse märke. Õnneks on pahaendelise nimega  ööbima jäämise kohast edasi liiklemine juba natuke lihtsam ja mõnda aega saame üsna jõudsasti edasi. Enne Sterlegovi neemele (Мыс Стерлегова) lähenemist liigume kaldale,  sest tuul on kaldavalli siledaks ja lumevaeseks nühkinud ning liikuda saab suhteliselt lihtsalt.

Sterlegovi neem: Nii nimetas selle neeme R. Amundsen 1919 aastal maadeuurija, Dmitri Vasiljevits Sterlegovi (1707-1757) auks, kes oma retkel 1740 aastal kirjeldas Taimõri seda osa ja siit edasi põhja poole enam ei jõudnud.

Siia ehitati 1934 aastal polaarjaam, mis 1944 aastal saksa allveelaeva poolt hävitati. Isegi nii kaugele ulatusid selle suure sõja mõjud. Uuesti avati jaam 1945 aastal ja vaheaegadeta töötas kuni 2002 aastani, mil toimus tulekahju. Varasemast ajaloost on teada, et 1921 aastal viidi Norra valitsuse palvel siin läbi otsimisekspeditsioon kahe Amundseni kaduńud meeskonnaliikme, Peter Tessemi ja  Paul Knutseni leidmiseks.  Aastal 1919 saatis Roald Amundsen need kaks meest,kes olid haiged ja võimetud ekspeditsiooni jätkama, Tseljuskini neemelt kelkudega minema. Nende meeste saatus on siiamaani teadmata, aga osa nende varustusest leiti just siit neeme lähedalt.

Vedeleb siin muidugi kõiksugu roina, terve vesdehod ja hulgaliselt ajupuitu ning tuleb natuke ettevaatlik olla, et mitte mingi metallikola otsa rehve puruks ei sõida. Ja loomulikult “kahesajaseid” loomi, üksikult ja karjakaupa. Neeme tipus on meremärk.

Loodesse, rannikust nii 15 kilomeetri kaugusele peaks jääma huvitava nimega saar, nimelt ЛИШНИЙ saar. Esmakordselt on seda saart allikates mainitud alles 1901 aastal “Zarja”ekspeditsiooni poolt, aga oma nime, kui laevatamist segav objekt ( tõlkida võiks kui Liigne saar) sai  ta alles 1932 aastal laeva “Taimõr” poolt läbi viidud Lääne-Taimõri ekspeditsiooni ajal. Horisont aga on ühtlaselt valge ja jääkuhjatistega, seega ei ole võimalik seda saart visuaalselt tuvastada.

Edasi jätkamegi mööda kaldavalli Vaalaneeme (м. Кит) poole. Nii nimetasid selle neeme 1937 aastal topograafid reljeefi sarnasuse tõttu vaalaga.  Vaalaneemest edasi aga mõneks ajaks lumevaba ala lõppeb. Saame jällegi esimest autot nügida. Äsja on meie kursiga ristunud ühe jääkaru rada.

IMG_2377 copy.jpg

Suundume Levinson-Lessingi saare poole, lootuses, et see umbes mõnisada meetrit lai, aga oma kuus kilomeetrit pikk saareke on samuti tuultest paljaks puhutud ja võimaldab meile  head liiklemist. Nimetas selle saare niiviisi 1933 aastal geoloog G. V. Adler

Theodor Levinson-Lessing: Vene geoloog ( nimi räägib küll millestki muust), sündinud 9 märtsil 1861 Peterburis, surnud 78 aasta vanuselt, 25. oktoobril 1939 sealsamas, toonase nimega Leningradis. Aastatel 1892-1902 oli Tartu Ülikoolis (siis veel Jurjev) mineroloogia professoriks.HIlisem Teaduste akadeemia Petrograafia instituudi direktor Peterburis.  Peetakse teoreetilise ja eksperimentaalpetrograafia rajajaks. Korraldas Tartus töötades geoloogilisi ekspeditsioone Uuralitesse, Kaukaasia ja Armeenia mägedesse, Kirgiisia steppidesse, Itaaliasse, Šveitsi jm. Tema nime kannab Novaja Zemljal mägi ning Kuriilide saarestikus vulkaan ja mäeahelik, tema järgi on nimetatud mineraal lessingiit.

Saarele pääsemist takistavad aga suured rüsijäävallid ja tegelikult pole ka vajadust sinna pressida, merejää on nüüd liiklemiseks kaunis kohane.

IMG_2380

Vezdehodi neemel paistavad hüljatud asustuse märgid, samuti võib aimata, et seal vedeleb ka neemele nime andnud masinaid. Mõnda aega saame liikuda üsna rutiinselt. Möödume Kivineemest (мыс Каменный)  ja läheneme Esimese Mai saarele. Olukord hakkab muutuma aina sagedamate rüsijää vallide tõttu raskeks. Labürintidest väljapääsemine ja üle vallide ronimine on aina rohkem aeganõudvam. Peatselt saabuvas pimeduses tundub see hoopistükkis võimatu olevat. Hindame võimalusi erinevate liikumissundade vahel ja otsustame peale saart suuna kalda poole võtta. Plaan osutub heaks, lumi on küll paks, aga masinaid kannab ja liikuda saab , küll aeglasemalt, aga stabiilselt. Vasakul, mere pool, paistavad pidevalt suured rüsijää vallid. 

Juba pimedas möödume Helland-Hanseni saarest seda mandrist lahutava väina kaudu. Avastas esmakordselt selle saare 1742 aastal Tšeljuskin isiklikult. Tänapäevane nimi anti sellele saarele alles R. Amundseni 1918-1920 aastal tehtud ekspeditsiooni ajal. Nõukogude ajal, aastatel 1925-1932, välja antud kaartidel kannab saar aga hoopis Nanseni nime.

Bjørn Helland-Hansen (16 Oktoober 1877 – 7 September 1957). Norra maadeavastaja ja okeanograaf, töötas koos Roald Amundseniga

Liigume stabiilselt ja meeleolu on hea. Kell hakkab lähenema kaheksale ja lootust on jõuda oma sihtpunktini, Tseljuskini neemel. Kui just olukorrad kardinaalselt ei muutu.

Ja siis muutubgi kõik. Vaatan, et ees on täiesti tavaline väike kunagine jääpragu. Need tunneb ära, kuna nende kohale jääb kinni tuisulumi ja selliseid on regulaarsete vahemaade tagant pidevalt merejääs. Aga selle praoga on midagi valesti. Jääs oleks nagu aste moodustunud ja taamal olev pind on madalamal. Jõuan veel mõelda, et asi on kahtlane, kui auto juba vaikselt praoni on veerenud. Aga häirekella peas veel ei löö. Siis aga vajub raksti! auto esiots vette. Ja kohe nii, et esiklaasist tuleb juba jää sisse. Esimese sekundikümnendiku jooksul ei jõua veel olukorra tõsidus ajusse. Plaanin küünarnukiga ukseklaasi purustama hakata, aga juba on sellega hilja, klaasi taga on vesi. Rait karjub, et siva, auto upub ja virutab minu istme taha ühe vasaksirge ning tagaukse klaas on kildudeks. See moment, kuidas ja mis järjekorras me sellest tekkinud tühimikust välja saime on üsna udune, igatahes supsasime me otse vette. Õnneks olid poisid kohe ka abis ja tänud Väinole, kes mind jääsupist välja lohistas. Tagantjärele mõeldes on isegi hea, et olime sokkis ja ilma üleriieteta, sest täisvarustuses poleks aknast nii hõlpsasti välja mahtunud või oleks äkki kuhugi kinni jäänud ja siis juba koos autoga vee alla tõmmatud. Samuti ei oleks riiete ja saabastega suutnud ilmselt niikauagi veepeal püsida kuniks abi kohale jõuab.

19140119_Moment crop

Jääaugust väljas, komberdame kiirelt Kristo autosse sooja, sest -30 külmakraadi ja vali tuul miskit head talisuplejatega ei tee. Selle käigus saab soolane merevesi endale veel ühe ohvri – Kalle telefon, mis tagaistmel vedeles, satub kontakti meist nõrguva veega ja ei ela seda üle. Aga hetkel pole aega sellele mõelda, vaja kiiresti sellest ohtlikust piirkonnast kaduda. Kallas on umbes 300-400 meetri kaugusel ja sinna on nüüd soov jõuda suurem kui kunagi varem. Õnneks sinna ka jõuame.

Asume väga lähedal Vega neemele

Vega neem: Saanud nime kuulsa Soome paruni, geoloogi ja maadeavastaja Nils Adolf Erik Nordenskiöldi (18 November 1832, Helsingi, – 12 August 1901, Dalbyö, Rootsi, Sweden) poolt sooritatud Vega ekspeditsiooni järgi. Vega ekspeditsioon aga sai nime “Vega” nimelise laeva järgi. Aastatel 1878-1879 läbiviidud ekspeditsioon oli esimene, mis läbis kogu põhjaväila ja lõppes ümber Euraasia mandri sõiduga.

Kui enne oli meil lootus, et jõudnud ümber Vega neeme, siis äkki näeme juba sihtpunkti tulesid kaugustes meid innustamas ja plaanisime sõita otsejoones üle Oskari lahe. Aga nüüd arusaadavalt mitte midagi sellist enam isegi mõttesse ei tule.

Oskari laht: Selle lahtiseletamisel jään natukene jänni. Nordenskiöldi ekspeditsioonil (ilmselt on siinkandi nimed enamus seotud just selle mehe tegemistega) oli seos kolme Oskariga. Oscar II oli Rootsi kuningas, kes andis loa ekspeditsiooniks, Oscar Dickson andis suure panuse reisi finantseerimisse (tema nime kannab ka asula Taimõril – Dikson) ja lisaks osales ekspeditsioonil veel soome zooloog Oscar Frithiof Nordqvist. Mine ja võta kinni, kelle auks see laht siin nimetatud on. Aga uurin targemate käest järele.

Kõigepealt tuleb meil kaldarinnatisest üles saada. Kuna kallas on siin kõrge siis osutub see kärudega päris parajaks tegemiseks. Aga kui juba üleval, siis jätame haagised maha ja hakkame mööda maad ikkagi Tseljuskini poole liikuma. Linnulennult jääb sinna 26 kilomeetrit.  Vaikselt hakkab värin järele andma ja kohale hakkab jõudma teadmine sellest, mis juhtunud on. Külm ei ole, aga keha ikka väriseb üleelamistest kergelt. Märjad riided on seljast võetud ja kuivad sõprade varudest selga pandud. Kalle läks Aleksi auto peale ja niiviisi siis kulgeme mustas masenduses reisi lõpp-punkti poole. Kella 23.00 paiku hakkab läbi tuisu silma ees paremal plinkiv majakas ja vasakult on samuti valgust näha.  Ilmselt hakkame jõudma. Täpsemat asukohta ei oska tuvastada, kuna Kristo auto navigatsioonisüsteem näitab paiknemist maailmajao täpsusega… Igatahes poole kaheteistkümneks oleme arvatava polaarjaama juures ja nagu väikese pingelangusena jääb Aleksi auto majakõrvale lumme kinni. Terve tee kodust siia oli liikumises ja nüüd pusib ja pusib. Et oleme poolpaljad, siis Kristo läheb inimesi otsima. Vaatamata reedeõhtule personal ilmselt juba magab.  Kristol õnnestub ikkagi keegi üles ajada ja meid võetakse kenasti vastu. Saame veel noomida, et neil meie telefoninumbrit polnud, tahtsid meile ilmateateid saata ja lahtise mere eest hoiatada. Ka on siis lomesaaniekspeditsiooni inimesed, kes kolme lumesaaniga Murmanskist Kamtšatkale sõidavad. Nad olid näinud meie autode jälgi Taimõri lahe jääl ja kõvasti pead ragistanud, et kuidas see võimalik on ja kes need jäljed sinna jättis. Meie aga olime kaks korda üle nende jälgede sõitnud. Juhuse tahtel aga polnud me, vaatamata samal ajal liikumisele, teineteist näinud. Kuigi mingeid liikuvaid objekte, just kolme, ma Oskari poolsaare juures nägin, aga siis pidasime neid põhjapõtradeks.

Et kell on palju, siis saame magamiskohad ja proovime natuke sõba silmale saada..

Siitmaalt edasi saab toetuda juba paberil kirjapandud materjalile.

23. veebruar, laupäev. Polaarjaam Tšeljuskini poolsaarel.

Vaatamata läbielamistele õnnestus öösel siiski natuke magada. Hommikul aga koguneme juba varakult piirivalvureid ootama. Neid aga ei tule ega tule. Selline mulje, et kuna eile oli reede ja täna 23 veebruar, siinmail uue nimega Kodumaa Kaitsjate päev, meile rohkem tuntud ka kui Armee- ja sõjalaevastiku päev, samuti lisaks laupäev, siis võib neid veel kaua oodata… 

Koos meiega elavad siin sama katuse all kolmeliikmelisest ekspeditsioonist lumesaanidega Murmansk-Kamtšatka osavõtjad. Olla neil kolmest saanist ainult üks jäänud töötama. Ühega küll sõitsid siiani ära ja remondivad seda siin, aga teise jätsid ca 80 km kaugusele tundrasse maha. Ilma paranedes plaanivad sellele järele minna. Huvitav kokkusattumus, et kui Rait kolm aastat tagasi Diksonil käis, siis samuti nendega seal kohtus. Seekord oli neil samalaadne üritus ebaõnnestunud ja nüüd on nad uuel katsel. Äratundmisrõõm, et maailm on väike, oli suur. Selline liikumisviis on ikka päris karm. Kuigi edasi saab nii päris kiiresti. Keskmine kiirus suisa 40-50 km/h. Ööbimiseks vaatavad ikkagi mingeid hüljatud  (või siis hülgamata, kui vähegi võimalik), hooneid, sest telgis magamine on jääkarude tõttu äärmiselt ohtlik.

Esmavaade polaarjaama peamajale on selline, esiplaanil lumesaanidega Murmanskist Kamtšatkale sõitjate järelveetavad kelgud:

img_2382-2

IMG_2384

IMG_2386

Kuna kogu koosseis on siiski jõudnud eesmärgini, on paslik teha ka grupipilt

IMG_2400

Ilm on väga tuuline ja tuisune, aga ilmajaama rutiini see segada ei tohi ja Nikolai, polaarjaama töötaja, läheb mereranda näite võtma  ning teeb  mulle koos Kristo ja Raineriga väikese ekskursiooni, tutvustab kohalikku elu-olu ja pajatab nii mõndagi huvitavat, millest kõike ei saa ka avaldada…

Kunagi nõukogude ajal oli siin suurem asula umbes 300 elanikuga. Kool ja lasteaed. Mis puudutab polaarjaama, siis peaks koosseisus töötajaid olema 21, aga täidetud on nendest ainult viis. Peale Nikolai veel abielupaar, ülemus ja üks tagasihoidlik noormees. Põhjuseks see, et normaalset palka hakkab saama alles peale paljusid põhjas veedetud aastaid, koolilõpetajad saavad alguses nii 15-20 000.- ( umbes 200-300 euri) ja selline palk pole just atraktiivne. Ilmselt peab olema ikka ka tubli annus fanatismi..  Töögraafik seisneb üheksa töökuujärel poolteteisest puhkusekuust. Et puudu on palju töökäsi, siis kõik teevad mitme inimese töö. Eriti olla puudus geofüüsikust, selle ametiga praegusest koosseisust keegi hakkama ei saavat. Pakun ennast.

Igapäevased rutiinsed ilmajaama tööd puudutavad tegevused on järgmised.

Iga 6 tunni tagant käiakse mererannal merevee taset mõõtmas. Selleks tarbeks on jäässe auk raiutud ja sellele puidust kast asetatud, milleni on juhe veetud ja seal põleb pirn. Viimane võiks peale valguse andmise äkki pidurdada ka augu jäätumist. Augus aga on mõõdulatt, millelt siis vaadataksegi veetaset. Uurin, kas tõesti automatiseerida ei saa selliste näitude võtmist. Seda olla proovitud, instituudi aegadel olid nad ise sellist aparatuuri välja töötanud ja ka välismaiseid aparaate kasutanud, aga ükski ei pidavat  siinsetes oludes vastu. Rand ei ole küll kaugel, aga ka sinna minnes on kohustuslik püss kaasa võtta. Jääkarud on tavaline nähtus ja üsna ohtlik on ilma hirmutusvahenditeta ringi liikuda. Õnneks jookseb ümberringi palju koeri, kes ammu enne inimest seda looma haistaksid ja sellest ka märku annaksid. Ranna ja ilmajaama vahele jääb  endine lasteaed koos mänguväljakuga. Lumehanged on üle katuseharja ja mõned suuremad kui majad! Eelmine aasta polnud hanged sulada jõudnudki, seega tänavused hanged sisaldavad veel osa mullutalvist lund. Kahju, et pole enam millegagi pilte teha, aga kui ilm paremaks peaks minema, kavatsen Raineri fotokat laenata..

Kõrvalasuva hoone küljes on purunenud klaasidega suur kasvuhoone. Täitsa huvitav, kuidas ja mida kunagi selles kasvatati. Ilm on läbilõikava tuulega, aga sellegipoolest teeme  paar pilti mälestusmärgi juures. Pildilt ilmaolusid esmapilgul ei adu..:

IMG_2413

Tagasiteel astume veelkord ilmajaama sisse.